jeudi 18 janvier 2018

Vägivald on vägivald

Feminismis on ebaloogilisust. Aktivistid ei lepi enamasti endisaegse „galantse” suhtumisega naisesse kui nõrgemasse-õrnemasse olevusse, kelle ees tuleb avada uks, kellele mantel selga aidata, keda saata jne. Muidugi ei lepita ka alamklassi suhtumisega naisesse kui töölooma, kellele, nagu loomalegi, võis ka peksa anda. Nüüd, kui eesmärk on võrdõiguslus, kus naised sõdivad eriüksustes, maadlevad, poksivad, tegelevad karatega, juhivad lennukeid ja suurfirmasid, ei sobi tõepoolest kumbki suhtumine. Miks siis ikka peetakse naise löömist väga palju suuremaks nurjatuseks kui mehe löömist. Kui teatrijuht lööb meesnäitlejat või treener meessportlast, ja nad hiljem ära lepivad, ei sünni sellest protestiliikumisi, ei kirjutata märgukirju. Ons ikka kahju loobuda õrnema soo esindaja rollist, keda tuleb õrnemalt hoida?

mercredi 10 janvier 2018

Pääsmine on peldikus



Samuel Kirotaja sõber Nikodemus Pealuu jõudis pärast aastatepikkusi mõtisklusi järeldusele,et seks on sotsiaalne konstrukt ning vajadus tema järele, mida igapidi õhutab kirjandus, reklaam ja multimeedia, on tekkinud sellest, et maailma valitsev salaühing kasutab seda edukalt inimestega manipuleerimiseks. Seks ühendab inimesi nii positiivses kui negatiivses mõttes, luues sidemeid, ent ka ajades inimesi tülli. Nii saavad manipulaatorid enda kätte võimu inimeste üle. Seks tekitab sõltuvust ja nagu igasuguse narkootikumi puhul, kasvab see sõltuvus aegamööda ja inimene vajab ikka intensiivsemaid seks-elamusi. Samamoodi kahandab seks, nagu teisedki narkootikumid, inimese vaimseid võimeid. Nii tuleb mõelda tõsiselt sellele, kas ja kuidas oleks võimalik vabastada inimesi seksisõltuvusest ja seeläbi ka ülemaailmse salaühingu orjusest. Nikodemus Pealuu usub, et ta teab vastust. Vastus ei ole keeruline. Kuigi võib üllatada. Nimelt on inimese pääsmine seksisõltuvusest – peldikus. Situmine ja kusemine on midagi, mida on häbenetud ja varjatud, kuid siiralt ja ausalt, mitte silmakirjalikult, mängeldes, nagu seksi. Seksil ja situmisel on suur ja oluline vahe: kui seks seob inimesi teistega ja aitab salaseltsilistel inimesi oma käpa all hoida, siis situmine vabastab inimese, aitab tal olla üksi iseendaga, oma mõtetega, olla tema ise. Sellest sai aru juba geniaalne mõtleja Jonathan Swift, kes leidis, et kõige sügavamaid mõtteid mõtleb inimene peldikus. Võib lisada, et kuskil ei süvene inimene paremini loetusse, olgu see ajaleht või raamat, kui potil istudes. Huvitavad mõtted ja kujutlused sünnivad inimese pääs eriti siis, kui ta vanaaja moodi välikemmergus istudes vaatab ajalehest lõigatud paberit, millega ta on just oma taguotsa pühkinud. Siis taipab inimene paremini ajakirjanduse väärtust ja olemust ning õpib suhtuma lugupidavalt päris sitasse, millel on looduses asendamatu koht. Nii on peldikul, mida õigem olekski nimetada sitamajaks, täita väga oluline funktsioon inimkonna päästmisel seksisõltuvusest, inimväärikuse taastamisel, inimmõtte vabastamisel manipulaatorite diktaadi alt. Selleks tuleks loovaid isiksusi õhutada kirjutama rohkem sitamajast, diskreetselt ja huvitavalt kirjeldama sääl toimuvat ja vähem energiat raiskama seksi kirjeldamisele. Luuletajad võiksid rohkem kirjutada peldikuluulet ja arhitektid rohkem tegelda peldikute planeerimisega. Tuleks lähtuda põhimõttest „Igale oma peldik”, nagu see omal ajal tegelikult oli meie esivanematel, kes käisid sageli sital igaüks omaette, vältides ühiskemmerguid, mis sunniti eesti rahvale pääle alles 1918. aastal Saksa okupantide poolt. See, et igal perekonnaliikmel peaks olema oma peldik, peaks saama endastmõistetavaks ja aitama tõhusalt kaasa inimese individuaalsuse arengule. Ka peldikugraffitid ja peldikukunst tuleks tõsta ausse, vältides aga siin seksi mõjutusi. Seksiteema tuleb peldikutest kindlalt eemal hoida. Niisugune on lühidalt Nikodemus Pealuu filosoofia, mida ehk võiks nimetada peldikufilosoofiaks ja mis tema usu järgi peab saama inimsugu päästvaks tulevikufilosoofiaks