Sovetiseerume?

Jätkuks eelmisele. Ikka enam hakkab Eestis kujunema õhkkond, mis mulle meenutab 1950nendate aastate alguse õhkkonda ENSV-s. Ja üldisemalt -- sovetiaega, kus meie arvamusi hinnati suuresti selle järgi, kas need võiksid olla kasulikud meie vaenlastele -- ennekõike Ameerika imperialistidele, kes otsisid aina uusi võimalusi meie inimesi mõjutada, kasutada ära mõnede naiivsust, et püüda leida ja võimendada meie elus veel esinevaid puudusi. Nii öeldigi vahel kirjanikule või lihtsalt oma pääga mõtlevale inimesele, et temast saadakse aru, aga ta peab mõtlema, kuidas tema arvamusavaldust võidakse tõlgendada, ära kasutada sääl, meie vaenlaste leeris. Nüüd siis midagi samasugust taas. Isegi küsimuse kohta võib esitada süüdistuse -- see kõlab, nagu oleks küsitud Vene luure poolt. Jah, ka nõuka-ajal oli sobimatu küsimuse esitamine märk sellest, et inimene ei ole vahest päris õige nõukogude inimene, vajab kompetentsete organite tähelepanu ja võimalikult kasvatuslikku vestlust. Ilmselt on meie propagandistide seas vähe neid, kes omaaegset praktikat mäletavad ja teadlikult kopeerida tahavad. Aga midagi kõhedakstegevalt sarnast selles praeguses propagandauimas on. Ja hull on see, et ilmselt suur osa selle tegijaid ja sellega kaasaminejaid seda ka usub. Rohkem kui meie noorusajal usuti soveti-ideoloogiat. Peab siis ehk küsima, kelle huvides see kõik toimub? Cui prodest? Vähemalt on vähemaks jäänud pidulikku juttu euroopalikest väärtustest, väärtuspõhisest poliitikast jms. Eks seda juttu ole piinlik rääkida, kui sõbrustatakse türannina käituva Erdoganiga ja vaikitakse sellest, et tema sõda omaenda rahva vastu (Türgi kurdid) nagu saudide sõda Jemenis pole põrmugi parem Al-Assadi sõjast oma rahva vastu. Ainult et Erdogan olevat meie liitlane, Assad aga Venemaa oma. Ja see näib määravat kõik. Ons kellelegi vaja kahte leeri jagunenud maailma, kus on lihtsam oma huvisid kaitsta ja edendada? Või mõtlen nüüd isegi, nagu nõuka-ajal ja tollase kahe-leeri-ideoloogia mõju all kasvanud inimene? Võibolla pole siin määrav mitte mõne õela riigi, salaliidu (juudid ja vabamüürlased...) või sõjatööstuskompleksi kasumipüüd, vaid lihtne inimlik rumalus paaris vajadusega kellegi või millegi vastu võidelda. Vastu olla, kuigi võiks lihtsalt olla. Aga seda me sageli ei oska.