Thank God, there's probably no God. Don't worry, take it easy, enjoy your life. Have a nice, peaceful Christmas.

Yours

Jaan Kaplinski

Враг нашего врага...

Одна из главных ошибок эстонской внешней политики в том, что мы горячо поддерживаем всех, кто выступают против России. Хотя это делается под лозунгом поддержки демократии и свободы, это вряд ли убедит хоть минимально разбирающихся в событиях в мире. Наши политики как будто не думают о том, что не всегда враг нашего (действительного или воображаемого) врага является нашим другом и о том, что мы уж слишком усердно создаем из себя образ враждебного России государства. Кому нужны наши антироссийские жесты и высказывания? Политикам в охоте за голосами? Нашим покровителям в Америке? Думаю, что не очень умно портить наши отношения с соседом ради очень сомнительных отношений с очень сомнительным руководством далекой от нас страны. Я убежден в том, что участие в войне, будь даже холодной против Россий является крупной ошибкой. Тут наши интересы не объязательно совпадают с интересами США. Американцы могут сразу отойти от конфронтации с Москвой, нам, если уж сильно завязли в нашей антироссийской риторике, это делать очень трудно.

Es tule mõistus kodo

Täämbä ma lui Päävälehest, et minister Aaviksoo om ütelnü, et Gruusiaga ole-i kõk klatt asi vai umbes nii. Ma joba mõtli, et viimäte om sis üts valitsuse inemine midägi mõistlikku ütelnü tollest värgist, et mi puul naatas ka arvo saama, et Saakashvili om veedü ull inemine ja and esi hindäle pessä kui Gogolit tsitiiri. A täämbä Aaviksoo joba õiend, et timä es avalda esihindä arvamist, ütel inne edesi, mis muial Euroopah arvatas. Es tule mõistus kodo. Tiiä-i, mis hädä om mõnel mehel tapelda vindläste ja kommuniste vasta kohki kavvõh. Kats tükkü taplese Kuubal Castro vasta ja tõse jälki Kaukaasian vindläisi vasta. Nigu hädäliisi muial es olessi. Võinu Lääne-Irianih paapuade vai Birmah karene hääs midägi tetä. Vai avita Peruuh ja Boliiviah indiaanel umma kiräkiilt tetä.

Aaviksoo selet viil, et mi piämi lääneeuruuplaisille iks selges tegemä, mis gruusialase tahtva, et nimä ei mõtlese, et nimä omma üte hoobis tõistmuudu mägiinemise. Oh jummal sundku, kas Eestih om sis Gruusia tundjit? Kiä mi maal mõist gruusia kiilt ja kultuuri? Ullikese mõista-i Gruusia nimmigi kirotada, muku pandva h-tähti egäle puule, Thbilisi ja Khuthaisi ja mis kõk viil... Prantsusmaal ja Saksamaal om näid tundjit küll ja tuuperäst tah omgi suhtumine veedü jaihep ku mi puul. Nimä saava parembahe arvo, mis miis tuu S. om.

Vaihel om mul tunne, et mi poliitiku tahtva viil kõrra Sinimäkki. Eesti rahvale kangelaslikku tapelust ja kangelassurma. Üts lollemaa maailmah rohkep.

Some informed information about Georgia

We must hope that urgent diplomatic and economic support from abroad, together with some self-critical reflection by Georgians at home, will yet help this proud, long-suffering people escape the humiliation and the debilitating cult of "innocent martyrdom" that has plagued post-Kosovo Serbia. But the Western media that blindly follow the Georgian nationalist line in discounting Ossetian and Abkhazian grievances—viewing their separatist aspirations as largely illegitimate or a Russian invention and casting the entire conflict as the Georgian David vs. Russian Goliath—serve neither the cause of truth nor reconciliation. And American officials who embrace this simplistic narrative—and who reflexively call for Georgia's rapid rearming and accelerated accession to NATO—risk further inflaming confrontation with Russia to the grave detriment of both Western and Georgian interests.

This is an excerpt from and article "Georgia, the Ignored History" by Robert English, published in the New York Review of Books from Nov. 6, 2008: http://www.nybooks.com/articles/22011

Two wise Finns about our security?

I remember a conversation in a café in Helsinki about 15 years ago. We were three men, the philosopher Georg Henrik von Wright, the veteran politician, former minister Jan Magnus Jansson and me. We talked about security, and reached the conclusion that both for Finland and Estonia the best, in fact, the only guarantee of security are normal relations with Russia. I still think this conclusion is valid today too, although I am not sure if we Estonians are able to establish such normal relations or have we become prisoners of our own politico-historical rhetoric. It is hard to believe that Russia is really interested in a permanent mini cold war in the proximity of its second largest city St.Petersburg. I wonder whether Moscow could accept the fact that it is perceived as a threat by Estonia, if it can be sure there is no threat to its vital Northwest region emanating from Estonia. Are these two fears, two views irreconcilable or not? This is the question.

Dangerous patriotism

Estonian newspapers tell us that the "nationalist" association ("rahvuslased") in the Pro Patria party supports the idea of introducing Estonian as the only language of education even in the Russian elementary schools. This is a provocative declaration. I cannot but recall and quote two paragraphs from an analysis on the homepage of the Stratfor institute. It's about the leverage Russia has in the Baltic states. Discussing the possible role of the local Russian-speaking population, the author adds:

"Perhaps an even bigger and more diabolical lever that the Kremlin could use is found in Baltic nationalist and neo-Nazi groups. Existing groups like the Latvian National Front and the National Force Union have been involved in violent attacks against minorities, including Japanese nationals and gay rights groups. Neo-Nazi groups in Estonia and Latvia have carried out re-enactments of World War II events and have staged parades celebrating Baltic Nazi units that fought against the Russians in World War II. Although these groups have not launched significant attacks on the Russian population, pro-Kremlin Russophones certainly fit into their target set. If they were to start targeting Russophone neighborhoods, businesses or other interests, this would be a spark that could provoke a Russian excuse for broader action.

Russian intelligence capabilities certainly include the ability to infiltrate foreign nationalistic groups and goad Estonian or Latvian nationalists into creating a justification for broader Russian action. With the trigger primed, the Kremlin could stir up its sympathizers in Riga, Tallinn and Vilnius to create political tension and violence in the Baltics."

Comments are not necessary.

Does democracy work?

For me, the American presidential elections are a test. A test of democracy and human stupidity. If the voters really prefer the tandem McCain-Palin, they think that the militant mom from Alaska could lead the world's only superpower, that she is competent enough to make decisions about war versus peace, about manned flights to the Moon and Mars, about missile defence and energy policies. The voters certainly know about the health problems of Mr. McCain and Ms. Palin's chances to take over. If she really is elected, American democracy has demonstrated that it doesn't work, that it is not a political system that can guarantee America and the world the things it really needs. It will be the end of democracy. And we, inhabitants of this endangered planet, must try to find out which political system should replace democracy.

Может быть нам повезло

Почти все эстонские политики выражают уверенность в том, что членство в НАТО наше крупное достижение и сильно укрепляет нашу безопасность. То есть уменьшает возможность российской агрессии и увеличивает нашу способность протоводейстия такой агрессии. В том же духе наши политики поддерживают членство в НАТО Украины и Грузии, считая, что и это было бы нам в пользу. Теперь, к огорчению нашим и другим политикам в восточной Европе, канцлер Германии Ангела Меркель выражала свое несогласие с том, чтобы украинцы и грузины присоединились к НАТО. Я думаю, что решение госпожи Меркель спасет нас от действительной опасности российской военной активности в прибалтийском регионе. Есть болшая разница между медведем в лесу и медведем, загнанным в угол. Как убедительно объясняют эксперты по геополитике и стратегии, если Украина присоединится к потенциальным противникам России, Россию невозможно защитить конвенциональными военными силами. Членство Грузии и Украины в НАТО для России нечто иное как завершение ее окружения недружественными государствами, членами могущественного военного аллианса. Если таковое сбудется, России останется либо сдаться либо предпринять самые отчаянные шаги, чтобы изменить ситуацию. Например попытаться достичь смены режима в одной или нескольких прибалтийских странах с помощью "активных мер" включая например несимметрические действия военных или полувоенных формировании на территории этих стран. Прибалтика -- слабое звено в натовской цепи и очень вероятно, что Россия этим воспользуется, когда считает, что новый натовский "санитарный кордон" угрожает ее безопасности или просто свободе действий. Если все же Украина и Грузия останутся вне НАТО, Россия не будет чувствовать себя окруженной и вероятность силовых действии в Прибалтике сильно уменьшится. Антироссийская риторика наших политиков Москву не очень волнует, есть у нее заботы поважнее. А этому мы можем только радоваться.

Shootings in Finland

Finland that wants to remake and repolish its image in the world has unhappily been on the front pages of European papers for its American-style shootings. Twice have young students opened fire on their schoolmates, killing several of them and then committing suicide. Now has a teacher shot his wife, their two children and himself. One reason of this could be the fact that rifles and other weapons are more accessible in Finland than in most other countries in Europe. But couldn't there be a psychological factor too? I remember the ideas of my friend, the Finnish writer Johannes Salminen who thinks that there are some inherent tensions and hidden conflicts in the modern Finnish society. There is very little urban culture in Finland, as most of its people are only first- or second-generation towndwellers. They have preserved many features of peasant psychology, but at the same time the Finnish towns are remarkably dull, there is little of the relaxed, lively urban atmosphere we can see even in neighbouring Sweden and Denmark, not to speak of older European cities. The praised finnish modern architecture is not very humanе, it has created masses of concrete boxes for people who would need a different, softer, not so thoroughly designed and planned environment. The Finnish towns and townships invite you either to leave for a trip to forest or lakeside or to drink. And Finns are heavy drinkers. And, as we see now, sometimes trigger-happy too. I don't feel at home in the well-planned finnish towns. I could even say that there is too much architecture in Finland. I understand the rich Finns who try to spend their old age in places where there is not much architecture in the modern sense of the word, in Italy, Spain or Provence, in buildings that were built in the traditional way, in towns that came into existence little by little, without any central planning. Or as it is said too -- where there is more architecture without architects.

Kommentaari häötäse diskussiooni

Netikommentaari omma aolehih diskussiooni är häötänü. Kommentaariumih ole-i inäp määnestki asist juttu, üts sõim ja tänitämine inne. Tõtelidsemba inemise taha-i inäp kommentaare kirotada, nii jääski tuu ulle ja ullikeisi tüümaass. Kaho om, netikommentaareh võissi just kõrralikku arutamist ja diskutiirmist olla, a põrõhõlla omma ullikese tolle võimaluse ärki võtnu. Ja nii elämi nigu nõuka-aol, ku asju õigehe es arotada. Piässi ütski aoleht olema, koh egä poole meelega poiskene vai mehekene päse-i kirotama, koh saassi asju rahulikult kaalu ja arutada. A ole-i viil säänest lehte Eestimaal.

Defending the Baltic States?

My feeling is that the three Baltic states are more important for Russia than for any other big power or bloc of states, including the NATO. For Russia, this region is a buffer zone helping to defend Russia proper. Historically, the most serious adversaries of the Russians in this regions were two former big powers -- Sweden and Poland, but neither of them has now any chance of confronting Russia for its influence here. And Germany is also not a player in this game any more, having lost its bridgehead in former East Prussia. Thus, if there is a really serious confrontation between Russia and "the West" in some form, the Baltic states are most probably too difficult and costly to defend. Even the Wehrmacht command understood this and decided to abandon Estonia to defend Central and Western Europe. The decision to evacuate Estonia was probably taken by the military before they could convince Hitler of its necessity. And, as we know, Hitler considered the Allied invasion in the West a bigger threat than losing territory in the East. Although he was never happy with retreats anywhere. The result was that a big German force was encircled by the rapidly advancing Red Army in Curland and remained there until the capitulation in May 1945. To cover their retreat, the Germans mobilized local men and used a motley force of SS-volunteers from Scandinavia and Western Europe who succeeded in slowing the advancing Red Army until the Wehrmacht had evacuated most of their personnel and heavy equipment. Then, the local foot soldiers were just left alone with no hope to stop the Soviet forces. My feeling is that such a scenario can well be reenacted in future too. The Estonians, Latvians and Lithuanians must keep this in mind.

"Die Kindchengestalt" of Konrad Lorenz in Estonian Politics

Mart Laar is probably the best-known and appreciated Estonian politician in the conservative circles in the West. He may even be more popular abroad than at home. Why? I think that as he has not much concrete things to do in the West, he can there charm his colleagues with his childish look, his happy smile, the smile of a boy he suddenly is brought into limelight, applauded and praised for his good behaviour. As far as I can remember, Margaret Thatcher once told that Estonia was the best pupil in the post-Soviet school. Well, Laar is the model schoolboy in this school. And at least part of his popularity can be connected with his image that could well serve as an illustration of the famous idea of Konrad Lorenz: that we humans (and possibly other mammals too) are influenced, our caring instincts are roused by some features common to most little mammals -- human infants, kittens, lion cubs, bear cubs... I doubt whether a leader of a big country could profit from his/her Kindchengestalt, but for a leader of a tiny nation such features could be useful. As for his/her nation in some points of history. 

El Emeth -- God of Truth

A small Torah commentary.

There are believers and non-believers, and for some religions, belief and non-belief are most essential things. For Lutherans, our salvation depends on our belief. It's different in Judaism. Here, we must keep in mind, that Truth can be more important than God. God is the God of Truth, and in such compound words the second word is the "lord", and the first word is the "servant". God is the God of Truth, not vice versa. Truth is truth independendly of God, but God is God because he is dependent of truth. As the angels Gabriel, Ariel, Uriel and others are angels, messengers of God, carrying some of his attributes, e.g. Uriel is the angel of divine light, God himself is a god of truth, he carries the truth. And as it is written in Thillim -- Psaumes (XXXI, 7), the author gives his spirit into God's hand, into the hand of God of Truth.

As God is the God of Truth, our attitude to Truth is more important than our attitude to God. If we deny or don't accept the Truth as it is, if we try to hide it, to ideologise or theologise it, it is no more a truth, and it is idolatry, deviation from the truth. If our truth makes it impossible for us to believe in God, it is a lesser evil than to try to remodel the truth in such a way that there is a place for a God in it. The God of Truth can well be the God of an atheist, but not a God for somebody who is afraid to accept the Truth of his existence or non-existence.

USSR inside USA

Following the republican campaign in the US, I cannot but remember things I have followed in my childhood and youth. I mean Soviet anti-American, "anti-imperialist" propaganda. Both are strikingly similar, at least the Republican conservatives and the Christian Right remind me of Communist ideologists, commissars and politruks. Yes, sometimes there is no big difference between fanatical Christians and fanatical Atheists. The world view of both of them is Manichean, built on the idea of an irreconcilable war between the forces of Evil and Good, ideas originating in ancient Iran. For a true Soviet citizen, a "Soviet believer" there were no compromises, he/she had to be uncompromising in his/her fight against imperialists, fascists, nationalists, cosmopolites, etc. He/she had always to be vigilant to discover the enemy ploys, to unmask him. And every rude word was good for the enemy. Because this enemy was an offspring of the Devil. And a good Christian cannot have any contacts, make any deals with the Devil. This is the point. There are adversaries, opponents, even enemies with whom you can make war, but also make peace. But you cannot make peace with an absolute enemy, i.e. with the absolute Enemy who is the Devil, Satan. There is the age-old battle between him, the Prince of darkness, and God of light. Once it will end with the final victory of the Good. This is what the radical Christian right wing believes and this is quite similar to what the radical Bolsheviks believed. They too believed into the last battle that will liberate mankind... As far as I know, there are similar tendencies, similar politruks and fanatics at work in the Islamic world, professing an as uncompromising battle against the Devil and his forces, the Americans, the Zionists, the unbelievers, the false believers as did the Bolsheviks. An uncompromising, merciless battle with lots of bombs exploding in marketplaces, many heads with godless ideas in them cut off, many rockets fired at enemy mosques and churches.

I am more or less an atheist with a strong interest for religion and theology. I can very well communicate and socialise with people who believe in God, communism, liberalism or whatsoever. But I cannot communicate with people believing in Satan's existence. I think I have proven that if you believe in Satan, then you can believe in anything and often also do anything, commit nearly any crime... I grew up in a society where we had to believe in Satan, in the absolute evil of American imperialists and their henchmen (although most of us didn't believe). And I have the feeling that such beliefs are becoming stronger in the US. It makes me feel uneasy.

My grandfather, headmaster of a small country school, lost his job in 1903. He had told his pupils that we humans are descendants of apes, and he had shown to his class pictures of these apes. Somebody among the students' parents had informed the authorities. He had a serious talk with the inspector of schools of the Tzarist ministry of education, and as my granddad was a very straightforward and honest person, he told that he couldn't tell his class anything but the truth and the whole truth of science. Then the inspector told him politely that he should find for himself another job. What he did, becoming a successful businessman.

I think how many such teachers can we now find in the American Bible Belt. How do they solve their problems when confronted with some fundamentalist young-earth-believer from a school board. I dont know. I would like to know.

On Moral Rights

To be very concise. There are certain things certain people have no moral right to deny to others. We Europeans have no moral right to say that Israel has no right to exist. And the members of the biggest organization of unmarried males in the world -- i.e. the Catholic Church has no moral right to say that the women have no right to use contraceptives or turn to abortion.

La chose la plus importante?

Peu-ā-peu je commence ā comprendre que la vie et la mort ne sont pas d'une importance si capitale que nous ne le croyons. Il y a une chose plus importante encore. Et c'est ... le sourire. Ou bien le rire. Le culte de la vie et de la mort dans la culture chrétienne et post-chrétienne est une triste erreur qui n'a pas rendu impossible ni l'inquisition, ni les massacres ā Verdun ni le Holocauste, mais a rendu presque impossible d'aider les gens qui ne veulent pas continue de vivre une vie devenue pire qu'un cauchemar. Et notre abolition de la peine capitale et l'interdiction de la torture (qui l'a souvent rendu simplement plus sophistiquée) sont ā part annulées par notre résistance irrationnelle et obstinée ā l'euthanasie. J'ose mème dire qu'il nous faudrait aider les autres à vivre ou à mourir, s'il le veulent, mais il faut le faire d'une telle manière qu'ils puissent vivre ou mourir en souriant.

Three languages

In politics, we use three distinct versions of language. There is the language of diplomacy where such terms as "territorial integrity", "non-interference in internal affairs", "sovreignty", "human rights" are used. Then there is the language of propaganda. Here we can hear phrases as "unprovoked aggression", "democracy", "freedom", etc. And there is the cold language of (geo)political realities where we talk first of all about national interests, raisons d'état. In the former Soviet zone of "chasse libre" the use of these languages is seriously flawed. Some politicians even seem to believe that the main language is the language of propaganda, and are creating a manichean picture of the evil dictatorial Russia confronting the free and democratic West, first of all the "New Europe". The problem is that there are very few people in our countries capable and willing to explain things in the realistic language of geopolitics. Formally we have a centre of defence policies in Estonia, but unfortunately even they tend to use mostly a more rational-looking language of political propaganda, defending mainly the US propagandistic stances, and, in its own way, the American interests. We have to switch to US own sources, e.g. to Stratfor, to understand what is really going on. The US have never wanted a strong power emerging in Eurasia, be it one state or a bloc of states. And the enlargement of NATO and support for anti-Russian forces in the former Soviet bloc states are a means to contain the possible rise of Russia. But this de facto continuation of the containment policies once formulated by George Kennan were not accompanied by a credible build-up of armed forces. Thus, when the US ground forces are bogged down in Iraq and Afghanistan, and the Georgian president Saakashvili (who was the only one generously armed by the US) behaved very irresponsibly, Russia used its window of opportunity and taught Americans and their clients a lesson. Some Russia's neigbours seem to have learnt it well, and what we shall probably see in near future is a rapprochement between Ukraine and Russia. I have very little hope that the Estonian politicians will even change their anti-Russian rhetoric or that they are able to see clear in what is really going on in the world. But without such a clear vision, any reasonable politics is impossible. What is possible, and what our politicians practice, is more or less blind adherence to US interests and the US political propaganda. As we can see from the fiery rhetoric of Mme Kristina Ojuland, our former minister of foreign affairs.

A Cold War Recollection

As a kid, I had not much to read, thus I read nearly everything I could get in my hands. Including a lot of Soviet propaganda literature, mostly published as belles-lettres. From one of them I still remember some verses:

Enne valimisi Truman andis sõna:
ainsat neegrit enam võlla ei või tuua.
Pärast valimisi lahti laskis mõna:
nüüd vaid paarikaupa tohib neegreid puua.

Before the elections Truman gave his word:
not a single negro can be brought to gallows.
After the elections he let loose a talk:
From now on you can hang negroes only in pairs.

The original Estonian is as clumsy as my English.

After all, the world has changed a lot. The book was published about 1950.

The double neo-person from Finland

The Estonians have an ambivalent love-hate relationship with their Finnish neighbours. Recently it surfaced once again when the Finnish President Tarja Halonen made some mild critical remarks about the reactions of the Balts to the Russian intervention in Georgia. These remarks were vehemently rebuffed by our media and some of our top politicians. There have been similar instances in  the past. The Estonians seem to think they know Russia and the Russians better than the Finns, and accuse the Finns of opportunism and appeasement of their big neighbour. However, the Estonian political scientist Rein Taagepera has written that in his opinion the Finns who succeeded in defending their independence in two wars against Russia have little to learn from Estonians who lost it and had to live under Soviet rule for about 5o extra years. 

I think the "finlandisation" was not too big a price to pay for remaining free to build up the state, to modernize the economy, the education system, and to keep a non-negligeable deterrent: The Soviets avoided direct confrontation with Finland , having learnt a lesson from their unsuccessful attempts to conquer it. 

Still, some Finns like to behave in very big-brotherly way, coming to teach us our own history and trying to convert Estonians to funny revisionist ideas. Risto Teinonen has republished in Estonia a Nazi-era propaganda booklet "Adolf Hitler, Liberator" and is busy reminding us of the positive values of the Nazi system. According to press, he has even celebrated the anniversary of the infamous Wannsee conference. On a photo we see him cutting a cake with a large swastika on it. Recently we have had another political visitor from Finland, a docent of jurisprudence Johan Bäckman who has published a book "The Bronze Soldier" and given interviews where he tells Estonians that they had been liberated by the Red Army, that the Estonian and Finnish historians have written lies, there had been no Soviet occupation of Estonia, etc. Curiously enough, there is a remarkable similarity between these two men, the neo-Nazi, and the neo-Stalinist. I've been told that the old Jorge Luis Borges told to a journalist that the Argentine junta leader Leopoldo Galtieri and the British PM Margaret Thatcher were one and the same person. When the journalist asked whether he meant they were similar persons, Borges replied "I told they are the SAME PERSON!" I like this idea. I like the idea that after all, Teinonen and Bäckman are the same person. Now we have just to wait and see whether Bäckman will publish for example a new edition of Stalin's Short autobiography... And Teinonen will publish a book on the heroic struggle of the SS for the freedom of Eastern Europe. 

Запад сделал свой выбор

Опять можем констатировать, что в Эстонии настоящим политическим анализом не занимаются. Чтобы понять, что в самом деле происходит в мире, следует читать иностранные источники. Как например американский Stratfor, или русские сайты, которых у нас мало знают, или просто -- из-за политической корректности -- не цитируют, Хотя в России аналитические статьи публикуются. Иногда очень хорошие.

После Грузинской войны Stratfor предсказал, что Запад, прежде всего Америка не в состоянии помочь своему сателлите военной силой, потому что все его сухопутные силы завязли в Ираке и Афганистане. А вообще, для Америки самой важной опасностью является Иран. Без российской помощи обыздание Ирана нереальна. В случае серьезного ухудшения отношений с Россией Россия может сильно повредить западным, прежде всего американским интересам в многих местах, включая Ближний Восток. Значит, американцы должны тщательно взвешивать все плюсы и минусы новой холодной войны. Теперь, судя по высказываниям некоторых деятелей, например министра обороны США Гейтса и генерального секретаря НАТО, Запад свой выбор сделал и на противостояние с Россией не идет. По меньшей мере сейчас. Россия важнее Грузии. На это указывают и замечания некоторых деятелей о том, что и сам Саакашвили несет добрую долю ответственности в том, что произошло. Недавно и авторитетный лондонский интернациональный институт стратегических исследований высказался в том же духе. Важно то, что вместо резкого осуждения действий России говорят о том, что Россию осуждать не следует. Мой простой вывод -- Запад свой выбор сделал и решил не идти на конфронтацию. Пока. Хотя конечно, дипломаты усиленно работают и в других направлениях, зондируя почву в Тегеране, в Сирии и в других местах где возможны сдвиги, где перед руководителями тоже стоит необходимость выбора между Западом, Америкой или Россией. Ярая речь госсекретарши Райс в этом примирительном контексте меня немного удивляет, особенно, если принимать во внимание то, что она в Вашингтонской администрации слывет скорее голубем чем ястребом. Может быть ее подталкивали какие-то особые мотивы, включая даже борьба за власть. Скоро наверно мы кое-что об этом узнаем.

Резкого ухудшения отношений не будет, но наверняка не будет и настоящего детанта. Ситуация нестабильна и может быстро измениться и в сторону большего равновесия или наоборот -- в сторону большей непредсказуемости. Черно-белый мир холодной войны между силами Добра и Зла (т.е. России и Запада), в котором обитают эстонские журналисты и политики, уже безвозвратно канул в Лету. Вместо сравнительно простой проблемы двух тел перед аналитиками стоит проблема многих тел, которая, как мы знаем, аналитически неразрешима. Можно только сказать, что вероятность как атмосферных, так и политических бурь в недалеком будущем будет расти. Предотватить их политики вряд ли могут, надеемся, что они смогут уменьшить связанные с этим жертвы, потери и убытки.

Oma riik ... kelle oma?

Kui kasutada karme sõnu, siis pole Eesti Vabariik eriti vaba, eriti iseseisev ega eriti demokraatlik. Vabadus meie mõttes tähendab ühtede vabadust teisi sõltuvusse viia. Vabadust viinamüüjatele ja kasiinopidajatele. Iseseisvusest loobus Eesti 2003. aasta alguses demonstratiivselt, kiites jäägitult hääks USA interventsiooni Iraagis ja ameeriklaste antud, nüüd valeks osutunud, põhjenduse sellele. EVr on USA klientriik, kes vastu vaidlemata täidab USA soove. Meie poliitikud tegutsevad vahel USA agentidena. Näiteks Kuubal. Meie demokraatia on pooleldi sumbunud enne seda kui sai korralikult välja kujunedagi. Kogemusteta valijaskonnaga manipuleeritakse kogu tänapäeva propagandakunsti abiga. Tegelikke, sisulisi probleeme valimisvõitluse ajal ei arutata, kõik taandub teatrile, PR-le, esinemiskunstile, loosungitele. Eesti on Reformierakonna hallatud mõis, mille toodangust saavad põhikasu eemal olevad omanikud ja needsamad haldavad, omaenda maal mõisavalitsejat mängivad reformistid. Kelle hulgas elab kenasti ka kunagine baltisaksa aadlike idee oma siniverelisusest. Kallas & Co mõtlesid ja mõtlevad tõsiselt sellele, et Eestis peaks kujundama või arendama oma eliiti, oma aadlit. Nn. vanemahüvitis on üks samm selles suunas. Kellel on, sellele antakse. Mis aga saab, kui rahvaga enam hästi manipuleerida ei saa ja inimesed hakkavad arutama, mis kasu siis iseseisvusest on? Kas nad lepivad fraasidega, ausammastega, laulupidudega või hakkavad tahtma midagi reaalsemat? 

Ну и по-русски

Пора, мой друг, пора. Писать кое-что и по-русски. Почему? Причин тут несколько. Во-первых, мне русский язык просто нравится. Как язык менее упорядоченный и переделанный усердными педантами и фанатиками, как случилось с официальным эстонским. Во-вторых, благодаря знанию русского я открыл для себя мир поэзии. Я вырос и стал писателем прежде всего на почве классической русской литературы. И с той литературой я каким-то образом связан до сих пор. И во-третьих, я не хочу иметь ничего общего с той идиотской руссофобией, которая процветает например на интернет-комментариях эстонской on-line прессы. Конечно, глупости и грубости достаточно и на русских сайтах, но думаю, что наша обязанность противостоять нашей собственной, национальной и государственной глупости. Читая наши газеты, иногда создается впечатление, что часть нашей пишущей интеллигенции или полу-интеллигенции уже дюжину лет пытается доказать самому себе, как же Россия плоха и опасна. По мере возможностей им хочется это доказать и европейцам. Если это не совсем удается, то наш полу-интеллигент-полу-политик обижается и жалуется (конечно, опять самому себе), что Европа, мол, избалованна, упадочна и не знает русского медведя. Мы-то знаем и читаем своим долгом предупреждать наивных ебропейцев. Хотя у нас по сути не существует поядочного центра политического и геополитического анализа. Международный институт оборонных исследований по моему мнению даже не на минимальной уровне. Наши аналитики и политики неспособны переводить услышанное и увиденное на холодный язык геополитики, и употребляют некую смесь языка пропаганды и языка дипломатии. И покорно следуют идеям заокеанских авторитетов. А Америка далеко, далеко, а до России четыре шага. 

Dangerous freedom

Freedom is a dangerous thing. Like drugs: if you take it in appropriate quantity at appropriate time it can heal you, if you take too much of it, it can kill you. Too much freedom can be detrimental to our health, for example, it can adulterate democracy, turn democratic discussion into a farce, circus as we see now in the US where instead of discussing real global and national issues, the media is full of simple gossip, and presidential candidates are forced to play the role of TV stars. After all, democracy has never succeeded in perpetuating itself, it nearly always sows the seeds of its own destruction, is replaced by authoritarianism or -- a much better alternative -- by meritocracy.

Ikka Tbilisi

Olen jonnakas inimene, eriti kui on leian, et seisan rumaluse vastu. Rumalus on minu meelest meie poolik püüe kirjutada Gruusia nimesid omamoodi, näiteks Thbilisi Tbilisi asemel, Phothi Poti asemel jne. Uhkelt kirjutame teistmoodi kui grusiinid ise ladina tähestikus või eurooplased-ameeriklased. Ja arvame muidugi, et meil on õigus. Meie üksi käime õiget jalga, kompanii käib vale jalga...

Lisan pildi veinipudelitest, millel on lugeda, kuidas grusiinid ise oma päälinna nime kirjutavad

Trumm ja raadio

Kui jätan parkimispaigas autoukse lahti ja mängin valjusti tümpsu, on see ilmselt mõnelegi vastumeelne, kuid ikkagi aktsepteeritav. Mis aga juhtuks, kui seeasemel mängiksin valjusti trummi. Või laulaksin. Detsibelle isegi vähem, aga suhtumine kindlasti teistsugune. Kujutlen, et kuskil Aafrikas oleks selline oma laul või trummilöömine loomulik, meil aga kindlasti mitte. Miks? Usun, et asi on eestlaste ja teiste põhjaeurooplaste tagasihoidlikkuses, püüdes personaalsust, oma isiku esiletõstmist igapäevases elus vältida. Kui mängin tümpsu, on see impersonaalne, tuleb raadiost või salvestisest. Ma ei tee ISE muusikat, see pole minu laul, minu trummilöömine. Nii võin ma tümpsutada, sest mingil määral ei vastuta ma ka selle eest. Olen vaid tarbija, mitte looja. Eestlane on õppinud vältima vastutust.

Afektid ja analüüs

Eesti näib olevat liiga väike ja vaene, et lubada endale mingit institutsiooni, kes vaatleks meie ja maailma sündmusi rahulikult-analüütiliselt, vältides ennatlikke hinnanguid ja propagandat. Selgelt tuli see välja Gruusia sõja ajal. Ka meie kõlava nimega Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus ja selle juhataja Kadri Liik ei ole selle sündmuse puhul suutnud päris objektiivseks jääda. Nii peab inimene, kes seda objektiivsust taotlev, otsima infot mujalt. Mina leidsin seda Strategic Forecast nimelise institutsiooni kodulehelt: http://www. stratfor. com. Selle asutuse juhataja, end konservatiivseks vabariiklaseks nimetav George Friedman kirjutab näiteks, et USA püüdis takistada Venemaa tõusu suurriigiks ja püüdis piirata teda vaenulike riikidega. Ukraina liitumine NATOga oleks tähendanud seda, et Venemaa ei ole enam suuteline end kaitsma. Friedmani jt. analüüsis osutatakse ka sellele, et USA ei saanud olla teadmatuses sellest, mida kavatseb Saakashvili ja sellest, et Vene poolel on koondatud vägesid Gruusia võimaliku rünnaku vastu. Küsimuses pole demokraatia kaitsmine, vaid mõlema poole võitlus mõjusfääride pärast strateegiliselt olulises piirkonnas. Ja Venemaa, kellele potsentsiaalne oht on väga palju ligemale nihkunud, kasutas võimalust, et ennekõike USAle näidata, et tema mõõt on täis, et ta ei talu enam seda, et tema huvidega ei arvestata. Nii lihtne see ongi.

Some days in Egypt -- in Cairo and Alexandria were painful to me, but gave a better understanding of this part of the world. A nation where many people get their living from a culture that is completely alien to them, is in flagrant contradiction to their present beliefs and customs. A glimpse into a society that declares itself an islamic one. I don't know whether it is really islamic, I don't know what the "true islam" is, but to me, Egypt is a totalitarian society where people who don't share these -- supposedly islamic -- values, are ostracized, silenced, sometimes even terrorized and killed. A religious totalitarianism is probably more dangerous than a secular one. We could doubt in the basic values of Marxism-Leninism that was the ideological basis of Soviet totalitarianism, but we cannot express doubts about God, his Prophet and the Qur'an. After all, Marx and Lenin were human beings, although idealized, but God is God, it is the supreme, unconditional authority per se. You cannot engage in dispute with God, the only relationship of Man and God is his total submission to Him. What in practice means total submission to some people who are considered mouthpieces of God, the privileged interpreters of his will, his bailiffs and executioners. 

The syrian philosopher Sadiq Jalal Al-'Azm has told that the islamic world needs its Voltaires, its Englightenment. Unfortunately there is an opposite tendency in the western world nowadays, a Christian neo-fundamentalism gaining momentum. One of the worst dangers to our world is a clash between two fundamentalisms. Something we are seeing in Iraq to-day. There can be no compromises between fundamentalisms fighting one another, it can be only a fight to death or to a total exhaustion. We see that even between Sunnis and Shias in Iraq it is  very difficult to reach a compromise. Two un-compromising enemies in possession of nuclear weapons -- this is a potential Apocalypsis. Possibly engineered as a self-fulfilling prophecy by adherents of the great eschatological and apocalyptic religions. 

The Recursive Devil

I have tried to show that belief in Devil leads to paradoxes. If the Devil is very smart, it surely tries to convince us that he/she is a divine being. Are we smarter than the Devil? Can we find out who is diabolic, who is divine? It's possible only if we are smarter. But are we? Maybe the Devil makes us
believe that we are? The theologians and preachers tell us that we can make the difference between God and the Devil thanks to the divine revelation given to us. But how can we be sure that this revelation is really divine? The best thing the Devil can do is to convince us that he/she is God, and to paint the divine as diabolical.

In Estonian folk lore the Devil is a kind of a small businessman, bargaining and scheming to get hold of human souls. He is terribly busy, has no leisure time. He drives in a carriage or even flies around with terrific speed. The description of such a devil reminds me of modern businessmen in my own country driving in their black BMWs or Hummers, talking incessantly with their mobile phone. Yes, the Devil had also a black carriage with black horses...

One more comparison: the missionaries, especially the Jehovist and Mormon ones who go from house to house in hope to find some more converts remind me of this folkloric Devil flying around and hunting human souls. Are the missionaries not envoys or agents of the Devil? Who can prove they are? Who can prove they are not? Who can prove religion is not an invention of Devil? Who can prove that this article is not inspired by Devil? Who can prove that the criticism of this article is not inspired by Devil? The belief in Devil leads us to an infinite recursive chain of arguments and counter-arguments, attacks and counter-attacks?

Okupatsioon -- anneksioon

Mind on ammuaega pahandanud see, et nõuka-aega nimetatakse aina okupatsiooniajaks. Olen uurinud veidi rahvusvahelise õiguse raamatuid ja küsinud tarkadelt juristidelt, kas selle sõna kasutamine on õige. Juristide arvamus oli, et sõnaga "okupatsioon" on tugevasti liialdatud. Minu arusaam on, et tegelikult oli okupatsiooniga tegemist paaril suvekuul 1940, kui Eestis võim oli tegelikult NL emissari Ždanovi käes, ent midagi endistest võimustruktuuridest veel kehtis. Kuigi okupatsioonivõim ületas oma volitusi ja asus juba muutma poliitilist süsteemi ja sekkus valimiste korraldamisse. Pärast Eesti liitmist NL-ga polnud Eesti enam okupeeritud riik, vaid kuulus NL koosseisu. Eesti kodanikest said NL kodanikud ja see ongi määrav seik. Saksa okupatsioon oli okupatsioon, kuigi ka siin okupandid astusid üle oma volitustest ja ignoreerisid EV seadusi, hävitades juute ja "kommuniste". Okupatsioon võib olla seaduslik, nagu oli Austrias II ilmasõja järel või teatud määral Iraagis, kus ÜROlt saadi midagi volituste taolist okupatsioonirežiimi kehtestamiseks. Enne Iraagi valitsuse ametisseastumist olid Eesti sõjamehed Iraagis okupandid. Millegipärast on sellel sõnal Eestis halb kõla, ta on saanud halvustava tähenduse. Kuigi rahvusvahelise õiguse järgi on anneksioon midagi palju halvemat kui okupatsioon.

Maitsest

Eestlased ei oska teha ja hinnata monumentaalskulptuure. Huvitav, et lätlased on selles vallas väga tugevad. Vabadussõja sammas võrrelduna Riia vabadussambaga. Lausa katastroofiline on lugu Tauno Kangro suurteostega. TK näib olevat PR geenius, kelle looming vaatab meile vastu varsti igast Eestimaa nurgast. Paraku on ta kehv skulptor. Käisin Tallinnas Musumäel ja olin lausa rabatud sellest, kui mannetud on tema suudlejate kujud. Seni arvasin, et TK on keskpärane skulptor,  siis leidsin, et kahjuks alla keskpärase. Nii võib öelda ka tema tellijate ja soosijate kohta. Muidugi on meil ka toredaid skulptuure, olgu kaks Wildet, suudlevad tudengid või Ülo Õuna mees ja laps Tartus. Kui me ei suuda teha hiidmonumente, siis oleks tark jääda selliste diskreetsemate, inimlikes mastaapides kujude juurde.

Eestlaste missioonist

Loen netist kirjutisi ketšua keele olukorrast Peruus ja naabermaades. See keel, mida räägib palju rohkem inimesi kui eesti keelt, on taandumas. Põhjuseks kolonialismi raske pärand, keskklassi ja ülemklassi põlastav suhtumine pärismaalastesse ja viimaste alaväärsustunne. Linna siirdunud indiaanid häbenevad oma keelt ja keelavad isegi lastel seda rääkida. Nii keel linnades hääbub. Olukord on väga sarnane sellega, mis oli Eestis sada ja veidi enam aastat tagasi. 1902. aasta Olevikus kirjutab korrespondent Paide neidudest, kes isekeskis räägivad saksa keelt, sest hää saksa keele oskus annab neile paremad võimalused tööd leida, näiteks Peterburis guvernantidena... Minu vanaema ja vanaisagi rääkinud vahetevahel saksa keelt, kuna haritlastel oli raske oma keeles, mida nad päälegi koolis ei õppinud, kõigest uuest ja huvitavast rääkida. Eesti keele püsimajäämine on ime. Kas ei oleks meie kohus nüüd mõelda teistele alandatud ja halvustatud väikerahvastele, pärismaalastele, äsjastele orjarahvastele, kes nüüdki pole oma alandusest pääsnud ja kellelt tahetakse võtta veel viimane, mis neile on jäänud -- keel, identiteet, mälu...

Eesti võiks levitada maailmas oma kultuuri loomise kogemusi, mis on tegelikult üpris unikaalsed. Võiksime saata põlisrahvaste juurde oma eksperte, oma keeleinimesi, õpetajaid. Seeasemel et saadame sõdureid ja (imet küll!) misjonäre.

Eetika ja esteetika

Itaaliast tuli meil, paluti allkirja ühele petitsioonile. Sisu see, et Costa Ricas olla kunstnik Guillermo Habacuc Vargas esitanud näitusesaalis installatsioonina kinni seotud koera, kelle lasi püüda tänavalt ja kes lõa otsas samas saalis ka suri. Kunstnik keeldunud koera lahti laskmast, ka vaatajad polevat tõsiselt sekkunud. Petitsiooni autorid leiavad, et säärane loomapiinamine kunsti sildi all on lubamatu ja kutsuvad kõiki näitusekorraldajaid edaspidi seda kunstnikku boikoteerima. Mina ei kõhkle sellisele üleskutsele alla kirjutamast, lugu aga viib mõtted kaugemale. Sai ju veel räigema kunstitegemisega hakkama soomlane TM, kes jäädvustas videole selle, kuidas ta varjupaigast võetud kassi surnuks raiub. Asjast tõusis kära, kus kunstniku kritiseerijaid nimetati fašistideks, kunstnik pääses kerge karistusega.

Üks mu tuttav teadlane luges läbi Joachim Köhleri raamatu "Alistumise kool" ja tema sõnade järgi sai aru, et natslus ei ole poliitikute vaid kultuuriinimeste sünnitis. Tõepoolest, Hitler oli äpardunud kunstnik, Goebbels oli äpardunud kirjanik, Rosenberg äpardunud filosoof... On vist mingi seos kunstilise ja poliitilise eneseteostuse vahel. Kui lennukid lendasid New Yorgi tornidesse, mõtlesin kohe, et sellise teo taga peavad olema luuletajad. Tõepoolest, Usama bin Ladin kirjutab hoolega luuletusi ja atentaadi üks põhijuhte Muhammad Atta oli arhitekt.

Ent asjal on veel üks ja vahest kõige olulisem aspekt. Üks Norra luuletaja kirjutas luuletuse, kus ta imetleb esimees Maod, kes suutis luuletada millegi enamaga kui sõnadega -- Mao luuletas massidega, rahvaga -- nii umbes oli norraka mõte. Revolutsioonis nägid romantilist kunstiteost ka mõned vene kunstiinimesed. Noore Nietzsche ja Wagneri arusaamas andis elule mõtte vaid selle muutmine kunstiteoseks. Seegi on lihtsustav kokkuvõtt nende arutlustest. Siit aga võime täiesti loogiliselt-loomulikult minna edasi. Mis takistab nägemast suuri kunstiteoseid ka natside gaasikambrites, SS-is, Stalini Valge Mere -- Balti mere kanalis, millel pole mingit praktilist tähtsust ja paljus muus sellises. Kas pole punakhmeride tapaväljad samuti hiiglaslik imposantne happening, kas pole sussivirnad Auschwitzis ja punaväe paraadid Punasel väljakul installatsioonid? Kas polnud terve tuhandeaastane Reich ja Vabade Riikide Murdmatu Liit omamoodi kunstilooming, happening, lavastus?

Tavaliselt küsime, mis on kunst, ehk on õige aeg küsida, mida tohime kunstina esitleda, kus on piir, millest edasi saab eetika ülekaalu esteetika ees ja millest edasi eetiline inimene ei tohi minna, olgu ta kunstnik või ei.

Minus tekitab ikka nõutust väljend "tabude purustamine". Nagu oleks tabud midagi, millest tulebki lahti saada. Aga tabud on osa kultuuri reeglitest, tabudeta poleks kultuuri. Ja ma ei usu, et kunsti ülesanne oleks kultuuri hävitamine. Kuigi keegi natsi-ideoloog (mitte Göring, nagu sageli väidetakse) öelnud, et haarab püstoli järele, kui kuuleb sõna "kultuur".

ikka keelest

Jäi meelde, et eesti keeles pakutavas tarkvaras oli "options" tõlgitud "suvand". Minu meelest veel üks näide veidrustest, mida eesti keele pähe meile pakutakse. Miks me ei taha olla eurooplased ja punnitame kõigest väest, et rahvusvahelisi sõnu mingite eesti keelt meenutavate moodustistega asendada. Hoolimata nende sõnade suupärasusest, loogikast ja süsteemsusest. Kui meie keeles on ammu olemas sõnad "optsioon" ja "opteeruma", miks peab siis siin optsiooni tõlkima sõnaks, mis kuidagi ei seostu asja mõttega ja on uusmoodustis vastandina inglise jt. keelte optionile. Mispoolest on "kuvar" parem kui "ekraan" või "monitor". Kui monitoring on "seire", miks siis monitor "kuvar"? 

Panin oma Nokia telefonile algul eestikeelsed menüüd, siis aga hakkas see omamoodi eesti keel nii vastu, et vahetasin inglise keelele tagasi. Miks ometi kardame nii võõrsõnu, kuigi need on kõnekeeles ja netikeeles juba ammu juurdunud? Ütleme ju tubli kümme aastat "formatin selle ketta/diski", nüüd püütakse meile selgeks teha, et tuleks öelda "vormindan". Vaevalt seda sõna keegi pruukima hakkab, juhtub vaid see, et ametlik eesti keel kaugeneb kiiresti tegelikust keelekasutusest. Uued sõnad tulevad globaalsest ingliskeelsest maailmast ja me ei jõua mingil juhul eestikeelsete sõnade tegemisega sellele järele. Mis tähendab, et enamus uudsete asjadega kaasa minejatest hakkab kasutama ingliskeelseid sõnu ja ei hakka oma keelekasutust enam muutma. Aga see pole tragöödia, seda tuleb võtta rahulikult. Inglise keeles, eriti haritumas keeles on vähemasti pooled sõnad prantsuse keelest pärit. Jaapani keeles on hiina sõnu mõnes tekstis rohkem kui jaapani omi. Mis ei tee inglise keelt vähem inglise keeleks ja jaapani keelt vähem jaapani keeleks. Ei tee ka eesti keelt vähem eesti keeleks see, kui räägime imidžist, monitorist, optsioonist ja muust, mis on päälegi ladina päritolu rahvusvahelised sõnad. Hirm oma identiteeti kaotada võib meile valmistada suuremaid indentiteediprobleeme kui uue globaalse ja euroopaliku indentiteedi rahulik omaksvõtt. 

Minu emakeeles nagu paljude inimeste emakeeles on kindlalt olemas sõnad nagu "formattima", "tseedee", "seivima", "fail", "imidž" ja muud seesugust. Ning ma ei näe mingit vajadust emakeelt ümber õppida, iga uuema sõna juures mõelda, kuidas see nüüd ametlikult peaks olema. Sellise mõtlemise-kahtlemisega jääme lihtsalt ilma emakeelest, emakeel muutub võõrkeelseks, kuigi taotlus on olnud vastupidine. Millest olen Sirbile ka kirjutanud. Ja kirjutan jonnakalt edasi. Sest tunnen, et umbes 55 aastase tekstitöötluse harjumusega literaadina on mul rohkem õigus öelda, mis on hää eesti keel kui paljudel keeleõpetajatel või keeletoimetajatel. Ja mitte kellelgi ei ole õigust mulle ega kellelegi teisele öelda, mis on tema (õige) emakeel. 

Mind häirib see, et meie ülikoolides asendatakse suulised eksamid-arvestused aina enam kirjalike testidega. Vähemaks jääb õpetaja-õpilase vahetut suhtlemist. See aga on midagi väga olulist ja asendamatut. Eksam on vahel omamoodi rituaal, isegi rituaalne kahevõitlus ja mõnedest said lausa legendid. Näiteks kurikuulsatest kõrgema taseme eksamitest Gustav Suitsu juures. Muidugi on asju, mida on lihtne ja otstarbekas testida, näiteks rehkendamisoskust, valemite tundmist keemias või võõrkeele sõnade tundmist. Kuid vahel on tähtsam aru saada sellest, mis inimesega on tegemist, kas ta oskab mõelda loovalt, vaimukalt, tulla piinlikust olukorrast leidlikult välja. Seda eriti siis, kui me ei kontrolli inimese teadmisi, vaid peame otsustama, kas näiteks võtta ta vastu kooli. Meie eliitkoolides on nüüd katsed, milleks mõnedki vanemad oma lapsi aastaid ette valmistavad. Need hoolega ja kuluga treenitud lapsed saavad kooli kergemini sisse, kuid seetõttu jäävad parematest koolidest sageli välja võimekamad, kuid vähem treenitud ja näiteks lihtsalt häbelikumad lapsed, kellest aastatega võiksid saada hoopis tublimad õpilased ja hiljem isiksused kui treenitud lastest.

Pole mitu aastat oma kodulehte http://jaan.kaplinski.com suurt uuendanud. Ning pole ka erilist indu seda teha. Too veebisait on paisunud mingiks labürindiks, kus endalgi raske leida seda, mida vaja, lugejatel veel raskem. Kaotada või ümber teha teda siiski ei tahaks, üht-teist ehk vahetan vahel välja ja midagi lisan. Ent nüüd otsustasin kasutada Google võimalusi ja teha lihtsalt ühe blogi, nagu neid õige paljud teevad. Luua endale kohakene, kus oleks võimalik mõtteid kähku avaldada, andmata neile korraliku kolumni kuju nagu ajalehes või esitada netikommentaarina, mis mulle ei meeldi, sest pole tahtmist selles põhiliselt anonüümses kisakooris (mida kommentaarium enamasti on) kaasa kisada. Hääl läheb kaduma. Vahel aga tahaks niimoodi häält teha, et keegi ikka kuuleks ka.