mercredi 17 mai 2017

Paroodiad

Mu kadunud sõber Georg Henrik von Wright kirjutas ühes oma viimases kirjas, et ei taha enam elada maailmas, mis on ikka enam muutumas iseenda paroodiaks. Nüüd, seitsmekümnendate eluaastate teise poolde jõudnult, mõtlen umbes sama. Paljud asjad on muutumas iseenda paroodiateks. Nagu sõnavabadus, valikuvabadus ja demokraatia. Hädaldatakse Donald Trumpi üle, kes on tegemas USAst naljanumbri. Aga asi pole ju Trumpis! Asi on selles, mida on uhkelt nimetatud Ameerika demokraatiaks. See, et kõige võimsama riigi etteotsa sai see naljakas mees, on sellesinatse demokraatia tulemus. Kui Trump on rumal, on rumal ka Ameerika rahvas, mida pole tegelikult vaja eriti tõestada. Ja rumal on olla liidus sellise rahva ja riigiga. Ning paraku on rumal ka uskuda demokraatia imeväesse. Ikka vähem suudab rahvas, eriti veel Ameerika rahvas, valitseda oma riiki ja püüda maailma oma arusaamiste järgi ümber korraldada. Mis on samamoodi tema rumaluse märk. Targasti teevad need, kes oskavad USAst ja demokraatiast parajat distantsi pidada.

jeudi 4 mai 2017

Tere võililled!

Samuel Kirotaja ja Leo Raudsepp on oma detektiivitöö mõneks ajaks kõrvale pannud, teevad maal aiatööd ja tunnevad kevadest rõõmu. Ise ütlen tere võililledele ja võsale. Olgu nad tervitatud, elagu nad üle need, kes neid kaotada-hävitada püüavad. Võilill pole umbrohi, umbrohi on see, kes tema vastu võitleb! Umbrohi on see, kes teeb aiast-pargist rohelise kõrbe, kus lindudel ja liblikatel pole enam olemist ja kus tal on uhke murutraktoriga elupuukökatsite vahel tiirutada. Ärgu olgu temal ja tema aial pikka iga!