Loen netist kirjutisi ketšua keele olukorrast Peruus ja naabermaades. See keel, mida räägib palju rohkem inimesi kui eesti keelt, on taandumas. Põhjuseks kolonialismi raske pärand, keskklassi ja ülemklassi põlastav suhtumine pärismaalastesse ja viimaste alaväärsustunne. Linna siirdunud indiaanid häbenevad oma keelt ja keelavad isegi lastel seda rääkida. Nii keel linnades hääbub. Olukord on väga sarnane sellega, mis oli Eestis sada ja veidi enam aastat tagasi. 1902. aasta Olevikus kirjutab korrespondent Paide neidudest, kes isekeskis räägivad saksa keelt, sest hää saksa keele oskus annab neile paremad võimalused tööd leida, näiteks Peterburis guvernantidena... Minu vanaema ja vanaisagi rääkinud vahetevahel saksa keelt, kuna haritlastel oli raske oma keeles, mida nad päälegi koolis ei õppinud, kõigest uuest ja huvitavast rääkida. Eesti keele püsimajäämine on ime. Kas ei oleks meie kohus nüüd mõelda teistele alandatud ja halvustatud väikerahvastele, pärismaalastele, äsjastele orjarahvastele, kes nüüdki pole oma alandusest pääsnud ja kellelt tahetakse võtta veel viimane, mis neile on jäänud -- keel, identiteet, mälu...
Eesti võiks levitada maailmas oma kultuuri loomise kogemusi, mis on tegelikult üpris unikaalsed. Võiksime saata põlisrahvaste juurde oma eksperte, oma keeleinimesi, õpetajaid. Seeasemel et saadame sõdureid ja (imet küll!) misjonäre.
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire