Mind häirib see, et meie ülikoolides asendatakse suulised eksamid-arvestused aina enam kirjalike testidega. Vähemaks jääb õpetaja-õpilase vahetut suhtlemist. See aga on midagi väga olulist ja asendamatut. Eksam on vahel omamoodi rituaal, isegi rituaalne kahevõitlus ja mõnedest said lausa legendid. Näiteks kurikuulsatest kõrgema taseme eksamitest Gustav Suitsu juures. Muidugi on asju, mida on lihtne ja otstarbekas testida, näiteks rehkendamisoskust, valemite tundmist keemias või võõrkeele sõnade tundmist. Kuid vahel on tähtsam aru saada sellest, mis inimesega on tegemist, kas ta oskab mõelda loovalt, vaimukalt, tulla piinlikust olukorrast leidlikult välja. Seda eriti siis, kui me ei kontrolli inimese teadmisi, vaid peame otsustama, kas näiteks võtta ta vastu kooli. Meie eliitkoolides on nüüd katsed, milleks mõnedki vanemad oma lapsi aastaid ette valmistavad. Need hoolega ja kuluga treenitud lapsed saavad kooli kergemini sisse, kuid seetõttu jäävad parematest koolidest sageli välja võimekamad, kuid vähem treenitud ja näiteks lihtsalt häbelikumad lapsed, kellest aastatega võiksid saada hoopis tublimad õpilased ja hiljem isiksused kui treenitud lastest.