Vägivald on vägivald

Feminismis on ebaloogilisust. Aktivistid ei lepi enamasti endisaegse „galantse” suhtumisega naisesse kui nõrgemasse-õrnemasse olevusse, kelle ees tuleb avada uks, kellele mantel selga aidata, keda saata jne. Muidugi ei lepita ka alamklassi suhtumisega naisesse kui töölooma, kellele, nagu loomalegi, võis ka peksa anda. Nüüd, kui eesmärk on võrdõiguslus, kus naised sõdivad eriüksustes, maadlevad, poksivad, tegelevad karatega, juhivad lennukeid ja suurfirmasid, ei sobi tõepoolest kumbki suhtumine. Miks siis ikka peetakse naise löömist väga palju suuremaks nurjatuseks kui mehe löömist. Kui teatrijuht lööb meesnäitlejat või treener meessportlast, ja nad hiljem ära lepivad, ei sünni sellest protestiliikumisi, ei kirjutata märgukirju. Ons ikka kahju loobuda õrnema soo esindaja rollist, keda tuleb õrnemalt hoida?