vendredi 16 décembre 2016

Toona Ameerika kriisist

1999 käisin USAs, mis käigust sai kirjutatud raamat "Kevad kahel rannikul". See ilmus 2000. Raamatu lõpus kirjutan:


XX sajand läheb ajalukku kui Euroopa allakäigu ja Ameerika tõusu sajand. Kas sama tendents jätkub ka järgmise saja aasta jooksul? Või saab XXI sajandist Ameerika allkäigu sajand? Kui olen pessimistlikumas meeleolus, kangastub mulle must stsenaarium, mille vallandab suurem majanduskriis. Sellele järgneb depressioon, tööpuudus, mis teravdab rassilisi ja usulisi pingeid. Valitsevas kesk- ja ülemklassis kasvavad vastuolud, mille leppimatut teravust juba demonstreeris konservatiivsete vabariiklaste ristisõda Clintoni vastu. Impeachmenti-kriisi õppetund on see, et Ameerikat valitsev seltskond võib kergesti kaotada igasuguse ühtsuse ja jaguneda kahte teineteist vihkavasse ja hävitada soovivasse klanni. Kui nii juhtub, kaob ühtsus ka jõududes, kes praegu riigis korra ja julgeoleku suudavad tagada: lõhenevad nii politsei, rahvuskaart kui sõjavägi. Nende hooletuse tõttu, vahel aga võibolla ka nende soosingul tõusevad pinnale praegu põranda all vaikselt tegutsevad ja oma aega ootavad mustad jõud -- relvastatud sektandid, rassistid, puhtalt kriminaalsed rühmad ja mtmet muud mesti äärmuslased. Nende vastu relvastuvad omakorda vasakpoolsed ja vähemusrühmad. Ühed ja teised leiavad toetust välismaalt: seal on küllalt jõudusid, kes omades huvides on valmis sekkuma Ameerika asjadesse. Seda julgemini, mida suurematesse raskustesse Ühendriigid on sattunud.

vendredi 7 octobre 2016

Maaleht jäi ostmata

Tahtsin osta Kambja poest Maalehte, aga nägin, et esimesel lehel ilutseb I. Mangi suur pilt ja lehest võib lugeda horoskoopi, mis ta on meie uuele presidendile Kerstile teinud. Hakkas vastu, jätsin lehe ostmata. Aitab mulle astro-hirost! Ning sellest, et esimene pikk artikkel selles lehes on säärane jamps. Ja mõtlesin siis, et küll oleks tore, kui president samamoodi mõtleks ja tungivalt paluks, et teda astroloogiaga paari ei pandaks. Ikkagi teadlase koolitusega inimene.

samedi 16 juillet 2016

Tema ei tea, et poliitkorrektne pole rääkida isanda, vaid liitlase häälest. Meie poliitikud teavad.
 

Eesti Autovabariik

Tüütuks läheb elada Eesti Autovabariigis, kus auto on meie aja püha lehm ja rallid on nagu vanasti kirikupühad. Rallide pärast võib lüüa segamini elu Tartu linnas, panna kinni inimeste koduteed Lõuna-Eestis. Küsimata ilmselt paljude arvamust, keda sellised autopühad tõsiselt segavad. Kas tõesti suur enamus tartlasi ja lõuna-eestlasi on ralli-usku või on see aktiivse vähemuse, aktiivsete autousklike poolt enamusele pääle surutud. Mina igatahes põlgan sellist rallitamist sügavalt ja mul oleks hää meel, kui neid siin kandis enam ei oleks. Kui tekiks rallivastaste ühing, astuksin selle liikmeks.

samedi 9 juillet 2016

Arukamat analüüsi "Ida-Lääne konfliktist"

http://atimes.com/2016/07/with-eye-on-brexit-nato-tackles-russia/

Eesti pressis ilmuv on piiratult propagandistlik, kainest analüüsist on loobutud ja lauldakse vaid "His Master's Voice'ile" oma lapsehäälega kaasa. Nagu oleks tõesti venelased saatnud lennukid New Yorgi tornidesse, tapnud inimesi Pariisi, Brüsseli ja Istanbuli lennujaamades. Venemaa on praegu oht pigem iseendale kui teistele ja püüab meeleheitlikult hoida käest libisemast, mis käes oli. Lääs ja Ida, viimane tähendab Venemaad ja Hiinat, peaksid koondama jõud XXI sajandi tõelise ohu, islamifanaatikute, "islamofašismi" vastu ja lõpetama omavahelise nägelemise. Lõpuks pole tõesti nii oluline, kas Ida-Euroopa riikide poliitikat suunab Washington või Moskva. Venemaal võib olla tülikas elada, kuid see on täiesti võimalik meie- ja minusuguselgi. Saudi Araabias ja suurel jaol islamiriikides meie inimesel elada poleks võimalik. Usuvahetus, abieluväline seks, tegelemine astroloogia ja muu astro-hiroga on kuritegu, mille eest süüdlasel lüüakse pää maha. Jne. Jne. Kas ootame tõesti, millal tekib tõeline kurjuse telg Kesk-Idas? Kas ootame, et fundamentalistliku Pakistani tuumarelv satub ka "Islamiriigi" tegelaste kätte? Lääneriigid on paraku ikka kippunud tegelema isekeskis rivaalitsemisega, seeasemel et näha jõudu koguvat tõelist vaenlast, olgu bolševikke, natse või islamiste.

samedi 2 juillet 2016

Mõned tsitaadid India eks-diplomaadi M. K. Bhadrakumari artiklist "Asia Times'is".

Practical cooperation within the alliance may continue in the near term. But it remains to be seen how far Washington will succeed in keeping the European mind trained on the highly contrived thesis of Russia being a revisionist state that has put military mobilization at the center of its strategic thinking.
Brexit poses questions for NATO although the British people have not voted to leave the alliance. In an insightful commentary, the well-known ‘Russia hand’ at the National Interest magazine Nikolas Gvosdev noted that Brexit “validates two developing trend lines in Europe”. Gvosdev explained:
  • The first is the hesitation within Western European countries to want to be drawn into conflicts and problems happening on the eastern periphery of the continent or within the post-Soviet space. The second will be to reawaken the lingering regional split within the alliance — with some members arguing that if NATO had paid much more attention to dealing with the cross-Mediterranean threats to European security, rather than on being drawn into playing geopolitical games in Eurasia, the migration crisis might have been avoided or blunted — and thus one of the key drivers of Brexit might have been neutralized.
The bottom line is that the EU and NATO are complementary. And Brexit upholds that national interests prevail over European collective interests. Without doubt, Brexit is also, partly at least, a reflection of the overall weariness in Europe with the continued NATO expansion eastward.

Artikkel tervelt:

http://atimes.com/2016/06/brexit-russias-comfort-level-rises-us-loses-eurasian-plot/

Kas ilmub ka Eesti poliitikasse jõudusid, kes leiavad, et militariseerumine on ohtlik ummiktee ja midagi olulist meie suhtumises Venemaa ohusse ja NATOsse, s.o. Ameerika diktaati tuleks ümber hinnata?

dimanche 19 juin 2016

Mõni mõtleb pääga, mõni ...

Mul oli väga hää meel lugeda Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieri sõnavõttu, kus ta arvas NATO lakkamatutest manöövritest siin kandis sama, mis mina. Steinmeieri kõige karmim ütlus oli: "Was wir jetzt nicht tun sollten, ist durch lautes Säbelrasseln und Kriegsgeheul die Lage weiter anzuheizen" -- See, mida me praegu mitte tegema ei peaks, on valju mõõgatäristamise ja sõjakisaga olukorda veel enam üles kütta. Nii ongi. Meil oskas spordiajakirjanik Roosna oma arvamuse naabermaast võtta kokku leheloo päälkirjas "Venemaa mõistab ainult ühte keelt. Jalaga-tagumikku-keelt." Vägev üldistus. Ühe päälkirjaga Venemaa paika pandud. Ainult et vägisi kipub tulema mõte, et kui Saksa diplomaatia juht mõtleb pääga, siis mõni ajakirjanik ühe teise kohaga, mida ta ka mainimata ei jäta, sobigu see või ei. Muidugi võeti ja võetakse Steinmeieri sõnad meil, kus mõõgatäristamine ja unistus Venemaale jalaga... on saanud meie hommiku- ja õhtupalve aseaineks, vastu ulgumise ja hammaste kiristamisega. Aga ehk on tervel mõistuselgi Ida-Euroopas veel paigake ja võimalus end kuuldavale tuua. Ja panna inimesed mõtlema sellele, et Eesti ja Eesti rahvas ei elaks üle veel üht sõda, üht ränka konflikti. Ja mõõgatäristamine ja sõjakisa ei pruugi sõjavõimalust meist eemal hoida, vaid tuua meid veel üheks ohvriks Ameerika geopoliitilises mängus. Oma iseseisvuse oleme juba käest andnud, vähemalt alates Iraagi sõja eelmängust 2003, kas järgmisena oleme valmis ära andma oma elu ühe ookeanitaguse suurriigi huvide nimel?

mardi 3 mai 2016

Sovetiseerume?

Jätkuks eelmisele. Ikka enam hakkab Eestis kujunema õhkkond, mis mulle meenutab 1950nendate aastate alguse õhkkonda ENSV-s. Ja üldisemalt -- sovetiaega, kus meie arvamusi hinnati suuresti selle järgi, kas need võiksid olla kasulikud meie vaenlastele -- ennekõike Ameerika imperialistidele, kes otsisid aina uusi võimalusi meie inimesi mõjutada, kasutada ära mõnede naiivsust, et püüda leida ja võimendada meie elus veel esinevaid puudusi. Nii öeldigi vahel kirjanikule või lihtsalt oma pääga mõtlevale inimesele, et temast saadakse aru, aga ta peab mõtlema, kuidas tema arvamusavaldust võidakse tõlgendada, ära kasutada sääl, meie vaenlaste leeris. Nüüd siis midagi samasugust taas. Isegi küsimuse kohta võib esitada süüdistuse -- see kõlab, nagu oleks küsitud Vene luure poolt. Jah, ka nõuka-ajal oli sobimatu küsimuse esitamine märk sellest, et inimene ei ole vahest päris õige nõukogude inimene, vajab kompetentsete organite tähelepanu ja võimalikult kasvatuslikku vestlust. Ilmselt on meie propagandistide seas vähe neid, kes omaaegset praktikat mäletavad ja teadlikult kopeerida tahavad. Aga midagi kõhedakstegevalt sarnast selles praeguses propagandauimas on. Ja hull on see, et ilmselt suur osa selle tegijaid ja sellega kaasaminejaid seda ka usub. Rohkem kui meie noorusajal usuti soveti-ideoloogiat. Peab siis ehk küsima, kelle huvides see kõik toimub? Cui prodest? Vähemalt on vähemaks jäänud pidulikku juttu euroopalikest väärtustest, väärtuspõhisest poliitikast jms. Eks seda juttu ole piinlik rääkida, kui sõbrustatakse türannina käituva Erdoganiga ja vaikitakse sellest, et tema sõda omaenda rahva vastu (Türgi kurdid) nagu saudide sõda Jemenis pole põrmugi parem Al-Assadi sõjast oma rahva vastu. Ainult et Erdogan olevat meie liitlane, Assad aga Venemaa oma. Ja see näib määravat kõik. Ons kellelegi vaja kahte leeri jagunenud maailma, kus on lihtsam oma huvisid kaitsta ja edendada? Või mõtlen nüüd isegi, nagu nõuka-ajal ja tollase kahe-leeri-ideoloogia mõju all kasvanud inimene? Võibolla pole siin määrav mitte mõne õela riigi, salaliidu (juudid ja vabamüürlased...) või sõjatööstuskompleksi kasumipüüd, vaid lihtne inimlik rumalus paaris vajadusega kellegi või millegi vastu võidelda. Vastu olla, kuigi võiks lihtsalt olla. Aga seda me sageli ei oska.

samedi 23 avril 2016

Vene valitsus tagurpidi tagasi

The Guardianist loeme artiklit päälkirjaga "E-stonia: the country using tech to rebrand itself as the anti-Russia", kus refereeritakse president Ilvese ideid selle kohta, kuidas väikest Eestit suureks teha. Tüüpiline: kõik meil toimuv sõltub nüüd aina enam Venemaast. Eestist peaks saama anti-Venemaa. Poliitikud ja politseinikud võitlevad Vene agentidega, mõjuagentidega ja "kasulike idiootidega", kes leiavad Venemaas midagi positiivset. Ja sõjamehed unistavad NATO, st. USA vägedest Eesti pinnal. Ja kõik muretsevad Vene propaganda ja salateenistuste enneolematult vägeva mõju pärast: olevat ju venelased suutnud mõjutada hollandlasi hääletama Ukraina ja EL lepingute vastu, Putin olevat immutanud Euroopasse oma spetsnaznasi, kes juhivad mingit karate-klubide võrku ja on Kremli käsu pääle kohe valmis oma võitluskunstide abil Euroopat vallutama. Sven Mikser peab EKRE kõige suuremaks patuks seda, et oma EL-vastasusega teenib ta Venemaa huvisid. EKRE kui Kremli mõjuagent...

Kas keegi ei tule mõttele, et selline aina hüsteerilisem ülevõimendatud kontrapropaganda võib inimesi hakata mõjutama vastupidiselt oodatule -- tekitada justnimelt seda kardetud positiivset suhtumist Venemaasse, tülpimust igapäevasest Vene-vastasest, sageli üpris tobedast retoorikast? Oli ju nõukogude propagandalgi taotletule vastupidine mõju. Mis saab, kui inimesed satuvad lugema Vene allikatest, isegi kirutud Russia Today'st midagi tasakaalukamat ja asjalikumat kui meie (kontra)propagandaartiklitest? Või kui nad avastavad, et Vene pressis on midagi, mida meil pole, nimelt kainet ja kainelt kriitilist Venemaa ja maailmapoliitika analüüsi, nagu näiteks veebisaidil http://eng.globalaffairs.ru/?

jeudi 31 mars 2016

Rahuvägi ja hüüdlaused

On saanud teatavaks, et Eesti kavatseb oma kaitseväe ümber nimetada rahuväeks, et lõpetada igasugused kahjulikud assotsiatsioonid sellega, mida nimetati sõjaväeks. Rahuvägi tegeleb rahu tagamisega, kindlustamisega, valvamisega ja rahutute rahustamisega.

Valitsuses on heakskiitu leidnud ka ettepanek võtta uuesti kasutusele omaaegsed hüüdlaused, millega tervitati rahvast saabuvate pühade puhul. Nüüdsed hüüdlaused on muidugi midagi hoopis muud kui nõukogudeaegsed. Võidupühade eel saab esimese hüüdlausete valikuga tutvuda. Esialgsetest variantidest on minuni jõudnud mõned:

Vennalik tervitus kõigile rahvastele, kes võitlevad Vene imperialismi sepitsuste vastu!

Elagu Eesti ja Ameerika Ühendriikide murdmatu sõprus!

Edasi kapitalismi võidule!

Kes kannatab, see kaua elab!

jeudi 10 mars 2016

Uue külma sõja sünniloost


Tänast «uue külma sõja» õhkkonda võrreldakse teise ilmasõja eelsega. Putinit siis muidugi Hitleriga, lääneriike toonaste lääneliitlastega. Minu meelest on see propagandistlik lähenemine, väikeste lõhede ja erinevuste suureks paisutamine. Viimase ilmasõja eel ja ajal oli tõesti tegemist vaba maailma ja natsismi konfliktiga, kahe väga erineva ideoloogia kokkupõrkega. Seda tänu Hitlerile ja tema kambale, kelle tõttu Saksamaa mõistetavad, isegi omajagu õigustatud püüdlused said pöörase ja mõrtsukaliku suuna, mis muutis võitluse Saksamaa vastu omamoodi pühaks sõjaks, sõjaks vabaduse ja inimlikkuse eest. Kui muidugi vaatame mööda Lääne liitlasele Stalinile, keda Lääne propaganda küll püüdis vabaduseinglina kujutada. Kuid sõda peeti tegelikult Saksamaa püüde vastu Euroopa (ja Euraasia) suurvõimuks, Suurbritannia ja USA konkurendiks saada. Hitleri-vastast opositsiooni Saksamaal ei toetatud, seda peeti vahel isegi suuremaks ohuks kui hullu Hitlerit.

Esimese ilmasõja ajal oli Saksamaa vastaste tegelik püüd sama. Saksamaa oli saamas paljude jaoks liiga vägevaks, teda tuli ohjeldada, tema tiibu kärpida. Saksamaa omakorda püüdis välja pääseda surutisest, millesse ta oli sattunud, kuna jõudis oma tugeva riigi loomiseni hiljem kui teised, pääses maailmariigiks siis, kui maailma paremad palad olid juba jagatud. Saksamaa ohjeldamine päriselt ei õnnestunud, nagu näitas uus sõda. Kuid esimene ilmasõda ei olnud sel määral ideoloogiline kui teine. Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa ja Venemaa olid ligilähedalt samasuguse kultuuriga, kuulusid samasse tsivilisatsiooni. Nii püüdsidki propagandistid erinevusi suureks paisutada, näidata vastast antikultuuri, barbaarsuse kehastusena. Vastase mustamisega läks kaasa suur osa haritlaskonda.Prantsuse luuletaja Paul Claudel nimetas Marne'i lahingu võidule pühendatud oodis Lutherit ja Kanti katkukülvajateks, Saksa filosoofid ja kirjanikud kuulutasid Prantsuse kultuuri pääliskaudseks ja kergemeelseks. Inglismaal-USAs kalduti Saksa teadust pidama ebateaduseks...

Arvan, et praegu on pilt mõnevõrra sarnane. «Lääs» näeb Venemaas tonti, keda peab kartma, kelle vastu relvile asuma. Leitakse, et Venemaal pole sõnavabadust, Venemaa on läbinisti korrumpeerunud maffiariik, ta valmistub vallutama piiriäärseid riike, olgu Baltikumis või lõuna pool. Venemaal ei jääda võlgu, ka sääl on «Läänest» saanud tont. Euroopat-USAd kujutatakse moraalselt allakäinud, mandunud piirkonnana, kes püüab igal moel maailmas hegemooniat kehtestada, kukutades neile vastu hakanud valitsejaid, tekitades niimoodi kaost ja levitades kõlvatut pede-ebakultuuri. Venemaa peab Lääne sepitsustele jõuliselt vastu seisma ja astuma.

Võib küsida, miks on vaja tekitada niisugune vastandus, alustada niisugust primitiivset propagandasõda, kus vastast kujutatakse mingi muinasjutukoletisena, keeldudes nägemast temas midagi positiivset, isegi lihtsalt inimlikku oma tugevuste ja nõrkustega. Geopoliitiliselt on olukorda tõlgendanud Kissinger, Brzezinski ja eriti Strategic Forecast Institute Texases, ennekõike selle direktor George Friedman, kes ennustas juba 2009 paiku, et USA tõmbub Lähis- ja Kesk-Idast eemale ja kasutab vabanenud sõjalist jõudu kiirelt tugevneva ja oma mõjusfääre taastada püüdva Venemaa ohjeldamiseks. Nii ka läks. Nimetatud analüütikud näevad Ukraina sündmustes pigem Venemaa reageeringut Lääne (s.o. USA) katsele teda tema julgeolekule üliolulisest piirkonnast välja tõrjuda ja sõjalistele aktsioonidele provotseerida kui agressiivse laienemispüüde ilmingut.

Kas sellised seletused on õiged ja piisavad? Ehk mitte täiesti. Asjalugu võiks vaadata ka minu põlvkonnale vahest tuttavamas marksistlikus paradigmas. Siin näen, et USA (ning tema satelliitide ja «sõjasulaste») peaaegu külmaks sõjaks paisunud konflikt Venemaa ning Hiinaga on välja kasvanud 2008 aastal puhkenud majanduskriisist, millest maailm pole tänini päriselt toibunud. On avaldatud arvamust, et Ühendriikides saadi 1930ndate kriisist lõplikult üle alles majandust sõjaks mobiliseerudes. Sõjamajandus võitis tööpuuduse, andis võimsa tõuke tehnika arendamisele.

Kas nüüd ei ole eriti USAs jõudusid, kes püüavad kriisi ületada samal moel, militariseerides majandust, suunates rohkem ressursse sõjatööstuskompleksi arendamiseks? Kas ei ole sarnaseid püüdlusi ka Venemaal? Mind on pannud mõtlema see, et tegelikult on tsiviliseeritud maailmale selgelt suurem oht islamifanatismi tõus kui Venemaa hüpoteetilised püüded oma kaotatud mõjusfääri taastada. Ehk on asi selles, et terroristide ja sisside vastu sõdimiseks ei ole tarvis lennukikandjaid, viimase põlvkonna rakette ja raketitõrjesüsteeme ja muud kõige moodsamat sõjatehnikat. Kuid kui loetakse vajalikuks mobiliseeruda Vene (ja Hiina) ohu vastu, on sellist tipprelvastust muidugi tarvis – Venemaa relvastus on Lääne omaga ligilähedalt samal tasemel ja Ka Hiina oma ei jää sellest palju alla. Nii annab Venemaa kuulutamine Euroopale ja Ameerikale kõige tõsisemaks ohuks Läänele hää põhjenduse alustada uut relvastumise vooru, vahetada vana
tehnika uue vastu, panna sõjatööstus ja kõik sellega seotud tööstus- ja teadusharud täie hooga tööle ja niimoodi saada üle kriisist, majanduse stagneerumisest.

Kui see on tõesti nii, võib loota, et sõjaks valmistumine, vaenlase kuju loomine ja intensiivne propagandasõda ei vii päris sõjani, vaid hiljemalt kümne-mõneteistkümne aasta pärast saabub taas rahulikum aeg, kus tippkohtumised ja konverentsid viivad pingelõdvendusele, détente'ile ning tõsistele globaalsetele ühis-initsiatiividele planeedi kaitsmiseks ja päästmiseks, milleks vajalikud ressursid majanduse militariseerimine suuresti ära võtab.

mardi 1 mars 2016

Revolutsioonid ja reformid

Jälle palju juttu riigireformist. On juba permanentne haridusreform, haldusreform, riigikaitsereform, muudki reformid. Reformid on meie aja mood. Nagu omal ajal olid revolutsioonid. Püüan lugeda midagi selget tollest riigireformist, aga ei leia. Ons see tõesti midagi, üks kõlav sõna, millele alles otsitakse sisu? Nagu sageli. Enne sõna, siis tähendus. Pahupidine maailm...

Tuleb meelde kiri, mille mulle kirjutas kuulus loogik ja matemaatik Hao Wang. Tema oli meie ühisele sõbrale Georg Henrik von Wrightile kurtnud, et ei tunne end läänemaailmas enam hästi, saab ikka rohkem aru, et on hiinlane. Kirjutasin talle, küsisin, mida see hiinlaseks olemine talle konkreetsemalt tähendab. Ta vastas. Kiri on kaduma läinud. Üks mõte oli aga see, et hiina kultuuris ei kiputa aina vahetama paradigmasid, süsteeme, nagu Läänes, vaid püütakse ära kasutada olemasoleva süsteemi võimalused. Hiina luules ja maalikunstis on tõesti olnud nii: kõik on muutunud, kuid umbes nii, nagu noor oks kasvab vanast, ilma vana kaotamata-hävitamata. Meie postkristlik-postkommunistlik maailm tahab aina vana kaotada, asendada, välja juurida ja asemele panna midagi päris uut. Nii ei saa vana võimalustest hääd selgustki, rääkimata tema võimaluste täielikumast ärakasutamisest.

See mood ei meeldi mulle. Temas on midagi irratsionaalset, on poisikeselikku tormamist. Märk sellest, et läänemaailm on muutumas lapsikumaks, kärsitumaks ja tõmbab sellesse kärsitusse sekeldamisse, uuendamisse, reformimisse teisigi kaasa. Lääne poliitikudki räägivad muudest maadest reformi-ideoloogia võtmes: Ukrainas, Süürias, Venemaal, Euroliidus on hädasti vaja reforme. Reform on edu võti, kui reforme ei tehta, ootab seisak, krahh. Kas ikka on nii? Omal ajal ju peeti revolutsioone samamoodi hädavajalikuks. Kuni istuti lõhkise küna ees. Vahest võiks reformiretoorika natukeseks kõrvale panna ja lihtsalt vaadata riigiasjad ja muud asjad rahulikult-põhjalikult üle ja otsustada, mida vaja parandada, muuta ja kui palju. Rahulikult, kiirustamata. Retoorikata, loosungiteta, lärmita.

vendredi 26 février 2016

Postimehele saatmata jäänud kommentaar


Püüdsin üle poole tunni registreerida end Postimehe kommentaatoriks. Ei tulnud välja, küll tõrkus telefon mobiilseid koode edasi andmast ja vastu võtmast, küll teatas sait ID-kaardi kohta, et sellel pole vajalikku sertifikaati, kuigi kaardi soft kinnitas, et on... Nii jäigi. Mis siis muud, kui püüan selle, mis kirjutasin, siia blogisse panna.

Kommentaar käis Taavi Minniku kurva loo kohta «NATO kapitulatsioonist». Mis omal kombel meenutab Vene ultrate vihaseid sõnavõtte Putini kapitulatsiooni kohta, kes Ukrainas kaasmaalased abita jätab ja Läänega alatut diili plaanib. Oleme mõneski asjas nii Venemaa karmimate rahvuslaste sarnased, kuigi seda ei tunnista. Ja võibolla ka ei tea, sest noorem põlv meil ju vene keelt ei oska ja vanem sageli ei taha osata.

Minu mõte oli aga see, et USAs on kindlasti diplomaate ja poliitikuid, kes mõtlevad ja vahel kitsamas ringis ka ütlevad, et kui on selline sõber-liitlane nagu Erdogan, pole vaenlasi vaja. On natuke piinlik, kui meil sellestsamast Erdoganist nii soojalt ja soosivalt kirjutatakse. Üks asi on poliitiline arvestus: vahel tuleb ka lurjustega ühel pool võimalikku rindejoont olla. Kuid vähemalt ajakirjandus ei peaks püüdlikult lurjusest sõbrameest maalima. Erdogan pole Al-Assadist põrmugi parem, tema karistussõda kurdide vastu on julm ja alatu. Kurdidega on mul elus olnud mõnedki kokkupuuted ja kuigi Eesti ei saa välispoliitikas kurdi iseseisvusliikumist toetada, võiksime seda siiski mõista ja KTPd mitte lihtsalt terroristideks kuulutada. Oli ju pikk aeg, kus Türgis isegi sõna «kurd» kasutada ei tohtinud, kurdi keel oli keelatud ja isegi Türgis avaldatavates botaanikaraamatutes asendati epiteet «kurdica» millegi muuga. Ja nüüd surub Erdogan, kes vahepääl kurdidega veidi mehkeldas ja vähemalt probleemi olemasolu tunnistas, kurdide vabadusliikumist lennukite ja suurtükkide abil maha. Pommitatakse linnu, elukvartaleid, arreteeritakse massiliselt inimesi, kes julgevad võimude poliitikat kritiseerida, suletakse ajalehti... Erdogani kõrval on Putin vaata et белый и пушистый.

Mulle oli hää uudis, et välisminister Kerry vältis ütlemast, et Venemaa on USA põhivaenlane, öeldes, et mõlema maa vaenlased on usufanaatikud. Kerry on arukas inimene ja on veider mõelda, et tegutsemine üheskoos Türgiga oleks ausam ja targem kui tegutsemine üheskoos Venemaaga. Kõigele vaatamata on Venemaa kõigi oma puuduste ja nurjatustega osa sellest tsiviliseeritud maailmast, kuhu meiegi kuulume. Või tahame kuuluda. Osalt tänu eelmisel sajandivahetusel saadud venekeelsele haridusele, mis andis meile ülikooliharidusega intelligentsi ja kõrgemad ohvitserid, kelleta Vabadussõda poleks võidetud. Kas nüüd ei oleks vaja vene keelt siin kaitsta, et päästa meid saamast kadaka-ameeriklasteks, selle asemel, et otsida kuskilt nurga tagant venekeelseid tänavasilte ja kiusata Narva taksojuhte keele nõudmistega. Narvast ei saa kunagi eestikeelset linna, sellega tuleb leppida. Eestlasi, kes Ida-Virumaa asustaksid ja venelased ning vene keele kõrvale tõrjuksid, pole kuskilt võtta. Ja eestlased lähevad vähemalt teaduses ja kõrghariduses tasapisi üle inglise keelele.

Mina kirjutan luuletusi nüüd rohkem vene keeles. Vene keel on mulle südamelähedane, see keel avas mulle luuleilma. Vene keeles said hariduse mu vanaisa ja ema ja vene keel on meie peres ikka olnud midagi omast ja väärtuslikku. Ja loodan, et ta ka Eestis püsib, kõige parem kui mingi kindla staatusega kohaliku keelena.

lundi 22 février 2016

Hoides tšintšiljat südame vastas


Kirjutatakse, et tšintšiljakasvatus võiks aidata tekitada maal uusi töökohti jne. Sellest, et tšintšiljasid lihtsalt ei kasvatata, vaid ka tapetakse ja nülitakse, ei kirjutata. Olen palju mõelnud sellele, millest on palju ka kirjutatud ja arutatud: miks on inimestel nii erinevad suhtumised loomadesse: koeri-kasse ja mõnd muud lemmikut hoiame, ärritume ja protestime selle vastu, kui korealased ja hiinlased söövad koeri, tapame kanu, küülikuid, püüame kalu kassidele-koertele toiduks.

Meil on kodus ka tšintšilja. Vahel on ta meil maal. Mõne aja elas pooleldi vabalt vanas rehetoas, päeval leidis endale uru kütmata reheahju ja kiviseina vahele, midagi, mis ilmselt oli tema loodusliku kalju-uru taoline. Muidu elab ta suures puuris ja vahel käib toas jalutamas. Ja ka pahandust tegemas – millegipärast meeldib talle eriti närida raamatuid ja juhtmeid. Aga sellega saame hakkama. Talle ei meeldi, kui ta puurist kinni püütakse, aga talle meeldib olla põues, inimese rinnal. Siis ta rahuneb, laseb end rinna alt sügada, ning on liikumatult inimese südame vastas, silmad vidukil. Seda, mida tehakse tema suguvendadega kuskil karusloomafarmis, ta ei tea. Mina tean ja mul on paha. Tean, et olen väga tundlik inimene, lapsest saadik ei ole ma talunud seda, kui loomadele liiga tehakse. Olen elanud suure osa elust peaaegu taimetoitlasena. Mõtlen, et imelik on seegi, et meil peetakse sellist ülitundlikkust naeruväärseks, muret loomade kannatuste pärast rumalaks. Ning samal ajal ei peeta naeruväärseks, rumalaks inimlikku alpust, enda ilustamist teiste loomade nahkadega, selliste armsate väikeste karvaste loomade tapmist oma alpuse rahuldamiseks. Olen kord kirjutanud, et meie tsivilisatsiooni aluseks on seitse surmapattu. Alpus ja ahnus on ühed neist. Neid me teenime ja nendest sõltub sageli meie teenistus.

Meie väike tšintšilja ei tea midagi inimeste maailmast. Parem ehk ongi. Mina tean ja vahel tahaksin mõne kaasinimese pääle panna needuse, sellise, nagu oskasid panna mu kabalistidest esivanemad. Umbes nii, et «Ole sa neetud tõustes, ole sa neetud pikali heites, ole sa neetud magades, ole sa neetud ärkvel olles...» Aga kas mul on õigust? Olen ka ise inimene ja tuhande niidiga seotud sellessse surmapattude teenistuses oleva tsivilisatsiooniga. Nean ju siis ka ennast. Aga vahest peaks tegema ka seda. Inimene on tõepoolest sündinud patusena, on looduse eksisamm ja mida vanemaks saan, seda enam saan sellest aru ja seda piinlikum on olla inimene.

samedi 20 février 2016

Umbertot ei ole enam

Kurb uudis täna: suri Umberto Eco, kellega olen elus mitmeid kordi kokku puutunud, küll Itaalias, küll Pariisis, viimati Tartus. Oli suur mõtleja, hää kirjanik ja tore, südamlik inimene. Paar pilti temast, esimene võetud Sienas 1995, teine Tartus 2009. Requiescat in pace.


dimanche 31 janvier 2016

Mis ikkagi Süürias sünnib?

Üks Soome arabist rääkis mulle aastat kümme tagasi, et talle meeldib viimasel ajal käia Iraanis ja Süürias, kus on selgelt tunda liberaliseerumist... Meil räägitakse Süüriast teisiti nagu suuresti mujalgi Euroopas-Ameerikas. Assad on julma mõrtsukdiktaatori võrdkuju ja Süüria sõda lõpeks, kui temast õnnestuks lahti saada. Mis on üldse naiivne, sest Bashar Al-Assad on ikkagi oma klanni, oma aleviitide kogukonna poolt võimule pandud, tema isiklik võim ei ole sugugi nii suur, kui väidetakse. Mulle tundub, ja see pole lihtsalt kõhutunne, vaid midagi veidi enamat, et päämine kuri Lähis-Idas on pärit laheriikidest ja eriti Saudi Araabiast, mis on tõeline kurjuse impeerium. Ja ega Türgi, kes peab riigi kaguosas julma kodusõda kurdide vastu, temast palju maha jää. Ja siis räägivad NATO ja meie kallid esindajad Türgist kui meie liitlasest. No võib ju, aga unustame siis igasugused jutud euroopalikest väärtustest ja väärtuspõhisest poliitikast, räägime asjadest, nagu nad tegelikult on, räägime USA geopoliitilisest konfliktist Euraasia suurriikide -- Venemaa ja Hiinaga, kuhu meidki on tõmmatud. Kohustusega ameeriklastega nende propagandalaulu kaasa laulda, mis on vahel üsna piinlik ja hale. Aga see on reaalpoliitika, mida me selleks nimetada ei julge või ei tohi. Ameerika naaritsaid ju filmiklipis tsenseeriti. Praegu on USA huvides takistada Venemaa ja Euroopa, eriti Vene ja Saksa lähenemist ja selle eesmärgi nimel on Eestit ja teisi väikseid vendi mängu kaasa tõmmatud. Et tõstaksime häält ja põhjaksime agressiivset, korrumpeerunud, totalitaarset Venemaad -- nii takistame lääneeurooplastel Moskvaga parema läbisaamiseni jõuda. Maailmas on aga riike, kus sellist ameerikameelset tsensuuri pole ja asjadest kirjutatakse avameelselt ja kainelt. Mis ei tähenda, et alati puhast tõtt. Kuid tõeni jõudmiseks on oluline, et oleks erinevaid arvamusi ja analüüse. Neid on isegi USAs endas, kus tsensuuri surve pole nii tugev kui meil, kus pole vaja ilmutada truualamlikkust His Master's Voice'ile. Narr lugeda presidendi juttu Venemaa ettearvamatusest... Kullakesed, Stratfori analüütikud ennustasid juba pea kümme aastat tagasi Venemaa käitumist päris hästi ette, sh sekkumist Ukrainas, kui sääl peaks toimuma pööre Lääne suunas.

Aga nüüd sattus ette üks lugu Süüriast, mida ehk mõni veel saksa keelt oskav inimene suudab ja viitsib lugeda. Autor on endine India saadik Damaskuses ja jutt, mis ta räägib, erineb meie pressi ja poliitikute jutust nagu päev ööst. Ka kompetentsuselt muidugi. Ning raske on uskuda, et India diplomaat Haran oleks Vene propaganda teenistuses.

Kui NATO haub plaani hakata tõhusamalt võitlema Vene propagandaga, kes meil suudaks-julgeks seista vastu NATO propagandale, vähemalt propagandale selle kõige naiivsemates vormides?

http://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/2016/01/16/indiens-botschafter-bestaetigt-krieg-in-syrien-wurde-von-aussen-angezettelt/

samedi 30 janvier 2016

Kas ikka saame hakkama ehk veel kord: tädi Maali ei sure kunagi.

Loen Sirbist Tuul Sepa viimast evolutsioonipsühholoogilist lugu ja kuulan tema juttu vikerraadiost. Tore ja tark tüdruk! Ainult üks märkus: see, et inimsugu on seni oma murede ja hädadega hakkama saanud ja keskeltläbi elab paremini kui kunagi, ei tähenda, et ta saab hakkama ka edaspidi. See võib nii olla, kuid ei pea olema. Olen varemgi kuskil, äkki isegi siin blogis kirjutanud tädi Maalist, kes oli õige mitu korda väga raskelt haige, nii et sugulased olid kindlad, et teda enam kauaks ei ole. Aga ennäe: tädi Maali tuli kriisist (näiteks koomast) välja, toibus ja on praegu kõbusamgi kui enne haigust. Selliseid tädi Maali lugusid on küllalt. Kuid neist ei saa kuidagi järeldada, et tädi Maali ka järgmisel korral oma haigusest üle saab. Ei saa järeldada, et tädi Maali on surematu. See, et suure kriisi, näiteks ökokriisi ennustajad on seni eksinud, ei tähenda, et suur, inimsoo kestmist ja elu planeedil ohtu viiv kriis ei saa tulla.

dimanche 10 janvier 2016

Sekskasvatus USA ülikoolides

Ameerika ülikoolidesse on jõudnud uus õppeaine, mida maakeeli võiks nimetada külgelöömise õpetuseks. Sisu: kuidas läheneda potsentsiaalsele seks-partnerile, kuidas küsida tema nõusolekut ja kuidas sellisele küsimusele vastata. Kõik peab olema peaaegu et juriidiliselt korrektne. Selleni, et nõusolek peab olema notariaalselt kinnitatud, pole veel jõutud. Aga ehk jõutakse sellenigi. Midagi on siin paigast ära. Inimene pole päris ratsionaalne olevus, inimeses on palju tema muistsetest esivanematest, ka nende seksuaaltungidest, rituaalsest seks-käitumisest. Kui püüame selle kõik ratsionaliseerida, läheneda seksuaalmängudele nagu mingile äritehingule või muule arukale kokkuleppele, läheme väga võimalikult oma inimloomusega konflikti. Läänemaailmas püütakse praegu agaralt kasvatada uut, liberaalset, ratsionaalset, egalitaarset inimest. Kardan, et see ei õnnestu. Nagu ei õnnestunud N Liidus. Praeguse USA ülikoolide seks-kasvatuse tulemuseks võib olla see, et palju enam noori, eriti noori mehi, vajab psühhoterapeutide abi. Võibolla ma eksin, aga vaevalt.



http://www.nytimes.com/2016/01/10/fashion/sexual-consent-assault-college-campuses.html?action=click&pgtype=Homepage&version=Moth-Visible&moduleDetail=inside-nyt-region-0&module=inside-nyt-region&region=inside-nyt-region&WT.nav=inside-nyt-region