dimanche 25 août 2019

Edasi, mu vaprad idioodid!

Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin loo, mida pole avaldatud ja mille käsikirigi on mul mineteakus. Aga lugu võiks ehk täna öelda rohkem kui tuna. Lühidalt oli ta nii:

Võitluses kaootilise ja ohtliku looduse vastu peavad kaasa lööma kõik. Toimuvad hoogtööpäevad, kus raiutakse ja põletatakse metsikut metsa, et selle asemele rajada korralikud kivisillutisega väljakud, korralikult niidetud rohelised murud ja muidugi majad ja teed. Rünnakust looduse vastu võtavad osa ka erikooli õpilased õpetajate juhtimisel. Nad on kolmes rühmas: debiilikud, imbetsillid ja idioodid. Võimete järgi saavad nad endale ülesanded, kes raiub puid, kes tassib raiutut virnadesse, kes süütab haohunnikuid, kes püüab põlema panna metsa. Kooli direktor on operatsiooni juht, tema juhatab eriti idioote, kes vaimustusega läidavad tulesid. Tuled paisuvad ja ühinevad suureks metsatulekahjuks, mille suits hakkab looduse vastu võitlejaid lämmatama. Nad ei anna aga alla, vaid lähevad tuld läites ja toites edasi. Läbi paksu suitsu kostab viimasena veel direktori vali hääl  "Edasi, mu vaprad idioodid!"

Kui loo käsikirja leian, püüan selle avaldada. Vahest mõne täiendusega. Eks idioodid ja teised on nüüd saanud enda käsutusse murutraktorid, trimmerid ja muu tehnika, mis lubab eriti tõhusalt võidelda salakavala ja ohtliku linnalooduse, karikakarde, võilillede, punase ristiku, ent ka kimalaste, mesilaste ja liblikate vastu. Ja laululindude vastu, kes segavad linna pärisasukate -- inimeste, hakkide ja vareste elu.

lundi 19 août 2019

Sõid ja jõid....

Lisanduseks debattidele kliimasoojenemise ja ökokriisi kohta. Midagi, mis nüüd on päris aktuaalne.

Luuka evangeelium 17, 27 - 29

...nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik. Nõndasamuti ka, nagu oli Loti Päevil: nad sõid, jõid, ostsid, müüsid, istutasid, ehitasid hooneid, aga sel päeval, mil Lott lahkus Soodomast, sadas taevast tuld ja väävlit ning hävitas nad kõik.

Maailma merede pinna keskmine tõus kiireneb, on 1990ndatest pääle kaks korda kiirem kui varemalt XX sajandil. Okeanograaf John Englander pakub, et tõus kiireneb geomeetrilises progressioonis. Seni on veel mõnevõrra aega tegelda sellega, mis tsiviliseeritud inimestele kõige olulisem -- ostmise ja müümisega.

Eesti ja estoranto keeled

Eesti keeles on sõna KOHVI, mitte KOHV. See teine sõna on estoranto keelest. Nagu ka sõnad ÕHKPÜSS, PUIDUST LUSIKAS, VANUR, PILVKATE jne. Eesti keeles kutsutakse neid asju ÕHUPÜSS, PUULUSIKAS, VANAINIMENE, PILVEKATE. Mõtlesin kord, et teen väikese eesti-estoranto sõnaraamatu, aga ilmselt ei jõua. Vahest teeb keegi teine.

Eesti keeles on normaalne öelda-kirjutada "aasta ilusamad päevad, Itaalia kaunimad paigad, ta on üks meie andekamaid kunstnikke, saatis palavamaid tervitusi, elu võimalikkus päikesesüsteemi kaugematel planeetidel...
Korralik toimetaja-õpetaja-tsensor parandab need fraasid estoranto keelde, mis on nüüdse Eesti riigikeel. Tulemus on muidugi: aasta ilusaimad päevad, Itaalia kauneimad paigad, ta on üks meie andekaimaid kunstnikke, saatis palavaimaid tervisi, elu võimalikkus päikesesüsteemi kaugeimatel planeetidel. Eks proovime öelda neid fraase lihtsalt, pingutamata, nagu tavaliselt räägime. Ei õnnestu hästi, keel läheb keerdu.

Eesti keeles on tegelikult olemas kaks lühikest ülivõrret: parim ja suurim. Teise osas kahtlen natuke, esimene on kõnes omaseks saanud. Mis on üsna loogiline: paljudes keeltes ongi sõna "hää" komparatioonivormid erilised, mitte-reeglipärased: good - best, bon - meilleur, хороший - лучший.

Eesti keele kõnelejad hääldavad liitsõnu tihti üheainsa rõhuga, millele kirjas peaks vastama kokkukirjutamine. Kokku-lahkukirjutamisele on mõeldud mitmesuguseid tähendusepõhiseid reegleid, mis aga ei ole mõistlikud. Kui veel nimetada superlatiive, siis kõnekeeles on sõnaga kõige- liitsõnad tihti, isegi enamasti hääldatud ühe sõnana. Kahe sõnana hääldamine tähendab sõnade erilist rõhutamist, esile tõstmist.  "Paremad õunad on juba küpsed, aga KÕIGE paremad veel mitte." Umbes nii. Aga muidu on eesti keeles tegu liitsõnadega, mida ennevanasti ja targasti kirjutati kokku: kõigeparem, kõigepüham, kõigesuurem, kõigeilusam. Lauserõhuta asendis on see igatahes nii.

Püüd luua kõikide elusolevuste ja eluta loodusasjade jaoks eesti keeles rangeid termineid segab tõsiselt loomulikku keelt, inimeste keeletunnet. Selliseid termineid pole suuresti eesti keeles üldse vaja, kui neid oleks vähem, oleks vähem ka estoranto keele pääletungi meie keelele. Eesti keeles olid ja on tegelikult nüüdki näiteks sõnad nagu "rookana, tiigikana, vesikana", mitte ruik, tait ja lauk, mis normaalsel inimesel lähevad ikka segi. Terminid on ladinakeelsed juba paar aastasada. Ja kena on. Nii barbarid me ka pole, et ladina keelt ei oska kasutada. Ja ilukirjanduses pole sedasorti väljanuputatud terminitel üldse kohta.

Terminoloogitsemine ajab keele vahel päris sassi. Keegi mõtles välja reegli, et asukoha-elukoha järgi peab olevuste nimedes esimene sõna olema nimetavas käändes. Sageli ka on: metskannike, metshiir... Aga tihti, isegi enamasti kasutab kõnekeel, s.o. eesti keel siin genitiivi. Räägime järvekarbist, järvekaurist, lumekellukesest, lumelillest, mereadrust, merekajakast. Ka muudes ametlikult nominatiivse esisõnaga liitsõnades on see tegelikult sageli genitiivne: sukapüksid, õhupüss, lumekate, pilvekate. See on eesti keel. Ja loota on, et ta suudab estorantoliku terminologismi-logitsismi vastu seista. Asi on ju ka lihtsalt selles, et elavas keeles ei kasuta me sõna üksikult, omaette. Nii ei ole lumekate kindlasti midagi, mis lumele pääle laotatakse, kuigi vahel harva võib ehk sedagi olla. Pilvede katmiseni mingi pilvekattega me vaevalt jõuame, nii ei ole sõnad "pilvkate ja lumikate" eestikeelsed ja ei oleks vaja neid jonnakalt eesti keelde suruda.

Eesti keeles on täiesti normaalsed sõnad soendama, annud, kannud. Andnud ja kandnud lõhnavad kergelt estoranto järgi. Ja eesti keeles oleks normaalne rääkida soojapumbast, mitte soojuspumbast. Ahi või soojapump ei anna ju soojust, vaid sooja. Millegipärast on estorantos kahe silma vahele jäänud see, et kui on soe-soojus, ei ole peaaegu kasutusel külm-külmus. Ei ole külmuskapp, vaid külmkapp. Ametlikult nüüd külmik. Mis on veidi imelik, sest kuivik saadakse kuivatamisel, siis võiks külmik olla ka see, mis külmkapist või sügavkülmast välja tuleb. Estoranto pretendeerib loogilisusele, aga loogikat on sääl tegelikult napimalt, kui võiks arvata -- кот наплакал.

Eesti keeles öeldakse neeger, mitte mustanahaline, mis on ebaviisakas.  Portugali keeles ms. on viisakas just sõna negro, mitte preto, mis tähendab musta. Igal keele oma elu ja etikett.

Kui peres on kolm poega, siis eesti keeles nimetatakse neid: vanem, keskmine ja noorem poeg. Estoranto keeles on siin sageli, tänu keeletsensuurile (mis võib olla ka kirjutaja endatsensuur) noorim ja vanim poeg.

Estorantos tahetakse teha ranget vahet, millal pruukida pärast, millal peale/pääle. Ei tohi nagu öelda peale tööd või pääle kooli. Aga NB. kui peale/pääle tähendab seda, mis pärast, siis on järgmine sõna osastavast käändes. Muus tähenduses aga käib peale/pääle kokku omastava käändega. Pääle tööd puhkab ta natuke ~ Peale töö võtavad tema aja mitmed hobid.

Olen kasvanud Tartus ja Lõuna-Eestis. Võibolla sellepärast ei ole ma kunagi kuulnud mujalt kui raadiost-telekast sõna "metsis". Mulle on see lind ikka mõtus. Aga võibolla väga paljudele teistelegi.



Eesti keeles ei ole sõna "olmejäätmed". On näiteks sõna "segasodi". Või "muu praht". Ka sõna "puittaimed" ei ole eesti keeles. On "puud-põõsad". Estoranto "märgalad" on muidugi "sood-rabad". Või "sood-luhad".

Eesti keel ei põlga võõrsõnu, ei leia, et "taristu" on eestikeelsem kui "infrastruktuur" või "teave" eestikeelsem kui "informatsioon" või "info". Eesti keeles on vinkel ikka vinkel, mitte "nurgik" ja lamp lamp, mitte "valgusti". Eesti keeles ei pea instrumendi nimes tingimata olema sufiks -ti, ja -ja jääb ainult inimeste nimetamiseks. On ilmutaja, kinnitaja, pesuvalgendaja ja veepehmendaja nagu kuulipilduja ja ristleja.

Estoranto sünnis ja võimutsemises on paradoksaalsel kombel süüdi see, et Eestis pööratakse keelele väga suurt, s.t. liiga suurt tähelepanu, keelt õpetatakse palju, tekste toimetatakse ja keeletoimetatakse hoolega. Keele õpetamine on valedel alustel, õpetatakse, kuidas on "õige", kuidas käänata-pöörata, kuidas kasutada üht või teist sõna, näiteks millal on õige "enamik", millal "enamus" jne. Mis tähendab, et eestlastele õpetatakse emakeelt nagu võõrkeelt. Sellest tekib inimestel kahtlus, ebakindlus ühe või teise sõna ja vormi kasutamisel. Absurdne küsimus eestlase suust "Kuidas on eesti keeles õige?" Seda saab õigupoolest küsida venelane või soomlane, mitte eestlane. Keelele ei tohi teda kasutades liiga palju tähelepanu pöörata, keelt ei kasuta inimene teadlikult, vaid suuresti alateadlikult. Kõige ilusamini rääkisid keelt vanad maainimesed, kes sageli eesti keelt koolis üldse polnud õppinud. Ja toredat keelt kirjutasid kirjanikud, nagu Luts, Tammsaare ja Enno, kes seda olid õppinud enamvähem vaid kodust. Ja väga võimalikult ei teadnud midagi käändkondadest ja pöördkondadest... Mõtlemise koht!

Eesti keelele on estoranto suurem oht kui vene keel. Nii tuleks emakeelt kaitsta ennekõike estoranto vastu. Mis tähendab, et tuleks unustada koolis või mujal õpitud "õige" ja tagasi minna vaba kõnekeele juurde. Kõnekeel ei tähenda lohakat keelt, on olemas ka intelligentne, stiilne kõnekeel, mis on praegu üsna unarule jäänud ja telest ning raadiost pagendatud. Koolis peaks lapsi julgustama ja õpetama end vabalt väljendama, jätma sinnapaika senised vahetegemised, nimetavalise ja omastavalise liitumise, kokku- ja lahkukirjutamise, õiged käände- ja pöördevormid. Neid tuleb õpetada võõrastele, mitte eestlastele. Õigekeelsus on eksitus, õigekiri loomulikult mitte. Keeletoimetajad tuleb kas ümber kasvatada või vallandada. Vähemalt need, kes püüdlikult tõmbavad maha "infrastruktuuri" ja panevad selle asemele "taristu". Ja need, kes asendavad "info" "teabega" ja "enamuse" "enamikuga" või vastupidi. Riigikeel võib minu meelest olla estoranto, kui riik kangesti tahab just seda keelt pruukida. Las riik siis räägib estorantot, meie aga eesti keelt.

Tee ääres näen silti "Hoia pikivahet!" Köögilaual on karbike kirjaga "Kummeliõisikud". Pole päris eesti keel. Eesti keeles oleks normaalne öelda "Hoia vahet" ja "Kummeliõied". See, mis ametlikus terminoloogias on õisikud, koosneb õitest, nii ei ole kummeliõitest rääkimine vale. Ja pikivahest rääkida on ülemäärane pedantsus, termini suskamine sinna, kus teda vaja pole. Iga roolis olija saab ju aru, mis vahet on mõeldud.

Eesti keeles on sõnad "tõmbelukk" ja "tõmbetuul". Estorantos on "tõmblukk", kas ka "tõmbtuul" ei tea mina mitte. Ega tahagi teada.

On eesti kirjanikke, kes kirjutavad eesti keeles, estorantot on nende tekstides vähe. Viivi Luige Seitsmendas rahukevades ei sattunud silma ühtki lühikest superlatiivi nagu "kauneim" vms. Neid on väga vähe ka Indrek Harglal.

Loen päris mõnuga Tõnu Õnnepalu "Aakrit". Natuke liiga pikalt kirjutab, ei pidurda jutujooksu, aga eks jutuvestjatega nii olegi. Muidu ei saakski vist. Mulle on mõned Tõnu mõtted väga meeltmööda. Näiteks tema arutlused "okupatsioonist", väliseesti võltsrahvuslusest (a mis meie oma parem on!), nõuka-aja ehtsast maaelust ja last not least eesti keelest, mida nõuka-aja usinad õpetajad hoolega kõigest puhtaks rookisid, mis oli murdepärane või ei vastanud väljamõeldud "reeglitele". Nii on estoranto osalt nõuka-aja sünnitis. Mõlemal pool - nii välis- kui sise-Eestis pingutati rahvusluse ja keelega üle, Hoiti keelt puhta ja korralikuna ja jäeti ta ilma elujõust, loomulikkusest. Nüüd see kõik käib edasi. Kurioosumina märgitakse raamatutesse "keeletoimetaja" nimi ja eestikeelsust valvab keelepolitsei elik keeleinspektsioon.

Loen netikommentaarist kellegi protesti sõna "kelledel" vastu. Sellist sõna eesti keeles ei olevat. Tüüpiline näide kummalisest arusaamast, et eesti keel on see, mille kehtestavad keelekorraldajad, keeletoimetajad, "emakeele" õpetajad. Tegelikult on keel see, mis kujuneb keele kasutajate elavas kõnes. Kui öeldakse "kelledel" ja sellest saadakse aru, ei tundu ebaloomulik, siis see on eesti keel.

Tallinna või Tallinasse? Kõnekeeles, st. elavas eesti keeles on teine vorm vaata et sagedasem kui esimene. Mis tähendab, et Tallinn ei ole Tallinn, vaid Tallin, nagu vene keeles. "Tallinasse" nõuab sellist vormi. "Linnasse" ei lähe mitte. Niisiis on poliitiliselt ebakorrektne päälinna kuju salamahti eesti keeles olemas. Ja ei kao säält kuhugi. Kas kunagi ka seaduslikuks kuulutatakse? Vast kah, aga seda tuleb ilmselt kaua oodata.

Muudkui teavitavad! Keegi enam ei teata, ei anna teada. Mis see on, et mõni uus sõna nii kiiresti levib ja vanemad kõrvale tõrjub. "Teatab" on ju sama lühike kui "teavitab". Miks ta siis parem on? Vahest on asi selles, et teavitamine on natuke riikliku, kroonuliku maiguga sõna. Ja suur osa maarahvast tahab olla riiklik rahvas, kroonurahvas. Ons nii uhkem, patriootlikum? Kurat seda teab.

5. novembri 2019 Postimehes loen Kati Orru artiklis sõna "säilenõtkus". Sulgudes igaks juhuks ingliskeelne tõlge (resilience). Märgike sellest, et kaldume mõtlema inglise keeles, inglise keele mõistetega ja otsime neile eesti vasteid. Kui ei leia, loome ise. See on muidugi üks estoranto keele jooni: eesti keelt painutatakse teis(t)e keel(t) liistu(de) järgi. Mis torkab silma (ja kõrva) on see, et siingi me ei püüa oma mõtet eesti keeles sõnastada, vaid otsime üksikuid sõnu, mis peaksid muukeelsetele vastama. Mõtleme mõistetes, mitte mõtetes! Kuidas mõtleks ja ütleks eestlane eesti keeles? Näiteks räägiks vastupanuvõimest, sitkusest, taastumisvõimest, tagasinõtkumisõimest, isegi ehk püsivusest, puhverdusvõimest. Võimalusi on. Ladina "resilio" tähendab (tagasi)põrkamist.  Sedasigi saaks ehk öelda. Oleneb lausest, mõttest.