Oma riik ... kelle oma?

Kui kasutada karme sõnu, siis pole Eesti Vabariik eriti vaba, eriti iseseisev ega eriti demokraatlik. Vabadus meie mõttes tähendab ühtede vabadust teisi sõltuvusse viia. Vabadust viinamüüjatele ja kasiinopidajatele. Iseseisvusest loobus Eesti 2003. aasta alguses demonstratiivselt, kiites jäägitult hääks USA interventsiooni Iraagis ja ameeriklaste antud, nüüd valeks osutunud, põhjenduse sellele. EVr on USA klientriik, kes vastu vaidlemata täidab USA soove. Meie poliitikud tegutsevad vahel USA agentidena. Näiteks Kuubal. Meie demokraatia on pooleldi sumbunud enne seda kui sai korralikult välja kujunedagi. Kogemusteta valijaskonnaga manipuleeritakse kogu tänapäeva propagandakunsti abiga. Tegelikke, sisulisi probleeme valimisvõitluse ajal ei arutata, kõik taandub teatrile, PR-le, esinemiskunstile, loosungitele. Eesti on Reformierakonna hallatud mõis, mille toodangust saavad põhikasu eemal olevad omanikud ja needsamad haldavad, omaenda maal mõisavalitsejat mängivad reformistid. Kelle hulgas elab kenasti ka kunagine baltisaksa aadlike idee oma siniverelisusest. Kallas & Co mõtlesid ja mõtlevad tõsiselt sellele, et Eestis peaks kujundama või arendama oma eliiti, oma aadlit. Nn. vanemahüvitis on üks samm selles suunas. Kellel on, sellele antakse. Mis aga saab, kui rahvaga enam hästi manipuleerida ei saa ja inimesed hakkavad arutama, mis kasu siis iseseisvusest on? Kas nad lepivad fraasidega, ausammastega, laulupidudega või hakkavad tahtma midagi reaalsemat?