Kas ikka saame hakkama ehk veel kord: tädi Maali ei sure kunagi.

Loen Sirbist Tuul Sepa viimast evolutsioonipsühholoogilist lugu ja kuulan tema juttu vikerraadiost. Tore ja tark tüdruk! Ainult üks märkus: see, et inimsugu on seni oma murede ja hädadega hakkama saanud ja keskeltläbi elab paremini kui kunagi, ei tähenda, et ta saab hakkama ka edaspidi. See võib nii olla, kuid ei pea olema. Olen varemgi kuskil, äkki isegi siin blogis kirjutanud tädi Maalist, kes oli õige mitu korda väga raskelt haige, nii et sugulased olid kindlad, et teda enam kauaks ei ole. Aga ennäe: tädi Maali tuli kriisist (näiteks koomast) välja, toibus ja on praegu kõbusamgi kui enne haigust. Selliseid tädi Maali lugusid on küllalt. Kuid neist ei saa kuidagi järeldada, et tädi Maali ka järgmisel korral oma haigusest üle saab. Ei saa järeldada, et tädi Maali on surematu. See, et suure kriisi, näiteks ökokriisi ennustajad on seni eksinud, ei tähenda, et suur, inimsoo kestmist ja elu planeedil ohtu viiv kriis ei saa tulla.