Afektid ja analüüs

Eesti näib olevat liiga väike ja vaene, et lubada endale mingit institutsiooni, kes vaatleks meie ja maailma sündmusi rahulikult-analüütiliselt, vältides ennatlikke hinnanguid ja propagandat. Selgelt tuli see välja Gruusia sõja ajal. Ka meie kõlava nimega Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus ja selle juhataja Kadri Liik ei ole selle sündmuse puhul suutnud päris objektiivseks jääda. Nii peab inimene, kes seda objektiivsust taotlev, otsima infot mujalt. Mina leidsin seda Strategic Forecast nimelise institutsiooni kodulehelt: http://www. stratfor. com. Selle asutuse juhataja, end konservatiivseks vabariiklaseks nimetav George Friedman kirjutab näiteks, et USA püüdis takistada Venemaa tõusu suurriigiks ja püüdis piirata teda vaenulike riikidega. Ukraina liitumine NATOga oleks tähendanud seda, et Venemaa ei ole enam suuteline end kaitsma. Friedmani jt. analüüsis osutatakse ka sellele, et USA ei saanud olla teadmatuses sellest, mida kavatseb Saakashvili ja sellest, et Vene poolel on koondatud vägesid Gruusia võimaliku rünnaku vastu. Küsimuses pole demokraatia kaitsmine, vaid mõlema poole võitlus mõjusfääride pärast strateegiliselt olulises piirkonnas. Ja Venemaa, kellele potsentsiaalne oht on väga palju ligemale nihkunud, kasutas võimalust, et ennekõike USAle näidata, et tema mõõt on täis, et ta ei talu enam seda, et tema huvidega ei arvestata. Nii lihtne see ongi.