Trumm ja raadio

Kui jätan parkimispaigas autoukse lahti ja mängin valjusti tümpsu, on see ilmselt mõnelegi vastumeelne, kuid ikkagi aktsepteeritav. Mis aga juhtuks, kui seeasemel mängiksin valjusti trummi. Või laulaksin. Detsibelle isegi vähem, aga suhtumine kindlasti teistsugune. Kujutlen, et kuskil Aafrikas oleks selline oma laul või trummilöömine loomulik, meil aga kindlasti mitte. Miks? Usun, et asi on eestlaste ja teiste põhjaeurooplaste tagasihoidlikkuses, püüdes personaalsust, oma isiku esiletõstmist igapäevases elus vältida. Kui mängin tümpsu, on see impersonaalne, tuleb raadiost või salvestisest. Ma ei tee ISE muusikat, see pole minu laul, minu trummilöömine. Nii võin ma tümpsutada, sest mingil määral ei vastuta ma ka selle eest. Olen vaid tarbija, mitte looja. Eestlane on õppinud vältima vastutust.