tag:blogger.com,1999:blog-91295661927037904412024-02-06T19:53:43.245-08:00UmmamuuduJaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.comBlogger404125tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-18164837328260411812021-07-11T06:26:00.003-07:002021-07-11T06:26:45.885-07:00Афганистан и вера в Америку<p> У нас в Эстонии называют и, наверное, считают США нашим главным союзником и гарантом того, что Россия нас не атакует или не пытается втянуть нас в свою сферу влияния или даэе в свою империю. В свое время я писал о том, что в свое время тут считали подобным гарантом Великобританию, присутствие британского флота в Балтийском море. И что в один прекрасный день британский флот покинул Балтийское море. Писал и о том, как некоторые отчаянные вьетнамцы зацеплялись за вылетающие американские вертолеты, чтобы спастись от коммунистов. А за что зацепляться афганцам, которые привыкли жить в более свободном обществе, где играть на гармошке и посылать свою дочь в школу не преступление? За что зацепляться эстонским политикам и другим, которые привыкли верить в то, что Америка всегда с нами в противостоянии российской угрозе, когда в один прекрасный день в Вашингтоне сочтут, что лучше дать России возможности немножко расширить свою сферу влияния в Европе вместо ее дальнейшего проближения с Китаем? Что лучше все-таки Eurussia чем Chinorussia.</p><p>https://www.economist.com/leaders/2021/07/10/americas-longest-war-is-ending-in-crushing-defeat?utm_campaign=the-economist-today&utm_medium=newsletter&utm_source=salesforce-marketing-cloud&utm_term=2021-07-09&utm_content=article-link-1&etear=nl_today_1</p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-29283845165925977932021-05-26T07:02:00.005-07:002021-05-30T05:24:27.794-07:00Боязни восточноевропейских лидеров<p><br /></p><p lang="ru-RU" style="line-height: 150%; margin-bottom: 0cm;"><br />
</p>
<p lang="ru-RU" style="line-height: 150%; margin-bottom: 0cm;"><br />
</p>
<p lang="ru-RU" style="line-height: 150%; margin-bottom: 0cm;">Думаю,
что, узнав об инциденте с самолетом
<span lang="en-GB">Ryanair </span>в Минске, в Кремле
кое-кто выругался крепким матом. Опять
этот сволочь Лукашенко! Что с ним делать?
Хорошо было бы найти ему замену, но, как
мы знаем, знакомый черт лучше незнакомого.
Поведение Лукашенко для Москвы
предсказуемо, но там нет уверенности в
том, что мог бы предпринять его преемник.
Может быть, пойдет путем трех прибалтийских
стран и Украины, станет еще одним членом
клуба антироссийских соседей России?
Лукашенко понимает это, и со своей
стороны пытается сохранить нынешнюю
ситуацию, где России нет иного выбора,
как поддерживать его. Не исключено, что
угон самолета связан с боязнью Лукашенко,
что предстоящая встреча Путина и Байдена
может изменить обстановку и в восточной
Европе, и некоем образом даже перестроить
карту сфер интересов великих держав,
прежде всего США и России. Такой
перестройки боятся и яростно анти-российские
страны Прибалтики и Польша, тут их
интересы парадоксальным образом близки
к интересам батьки Лукашенко. В эстонской
прессе появилась статья, где Байден
обвиняется в том, что он готов предать
восточно-европейских союзников Америки
Путину за какие-то встречные шаги. Вряд
ли следует ждать от женевской встречи
двух лидеров радикального изменения
ситуации в мире, но не исключено, что
некоторым восточноевропейским политикам
придется пересмотреть свои позиции,
выработанные и укрепленные в обстановке
новой холодной войны. А некоторым из
них – уйти со своих постов.''</p><p lang="ru-RU" style="line-height: 150%; margin-bottom: 0cm;">В добавлeние. </p><p lang="ru-RU" style="line-height: 150%; margin-bottom: 0cm;">Меня удивляет то, что российские политики, включая министров, просто заискивают перед Лукашенко. Должно быть, теперь надежда сделать решаюший шаг в сторону объединенного государства РФ + БР их вдохновляет и заставляет забыть политическую корректность и просто приличие. Кажется, Лукашенко добился своего, то есть обострения противостояния России с "Западом". Но сколько времени это может продолжаться? This is the question.</p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-61870673574797541962021-03-18T06:59:00.002-07:002021-03-19T10:45:36.474-07:00Teenida loodust<p> Loodus on tänini teeninud inimest, olnud inimesele ressurss, keskkond. Nüüd on see viinud looduse kriisi, loodus, metsad, jõed, aasad, lilled, liblikad, mesilased -- kõik on ohus. Loodus ei lepi sellega enam, ta hakkab vastu. Näiteks viiruste abiga, kliimamuutusega, uputuste ja tulekahjudega. See on alles algus. Nüüd on aeg, mil inimene peab hakkama teenima loodust. Selleks on vaja paljud asjad ümber teha, ent ka ümber mõelda ja isegi nimetada. Loodust ei peaks kirjeldama nii suuresti inimhuvide keeles, vaid looduse enda keeles, mitte ressursikeskselt, vaid ökoloogiliselt. Looduses ei ole raieküpseid metsi, ei ole väheväärtuslikku puitu, ei ole tülikat võsa, ei ole umbrohtu. Selle asemel, et küsida, mis kasu saame metsast, järvest või aasast, tuleks küsida, mis kasu saavad mets, järv või aas meilt. Mida oleme teinud, et metsas või aasal taastada, suurendada liigirikkust, elurikkust. See on üks inimese ülesandeid siin maa pääl. Ja kui jätame selle unarusse, tabab meid looduse kättemaks. </p><p>Metsaraie, ennekõike muidugi lageraie on ökotsiid, ühe ökosüsteemi või selle osa hävitamine, vahel saab loodus hakata seda ise uuendama, vahel rajatakse selle asemele puuistandus, puupõld. Sel juhul ei ole tegemist loodusliku ökosüsteemiga, vaid kunstliku kooslusega, nagu on murutraktoriga töödeldud muru või viljapõld. </p><p>Veel. Meie "lemmikloomad" on enamuses kiskjad -- koerad ja kassid. Nii neid tuleks ka nimetada ja meeles pidada, et nende toit on suuresti teiste loomade liha. Ning koormab planeedi loodust. Kiskjateks sobib neid nimetadagi ja püüda hakkama saada ilma nendeta. Või vähemalt -- pidada kodus võimalikult väikest kiskjat. </p><p>Me ehitame endale maju, ent need majad ei ole ainult meie elupaigaks. Sääl elavad veel linnud, hiired-rotid, nirgid, kärbid, putukad, ämblikud ja teised pisiolevused. Neist kõige halvemas olukorras on prasegu linnud. Uutes korralikes majades pole lindudel pesitsusvõimalusi. Pole õõsi, pragusid, avasid. Pole räästaaluseidki, kuhu pääsuke saaks pesa ehitada. Meie ehitajad ja arhitektid ei mõtle üldse lindudel. Ka majaomanikud enamasti mitte. Ometi ei ole raske luua lindudele -- varblastele, tihastele, linavästrikutele ja teistele pesapaiku. Tuulekasti võib teha augud, osa tuulekastis selkohal eraldada, nii et tekib väike pesakast. Majaseintele võib kinnitada pesakaste. Neidki võiks projekteerida, neile huvitavaid lahendusi leida arhitektid-disainerid. Võimalusi on palju. Meie majad ei pea olema saksaeestilikult siledad, korralikud, elutud. Kui loen tuulekaste tegeva firma reklaamist, et nende toode aitab kaitsta katust lindude ja putukate eest, on mul paha tunne. Kuidas ohustavad katust putukad? Tihased?</p><p>Oma üürikorteri rõduseinale kinnitasin pesakastikese. Selle vastu näib esialgu tõsist huvit tundvat sinitihane, üks meie kodulähedase looduse kõige ilusamaid linde. </p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-69010646343377156112021-02-24T03:22:00.001-08:002021-02-24T03:22:15.113-08:00Minu riik ei ole siit maailmast<p> Nii ütles Jeesus. Nii sellega on. Jeesuse sõnum, kristlik sõnum ei ole sõnum riikidest ja rahvastest, vaid sõnum inimestele. Sõnum ka sellest, et riigid ja rahvused ei ole nii olulised, kui on arvatud ja arvatakse. Ka Eesti iseseisvusel, riiklusel, rahvuslusel ei ole Jeesuse sõnumi valguses suuremat tähtsust. On seda vaid siis, kui iseseisvus aitab meil paremini jõuda selle sõnumi mõistmisele ja selle järgi eluoluliste otsuste tegemisele. Arusaamisele sellest, et oleme oma eluga, väärtustega, püüdlustega, ideaalidega, eluga valesse suunda läinud. Arusaamisele, kahetsusele, meeleparandusele. Arusaamisele sellestki, et meie ega kellegi riik pole siit maailmast. See riik on tõelisem kõigist olemasolevatest, on tõeriik. </p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-19831053596815165032021-01-20T10:53:00.002-08:002021-01-20T10:53:46.692-08:00Poliitiline kultuur<p>Poliitiline kultuur algab säält, kus oponente, teiste vaadetega inimesi ei peeta vaenlasteks, nendega </p><p>võib vaielda, kuid neid ei vihata. Rasketel aegadel arutatakse asju koos ja püütakse leida kompromisse.</p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-17298503177493051242021-01-19T01:43:00.005-08:002021-01-19T01:43:58.270-08:00Kõige suurem soov 80. sünnipäevaks<p><span style="font-size: large;"><br /></span></p><p><span style="font-size: medium;">Domine Iesu Christe, Fili <b>Dei</b>, <b>miserere</b> <b id="yui_3_10_0_1_1611049010599_745">mei</b>, peccatoris.</span></p><p><span style="font-size: large;">Jeesus Kristus, Jumala poeg, halasta minu pääle. </span></p><p><span style="background-color: #f9f8f5; color: #333333; font-family: Roboto, "Helvetica Neue", Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 18px;">Господи, Иисусе Христе, Сыне Божий, помилуй мя, грешнаgo.</span><br /></p><p><br /></p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-8093428435795839472021-01-10T09:35:00.000-08:002021-01-10T09:35:19.503-08:00Rahulolematute mäss<p> Minu nooruses õpetati meile marksistlikult, et kõigi ühiskonnaprotsesside alus on majandus. Tegelikult ei sündinud Oktoobrirevolutsioon vaeste ja ekspluateeritute vastuhakuna rikastele ja võimul olijatele, pigem oli siin liikumapanev jõud diskrimineeritud haritlaste-poolharitlaste püüd saavutada ühiskonnas positsioon, mida nad lugesid endale vääriliseks. Sellist positsiooni ei olnud paljudel vähemustel, näiteks juutidel. Proletaarlased oma jõududega ei oleks suutnud tsaarivõimu ja Ajutist Valitsust kukutada. Bolshevism on rahulolematu intelligentsi ideoloogia, kellest said vastuhaku organiseerijad ja juhid.</p><p>Midagi analoogset näeme praegu maailmas ja sellele on oma lähtekohast osutanud Vene-Ameerika ühiskonnateadlane Peter Turchin. Näiteid leiab küllaga äsjastest ajaloosündmustest mujal maailmas, ent ka meil. Bolshevikud seletasid, et "kodanlik demokraatia" on valskus, valimised on rahva petmine, kus vaid ühed ekspluataatorid astuvad teiste asemele. Midagi analoogset bolshevike võitluses selle kodanliku demokraatia vastu näeme Trumpi ja tema aatevendade võitluses selle vastu, mida nemad nimetavad "süvariigiks" -- <i>deep state</i>. Nii meilgi, kus eriti EKRE poolt kõlab tiraade süvariigi vastu, mille teenistuses nähakse olevat näiteks pressi jne. </p><p>Tegelikult ei ole rahulolematus ainult nende privileeg, keda tavaliselt nimetame intelligentideks. Rahulolematus ulatub laiemale, võiksime ehk rääkida tüdimusest, igavusest, sellest, et demokraatlik riik oma keeruliste riigiasjadega, bürokraatiaga, peenelt välja töötatud kontrollisüsteemiga, uudistega, mis pole uudised, sündmustega, mis pole sündmused, valimistega, mis pole nagu päris valimised, hakkab inimesi tüütama. Inimene on juba selline, kes tahab vahel lihtsalt Midagi Muud. Keerab voodis teise külje, vahetab telekas kanalit, hääletab teise erakonna poolt... Nüüd on vaja inimesi, kes oma rahulolematuse kanaliseerivad sellesse, et kasutavad ära teiste rahulolematust, leiavad võimaluse kõnelda massidele arusaadavalt sellest, et on vaja Midagi Muud. Räägivad sellest, kui paha, ebaõiglane, rumal on praegune süsteem, sellest, kuidas seda tuleb radikaalselt muuta. Nende agiteerimiskeeles on palju vihkamist, viha õhutamist, viha õigustamist, legitimiseerimist. Paraku on inimestel vaja midagi-kedagi, keda vihata. Vajame teatud annuses viha, kui seda jääb väheks, muutume rahutuks, närviliseks. Ameerikas oli seda Trumpi pooldajatel, meil EKREl. Inglismaal õnnestus ühel seltskonnal leida inimeste rahulolematusele hää põhjendus. Sellest sündis Brexit, mille tegelikust tähendusest, tema majanduslik-legalistlikust poolest vaevalt keegi tema poolt hääletanu aru sai. Aga poliitikud, kes selle oma asjaks võtsid, said, mis tahtsid. </p><p>Turchin ennustas, et 2020 tuleb suuri segadusi. Eks tuligi. COVID-it ta muidugi ei näinud ette. Võibolla COVID päästis praeguse süsteemi läänemaailmas, võibolla andis talle hingamisaega, võibolla aga andis veel ühe hoobi. Saame näha. Igatahes: the time is out of joints...</p><p>Muidugi, ega Trump, Boris Johnson ega Helmed ei aja ainult pada, ei luiska. Ei luisanud ju alati ka Lenin. Mis ta ütles I Ilmasõja ja Versailles' rahu kohta, milles on eos uus sõda, oli väga arukas. Viimati lugesin, mis ütles Mart Helme Putini kohta, kelles tema näeb tasakaaluhoidjat suure Venemaa keeruliste jõudude vahel. See on kõige mõistlikum hinnang Vene poliitikale ja Putinile, mis olen Eesti poliitikute suust kuulnud. Enamasti on Putin neile küll lihtlabane vaenlasekuju, kes on Venemaa tuksi keeranud ja muutnud ohuks kõigile lähemal ja kaugemal. Seegi on mulle mõnevõrra tuttav propaganda: minu nõukogulikus nooruses räägiti niimoodi Lääne liidritest. Tõepoolest, vahel mõned asjad korduvad tüütult, olgu et veidi teistes kostüümides. </p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-25076305434322551162020-12-29T11:00:00.004-08:002020-12-29T11:00:55.924-08:00Fatalistist vabamõtleja nägemus inimese ajaloost<p> Pole ammu niisuguse mõnuga midagi lugenud kui nüüd, kui jõuluvana tõi mulle kingiks Margus Laidre "Aja lugu ja inimese aeg". Lugedes taipasin, kui vähe on meil tegelikult seda, mida nimetatakse vabamõtlemiseks, mõtlemist, mis pole kinni käskudes ja keeldudes, ei järgi juhtnööre, ei püüa kellelegi meeldida, lohutada või ärritada. Ta püüab inimeste maailmast, inimeste ajast aru saada ja jõudumööda seda arusaamist ka teistega jagada. Paraku on ta oma vabamõtlemisega üsna üksi. Kui võrdlen Laidre arutlusi maailmapoliitikast ja sh Venemaast, siis on need üpris teised kui meil tavalised. Enamasti kõlab eesti poliitikute ja analüütikute hääl kahtlaselt hästi kokku sellega, mida võiks nimetada "His Master's Voice". Näiteks Katri Raiki artikkel, kus ei jäeta manitsemast Hiina ja Vene ohuga ja muretsemast "euroatlantilise koostöö" nõrgenemise üle. Laidre ei manitse ja võibolla ka väga ei muretse. Ta teeb oma tööd, täidab oma kohust oma riigi ja rahva ees. Võibolla see kõik on pikemas perspektiivis asjatu pingutus, nagu nii paljud pingutused ajaloos. Aga neid pingutusi tegemata jätta oleks lihtsalt rumal ja nurjatu. Ajaloos näeb ta inimloomuse avaldumist üsna alasti kujul ja siin ei saa riike, nagu meil taas kombeks, jagada mustadeks ja valgeteks. Inimene ja tema loodud riik ajavad taga seda, mida nimetavad oma huvideks. Ja need huvid on paraku banaalsed. Püüame saavutada au, staatust, prestiiži, olla teistest üle, võitleme-võistleme tähelepanu, tunnustuse pärast. Sõnadega, kaigastega, mõõkadega, pommidega... Laidrel pole lootust, et maailm oluliselt muutub, sest inimloomus ei muutu, kuigi me ei taha eriti endasse, oma pimedamasse poolde vaadata. Aga see tuleb ikka ja jälle esile. Ja mitte ainult natsi-Saksamaal või Venemaal, vaid ka kõige demokraatlikumates maades. Ka meil Eestis. Laidre on kasvanud Tartus, nagu minagi, on süvenenud Tartu-Tarbatu-Dorpati-Jurjevi sündinud asjade lukku, mis on tema maailmanägemust kindlasti paljus kujundanud. Minu maailmanägemuses on oluline koht mälestustel Tartu pommivarjenditest, sõjapaost mitmes Eesti paigas ja kasvamisest Tartu kesklinna varemete vahel. Püüdsin kokku lugeda, mitu korda on Tartut vallutatud, vabastatud ja selle käigus ka osalt või täiesti purustatud. Sain viisteist korda. Ning raske on uskuda, et 1944 oli viimane kord. Vallutamisi-vabastamisi võib tulla veel. Kas oleme selleks valmis? Kas usume, et euro-atlantiline tamm, mis peaks meid idast tulvavate voogude vastu kaitsma, on lõplik ja kindel kaitse? Kui tamm murdub, on tulv rängem. Kas näeme paralleele praeguse Venemaa ja Versailles' rahu järgse Saksamaa vahel, kas mõistame, mida alandav kaotus suurele riigile ja rahvale tähendab? Kas mõistame, et Venemaa käitumist ei määra Putin, vaid pigem määravad Putini ja tema meeskonna käitumise vene rahva enamuse tunded ja tahtmised. Ning nendeski avaldub osa inimloomusest, mis on meile kõigile ühine, kuigi meil on raske seda näha ja tunnistada. </p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-35691678252982188792020-12-23T05:05:00.016-08:002020-12-24T03:53:00.766-08:00Keeletundest ja õigest keelest<p> Tihti räägitakse, et ajalehtedesse ja mujale kirjutajate keelt peab väga palju parandama, vahel terveid lauseid ümber kirjutama, sest inimesed ei oska selgelt ja õieti kirjutada. Kirjutada. Rääkimisega on asi vist segasem. Rääkija ei saa väga pikki ja keerulisi lauseid kokku panna, keel läheks sõlme. Riigiametnikest, keda telekas näha-kuulda, ei oska keegi eriti rääkida, kõik on kantseliidi ja estoranto keelega pooleks. Ainus, kes rääkis mõnuga ja ilusti, oli Andres Tarand. Mõelda, et ometi oli eestlaste esivanematel tublisti keele- ja luuleannet, millest on Hurda kogudes küllalt tunnistusi. Ja tunnistus sellest, kui keeruliseks, huvitavaks ja kreatiivseks kujunes eesti keel ilma grammatikateta, kirjaoskuseta, toimetajateta, on keele enda keerukus. Kuidas said sellise keele luua kirjaoskamatud talupojad? Sedasama võib öelda paljude teiste põlisrahvaste keelte kohta, olgu Siberi ketid, Euroopa baskid või Ameerika päriselanikud. </p><p>Olen noorespõlves sattunud kuulama "lihtsaste" maainimeste juttu ja vahel imetlenud seda kõnelemise lusti ja mõnu, mis nende juttudes on, seda sõnasäädmise leidlikkust, seda huumorit. Nii Võru- ja Tartumaal kui Saaremaal. Need inimesed ei olnud üldiselt palju kooliharidust saanud, selle, grammatika olid nad omandanud lapsepõlves ja sellega polnud neil enam olnud tarvis tegemist teha. Oma keele-energia kulutasid ja sellele, kuidas mõnusasti, huvitavalt kõnelda. Kasutasid kõnekäände, mängisid keelega, leidsid ootamatuid viise mõtteid sõnadeks sääda. Ja sõnu kokku panna ning muuta. See oli elav, kreatiivne keelekasutus, mis keelt hoidis ja arendas. Ja muidugi kubises see keel metafooridest. Midagi sellest loovast keelepruugist on alles nüüdki või oli äsja, ametlikke klaasipuhasteid nimetatakse ikka kojameesteks, telerit telekaks, selvekauplust kutsuti näpupoeks või korvipoeks...</p><p>Moraal: keele loovus, ent ka grammatika keerulisus ja selle hoidmine ei sõltu inimeste haridusest, "õigekeelsuse" õpetamisest+juurutamisest, toimetamisest, hädaldamisest selle üle, et inimesed räägivad-kirjutavad vigaselt. Vana võruke või saarlane ei rääkinud vigaselt, tema keeletunne hoidis ja aitas teda kindlalt. Nii et mida rohkem vaeva oma keele õpetamise, korraldamise ja valvamisega näeme, seda suuremaks takistuseks võib see saada keele elujõule, inimeste keeletundele.</p><p>Laual on Dulsoni vana keti keele grammatika. Üle kuuesaja lehekülje. Mõni eesti grammatika on sama mahukas. Ja see kõik, need sajad, kui mitte tuhanded reeglid, peavad mingil kujul olema inimese ajus, on ta siis keeleteadlane, poemüüja või hoopis Siberi kütt ja kalamees. Omaette küsimus on, kuidas see nii suur ja keeruline süsteem ajju kujuneb, kuidas teda kasutatakse jne. Aga selge on, et sellega, kas inimene on grammatikat õppinud või ei, pole sellel mingit tegemist. </p><p>Täiendusi: kui grammatika, keele kasutamise reeglid saavad selgeks lapseeas, alateadlikult, siis saab inimene vabamalt kasutada keele võimalusi loovalt, rääkida leidlikult, tunda rääkimisest mõnu, nagu vanad inimesed veel tundsid. Reeglitele mõtlemine segab seda.</p><p>Üks mu Vene tuttav rääkis, et tema tuttav sai õpetajaks kuskil Põhja-Vene linnakeses. Sõitis ümbruskonnas ringi ja sattus ühes külas vanapaarile, kes rääkisid nii huvitavalt, toredasti, et hakkas nende pool külas käima ja kutsus oma sõpru ka. Kas meil Eestis on selliseid vanapaare, vanainimesi? </p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-8259994677956262722020-12-20T10:30:00.003-08:002020-12-20T10:30:24.028-08:00О самом важном?<p> Конец этого, двоекратно коронованного года устрашающе близок. Думаем, что из случившегося в этом году было самым важным, имело самые значительные последствия. Сам могу честно ответить, что не знаю. Не знаю будущего и не понимаю, что из сегодняшних или вчерашних происшествий было самым важным. Просто не знаю. И почти уверен, что никто не знает. Событий было много, некоторые из них стали очень резонансными, а о некоторых мало писали, их почти не заметили. Может быть, самым важным событием 2020 года было возобновление солнечной активности, что, по мнению некоторых ученых, может стать очень сильной? Может быть, изменения в планктоне Атлантического (или Тихого, Индийского...) океана? Может быть, мутация в пока неизвестном науке вирисе где-то в Южной Азии или Америке? Может быть, открытия в области управления термоядерным синтезом? А может быть, углубление кризиса демократии, вызванное тем, что уже больше 50% граждан формально демократических государств не опиентируются в политике и экономике, что некомпетентность избирателей в этом году достигла или скоро достигнет такого уровня, что они будут избирать своими представителями в большинстве некомпетентных людей, что поведет к трагическим последствиям? Мы не знаем. Знаем, вероятно, еще меньше, чем знали наши предки. Их могла подводить природа, погодные катастрофы, неурожаи. Но природа была и пока еще есть более предсказуема, чем человек и попавшая под его влияние природа – антропосфера. К сожалению, это не ноосфера, область разума, а скорее мориосфера -- область безрассудства.</p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-7477856750557162722020-12-13T02:03:00.001-08:002020-12-13T02:03:20.842-08:00Laensõnad ja tõlkelaenud<p> Arusaamine sellest, mis võõras-võõrapärane ja mis oma-omapärane, on meil naiivsevõitu, vahel lausa vildakas. Sõna "poodlema", mida "Keele ja Kirjanduse" päätoimetaja Johanna Ross talle vastumeelse "šoppamise" asemel õigeks eesti sõnaks loeb, on tegelikult topeltlaen. Arvan, et ma ei eksi, kui oletan, et sõna "kauplus" tuli keelde, et kõrvale tõrjuda alamsaksa laenu "pood". Ja eesti keelele pole omane kohta tähendavast sõnast selkombel verbi moodustada. See on puhas anglitsism, inglispärasus. Ei räägi me ju mitte kõrtslemisest, teaterdamisest, kinolemisest jms. Võitlus võõrsõnade vastu jätab tähelepanuta niisugused tõlkelaenud ja inglise jm keeltest üle võetud konstruktsioonid nagu "teavitan <b>teda</b>", kus vanemat ja kindlasti omapärasemat "teatan, annan teada, saadan sõna <b>temale </b>kaudsihitise asemel on nüüd otsesihitis. Analoogsed asendused on konstruktsioonides verbidega "nõustama, rahastama..." </p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-30107700427994497542020-09-03T03:59:00.003-07:002020-09-08T03:02:25.521-07:00Знакомые теории заговора <p> После массовых демонстраций в Белоруссии, в Москве, кажется, не знали, что делать. Путин молчал, некоторые чиновники высшего ранга выступали противоречивыми заявлениями. А наконец, после довольно долгого замешательства, Кремль и МИД заявили, что недовольство белорусского народа своим фюрером -- результат враждебной западной пропаганды и действий двухсот украинских агентов. Как это знакомо! Многим из нас вспоминается, что революция в России была организована немецкими деньгами и/или массонами, что Троцкий, Зиновьев идр были иностранными агентами, как недавно Андропов, Горбачев и Путин, продавшие Россию западным капиталистам. Как это глупо! И как жаль, что напуганные пробуждением белорусского народа российские правители, поддерживающие смешного диктатора, потерявшего свой имидж и поддержку своего народа, лишатся симпатии и белоруссов, которой могли бы пользоваться, не воскресив дурацких теорий заговора и не утверждая, что белорусский народ -- наивные детишки, которыми манипулирует коварный Запад. </p><p>P. S.</p><p>Так как нет "Запада", нет и "путинской России". Власть Путина ограничена и, возможно, идет на убыль. И по некоторым признакам как будто усиливается влияние неосталинистов, которые не могут простить нынешним руководителям поражение партийного всевластия, коммунистической бескомпромиссной идеологии в его сталинском варианте, идеологии, где силам добра, представленным покойным СССР, противостоят силы зла, преставленные США, НАТО и "Западом". Неосталинистам не нравится либерализм, хорошие отношения с Западом, и не удивляюсь, если нынешняя кремлевская риторика не результат их нажима на Путина и его команду. "Вот вам плоды либерализма!" говорят они, показывая на демострации в Минске, которые, по их идеологии, не что иное, как результат заападного подстрекательства, операций западных спецслужб. Не удивляюсь, если и отравление (?) Навального дело их рук. Ухудшение отношений России с "Западом" им подходит, кроме всего, оно поставит команду Путина в затруднительное положение, ослабит их авторитет и поможет им подкреплять свои позиции. До сих пор считаю Путина и Лаврова умными прагматиками. Если мои догадки верны, западным правительствам следовало бы не действовать так, как это понравилось бы русским неосталинистам, не следовало бы замораживать контакты с Россией и ужесточить политику санкций. Почти невозможно верить, что Путин идр просто сошли с ума и из-за этого стали говорить чушь. Кремлю не подобает плясать под дудку прогоревшего шута Лукашенко. </p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-75446467838672314242020-08-08T07:34:00.000-07:002020-08-08T07:34:04.588-07:00Autoralli, kultuur ja mets<p> Saime hoiatuse, kus teatatakse, et meist sõidavad mööda suure rahvusvahelise autoralli meeskonnad. Ja meie metsateel on siis ilmselt kiiruskatsed. On olnud lugeda, kui agaralt meie kultuuriminster Lukas seisab selle eest, et ralli ikka toimuks. Et ära jäetakse kirjandusfestival HeadRead, teda vist nii ei morjenda. On ju meil sport loetud kultuuri osaks ja auto-motosport spordi osaks. Milles võib muidugi kahelda. Minu meelest on sport tänapäeval pigem reklaamibisnesi osa, rallides reklaamivad end autofirmad, keda võistlejad ka esindavad. Mitte maid, kust nad pärit. Nad pole mitte eestlased, soomlased või sakslased, vaid hyundaiased, fordlased, toyotalased...</p><p><br /></p><p>Olen metsast, mis jääb võidukate autotajate raja äärde, kirjutanud kaks pikemat lugu. Üks kannab päälkirja "Läbi metsa", on ilmunud ka ingliskeelses luulevalimikus "Through the Forest", mis temalt sai ka päälkirja. See teos ona ka sõnaline osa Märt-Matis LIlle kontserdikavast "Heli ja keel". Teine mu teos kodusest metsast on võrukeelne "Läbi mõtsa", mis on omamoodi mikro-reisikiri lähikesest jalgsiretkest, mis viib koduõuest kodumetsa ja säält tagasi. </p><p><br /></p><p>Nii on rallile nüüd kulissideks olev mets saanud rolli eesti kirjanduses, ja on ka jõudnud ingliskeelse lugejani Suurbritannias ja mujal. Ning paraku ei sobi selle metsaga sugugi kokku temast mõurates läbi kihutavad hyndailaste-toyotalaste autod. Ei sobi. Usun, et keegi ralli korraldajatest ei tea mu teoseid. Rallindus pole kultuur. Veidi kummaline on, et ka kultuuriministeeriumis pole ilmselt mõeldud sellele, kas vana kirjaniku kodukohta ja kodumetsa ei peaks rallisaginast ja mootorimõuramisest säästma. Huvitav, kas Venemaal näiteks peetaks rallit mis paarisaja meetri kaugusel möödub Tolstoi Jasnaja Poljanast. Aga mis parata, toimuv on veel üks tõendus sellest, et Eesti on autovabariik, kus autod on olulisemad kui kultuur ja isegi inimesed, nende tervis ja rahu. Tahaksin saata ralllitajatele oma kabalistidest esivanemate järgi ühe needuse. Loodan, et suur osa neist elab selle üle. </p><p><br /></p><p><br /></p>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-16673352682139454912020-07-09T07:09:00.000-07:002020-07-09T07:09:23.626-07:00Roheline kõrb Maaülikooli ümberVimasel ajal on Tartu saanud mulle kodusemaks, kodulinnamaks ja just tänu sellele, et linnas on murdumas senine murutraktorite ülemvõim, murusid niidetakse mõõdukalt ja pääe rohelise on neisse ilmunud ka muid värve. Silm näeb murus raudrohtu, tähtheina, ristikheina, isegi kellukaid. Ja kimalastel-mesilastel ning liblikatel on haljastele platsidele rohkem asja. Lindudel ka. Isegi Lõunakeskuses paistab olevat toimumas teatav pööre -- platsidel niidetakse nagu vähem, vähemalt valge ristik saab rohkem kasvurahu. Kurbi erandeid muidugi on ja kahjuks paistab ühena neist silma eikeegi muu kui Maaülikool. Tema ümber, dendraariumis ja paaril hektaril maantee ääres Tallina poole vaadates vasakut kätt, laiub hektareid rohelist kõrbe, hoolikalt murutraktordatud maad, kus lilledele, liblikatele ja kimalastele pääsu ei ole. Miks just Maaülikool, kus pääle muu tegeldakse ka niitude ja hajasaladega, heinte, kõrte ja murudega, oma ümbruses niisuguse elurikkuse tasalülitamisega, lausa hävitamisega tegeleb, ei saa mina mitte aru. Loodan siiski, et ka sääl asutuses jõutakse järele muudele tartlastele ja ei lasta murutraktoritel enam nii totalitaarselt võimutseda.Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-12740486989902157512020-07-06T07:10:00.003-07:002020-08-18T01:36:21.416-07:00Esstorantistid tegutsevadAvastasin üllatusega, isegi jahmatusega, et lemmikloomadeks võib endale muretseda looma nimega "mustsaba-rohtlahaukur". Uurisin, kes see sihuke on ja leidsin, et tema varasem nimetus maakeeli oli "preeriakoer", ingliskeeli "prairie dog". Huvitav, mis selle uue haukur-sõnaga pääle hakata. Kirjanduses oleks üpris kentsakas kirjutada jalutuskäiku preeria ääres, kus kõrvu kostavad mustsaba-rohtlahaukurite haugatused. Erialases kirjanduses võib ju seda sõna kasutada, aga siingi nimetatakse loomi ka nende ladinakeelsete nimedega ja siis pole vaja enam eestikeelset terminit. Miks peab eesti keel ilutsema ja uhkustama sellega, et siin on igasugu olevuste jaoks ranged terminoloogilised nimed. Võiksime jääda rahvakeelsete, andekalt tõlgitud nimede juurde, näiteks nimetada seda loomakest preeriakutsu, preeriapeni, preeriakoer vms. Ja kõik oleks korras. Eestis valitsev pedantsus, ülemäärane korralikkus ja see, et ei taibata, et termin ei ole tavakeele, ka mitte kirjanduskeele sõna, ajab vahel iiveldama. Nagu kavatseks keegi preeriakoerte, <i>cynomys</i>'ide kohta eestikeeles monograafiat kirjutada. Analoogseid näiteid niisugusest terve mõistuse ja keeletunde vastasest terminologismist leiab küllaga.<div><br /></div><div>Imestama paneb, miks Eesti on ainuke maa, kus piinlikult püütakse ka Valgevene nimesid kirjutada valgevene keelest transkribeerides: Lukašenka, Aljaksievitš, Aljaksandr, jms. Valgevenes räägitakse enamasti vene keelt ja vene keel on ka ametlik riigikeel. Kas püüd on kirjutada, kui vähegi võimalik, mitte vene keele järgi. Ka siis kui on tegelikult tegu vene keeles kirjutava autoriga. </div>Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-91158941567272640742020-05-05T10:46:00.003-07:002020-05-11T03:35:19.934-07:00Tõeline Vene oht<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
Tõeline Vene oht</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
Vene ohust
kirjutatakse palju, aga enamasti asjatundmatult ja muidugi
tendentslikult. Venemaast ja president Putinist on saanud müüdid,
millesse ilmselt on mugav uskuda. Uskuda on lihtsam kui teada.
Tegelikult on Vene oht olemas, aga ta pole see, mida usutakse. Oht
pole Putinis ega „Putini Venemaas”, vaid mujal. Võib prostoilt
öelda, et Putini vastastes. Kelle all ma ei mõtle
naiiv-vabameelseid intelligente, kes, nagu eelmise aastasaja
alguseski, ei jaga poliitikast suurt midagi, vaid väga tugevat
rahvusradikaalide-neostalinistide seltskonda. Neid, kes sügavalt,
pimesi vihkavad Hruštšovi, Gorbatšovi, Jeltsinit. Muidugi ka
Solženitsõnit, Sahharovi, kelle jaoks „liberaal” on sõimusõna.
Isegi Andropovit kahtlustavad nad selles, et too oli Lääne agent.
Putin on nende meelest Venemaa Läänele maha müünud. Kõik halb
algas sellest, et heideti kõrvale stalinlik tee „helge tuleviku”
poole ja hakati Lääne ees lömitama. Lääs on sellele seltskonnale
umbes seda, mis meie kangematele Vene-vastastele Venemaa –
Vaenlane, vaenlase kehastus, kes aegade algusest on aina püüdnud
Venemaad ahistada ja alistada, röövida tema varasid, orjastada tema
rahvast. Solženitsõni Gulagi-paljastusi nimetatakse fantaasiaks,
kolhooside loomine oli hädavajalik „kulakute” võimu murdmiseks
ja ressursside mobiliseerimiseks sõjatööstuse tarvis, Poola
ohvitsere ei tapnud NKVD, vaid fašistid, 1937-38. aasta terror oli
vajalik, 1941. aasta küüditamised niisamuti, sedasi puhastati maa
potentsiaalsetest vaenlastest. Stalini ja tema meeskonna süüdistamine
massimõrvades on laim. „Liberastid” tegelevad Lääne huvides
Nõukogude Liidu ja nõukogude aja mustamisega. Jne. Jne.
Neostalinistide nägemuses valitseb vaenlase kuju, nende nägemus
poliitikast on võitlus vaenlasega, vaenlastega. Seda, et Venemaale
lõi kõige enam vaenlasi Stalini poliitika, nad muidugi näha ei
taha. Stalinism on Venemaal paraku populaarne ja seda maha suruda
oleks võimalik ainult stalinistlike meetoditega, mida Putin ei
kavatse kasutada. Putini hoiakutes ja sõnades ei ole seda vihkamist,
millest nõretavad tema rahvusradikaalidest oponentide sõnavõtud.
Vene rahvusradikaalide toetust ei tohi paraku alahinnata.
</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
Katyni mõrva
eitamine on sisuliselt rünnak ka Putini vastu, kes NKVD osa selles
tunnistas ja püüdis niimoodi luua paremaid suhteid Poolaga. Putin
on väljendanud oma lugupidamist Solženitsõni vastu. Eriti selgelt
on ta öelnud välja oma eitava suhtumise 1917. aasta revolutsiooni
ja bolševismi. Ta pidas kõne kindral Anton Denikini ja filosoof
Ivan Iljini põrmu ümbermatmisel Donski kalmistul, muuseas puhkab
nende kõrval ka kirjanik Ivan Šmeljovi põrm, kes kirjutas raamatu
„Surnute päike” metsikust bolševistlikust terrorist 1920.
aastal Krimmis. Raamatu, mille kohta Thomas Mann ütles: „Lugege,
kui julgete.”
</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
Suhtumisega
Stalinisse ja stalinismi on lugu keerulisem. Austusega Solženitsõni
vastu ja mõnede väljaütlemistega on Putin oma seisukohta
väljendanud. Kuid avalikult kuulutada Stalin
kurjategijaks-massimõrtsukaks ta ei saa, minemata konflikti suure
osaga Vene rahvast. Nii on ta leidnud kompromissi, püüdes
mobiliseerida avalikku arvamust Suure Võidu tähistamisele ja
pühitsemisele, tunnustades Stalinit kui kõrgemat ülemjuhatajat,
kuid hoidudes tema teeneid eriti rõhutamast. Ta on ka korra öelnud,
et Stalinit võiks võrrelda teiste ajaloos tuntud ja siiski
tunnustatud türannidega nagu Henry VIII. Samal ajal on näiteks
Putinile ustav Tšetšeenia diktaator Kadõrov Stalini ära neednud.</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
Nii on Vene võimude
suhtumistes traagilisse minevikku olemas habras tasakaal, mis
peegeldub ka suhtumises Läände, mis on suuresti negatiivne, kuid
kõrgemal, presidendi ja valitsuse tasemel siiski kompromissivalmis.
Kahjuks ei suuda või ei taha suur osa Lääne ja muidugi ka Eesti
meediast olukorda Venemaal tõsiselt analüüsida, jäädes
mustvalgete skeemide juurde, siunates „Putini režiimi”. See
suhtumine on muidugi saanud valdavaks pärast 2014. aasta sündmusi
Ukrainas. Venemaa välispoliitikat nimetatakse ekspansionistlikuks ja
revisionistlikuks, jällegi süvenemata selle põhjustesse, olukorda
kainelt analüüsimata. Mis osutab sellele, mida on tõdenud mitmed
Lääne analüütikudki: Venemaa käitumine Ukrainas ja Kaukaasias on
olulisel määral reaktsioon NATO laienemisele ja naabermaades
levivale Vene-vastasusele, mis näiteks Ukrainas juba enne
konfrontatsiooni Krimmis ja Donbassis oli võtnud räigelt
marurahvusliku suuna. 2009 kirjutas USA analüütik George Friedman,
et kui Ukraina peaks pöörduma Läände, võtab Venemaa midagi ette,
sest ta ei saa lubada niisugust geopoliitilist riski: Ukraina
siirdumine võimalikku vastasleeri teeks raskeks, isegi võimatuks
Vene südamaa kaitsmise läänepoolse võimaliku rünnaku vastu.
Krimmi kaotamine tõrjuks Venemaa välja Mustalt Merelt. Asjal on ka
psühholoogiline pool: suur osa Vene rahvast ei oleks leppinud
sellega, mida nemad tõlgendaksid Ukraina kaotamisena, häbistava
löögina Venemaa julgeoleku ja prestiiži vastu. Nii tegelikult ei
jäänud Vene liidritel valikut: tuli reageerida. Iseasi on, kas
reageeriti adekvaatselt, õigel ajal ja õigel viisil. Kuid
reageerimata jätmine oleks väga võimalikult viinud tõsisele
võimukriisile, vahest isegi riigipöördeni. Ja tõeliste
revanšistide-neostalinistide diktatuurini. Mis oleks naaberriikide
julgeolekule kindlasti suurem oht kui „Putini Venemaa”. Paraku on
lugu ka selles, et jäigavõitu suhtumisega Venemaasse ja tema
juhtidesse ning käreda ja sageli asjatundmatu Vene-vastase
propagandaga võime ehk nõrgendada Putini ja tema meeskonna
positsiooni, ent pea kindlasti tugevdada tema stalinistlikku vastasrinda, kes
niimoodi saab taas väita, et Lääs on Venemaa põlisvaenlane. Seda
ei tohiks teha. Putiniga on võimalik rääkida, nagu on sõna ja
teoga näidanud meie president Kersti, on võimalik ka koostööd
teha. Neostalinistidega oleks see võimatu.</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
Kord 90ndatel ütles
mulle Prantsuse saadik Eestis, et Venemaa pole enam maailmapoliitika
subjekt, vaid objekt. Loomulik on, et sellega ei saa Venemaal leppida
ei võimulolijad, nende vastased, ega rahvas. Siin peavad
võimulolijad, olgu tsaarid või presidendid üldsuse arvamusega
arvestama. Muidu nad ei saaks olla võimul. Nii on Vene praeguse
poliitika taga suuresti Vene rahva hoiakud. Kui Putin nendega ei
arvestaks, poleks ta enam võimul. Nii on arvestatav kontroll võimu
üle, Vene poliitika, ka Vene välispoliitika üle küllalt
vanameelse orientatsiooniga rahva käes. Ja mida enam Venemaad ja
Putinit siuname, seda enam tugevdame neostalinistide mõju rahva
hulgas. Ja et seda poliitikat radikaalselt muuta, tuleks Venemaal
teha seda, mida soovitas Bertolt Brecht DDRi juhtidele pärast 1953.
aasta rahutusi: saata rahvas laiali ja valida uus. Mida ei suuda teha
ei Putin ega tema pooldajad või vastased välismaal. Minu arusaam
on, et Venemaaga tuleb rääkida ja niipalju kui võimalik, koostööd
teha, talitseda meedia agarat venevastasust ja mõista, et vene keele
väljatõrjumisest ei tule eesti keelele ja meelele midagi hääd.
Nii või teisiti on meie huvides kaitsta Putinit ja tema arukat ja
suhteliselt liberaalset meeskonda kõige tugevama, käredama ja meile
kõige ohtlikuma opositsiooni – neostalinistide eest. Putini
meeskonna nägemus ja huvid, mida ta esindab, langevad arvestataval
määral meie omadega kokku.
</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
<style type="text/css">
@page { margin: 0.79in }
p { margin-bottom: 0.1in; line-height: 120% }
</style>
<br />
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
</div>
<style type="text/css">
@page { margin: 0.79in }
p { margin-bottom: 0.1in; line-height: 120% }
</style>
<br />
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-38777974426330441612020-05-03T04:52:00.004-07:002020-05-03T04:52:53.005-07:00Сталин -- агент исламистов
<style type="text/css">
@page { margin: 0.79in }
p { margin-bottom: 0.1in; line-height: 120% }
</style>
<br />
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
Есть ли среди
разных теорий заговора теория, что Иосиф
Джугашвили, aka Сталин был агентом некой
тайной исламистской организации? Его
цель, как цель сей организации, в таком
случае, была сделать все возможное,
чтобы остановить экспансию России на
исламские территории на Кавказе и в
Центральной Азии. Ударить России таким
сильным ударом, чтобы она никогда больше
не стала угрозой исламскому миру. Сталин
был искусным вредителем, под лозунгами
укрепления государства, борьбы против
врагов, вредителей, шпионов итд. он сам
занимался тем, что наносил удары
экономике, сельскому хозяйству, армии,
науке, церкви и, конечно, создал предпосылки
нынешней плачевной демографической
ситуации в стране. Всеобщая подозрительность,
шпиономания, доносительство создали
условия, в которых нормальная жизнь
стала трудной, даже невозможной. Вместо
крестьянских семей, в которых родилось
много детей, появилась масса людей,
живущих в тесноте общежитий, бараков,
коммунальных квартир. А демографию
исправить трудно, почти невозможно.
Сталин ждал до последнего, ожидая
вторжения Германии, не зная, надо ли
оказать сопротивление. Но пришел,
по-видимому, к выводу, что Германская
империя будет опаснее исламскому миру,
чем Советский Союз. Он победил, т. е. он
возглавлял победившую державу, и под
его руководством СССР стал как будто
сверхдержавой. Но это было в немалой
степени видимость. СССР был колоссом
на глиняных ногах. Некоторые люди из
его окружения это понимали и не удивляюсь,
если верно то, что Берия его умертвил.
И сразу предпринял шаги к нормализации
обстановки, к предовращению коллапса.
Знал ли Берия что-то об истинной роли
Иосифа Виссарионовича? Не исключено.
Тогда последине годы властвования И.
В. были годами тайной борьбы двух сильных
личностей. В чьих интересах действовал
Берия? Логично предполагать, что был
просто достаточно интеллигентным и
хорошо информированном человеком, чтобы
понять, что дела в государстве так
продолжаться не могут, надо срочно
что-то предпринять, чтобы предовратить
катастрофу. Он возвратил бы Россию во
многом в предреволюционное время, создал
бы более-менее нормальное государство
без власти партийной бюрократии, без
догматической идеологии. Но этого не
могла пропустить номенклатура, боясь
потерять свою власть. Берию убрали, но
некоторые его идеи переняли: освободили
большинство политзаключенных, возвращая
их к более продуктивной работе по
специальности, приняли меры для
спасения-оздоровления сельского
хозяйства, дали бóльшую свободу
интеллигенции, итд. Даже появилась
критика бывшей, сталинской системы,
„культа личности”. Но иммунитета к
этому культу выработалось мало, магическая
фигура великого вождя до сих пор оказывает
религиозное, гипнотическое влияние на
многих. Они верят тогдашним лозунгам,
пропаганде, в то, что Россию окружают
коварные враги, неустанно строящие
козни против нее. Они не знают и не желают
знать, каково было истинное положение
дел в СССР во время Сталина, какие были
его истинные цели. Они истинно верующие
сталинисты, советские человеки. Они
верят, что Великий Вождь воссоздал
Великую Россию, не видя, что он создал
предпосылки обвала России. Возврат к
сталинской практики и идеологии был бы
окончательным, смертельным ударом
России. И к победе исламистов, к частичной
исламизации России. К чему он, вполне
воможно, и стремился. Может быть, в этой
теории несколько интересных идей для
писателя-романиста?</div>
Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-47988338133805437392020-04-30T04:04:00.002-07:002020-04-30T04:16:22.809-07:00Watched "Planet of the Humans"<style type="text/css">
@page { margin: 0.79in }
p { margin-bottom: 0.1in; direction: ltr; color: #00000a; line-height: 120%; text-align: left; orphans: 2; widows: 2 }
p.western { font-family: "Liberation Serif", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: et-EE }
p.cjk { font-family: "Droid Sans Fallback"; font-size: 12pt; so-language: zh-CN }
p.ctl { font-family: "FreeSans"; font-size: 12pt; so-language: hi-IN }
</style>
<br />
<div class="western" style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
I
watched the documentary of Michael Moore and Jeff Gibbs. I have to
agree with its critics: there are too many mistakes and unfounded
assertions in it. This discredits the film and its makers. But,
unfortunately, one problem it touched, but left without analysis, is
overpopulation and overconsumption. It's risky to say that there are
simply too many of us and too many of us can get what they want. At
once you are accused of racism, sexism, etc. But sooner or later we
must honestly ask the question: „Can our civilization continue as
it is, and for how long?” It's nice to accuse white men to ignore
the living conditions in the poor countries and deny to women the
right to have as many children they want. But... When I was a little
boy, just after the Second World War, my granddad told me there are
two and a half billion of us in the world. Now we are nearly eight
billion, and quite probably close to ten billion in 2100. It means
that for every human being, there will be four times less resources,
including arable land and fresh water, than in the 1940ies. At the
same time, the living standards of more than a billion of people have
drastically risen, and, accordingly, their use of world resources.
How far can we go this way? In my childhood, we had ca 0,06 km<sup>2
</sup><span style="font-size: 12pt;">of land per person,
including deserts and areas perpetually covered with ice. It is about
6 hectares, a small plot. Nowadays it's four times smaller – 1,5
hectares. And roughtly a half of it is „habitable”, and even a
smaller part of the habitable land we can use for producing food and
some other things we need (or think we need), as cotton. As to food,
we can get a part of it from water, nowadays </span><span style="font-size: 12pt;">e.g.</span><span style="font-size: 12pt;">from
acquaculture. We can grow crops on our roofs, although we need the
roofs for solar panels, too. It's certainy hypocritical to accuse the
Africans, Indians and South Americans of having so many children.
It's our Western civilization that gave them this possibility, and
our way of life and our living standard is something they are
striving to. Who can deny them to want to live a better life, to
imitate what they see every day from our TV serials? The good
solution would possibly be: for us, to have a much lower living
standard, and for them, a higher one? Is such a compromise feasible?
Could a sensible majority of people agree with it? What would a
sustainable standard of living concretely mean? I am nearly convinced
that without a radical change of our way of life, of our values, we
are approaching an ecological catastrophe. To avoid it, we need
something our secularist, consumerist world has forgotten to take
seriously. We need what the Pope Francis has written about: a
repentance and an ecological conversion. Here, I am sure, religion
and science speak with the same voice. And we have no other way than
to take their warnings seriously. </span>
</div>
Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-80831870553646037762020-04-23T04:26:00.001-07:002020-04-23T04:26:16.988-07:00America firstOne third of all COVID-infections are in the US, a quarter of the dead among them are Americans. If this is the result of Chinese disinformation and/or Russian propaganda, then the Chinese and Russians are really masters of hybrid warfare. It's thanks to them that Trump now has what he was eager to achieve -- America first.Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-42365775051039969422020-04-20T06:04:00.003-07:002020-04-20T06:04:30.559-07:00Ценить то, что естьЕсть люди, которые ценят, нередко и любят мир, природу, других людей такими, какие они есть. И есть люди, для которых все это ценно лишь как материал, ресурс. Вещи, природа ценна, если из них можно изготовлять что-то другое, их менять на что-то другое, прежде всего -- деньги. Они думают, что нам надо преобразить мир, природу для наших нужд. И, конечно, изобретать новые нужды. Для первого типа людей в мире, в природе, есть что-то священное, если они верующие, то мир создан Богом и не наше дело его преобразить по нашему веленью и желанью. Природа не ресурс, а Божье творенье, чудо. Как и человек тоже не ресурс рабочей силы, а Божье творенье. Или просто что-то замечательное, исключительное. Человек -- чудесная частица Природы, Творенья, Божественного чуда. Как пишет замечательная эстонская поэтесса Мариэ Ундер: "В конце концов, все есть чудо." Если мы это понимаем, умеем глядеть на мир как чудо, нам станет ясно, что нам не столько нужно, что мы можем довольствоваться тем, что есть, миром, как он есть и не преобразить его, по меньшей мере не такими темпами, как сейчас. Может быть нынешняя пандемия -- упоминание человеку обо всем этом.Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-79654528984538154232020-03-30T11:23:00.003-07:002020-04-03T11:53:09.711-07:00Esimene tõsine hoiatus<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
Lugedes internetis,
kuidas koroonaviirus USA-s kiiresti levib ja Trump on nüüd saanud
oma „America first”, tunneb mingi osa minust rahuldust, kuigi
muidugi teine osa esimesele seda ette heidab. Aga olen ammu arvanud,
et katastroof peab tulema, et inimestel natuke aru pähe tuleks, et
see planeeti ja meid hävitav tsivilisatsioon leiaks endas taipu ja
jõudu muutuda millekski, mis elab ja areneb loodusega kooskõlas.
Mõtlesin ja ütlesin ka, et mida varem krahh tuleb, seda parem, ta
on väiksem ja planeedist ning meist jääb ehk rohkem järele. Minu
hääl ei kosta kaugele, aga on olnud teisi hääli, mis kostavad ja
mida oleks ammu võinud kuulda võtta. Nagu Bill Gates'i hoiatust
epideemia-pandeemia ohust, mis ta esitas 2015. aastal oma TED
loengus: <a href="https://www.youtube.com/watch?v=6Af6b_wyiwI">https://www.youtube.com/watch?v=6Af6b_wyiwI</a></div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
Inimkonda tõsiselt
ähvardavate ohtude seas on külgehakkavaid haigusi nimetanud
teisedki prominendid, näiteks kuninglik astronoom Sir Martin Rees.
Paavst Franciscus on oma öko-entsüklikas „Laudato si” karmilt
hoiatanud meid maailma laastamise eest. Tegelikult ongi praeguse
kriisi põhjused ökoloogilised, on selles, et meie, inimesed, oleme
hoolimatult, oma kitsaste ja vahel lihtsalt rumalate tahtmiste järgi
joostes ignoreerinud looduse, meie koduplaneedi seadusi. Mis on
olulises osas ka jumalikud seadused – sellele on väga veenvalt
osutanud Franciscus.
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
Võib öelda, et
oleme ökonoomika~ökonoomia nimel unustanud ökoloogia. Ja nüüd
tuletab ökoloogia end ise meelde. Nii kliimamuutuse kui epideemiate
kaudu, mis on otse looduse tasakaalu rikkumise tulemus. Pandeemia üks
põhjus on, nagu ütlevad teadlased, selles, et oleme tunginud liiga
lähedale teistele liikidele, puutume nendega liiga tihedalt kokku,
sööme metsaloomi, peame neid lemmikutena jne. Teine põhjus on
tsivilisatsiooni globaalne haare, see, et kõik inimesed planeedil
puutuvad otse või kaude kõigi teistega kokku. On „kuue sammu”
seadus, mis tähendab, et põhiosa meist jõuab tutvuste kaudu kõige
rohkem kuue sammuga iga teise inimeseni, iga teine inimene on meie
tuttava...tuttava tuttav. Kõige rohkem kuue sammuga jõuame nii
Hitlerini, Stalinini, Marilyn Monroeni, Saddam Husseinini... Mis
tähendab ka, et viiruski jõuab mõne sammuga iga inimeseni. Ja
selletõttu tuleb globalismile esialgu mõneks ajaks panna pidurid.
Praegu usume, et saame need pidurid veel selle aasta sees lahti
lasta. Mina ei usu. Oht igatahes jääb. Ja see ei tähenda ainult
seda, et tuleb võtta kasutusele rohkem abinõusid võimalike
nakkuste piiramiseks, tõhustada, parandada, parendada profülaktikat,
kasvatustööd jne. Vaid ka seda, et peame muutma oma
tsivilisatsiooni.
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
Globalism on
kapitalistliku tsivilisatsiooni vältimatu tulemus. Kui aksioom on
kasumi maksimiseerimine, on vältimatu, et tootmine viiakse sinna,
kus on odavat tööjõudu ja muid ressursse. Ja toodang viiakse
sinna, kus tema eest saab rohkem raha. Ning muidugi: kasum on kõige
alus, mis tähendab, et majandus, enamasti GDP peab pidevalt kasvama.
Siin on üks ökonoomika ja ökoloogia selgeid vastuolusid: looduses
ei saa miski pidevalt kasvada, loodus vajab tasakaalu ja hoiab
ökosüsteemid, populatsioonid, protsessid tasakaalus. Kui see
tasakaal kaob, taastub ta varem või hiljem ikkagi, ent see
taastumine võib tähendada suuremaid, isegi katastroofilisi muutusi.
Mis ootab ka nüüd meie tsivilisatsiooni, võibolla ka meie
planeeti, kui Homo sapiensi tegevus jätkub vanaviisi. Paistab aga,
et nüüd on meid tõsiselt hoiatatud. Peame oma tsivilisatsiooni,
ennekõike majandust radikaalselt muutma, enne kui tuleb järgmine,
juba karmim hoiatus. Tulemata ta ei jää.</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
Tsivilisatsioon on
muutunud tohutuks masinavärgiks, mis enam ei teeni inimest, vaid
mida inimesed peavad teenima. Inimene on tsivilisatsioonist pea
täielikus sõltuvuses. Meil on vaja töökohti, raha, juurdepääsu
igasugu teenustele. Me peaaegu ei saa elada ilma elektrita,
veevärgita, autota, telefonita, internetita. Omal ajal andis
tsivilisatsioon meile seda, mida meil vaja oli, nüüd surub ta meile
pääle oma vajadusi, kasvatab ja ergutab meis uusi vajadusi, et
niimoodi kasvatada majandust.
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
Inimene on loomult
pedomorfne, on loom, kes jääb lapseks eluaeg, meie tsivilisatsioon
ekspluateerib seda inimlikku nõrkust. Ta muudab meid ikka enam
lasteks, kellele on vaja mänge, mänguasju, midagi uut, põnevat,
erutavat. On mänge, mida võetakse väga tõsiselt – nii on
majandusega, ent ka poliitikaga, sõjandusega. Maailmas, vaatamata
viiruse karmile hoiatusele, jätkuvad jaburad geopoliitilised mängud,
jätkub võidurelvastumine, NATO kasvatamine, vaenlase kuju loomine
ja viimistlemine. Vaese kolhoosi raamatupidaja väljanägemise ja
esinemisega Stoltenberg räägib Hiina, Vene ja muudest ohtudest,
nagu oleks tõesti otsustav vahe sellel, kuidas elatakse Hiinas,
Venemaal, Euroopas või Ameerikas. Selle vahe suureks puhumisel on
vaid üks põhieesmärk: aidata majandusel, sh sõjatööstusel,
kasvada, haarata rohkem inimesi sõjamängudesse, jätkata <i>business
as usual.</i><span style="font-style: normal;"> Aga see bisnes,
harjunud planeeti aina kiiremini rahaks ja tuhaks muutev elulaad ei
saa jätkuda. Selle asemel peab inimsugu hakkama elama teisiti,
suurel määral, kuigi targemini, pöörduma tagasi esivanemate
tarkuse, olgu rahvapärimustes või Piiblis talletatu juurde. „Aina
rohkem, aina kiiremini” asemel peab tulema „võimalikult vähe,
tasa ja targu”. Sõltuvus globaalsest majandussüsteemist peab
otsustavalt vähenema, inimesed, kogukonnad, riigid peavad õppima
rohkem oma jõududega hakkama saama. Meil ei ole tulevikku, kui meie
elu, tervis ja tulevik sõltub sellest süsteemist. Me ei saa edasi
elada nagu haiged intensiivravi palatis igasugu torude ja aparaatide
küljes. </span>
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br /></div>
<style type="text/css">
@page { margin: 0.79in }
p { margin-bottom: 0.1in; line-height: 120% }
a:link { so-language: zxx }
</style>
<br />
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
Peame
ümber hindama oma ideaalid ja ka õigused, ka inimõigused. Ei Jumal
ega loodus ole meile annud õigust hävitada planeeti oma õiguste
nimel. Kui süveneda Piiblisse, siis Jumal andis inimesele planeedi
valitseda, mitte oma tahtmiste järgi ümber kujundada,
ekspluateerida, laastada. Saada
nii palju lapsi, kui tahame, reisida ja osta uusi asju nii palju kui
tahame. Maailm ei ole tehtud inimeste tahtmiste järgi, ta ei arvesta
nendega. Meie peame oma tahtmised ümber seadma maailma, looduse või
Jumala seaduste järgi. Oleme
Jumala maa, oma planeedi asevalitsejad ja peame teda hoidma. Vähe
sellest, et peame progressi pidurdama, peame mõnelegi protsessile
andma tagasikäigu, õppima kulutama vähem ressursse, õppima
kasvatama ise endale osa toitu, saagima käsisaega, raiuma puid
kirvega, pidama loomi.
Elama mõnel määral nii, nagu elati nõuka-ajal, kui auto oli
luksusasi, metsas ei tegutsenud
harvesterid,
värsket piima ja mune sai maalt naabri käest, kui endal polnud. Kas
see perspektiiv meile meeldib või ei, pole põhiline. Selle, kuidas
saame edasi elada, otsustab nüüd loodus. Või Vanajumal, kui
soovime. Ja kummagiga neist ei saa teha kompromisse.
</div>
Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-88795993059347728332020-03-12T04:15:00.000-07:002020-03-12T04:15:01.333-07:00Logos, language, parole<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<span style="font-size: medium;">In
the beginning was the Word</span></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br />
</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<span style="font-size: medium;"> </span><span style="font-size: small;"><i>Ye
are our epistle written in our hearts, known and read of all men.</i></span></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br />
</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<span style="font-size: small;"><span style="font-style: normal;"> </span></span><span style="font-size: x-small;"><span style="font-style: normal;">2
Corinthians 3:2</span></span><span style="font-size: medium;"><br />
</span><br />
</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<br />
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<a href="https://www.blogger.com/null" name="grc-SBLGNT-2891"></a>
<span style="font-size: small;">It</span><span style="font-size: small;">
is certainly one of the most well known Bible quotations. But do we
understand it, do we understand the meaning of the „Word”? I.e.
do we understand the meaning of „Logos” of the original text </span><span style="font-size: small;">of
the Gospel by John</span><span style="font-size: small;">: </span>Ἐν
ἀρχῇ ἦν ὁ λόγος ? -- „In the beginning was the
Word”? Is it just „word”, an element of language and grammar,
or is it reason, intellect, logic, of course, divine intellect we men
share with our Creator to some degree? But perhaps Logos is something
else, different from either of them?
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br />
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
Ferdinand de
Saussure introduced into linguistics the dichotomy of <i>langue </i><span style="font-style: normal;">and
</span><i>parole. Langue, </i><span style="font-style: normal;">language
can be understood as a list of elements – words, morphemes, etc,
and rules for joining them to create, generate </span><i>parole</i><span style="font-style: normal;">,
texts, to speak or write. Here,</span><i> langue </i><span style="font-style: normal;">is
certainly the inner structure of the parole, its logical core. </span><span style="font-style: normal;">Is
then </span><i>logos </i><span style="font-style: normal;">a kind of a
divine </span><i>langue? </i>
</div>
<div style="font-style: normal; line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br />
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<span style="font-style: normal;">W</span><span style="font-style: normal;">hen
we look more closely at the text of the Gospel both in the original
and in some translations, things may well </span><span style="font-style: normal;">be</span><span style="font-style: normal;">
</span><span style="font-style: normal;">somewhat</span><span style="font-style: normal;">
different. Greek „logos” does not mean simply „word” or
„reason, intellect, logic”. It means also „speech”, that what
is spoken, but also what is meant, what the person speaking wants to
tell, the meaning of his/her talk. </span><span style="font-style: normal;">Studying
how „logos” is translated in several languages, we see that the
corresponding words in Russian/Church Slavic, Estonian and French
have similar meaning. </span><span style="font-style: normal;">Both in
ancient Russian and in Church Slavonic</span><span style="font-style: normal;">
</span><i>слово</i><span style="font-style: normal;"> did
originally </span><span style="font-style: normal;">not </span><span style="font-style: normal;">mean
a word, but </span><span style="font-style: normal;">mainly</span><span style="font-style: normal;">
talk, even story as in the „Story of Igor's army” -- </span><i>Слово
о полку Игореве. </i><span style="font-style: normal;">The
same is true of the latin word </span><i>verbum</i><span style="font-style: normal;">
whose </span><span style="font-style: normal;">original</span><span style="font-style: normal;">
meaning is „talk”. The Estonian word </span><i>sõna</i><span style="font-style: normal;">
nowadays means „word”</span><span style="font-style: normal;">;</span><span style="font-style: normal;">
traditionally </span><span style="font-style: normal;">it</span><span style="font-style: normal;">
meant „talk, what is said, language”. </span>
</div>
<div style="font-style: normal; line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br />
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<span style="font-style: normal;">In
general, it seems clear that initially the words </span><i>logos,
verbum, слово, </i><span style="font-style: normal;">etc did not
mean „word”, </span><i>lexis, </i><span style="font-style: normal;">the
element of l</span><span style="font-style: normal;">exicon</span><span style="font-style: normal;">,
grammar. </span><span style="font-style: normal;">In the past p</span><span style="font-style: normal;">eople
didn't turn much attention to words in this sense; what was important
for them, was what was told, </span><span style="font-style: normal;">i.e.
</span><span style="font-style: normal;">the meaning of what was told.
Grammatical approach to language, dissecting the </span><i>logos</i><span style="font-style: normal;">
into separate elements and rules is a relatively modern phenomenon.
We </span><span style="font-style: normal;">o</span><span style="font-style: normal;">ften
learn a foreign language with the help of a grammar and a dictionary,
and it may give us the impression that this is the way a language
really lives and functions. That grammars and dictionaries generate a
language, give us the possibility to speak and write in a langua</span><span style="font-style: normal;">g</span><span style="font-style: normal;">e.
In such approach </span><i>lang</i><i>ue</i><i> </i><span style="font-style: normal;">is
primary and </span><i>parole – </i><span style="font-style: normal;">secondary.
But the history of the expressions discussed here, </span><span style="font-style: normal;">points
to the fact that their interdependance could be more complicated. The
children learn their first language (or languages) always without
contact with grammar or dictionaries. They learn the </span><i>parole</i><span style="font-style: normal;">,
learn to speak and usually, after a few years, their command of the
language is perfect. </span><span style="font-style: normal;">Despite
the theoretical advances in explaining this process of learning the
first language, and the human linguistic abilities in general, a lot
of </span><span style="font-style: normal;">questions</span><span style="font-style: normal;">
still remain unanswered. I cannot pretend to answer them. Instead, I
would like to touch some problems, especially the
theological-philosophical ones raised the reinterpretation of the
word </span><i>logos. </i>
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br />
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<span style="font-style: normal;">Usually
</span><i>l</i><i>ogos</i><span style="font-style: normal;"> </span><span style="font-style: normal;">in
St John's Gospel is understood in the light of Greek
Platonist-Neoplatonist thinking, often as divine reason, </span><span style="font-style: normal;">stressing
the connection between </span><i>logo</i><i>s</i><i> </i><span style="font-style: normal;">and
</span><i>logic.</i><span style="font-style: normal;"> Here, </span><span style="font-style: normal;">t</span><span style="font-style: normal;">he
divine Logos is a kind of an universal grammar, logic of creation.
But this is definitely not the only </span><span style="font-style: normal;">possible</span><span style="font-style: normal;">,
and I doubt </span><span style="font-style: normal;">it </span><span style="font-style: normal;">very
much, the best interpretation of the word. </span><span style="font-style: normal;">The
God of the Bible is not rational in our human sense, not a planner or
architect of the universe, creator of the best of possible words.
Jesus too sees God, his Father, his other self, not primarily as
somebody acting according to our understanding of logic or
rationality. For Jesus, God is our loving Father, but at the same
time </span><span style="font-style: normal;">h</span><span style="font-style: normal;">e
is unpredictable, impossible to understand as </span><span style="font-style: normal;">blowing
</span><span style="font-style: normal;">wind</span><i>. </i><span style="font-style: normal;">„The
wind blows wherever it pleases. You hear its sound, but you cannot
tell where it comes from or where it is going”. (John 3: 8). </span><span style="font-style: normal;">He
is t</span><span style="font-style: normal;">he </span><span style="font-style: normal;">Spirit,
</span><span style="font-style: normal;">Hebrew </span><i>ruach,</i><span style="font-style: normal;">
</span><span style="font-style: normal;">(„God is spirit”, John 4:
24)</span><span style="font-style: normal;">, moving upon the face of
the waters who created the world with his talk. </span><span style="font-style: normal;">And
</span><span style="font-style: normal;">our</span><span style="font-style: normal;">
Heraclitan world of </span><i>panta rhei,</i><span style="font-style: normal;">
</span><span style="font-style: normal;">the world in flux is</span><span style="font-style: normal;">
similar to a text, talk, </span><i>parole. </i><span style="font-style: normal;">The
world is God's talk, an </span><i>Anderssein </i><span style="font-style: normal;">of
God's talk.</span><span style="font-style: normal;"> Or even </span><span style="font-style: normal;">divine
dance, as for the worshippers of the god Shiva in India</span><span style="font-style: normal;">.
Music and dance are also a kind of </span><i>parole</i><span style="font-style: normal;">,
of </span><span style="font-style: normal;">rhythmical flow. </span><span style="font-style: normal;">We
could even say that </span><i>logos </i><span style="font-style: normal;">is
the pulse that connects us, our life, our thinking, our creation, be
it poetry, music, or dance, with the rhythms of the living world, of
the Universe. </span><span style="font-style: normal;">In the </span><i>logos
</i><span style="font-style: normal;">is life; there is life, pulse of
life in </span><i>parole</i><span style="font-style: normal;">, but
not in </span><i>langue. </i><i>Logos </i><span style="font-style: normal;">tells
us that it is not time that is flowing, it is eternity. </span><span style="font-style: normal;">T</span><span style="font-style: normal;">he
Chinese have translated </span><i>logos</i><span style="font-style: normal;">
as </span><i>tao: </i><span style="font-style: normal;">this
</span><span style="font-style: normal;">translation connects two
important concepts in two different cultures, and, of course, serves
a bridge between these cultures, between East and West. </span>
</div>
<div style="font-style: normal; line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br />
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<span style="font-style: normal;">What
is interesting is the fact that in Greek the word </span><i>pneuma </i><span style="font-style: normal;">is
usually translated with two wo</span><span style="font-style: normal;">rds
--</span><span style="font-style: normal;"> „wind” and „spirit”.
In the original, there is only one word. Who is talking to us, is the
Spirit, the Divine Wind. As the Son and the Father are one, the talk
of the Son is </span><span style="font-style: normal;">also a
pneumatic, spiritual talk. Not </span><i>langue, </i><span style="font-style: normal;">but,
of course, </span><i>parole. </i><span style="font-style: normal;">What
is important in talk, is not grammar, but meaning, content. A talk, a
text, a poem, a story has a meaning, if it tells us something
important, something new. A talk, a text that renews itself, is a
part of the eternal creative renewal of the world. </span><span style="font-style: normal;">There
have been many attempts to </span><span style="font-style: normal;">find
out the </span><i>langue</i><span style="font-style: normal;">, the
logical system behind this talk. But God's logic is not human logic,
</span><span style="font-style: normal;">thus all or nearly all
attempts to find God's logic, read </span><span style="font-style: normal;">h</span><span style="font-style: normal;">is
mind, are doomed. </span><span style="font-style: normal;">There have
also been </span><span style="font-style: normal;">attempts to look at
the universe as a text, </span><span style="font-style: normal;">a
message to us</span><span style="font-style: normal;">. </span><span style="font-style: normal;">I
don't know whether we will ever succeed in finding its entire
meaning. </span><span style="font-style: normal;">It can be a message
</span><span style="font-style: normal;">to us, </span><span style="font-style: normal;">to
somebody else, to every living being, or simply a t</span><span style="font-style: normal;">alk</span><span style="font-style: normal;">
in itself, </span><span style="font-style: normal;">a talk where the
</span><i>signifi</i><i>ant</i><i> </i><span style="font-style: normal;">and
the </span><i>signifié</i><span style="font-style: normal;"> are one.
</span><span style="font-style: normal;">T</span><span style="font-style: normal;">he
</span><i>logos </i><span style="font-style: normal;">is infinity
talking to us, in us and with us.</span><span style="font-style: normal;">
</span><span style="font-style: normal;">In God's </span><span style="font-style: normal;">infi</span><span style="font-style: normal;">n</span><span style="font-style: normal;">ite
</span><span style="font-style: normal;">talk, the word and its
meaning are one.</span><span style="font-style: normal;"> </span><span style="font-style: normal;">Infinity
has its own different logic. </span><span style="font-style: normal;">I</span><span style="font-style: normal;">n
infinity part can be equivalent to whole, son to father, word to its
meaning. </span><span style="font-style: normal;">Infinity connects
macrocosm with microcosm, fleeting thought</span><span style="font-style: normal;">s</span><span style="font-style: normal;">
with eternal life. </span>
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br />
</div>
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<span style="font-style: normal;">When
we talk about infinity, about God, we cannot avoid talking in
parables. </span><span style="font-style: normal;">The French word
</span><i>parole, </i><span style="font-style: normal;">as the verb
</span><i>parler </i><span style="font-style: normal;">comes from the
late Latin words </span><i>parabola – </i><span style="font-style: normal;">parable,
and </span><i>parabolare. </i><span style="font-style: normal;"> </span><span style="font-style: normal;">In
the Gospel th</span><span style="font-style: normal;">e other</span><span style="font-style: normal;">
reality is called The Kingdom of God, the Heavenly Kingdom. </span><span style="font-style: normal;">It's
eternal, and, what is the same – infinite. </span><span style="font-style: normal;">As
in the judaistic-hellenistic world, </span><i>nolens volens</i><span style="font-style: normal;">
also in Judaea and Galilee, the concept of infinity </span><span style="font-style: normal;">(as
of eternity)</span><span style="font-style: normal;"> was, in fact,
n</span><span style="font-style: normal;">ot well understood </span><span style="font-style: normal;">neither</span><span style="font-style: normal;">
popular</span><span style="font-style: normal;">, Jesus had to speak
about </span><span style="font-style: normal;">it, about </span><span style="font-style: normal;">the
</span><i>totaliter aliter</i><span style="font-style: normal;"> using
the familiar opposition heaven -- earth. </span><span style="font-style: normal;">But
he also told that the Kingdom of God is not here or there, </span><span style="font-style: normal;">refused
to give its coordinates in space or time. In infinity, it's indeed
impossible. But he said it is</span><span style="font-style: normal;">
inside (within) people, us.</span><span style="font-style: normal;">
W</span><span style="font-style: normal;">e</span><span style="font-style: normal;">
are a part of God's </span><i>parole, </i><span style="font-style: normal;">his
message. </span><span style="font-style: normal;">I</span><span style="font-style: normal;">t'</span><span style="font-style: normal;">s
clear that, for him, the Kingdom is not on the Earth or in the Sky.
</span><span style="font-style: normal;">It is infinitely far, but
also infinitely near. We</span><span style="font-style: normal;"> can
discover it turning inside us. We live in eternity. Eternity is
within us. </span><span style="font-style: normal;">Perhaps it is
better to say that we are open to eternity, to infinity. </span><span style="font-style: normal;">We
are just open, even if we don't see we are. </span>
</div>
<style type="text/css">
@page { margin: 0.79in }
p { margin-bottom: 0.1in; line-height: 120% }
</style>
<br />
<div style="line-height: 150%; margin-bottom: 0in;">
<br />
</div>
Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-91310999737266571942020-02-02T10:53:00.000-08:002020-02-02T10:53:28.871-08:00Kas sellist Eestit...Kas sellist Eestit tahtsid? - küsitakse. Raske vastata. Palju toredat on, aga on mõned asjad, mis masendavad. Eestis on rahvuslikkus vaata et olulisem kui inimlikkus. Ja sellega ei saa kuidagi leppida. Kui inimene ei saa oma pensioni eest viisakat kohta hooldekodus, on see ülekohtune. Ebainimlik. Nagu seegi, kui liikumisraskustega invaliid peab palju raha kulutama taksodele, kui pidamatusega invaliid peab kulutama veerandi oma pensionist mähkmetele, milleta ta läbi ei saa. Kui raskelt haige, vahel pool-nõdrameelse omakse eest hoolitsemine jääb koduste mureks, kes nii ei saa töötada ja teistega suhelda. Soomes saab invaliidist lähedase hooldaja riigi poolt palka ja talle võimaldatakse ka vabu päevi ning puhkust. MInu jaoks on need asjad olulisemad kui rahvuslus ja omariiklus. Riik on piisavalt rikas, et hoolitseda kõigi nende eest, kes ise enda eest hoolitseda ei saa. Ja kui riik seda ei suuda või ei vaevu tegema, ei ole ta korralik riik.Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-79230831256045322282019-12-25T03:21:00.002-08:002019-12-29T02:41:27.452-08:00Privileged minoritiesI feel somewhat offended by the fact that one kind of minorities receives enormous attention and many privileges. I mean the sexual minorities. As e,g, transsexuals. People who don't believe that there are other genders besides men and women sometimes must apologize for their views. Those who believe in "binarism" must feel they are heretics, their convictions are a kind of heresy. Belief in what the Bible says: "<em>Male and female created he them" </em>has become a heresy. But there is something more important than this new non-binar orthodoxy. This is the fact that there are more stigmatized minorities than transsexuals or other sex-minorities. There are more colour-blind people than gays or transsexuals, and little is done for them. There are many jobs they cannot have, there are many graphics, maps and signs impossible or difficult for them to understand. Often it' difficult to understand, if the phone battery is fully loaded or not. I am one of those colour-blind people, for me orange or red and green are most often the same colour. I have written a memo to the European Parliament, got an answer in general terms, but so far the situation has not changed. There is no colour-blind liberation movement, no colour-blind pride parades. But I don't feel I need them. We can manage, we can live well with our impairment. I have second thoughts about the modern American-style agressive activism. But there are people who really are deeply unhappy, discriminated and ostracized. I mean people with incontinence. Men and women who have to wear nappies for many years, even their whole life. In some countries these nappies are quite expensive and a person who needs them has to pay about a quarter of his/her pension for them. I know one such person very well. And it's largely because of her, I don't like all the noise about sexual minorities. Actually, they are a privileged minority among many minorities we don't notice, don't mention and most often don't help.Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9129566192703790441.post-58155541866773594922019-12-14T08:03:00.000-08:002019-12-14T08:03:05.360-08:00ToimetatudEesti raamatutes leiame midagi, mis on maailmas ilmselt üsna unikaalne: autori nimega koos on nimetatud ka "toimetajat", vahel eraldi ka "keeletoimetajat". Mida seesinane toimetaja siis teeb? Näiteks muudab väga palju sõnade järjekorda. Minu viimases "toimetatud" käsikirjas on ta "supelda omaette" asemel pannud "omaette supelda". Minul on:" <span style="font-family: "times new roman" , serif;">Kuid kümme
kuud on ta ju mujal." Toimetaja tõmbas maha "kuid", jäi ainult "kümme kuud". Mina armastan lühikesi lauseid, toimetaja on paljud neist kõrvallauseteks koondanud, punkti asemel on koma. Niipalju siis suhtumisest kirjaniku stiili. Mille asemel muidugi tahetakse (ja mitte ainult minul) näha midagi standartset, keskmist... Minul on "Sõitsime Võru maanteed Rõõvlimäeni", Toimetaja kirjutas juurde ühe sõnakese: "Sõitsime mööda Võru maanteed...". "Leningradi-käigust" sai "Leningradis-käigust". Mõnede "ja'" de asemele on ta kirjutanud "ning'id". Kirjutasin, et bolševikel õnnestus "ehitada riik", selle asemel on "rajada riik". Muidugi on "buddhism" asendatud "budismiga", mis on mulle vastuvõtmatu, nagu ka "Pühakirja" ja "Piibli" kirjutamine väikse algustähega. "Ja ei" asemele on kirjutatud "ega". Minul on "</span><span style="font-family: "times new roman" , serif;">Helsingisse
niisama lihtsalt ka ei pääse". Siin on "ka" asemele pandud "ikka": "...ikka ei pääse". Miks? </span><br />
<span style="font-family: "times new roman" , serif;">
<style type="text/css">
@page { margin: 0.79in }
p { margin-bottom: 0.1in; direction: ltr; color: #00000a; line-height: 120%; orphans: 2; widows: 2 }
p.western { font-family: "Liberation Serif", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: et-EE }
p.cjk { font-family: "Droid Sans Fallback", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: zh-CN }
p.ctl { font-family: "FreeSans", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: hi-IN }
</style>
</span><br />
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<span style="font-family: Times New Roman, serif;">"Palju enam kindlasti kui lastele" asemel on "Kindlasti
enam kui lastele". Toimetaja on maha tõmmanud "ja'd" ja "ning'id", millega vahel alustan uut lauset. Jälle puhtalt stiili neutraliseerimine-standardiseerimine. "Õieti'st" on muidugi saanud "õigesti". Ilmselt ei taha ÕS ja tema kuulekad teenrid siin järele anda. Aga ma ei ole ÕS'i usku. Kasutan ikka ja edaspidigi "õieti" ka sääl, kus S tahaks "õigesti". Mulle on see teine vorm võõras. Päris ketserlikult kirjutan isegi "prantsuskeel". Sest minu arust on see rõhuliselt üks sõna. Mida teadsid mõnedki kirjutajad sada aastat tagasi. "prantsuskeel" ja "prantsuse keel" on eri asjad. Kui räägime näiteks "prantsuse keel ja kirjandus", tuleks need sõnad lahku kirjutada. Kui me aga prantsuskeelt millelegi muule prantsuse asjale ei vastanda, kirjutan need sõnad kokku. Minu "on lugeda, et" asemel on toimetatud tekstis "on teada, et". "Ooperikomponistist" on saanud "ooperihelilooja". Paavsti "šveitsi" kaardiväelasest on saanud "Šveitsi" kaardiväelane, mis minu arust pole õige. Need kaardiväelased on Vatikani, mitte Šveitsi riigi teenistuses. "Praamist" on saanud "parvlaev". MInu meelest pole mõtet siin liitsõna kasutada, olgu siis lihtsalt "laev" või "praam", mis on kõnekeeles tavaline sõna kroonukeelse "parvlaeva" kohta. </span></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<span style="font-family: Times New Roman, serif;">"Enamvähem" on saanud sidekriipsu -- "enam-vähem". Siin jällegi on võimalik seda sõna või sõnapaari kasutada kas rõhutamata: "Olen juba enamvähem terve." -- " Kas oled juba terve?" --"Enam-vähem". Kõnekeeles olevaid vahesid, opositsioone peaks kirjakeel tingimata arvestama. Minu "n</span><em><span style="font-family: Times New Roman, serif;"><span lang="mt-MT"><span style="font-style: normal;">ii
foiniiklased, roomlased kui ilmselt </span></span></span></em><em><span style="font-family: Times New Roman, serif;"><span lang="mt-MT"><span style="font-style: normal;">baski meresõitjad" on toimetatult "nii foiniiklased, roomlased kui ka baski meresõitjad". Ma ei kasuta seda "ka-" sõnakest sellises konstruktsioonis vist kunagi. Ei kõnes ega kirjas. Ja ei hakka kasutama. </span></span></span></em></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<em><span style="font-family: Times New Roman, serif;"><span lang="mt-MT"><span style="font-style: normal;"><br /></span></span></span></em></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<em><span style="font-family: Times New Roman, serif;"><span lang="mt-MT"><span style="font-style: normal;">Niipalju siis toimetamisest. On kirjutatud, et ilmaaegu olen (keeletoimetajate) pääle pahane. Eks lugege ja vaadake ise, kas ilmaaegu või ei. Olen liiga vana, et solvuda, aga imelik on küll, kuidas võetakse ja muudetakse päris palju inimese teksti, ka stiili, kui inimene on kuuskümmend aastat olnud kirjanik ja õppinud ülikoolis põhjalikult lingvistikat. Stiil on individuaalne asi, aga paistab, et see ei ole veel Eesti kirjanduselu ja keele-elu korraldajateni jõudnud. </span></span></span></em></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<em><span style="font-family: Times New Roman, serif;"><span lang="mt-MT"><span style="font-style: normal;"><br /></span></span></span></em></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
<em><span style="font-family: Times New Roman, serif;"><span lang="mt-MT"><span style="font-style: normal;">Mis ime siis, et ei taha enam eesti keeles kirjutada. Vene keel ei ole küll mu esimene keel, kuid need, kes minu venekeelseid tekste läbi vaatavad ja parandusettepanekuid teevad, suhtuvad minu stiili ja keele eripärasse hoopis mõistvamalt ja diskreetsemalt. Muidugi võin ma, nagu mulle on suuremeelselt öeldud, "jätta parandused arvestamata". Aga olen tüdinud toimetajatega puid ja maid jagamast. Ja mõtlen, et meil on eesti keele õpetamine koolis ja ilmselt ka ülikoolis üsna vildakatel alustel. Õpetatakse "õiget" keelt, ei tegelda stiiliga, sellega, kuidas on mõnus ja ilus öelda ja mispoolest ühe või teise inimese keel erinevad isekeskis ja ÕS-i normist. </span></span></span></em></div>
<style type="text/css">
@page { margin: 0.79in }
p { margin-bottom: 0.1in; direction: ltr; color: #00000a; line-height: 120%; orphans: 2; widows: 2 }
p.western { font-family: "Liberation Serif", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: et-EE }
p.cjk { font-family: "Droid Sans Fallback", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: zh-CN }
p.ctl { font-family: "FreeSans", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: hi-IN }
</style>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0in;">
</div>
<style type="text/css">
@page { margin: 0.79in }
p { margin-bottom: 0.1in; direction: ltr; color: #00000a; line-height: 120%; orphans: 2; widows: 2 }
p.western { font-family: "Liberation Serif", "Times New Roma", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: et-EE }
p.cjk { font-family: "Droid Sans Fallback", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: zh-CN }
p.ctl { font-family: "FreeSans", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: hi-IN }
</style>
<style type="text/css">
@page { margin: 0.79in }
p { margin-bottom: 0.1in; direction: ltr; color: #00000a; line-height: 120%; orphans: 2; widows: 2 }
p.western { font-family: "Liberation Serif", "Times New Roma", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: et-EE }
p.cjk { font-family: "Droid Sans Fallback", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: zh-CN }
p.ctl { font-family: "FreeSans", "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; so-language: hi-IN }
</style>
Jaan Kaplinskihttp://www.blogger.com/profile/08612385357953570315noreply@blogger.com0