Hoides tšintšiljat südame vastas

Kirjutatakse, et tšintšiljakasvatus võiks aidata tekitada maal uusi töökohti jne. Sellest, et tšintšiljasid lihtsalt ei kasvatata, vaid ka tapetakse ja nülitakse, ei kirjutata. Olen palju mõelnud sellele, millest on palju ka kirjutatud ja arutatud: miks on inimestel nii erinevad suhtumised loomadesse: koeri-kasse ja mõnd muud lemmikut hoiame, ärritume ja protestime selle vastu, kui korealased ja hiinlased söövad koeri, tapame kanu, küülikuid, püüame kalu kassidele-koertele toiduks.

Meil on kodus ka tšintšilja. Vahel on ta meil maal. Mõne aja elas pooleldi vabalt vanas rehetoas, päeval leidis endale uru kütmata reheahju ja kiviseina vahele, midagi, mis ilmselt oli tema loodusliku kalju-uru taoline. Muidu elab ta suures puuris ja vahel käib toas jalutamas. Ja ka pahandust tegemas – millegipärast meeldib talle eriti närida raamatuid ja juhtmeid. Aga sellega saame hakkama. Talle ei meeldi, kui ta puurist kinni püütakse, aga talle meeldib olla põues, inimese rinnal. Siis ta rahuneb, laseb end rinna alt sügada, ning on liikumatult inimese südame vastas, silmad vidukil. Seda, mida tehakse tema suguvendadega kuskil karusloomafarmis, ta ei tea. Mina tean ja mul on paha. Tean, et olen väga tundlik inimene, lapsest saadik ei ole ma talunud seda, kui loomadele liiga tehakse. Olen elanud suure osa elust peaaegu taimetoitlasena. Mõtlen, et imelik on seegi, et meil peetakse sellist ülitundlikkust naeruväärseks, muret loomade kannatuste pärast rumalaks. Ning samal ajal ei peeta naeruväärseks, rumalaks inimlikku alpust, enda ilustamist teiste loomade nahkadega, selliste armsate väikeste karvaste loomade tapmist oma alpuse rahuldamiseks. Olen kord kirjutanud, et meie tsivilisatsiooni aluseks on seitse surmapattu. Alpus ja ahnus on ühed neist. Neid me teenime ja nendest sõltub sageli meie teenistus.

Meie väike tšintšilja ei tea midagi inimeste maailmast. Parem ehk ongi. Mina tean ja vahel tahaksin mõne kaasinimese pääle panna needuse, sellise, nagu oskasid panna mu kabalistidest esivanemad. Umbes nii, et «Ole sa neetud tõustes, ole sa neetud pikali heites, ole sa neetud magades, ole sa neetud ärkvel olles...» Aga kas mul on õigust? Olen ka ise inimene ja tuhande niidiga seotud sellessse surmapattude teenistuses oleva tsivilisatsiooniga. Nean ju siis ka ennast. Aga vahest peaks tegema ka seda. Inimene on tõepoolest sündinud patusena, on looduse eksisamm ja mida vanemaks saan, seda enam saan sellest aru ja seda piinlikum on olla inimene.