Edasi, mu vaprad idioodid!

Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin loo, mida pole avaldatud ja mille käsikirigi on mul mineteakus. Aga lugu võiks ehk täna öelda rohkem kui tuna. Lühidalt oli ta nii:

Võitluses kaootilise ja ohtliku looduse vastu peavad kaasa lööma kõik. Toimuvad hoogtööpäevad, kus raiutakse ja põletatakse metsikut metsa, et selle asemele rajada korralikud kivisillutisega väljakud, korralikult niidetud rohelised murud ja muidugi majad ja teed. Rünnakust looduse vastu võtavad osa ka erikooli õpilased õpetajate juhtimisel. Nad on kolmes rühmas: debiilikud, imbetsillid ja idioodid. Võimete järgi saavad nad endale ülesanded, kes raiub puid, kes tassib raiutut virnadesse, kes süütab haohunnikuid, kes püüab põlema panna metsa. Kooli direktor on operatsiooni juht, tema juhatab eriti idioote, kes vaimustusega läidavad tulesid. Tuled paisuvad ja ühinevad suureks metsatulekahjuks, mille suits hakkab looduse vastu võitlejaid lämmatama. Nad ei anna aga alla, vaid lähevad tuld läites ja toites edasi. Läbi paksu suitsu kostab viimasena veel direktori vali hääl  "Edasi, mu vaprad idioodid!"

Kui loo käsikirja leian, püüan selle avaldada. Vahest mõne täiendusega. Eks idioodid ja teised on nüüd saanud enda käsutusse murutraktorid, trimmerid ja muu tehnika, mis lubab eriti tõhusalt võidelda salakavala ja ohtliku linnalooduse, karikakarde, võilillede, punase ristiku, ent ka kimalaste, mesilaste ja liblikate vastu. Ja laululindude vastu, kes segavad linna pärisasukate -- inimeste, hakkide ja vareste elu.