Eetika ja esteetika

Itaaliast tuli meil, paluti allkirja ühele petitsioonile. Sisu see, et Costa Ricas olla kunstnik Guillermo Habacuc Vargas esitanud näitusesaalis installatsioonina kinni seotud koera, kelle lasi püüda tänavalt ja kes lõa otsas samas saalis ka suri. Kunstnik keeldunud koera lahti laskmast, ka vaatajad polevat tõsiselt sekkunud. Petitsiooni autorid leiavad, et säärane loomapiinamine kunsti sildi all on lubamatu ja kutsuvad kõiki näitusekorraldajaid edaspidi seda kunstnikku boikoteerima. Mina ei kõhkle sellisele üleskutsele alla kirjutamast, lugu aga viib mõtted kaugemale. Sai ju veel räigema kunstitegemisega hakkama soomlane TM, kes jäädvustas videole selle, kuidas ta varjupaigast võetud kassi surnuks raiub. Asjast tõusis kära, kus kunstniku kritiseerijaid nimetati fašistideks, kunstnik pääses kerge karistusega.

Üks mu tuttav teadlane luges läbi Joachim Köhleri raamatu "Alistumise kool" ja tema sõnade järgi sai aru, et natslus ei ole poliitikute vaid kultuuriinimeste sünnitis. Tõepoolest, Hitler oli äpardunud kunstnik, Goebbels oli äpardunud kirjanik, Rosenberg äpardunud filosoof... On vist mingi seos kunstilise ja poliitilise eneseteostuse vahel. Kui lennukid lendasid New Yorgi tornidesse, mõtlesin kohe, et sellise teo taga peavad olema luuletajad. Tõepoolest, Usama bin Ladin kirjutab hoolega luuletusi ja atentaadi üks põhijuhte Muhammad Atta oli arhitekt.

Ent asjal on veel üks ja vahest kõige olulisem aspekt. Üks Norra luuletaja kirjutas luuletuse, kus ta imetleb esimees Maod, kes suutis luuletada millegi enamaga kui sõnadega -- Mao luuletas massidega, rahvaga -- nii umbes oli norraka mõte. Revolutsioonis nägid romantilist kunstiteost ka mõned vene kunstiinimesed. Noore Nietzsche ja Wagneri arusaamas andis elule mõtte vaid selle muutmine kunstiteoseks. Seegi on lihtsustav kokkuvõtt nende arutlustest. Siit aga võime täiesti loogiliselt-loomulikult minna edasi. Mis takistab nägemast suuri kunstiteoseid ka natside gaasikambrites, SS-is, Stalini Valge Mere -- Balti mere kanalis, millel pole mingit praktilist tähtsust ja paljus muus sellises. Kas pole punakhmeride tapaväljad samuti hiiglaslik imposantne happening, kas pole sussivirnad Auschwitzis ja punaväe paraadid Punasel väljakul installatsioonid? Kas polnud terve tuhandeaastane Reich ja Vabade Riikide Murdmatu Liit omamoodi kunstilooming, happening, lavastus?

Tavaliselt küsime, mis on kunst, ehk on õige aeg küsida, mida tohime kunstina esitleda, kus on piir, millest edasi saab eetika ülekaalu esteetika ees ja millest edasi eetiline inimene ei tohi minna, olgu ta kunstnik või ei.

Minus tekitab ikka nõutust väljend "tabude purustamine". Nagu oleks tabud midagi, millest tulebki lahti saada. Aga tabud on osa kultuuri reeglitest, tabudeta poleks kultuuri. Ja ma ei usu, et kunsti ülesanne oleks kultuuri hävitamine. Kuigi keegi natsi-ideoloog (mitte Göring, nagu sageli väidetakse) öelnud, et haarab püstoli järele, kui kuuleb sõna "kultuur".