Feminismis on
ebaloogilisust. Aktivistid ei lepi enamasti endisaegse „galantse”
suhtumisega naisesse kui nõrgemasse-õrnemasse olevusse, kelle ees
tuleb avada uks, kellele mantel selga aidata, keda saata jne. Muidugi
ei lepita ka alamklassi suhtumisega naisesse kui töölooma, kellele,
nagu loomalegi, võis ka peksa anda. Nüüd, kui eesmärk on
võrdõiguslus, kus naised sõdivad eriüksustes, maadlevad,
poksivad, tegelevad karatega, juhivad lennukeid ja suurfirmasid, ei
sobi tõepoolest kumbki suhtumine. Miks siis ikka peetakse naise
löömist väga palju suuremaks nurjatuseks kui mehe löömist. Kui
teatrijuht lööb meesnäitlejat või treener meessportlast, ja nad
hiljem ära lepivad, ei sünni sellest protestiliikumisi, ei
kirjutata märgukirju. Ons ikka kahju loobuda õrnema soo esindaja
rollist, keda tuleb õrnemalt hoida?
jeudi 18 janvier 2018
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire