ikka keelest

Jäi meelde, et eesti keeles pakutavas tarkvaras oli "options" tõlgitud "suvand". Minu meelest veel üks näide veidrustest, mida eesti keele pähe meile pakutakse. Miks me ei taha olla eurooplased ja punnitame kõigest väest, et rahvusvahelisi sõnu mingite eesti keelt meenutavate moodustistega asendada. Hoolimata nende sõnade suupärasusest, loogikast ja süsteemsusest. Kui meie keeles on ammu olemas sõnad "optsioon" ja "opteeruma", miks peab siis siin optsiooni tõlkima sõnaks, mis kuidagi ei seostu asja mõttega ja on uusmoodustis vastandina inglise jt. keelte optionile. Mispoolest on "kuvar" parem kui "ekraan" või "monitor". Kui monitoring on "seire", miks siis monitor "kuvar"? 

Panin oma Nokia telefonile algul eestikeelsed menüüd, siis aga hakkas see omamoodi eesti keel nii vastu, et vahetasin inglise keelele tagasi. Miks ometi kardame nii võõrsõnu, kuigi need on kõnekeeles ja netikeeles juba ammu juurdunud? Ütleme ju tubli kümme aastat "formatin selle ketta/diski", nüüd püütakse meile selgeks teha, et tuleks öelda "vormindan". Vaevalt seda sõna keegi pruukima hakkab, juhtub vaid see, et ametlik eesti keel kaugeneb kiiresti tegelikust keelekasutusest. Uued sõnad tulevad globaalsest ingliskeelsest maailmast ja me ei jõua mingil juhul eestikeelsete sõnade tegemisega sellele järele. Mis tähendab, et enamus uudsete asjadega kaasa minejatest hakkab kasutama ingliskeelseid sõnu ja ei hakka oma keelekasutust enam muutma. Aga see pole tragöödia, seda tuleb võtta rahulikult. Inglise keeles, eriti haritumas keeles on vähemasti pooled sõnad prantsuse keelest pärit. Jaapani keeles on hiina sõnu mõnes tekstis rohkem kui jaapani omi. Mis ei tee inglise keelt vähem inglise keeleks ja jaapani keelt vähem jaapani keeleks. Ei tee ka eesti keelt vähem eesti keeleks see, kui räägime imidžist, monitorist, optsioonist ja muust, mis on päälegi ladina päritolu rahvusvahelised sõnad. Hirm oma identiteeti kaotada võib meile valmistada suuremaid indentiteediprobleeme kui uue globaalse ja euroopaliku indentiteedi rahulik omaksvõtt. 

Minu emakeeles nagu paljude inimeste emakeeles on kindlalt olemas sõnad nagu "formattima", "tseedee", "seivima", "fail", "imidž" ja muud seesugust. Ning ma ei näe mingit vajadust emakeelt ümber õppida, iga uuema sõna juures mõelda, kuidas see nüüd ametlikult peaks olema. Sellise mõtlemise-kahtlemisega jääme lihtsalt ilma emakeelest, emakeel muutub võõrkeelseks, kuigi taotlus on olnud vastupidine. Millest olen Sirbile ka kirjutanud. Ja kirjutan jonnakalt edasi. Sest tunnen, et umbes 55 aastase tekstitöötluse harjumusega literaadina on mul rohkem õigus öelda, mis on hää eesti keel kui paljudel keeleõpetajatel või keeletoimetajatel. Ja mitte kellelgi ei ole õigust mulle ega kellelegi teisele öelda, mis on tema (õige) emakeel.