Emakeel kui võõrkeel

Eestis ei tehta keele õpetamisel ja korraldamisel vahet kõne- ja kirjakeelel. Ning keelt õpetatakse nii keeleoskajatele kui teistele kirja, reeglite, grammatika kaudu. Õpetatakse kirjakeelt, kõnekeelesse suhtutakse kui millessegi labasesse, puudulikku.  Ometi õpib inimene oma emakeele ja selle kõrval sageli ka mõne muu keele kõne kaudu. Eesti laps oskab eesti keelt, vene laps vene keelt ja joruba laps joruba keelt, omandab selle nüansid, teeb vahet sellel, mis keeles loomulik ja mis kõlab võõralt enne kui ta kirjutama-lugema õpib. Lapse aju loob ise grammatika, reeglid, mida ta siis kasutab. Meie „emakeele” õpetus aga tähendab nüüdki põhiliselt käänamise, pööramise, lahku- ja kokkukirjutamise,  jms reeglite õppimist. Mis tähendab seda, et lapsele ja täiskasvanulegi tehakse selgeks, et ta ei oska oma emakeelt korrektselt, peab seda uuesti õppima, nagu õpitakse võõrkeelt. Kergelt liialdades: meie keeleõpetus teeb emakeelest võõrkeele, mida inimesed puudulikult oskavad ja mida kasutavad ebakindlalt. Selle kohta on näiteid piisavalt. Nagu sageli kuuldud "Kuidas eesti keeles õige on?" eestlase suust. Mis on absurdne, kui inimene seda küsib kõne kohta. Ortograafia on iseasi, selle aluseks on kokkulepped, mis lihtsalt tuleb selgeks õppida. Kurikuulsad kokku- ja lahkukirjutamine ning nimetava või omastava käände kasutamine liitsõnades peaksid tegelikult põhinema mitte sõnade tähendusel, vaid sellel, kuidas kõnes neid kasutame. Kui kõneleme "sukapüksid" või "siidilipp", "lumekate" või "lumikate", siis pole kellelgi põhjust (ega õigust) seda parandada. Ning see, kas kirjutame "ingliskeel" või "inglise keel", "pilvepiirilt" või "pilve piirilt", on see meie oma keeletunde asi. Meid on mitu põlve õpetatud kirjutama, nüüd peame õppima kõnelema ja kuulama. Kuulama oma vaba, loomulikku kõnet, laskmata õpetajatel, toimetajatel ja tsensoritel end segada. 

Must luik ja geopoliitilised mängud

Solženitsõn kirjutas kord oma „Kirjas juhtidele:

Да растопись завтра только льды одной Антарктики и все мы превратимся в тонущее человечество, - и кому вы тогда будете тыкать в нос "классовую борьбу"?

Kui homme sulavad üksnes Antarktika jääd ja meist kõigist saab uppuv inimkond – kellele te siis leierdate „klassivõitlusest”.

Nüüd, rahutul ajal, mil palju räägitakse uuest külmast sõjast, Vene ohust või siis Gorbatšovist ja Putinist kui Lääne agentidest, Solženitsõnist kui äraandjast jne, tasuks seda meelde tuletada. Sest Antarktika jääd on hakanud kiiremini sulama. Võimul olijad aga on hõivatud geopoliitiliste mängudega, igal pool otsitakse ja leitakse süüdlasi, agente.

USA püüab konkurente senisest otsustavamalt kõrvale tõrjuda, saavutada ülemvõimu maailmas. Mängud ja mängureeglid on vanad, kasvanud on ainult panused ja mängijate hulk. 

Ent nüüd on toimumas midagi, mis võib pahupidi pöörata kõik, isegi lõpetada senised senisel kujul või isegi üldse. Nimelt on mängu otsustavalt sekkunud Loodus. Või, kui soovime, Jumal. Või Nassim Talebi Must Luik, Igal juhul on see sekkumine nii radikaalne, et ähvardab mängu täiesti segi lüüa või isegi lõpetada. Kui räägime Jumalast, siis võib tsiteerida ka Jumala Sõna:

 „Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal
oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad,
 siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud
maa peale, ja ta süda valutas.” (1 Moos. 6: 5)

Tänapäevasemalt öeldes on inimsoo mängud, meie majanduslik ja poliitiline tegevus viinud selleni, et loodus, mille osa me tegelikult oleme ja millest sõltume, muutub kiiresti ja muutub sellises suunas, mis on meile ja paljudele elusolevustele ohtlik. Oleme jõudnud ökoloogilisse kriisi, meie majapidamine, ökonoomika,  on sattunud riidu looduse (või Jumala) majapidamisega, ökoloogiaga. Ning paraku ei saa meie maailma ja loodust, loodusseadusi endale meeldivas suunas muuta. Hääl juhul saame muuta iseend. Oma harjumusi, püüdlusi, väärtusi. Kui me seda ei suuda, ootab meid katastroof. Mille märgid on kiirenev ja kontrolli alt väljuv kliimamuutus, maa, vee ja õhu saastumine ja elurikkuse järsk kahanemine, liikide väljasuremine. Mis võib olla inimestele suuremgi oht kui kliimamuutus. Kui merede tõus uputab Pärnu ja Rail Balticu, mis võib juhtuda juba saja aasta pärast,

võime kolida kõrgemale, aga kui kaovad putukad, linnud ja põhjalikult muutub bakteri- ja vetikakooslused, ei ole ka meil erilist lootust. Mis tähendab seda, et peaksime end ja oma tegevust siin planeedil põhjalikult muutma. Muutma tsivilisatsiooni, ümber hindama oma väärtused, õigused ja võimalused. Ja lõpetama senised geopoliitilised mängud. Milleks paraku on vähe lootust. Pidu või kaklus katku ajal käib edasi.

Seksmängud, semantika ja pragmaatika

Rootsis, nagu lugeda, on vägistamine saanud täpsema ja õiglasema definitsiooni. Kuigi siin on nominalistil põhjust nuriseda: sõna tähenduse muutmine ei saa tähendada seda, et on olemas üks platooniline idee, et on olemas mingi absoluutne mõiste „vägistamine”. Aga see selleks. Nüüd on mitmel pool jõutud arusaamisele, et naise ei-sõna tähendab igal juhul „ei”, mitte „jaa”, nagu on sageli arvatud. Õige küll. Kuid keel on keeruline nähtus, pääle otsese tähenduse, semantika, on keelel ka pragmaatika. Ja pragmaatika, see, millise tooniga, häälega midagi öeldakse, võib mõjutada, isegi muuta sõna tähendust. Ja pragmaatika on väga oluline asi armumängudes, seks-vahekorra eelmängus. On küllalt tavaline, et naine siin ei avalda kohe oma valmisolekut sõnadega, vaid isegi tõrgub, mängib vastuseisu, ütleb „Jäta järele!”.

Meeste häda on mõnigi kord selles, et, nagu psühholoogid on näidanud, kalduvad mehed sageli autismi, nende võime teise inimese emotsioone taibata, on halvem kui naistel. Siit ehk osalt rõve arusaam, et naise „ei” tähendab” jaa”. Nüüd on asi tehtud lihtsamaks, mees peab võtma naise sõnu pragmaatikata, ainult semantiliselt. Kas see ei tähenda aga, et mõlema, nii mehe kui naise võimalused armumängudeks on tugevasti piiratud? Naine peab arvestama mehe väiksema emotsionaalse intelligentsiga, mees igaks juhuks hoiduma püüdmast aru saada naise käitumise pragmaatikast.

Armumängu juurde kuulub ka kehakeel, mis on osa pragmaatikast. Kas nüüd viib juriidiline loogika selleni, et korralikumad inimesed üldse loobuvad armumängudest ja selle asemele astub näiteks allkirjaga paber, kus üks pool teatab, et on nõus teisega seksima? Ameerikas pidavat midagi seesugust juba olema. Või tuleb ka armumänguks hankida seesugune paber? Armumängudest loobumine tähendaks aga loobumist millestki väga inimlikust, millestki, mis meid seob teiste loomadega, on ühine inimesele, ent näiteks ka paljudele lindudele. Emalind vastab isalinnu lähenemiskatsetele sageli tõrjuvalt, ajab ta eemale, lendab ise eemale ja alles pärast pikemaid lähenemiskatseid võib paaritumisega nõus olla. Mis tähendab seda, et mõnelgi puhul võib emase vindi või kuldnoka „ei” tähendada hoopis „vaatame veel”, „näita, kui tõsiselt sa mind tahad”. Mis tahes-tahtmata on sarnane tüdruku kiljumisega või hüüatusega „Jäta järele!”,”Прекрати!” kui noormees teda pargipingil kabistama kipub. Minu noorepõlve suuri jahmatusi oli arusaam, et paljudele tüdrukutele meeldivad vintis päi ligitikkujad-kabistajad ja mitte korralikud viisakad poisid. Võibolla on sellest ajast midagi olulist muutunud, ma ei tea.

Häda on selles, et vägistamine on juriidiline mõiste ja jurisprudents on üpris mehelik-autistlik, kehakeelt ja muud pragmaatikat siin arvesse ei võeta ja on raske ette kujutada, kuidas seda saaks korrektselt-täpselt teha. Eks aeg näitab, kuidas asjad Rootsis ja mujal kujunevad. Aga pole võimatu, et nüüdsed tendentsid viivad varem või hiljem vastulöögini, et pääle jääb donaltrumplik suhtumine, arusaam, et naistele meeldibki see, kui neile käsi reite vahele aetakse.  

Inimõigused ja täis maailm

Ikka on meeles, kuidas ajaleht Le Monde pahandas president Macroni pääle, kui too oli tõdenud, et Aafrikas ei saa inimeste elujärg paraneda, kui naistel sünnib kaheksa last. Viisakas see ütlemine tõesti ei olnud. Aga... Ons naise (ja abielupaari) õigus saada nii palju lapsi, kui ta tahab, üks kindel-kõigutamatu inimõigus?

Aastat seitsekümmend tagasi, kui maailmas oli veel palju tiigreid, elevante, ürgmetsi ja Eesti jõed olid täis kalu, seletas vanaisa mulle kord, et maailmas on kaks ja pool miljardit inimest. Praegu on neid umbes kolm korda rohkem. Igaühe kohta tuleb nüüd veidi üle 2 hektari viljakandvat maad, see on ca kolmandik maismaa kogupinnast, ülejäänu on kaetud jääga, kõrgete mägedega või on kõrb.
Minu lapsepõlves oli see pind kolm korda suurem, igaühele meist jagus kuue-seitsme hektari ümber maad. Tasub arvestada sedagi, et tollal oli palju vähem maad asfaldi, kruusa, laopindade jms. all.

Kas inimõigused tähendavad seda, et igaühel on õigus kasutada võrdset osa maapinnast (ja merepinnast)? Kas siis see, kui ühed saavad rohkem lapsi, ei riku nad sellega teiste inimõigusi? Kas see ei ole ka omamoodi ahistamine? Tõsine mõtlemise koht. Mõelda tuleks ka selle üle, kas ka loodusel, teistel loomadel pääle meie on õigusi Maa pinnale? Kui igaühel on õigus oma maalapile, kuidas seda õigust kindlustada, garanteerida? Kas peaksime loobuma maa eraomandusest, võtma ette suure ümberjaotamise? Või andma igaühele õiguse oma maad müüa, rentida jne? Kas iga riik peaks oma kodanikele, asukatele tagama õiguse kasutada tema pindalast õiglaselt arvestatud osa?

Ning muidugi: kas see kaks hektarit on piisav inimsoo kestmiseks? Loodussüsteemide korrapäraseks toimimiseks, millest sõltume meie, mille osa me oleme? Kardan, et vastused kõlavad nii ebameeldivalt, et suur osa meist ei taha neid kuulda. Ega kuulda võtta.

Intelligence is an idol

There is a lot of talk about „intelligent life in the universe”. With some attempts to analyze the probability of such a phenomenon in our galaxy, and contacting it. Mostly, the word „intelligent” or, what is the same „intelligence” is not analyzed. It is presumed to mean something very positive, an intelligent living being must be like us and often is presumed to be better than us. In fact, intelligence, reason is in itself neither good nor bad. Intelligence is a computer we carry with us. A computer that does some important calculations, helps us to find the best way to live our life, to maximise good and minimize bad. But what is good and what is bad, is not for our intelligence, for our shouldertop computer to decide. Good is what we like, what is pleasant for us -- sweet things, nice landscapes, nice people, good sex, interesting games... Bad is what we dislike, try to avoid: pain, hunger, cold, contacts with unpleasant people, ugliness, bad smells, dull surroundings... Dualistic division of things we meet and interact with into good and bad is an essential attribute of every life, be it simple or complex. In evolution, this dualism has evolved, become quite complex, although some fundamental things have not changed. We still pull our hand away from a hot pan, we look for a bottle of water when we are thirsty. But we also avoid some music, some interpreters we consider bad, we like some poetry and dislike some other, we like and dislike some eroticism, we hunt lions and tigers, although they no more pose a danger to us. Our intelligence, our brain is like a guide, a pilot trying to guide us through an intricate maze. It is much more powerful than the computer of other animals, but still it is not all-powerful. It can help us not to stumble on a fallen twig, but it cannot tell us to avoid a drunken driver who is just turning around the corner and can hit us. It does not warn us about an earthquake or tsunami. The problem is that while we become more skilled, our intelligence does a better job in guiding us, it is also busy with making the maze we are in, more complex, more labyrinthine. In the distant past when the human civilization was stable, changed very slowly, mankind more or less succeeded in surviving, its brains, its intelligence evolved and changed in unison with the environment. The turning point seems to have been the neolithic revolution when man began changing his environment faster and faster, creating more and more complex systems he had to control. And, as we see nowadays, man has lost control of the world he has changed, transforming it into a biotechnosystem completely different from the one he evolved in, became what he still is, an animal controlled by its instincts, emotions, trying to use its brain, its shouldertop computer to solve the problems. That are more and more problems created by itself. Man is losing his ability to control the man-made world. And probably this process, the out-of-control development of our world will end with a catastrophe first of all, a catastrophe for us and many other living beings. I believe that this development is not necessarily human, if there are other „intelligent beings” in the universe, they must sooner or later run into the same difficulty: they become unable to cope with the environment, the world they have remade, remodeled, and their civilization falls apart, maybe they are even unable to survive. I think this is one quite probable answer to so-called Fermi paradox: the absence of any trace of extraterrestrial civilizations that should be not so rare in the universe. They may well have destroyed themselves. Self-destructiveness is necessarily programmed in any intelligence, when it becomes powerful enough. Intelligence seems unable to control itself, and, of course, the instincts, the emotions that make it work, dictating to it what is good and what is bad. Intelligence is not God, it has the tendency to become an idol, a false god. 

Steriilsus

Üks vana artikkel, mis ehk tasub uuesti lugejate ette tuua.

KAASÜÜRILISED

Meie kodu pole ainult meie kodu, meie keha pole mitte ainult meie keha: siin elab muidki olevusi. Alates vaaraosipelgadest, ämblikest ja soomuklastest toas-vannitoas ja lõpetades pääsukeste, varblaste ja toonekurega aias maja juures. Osa neist on inimesega koos elanud väga kaua, isegi sadu tuhandeid aastaid. Meie kõige põlisemad kaaslased on tihedasti seotud inimese kehaga. Nagu täi, kellest tsiviliseeritud rahvad on esialgu lahti saanud ja kelle nimetus on üks kõige vanemaid sõnu kõigis keeltes. Nagu mitmesugused bakterid, kes elavad meie nahal ja kellest viimastel aegadel on samuti tahetud lahti saada. Nagu lubavad bakteritsiidsete seepide reklaamid. Mis õnneks luiskavad, sest bakterite hävitamine nahalt pole sel kombel võimalik. Kuid selle bakterikoosluse nõrgestamine võib inimesele kalliks maksma minna. Ülemäära puhastatud nahale asuvad vahel elama tõeliselt ohtlikud pisikud, põhjustades lausa ravimatuid haigusi. Nii tuleb meil leppida oma kehal paikneva mikro-ökosüsteemiga. Kuni see on enamvähem normaalses seisus, on meie nahk enamvähem terve. Aegamööda jõuab meieni arusaam, et me pole kohastunud eluks steriilses keskkonnas. Mingi hulk "mustust" on meie normaalseks eluks vajalik. Kui liialdame puhtuse ja hügieeniga, jääb tõenäolikult välja kujunemata meie immuunsüsteem ja tagajärjeks võivad olla viimastel aegadel ülitavaliseks muutunud allergiad. Nagu on olemas mustade käte haigused, on paraku olemas ka liiga puhaste käte haigused.

Mis kehtib mikro-ökosüsteemi kohta meie nahal, kehtib ka mini-ökosüsteemi kohta meie sisikonnas. Ka siin on ilmselt puhtuse-steriilsusega liiale mindud. Poepiim ei lähe enam õieti hapuks: selles pole piimhappebaktereid nagu vanas hääs maapiimas. Mida minu põlvkonna lapsed veel otse lehma ihust tulnult lüpsisoojalt jõid. Muidugi võis maapiima jooja saada sellest mõne vahel lausa ohtliku pisiku, mida lehma ihust otse torudesse ja torudest taarasse voolavas piimas pole. Kuid pole võimalik väga kaua ignoreerida lihtsat tõde: igas võit sisaldab ka kaotust. Ning see, kui välistame oma elust riskivõimalused, võib kaasa tuua uusi ja hullemaid riske.

On väga tõenäoline, et säilitusained, mida leiame enamuses poetoitudes, nõrgestavad-vaesustavad meie sooltefloorat, meie sisikonnas elavat ökosüsteemi. Ning tulemusena võib võõramaine toit või joogivesi meie seedimise kergemini rikkuda. On eriti kurb, et säilitusaineid ei lisata kaljale, juustule või leivale mitte hügieeni huvides, vaid tootja ja müüja huvides. Nii on toitu hõlpsam säilitada ja transportida. Siin, nagu mitmel pool mujal, allume suure süsteemi diktaadile. Sellele vastu hakata pole lihtne, kuigi turg on olemas ja säält võime leida värsket toitu. Ent suurel osal meist pole aega turul käia. Oleme oma aja vahetanud rahaks. Kuid nagu öelnud üks indiaanipäälik: raha ei kõlba süüa.

Sõna "steriilsus" kummitab mind ka siis, kui vaatan uuemat arhitektuuri, ka sisekujundust. Siin ei ole määravaks ülepingutatud arusaam hügieenist, vaid ühelt poolt arhitektide suur kihk näidata, et ka siin Eestis osatakse projekteerida midagi ülimoodsat ja teiselt poolt ehitajate ning tellijate soov ehitada võimalikult hõlpsalt ja odavalt. Tulemuseks on klaasmajad ja plekkbarakid — viimaseid võime imetleda Tartu poolt Tallinnale lähenedes maantee ääres. Küsisin kord tuttavalt Jaapani disainerilt, miks küll tänapäeval ehitistes kasutatakse nii palju klaasi. Ta vastas, et see on lihtsalt odav ja mugav materjal. Usun, et tal oli õigus. Mul on sügavad kahtlused, kas selline klaasi, plekki ja betooni eelistav arhitektuur on meile kõige sobivam elukeskkond. Millegipärast tahavad rikkad inimesed Euroopas ja Ameerikas elada majades ja linnades, kus seesugust moodsat arhitektuuri pole, näiteks Itaalia vanades linnades, sageli ka ilma kõigi mugavusteta. Siin näib olevat mingi vastuolu.

Ent lapsepõlvest pääle olen ma jälginud linde, elanud maal koos nendega, vaadanud, kuidas pesakastis kasvab suureks kuldnokapere ja kuidas siis pesakasti hõivavad piirpääsukesed, uue nimega piiritajad. Olen jälginud tänaval keksivaid varblasi ja tähtsalt pääd noogutades tatsavaid tuvisid. Minu jaoks algab Tartu suvi siis, kui taevasse linna kohal ilmuvad needsamad piiritajad, kelle lennukaari võin kaua jälgida ning imetleda. Nii vaatan linna, maju, arhitektuuri tahtmatult ka linnupilguga. Ning see vaade ahistab mind. Klaasist-plekist-betoonist linnas pole lindudel enam kohta. Pole neil kohta ka parkides. Kust politsei soovitusel kõrvaldatakse põõsad, nii et pargi asemele jäävad järele rohelised kõrbed, murutraktorite harjutusväljakud, millel seisavad tumedad sambad — kõrgete puude tüved. Viimati Tallinna südalinnas jalutades jahmatas mind see, et ma ei näinud ega kuulnud ühtki lindu. Mõtlesin siis vanale Firenzele, mis kihab elust, kus taevas on täis pääsukesi ja piirpääsukesi, kelle õhtul vahetavad välja nahkhiired. Firenze vanade majade katusealustes ja igasugu orbades on neil piisavalt peidu- ja pesitsuspaiku. Moodsates majades aga pole. Linnupilguga uusehitusi vaadates hakkab mul kõhe. Tahaksin ehitajatele veel kord meelde tuletada, et ka lindudel peaks linnas olema koht. Mida hää tahtmise juures on võimalik luua. Seintesse on võimalik paigutada plokke, milles on pesaõõned piiritajatele ja varblastele. Rõdudele on võimalik paigutada pesakaste, nagu olen ise teinud. Ning klaasiga on võimalik olla tagasihoidlikum. Sest pahatihti lendavad linnud end vastu suuri aknaid ja klaasseinu surnuks, taipamata, et nende ees pole taevas, vaid taeva peegeldus. Ma usun, et lindude ja inimeste kooselu on midagi meile olulist. Egas ilmaaegu inimesed ei kujutanud oma ideaalolendeid — ingleid tiivulistena. Ma ei taha elada majas, kus lindudel pole kohta pesitseda. Ma ei taha elada linnas, mille kohal ei lenda piirpääsukesed.

Winners and Losers

Who were the winners in the First World War? Not the British, not the French, not the Germans... None of the nations participating in the butchery, fighting for what they believed were their national interests. The winners were forces waiting on the sidelines -- the Bolsheviks and, somewhat later -- the Nazis. And on of my biggest fears is that this situation will repeat itself mutatis mutandis after the looming Third World War, be it cold or hot. I am afraid of the powers now waiting on the sidelines -- the Islamic extremists. Whom the stupid Americans are wooing and bolstering. The situation is dangerous partly because in this way the smaller uncivilized states acquire too much power, are free to advance their own interests or what their princes and imams consider to be their interests. As the Saudis propagating their fanatical obscurantist version of Islam. The savage killing of Mr Khashoggi is perhaps a timely warning: now the world leaders can understand better what the Saudi regime really is. And perhaps some of them understand that it would be better to move toward of the reconciliation with Russia and China, toward unity of the civilized North menaced by some dark forces of the South. I borrow this idea from Anatol Lieven for whom I have great respect.

Some pessimistic thoughts

The biggest danger to the world, to us all, is the degradation of Nature, of our planet. This process is, unfortunately, enhanced by two factors – the stupidity of American politics and, partly assisted by it, Islamic extremism. Both of them, sometimes even coordinating their efforts, are fighting against their imaginary enemies, be it Iran, Russia, China in the name of true religion, democracy, freedom, etc. Resources that could help us to combat climate change, pollution, deforestation, desertification, extermination of wildlife, are spent on arms race. Instead of explaining to people the importance of change of lifestyle in the face of imminent danger, they are inundated with propagandistic, often mythologizing small talk with its stereotypes of the battle between the forces of Good and Evil, the latter often represented by Putin. What we would need is something that did Churchill in June 1941, after Hitler invaded the USSR, declaring his full support to Stalin. America, the West should forget about the differences between itself, Russia and China, and join its forces against the real evil – the looming environmental crisis. Unfortunately, America, exporting its ideology, its life style, its religion, is doing much to deepen it. It's hard, nearly impossible to see here any chance of a radical positive change that could save our planet and ourselves. In theory, the right way of action would be do declare a state of ecological emergency in all countries and to mobilize all resources to combat pollution, over-consumption, demographic explosion, climate change, etc. It would also mean some changes to our understanding of international law, human rights, need of economic growth, national sovereignty and some other of our cherished ideas. Such a development seems at present absolutely utopian  

Öko-sovetiseerumine kui võimalik pääsetee

Et päästa Maa loodusest, mis päästa annab ja nii ka inimeste võimalus siin planeedil omadega toime tulla, peaksime elatustasemelt --- sovetiseeruma. Elama umbes nii, nagu elasime enne kapitalismi võitu siin. Nõukogude Liit suunas lõviosa ressursse (10 – 20%) sõjavarustusse, inimestele tarbimiseks jäi napilt. Ent ka looduselt võeti vähe, sõjavägi metsa ja rohumaid eriti ei vajanud. Reostus oli kohalik, looduse ekspluateerimine palju väiksem kui praegu. Metsikut, hooldamata loodust oli ka Eestis palju rohkem, näiteks piiritsoonides.

Nüüd kulutame militaarsetel eesmärkidel paar protsenti oma eelarvest. Tarbimine ja looduse ekspluateerimine on kiiresti kasvanud. Mida rahaks annab teha, rahaks ka tehakse.

Aina selgemaks saab, et kui me oma planeedil elu ümber ei korralda, ressursside kulutamist majanduskasvuks, tootmise-tarbimise kasvuks radikaalselt ei piira, ootab meid ökokatastroof, kliimamuutus, uputused, orkaanid, veepinna tõus ja palju muud, millest on kirjutanud IPCC ja näiteks Rooma klubi. Pääs olekski tagasiminek Nõukogude elu juurde. Selle olulise vahega, et sõjakulutuste asemel suunaksime samaväärse osa oma ressurssidest, pingutustest looduskaitsesse. Seeasemel, et valmistuda võitluseks teiste riikide vastu, alustaksime võitlust planeeti ohustava elu, ideoloogia, poliitika, majanduse vastu. Elama peaksime palju kasinamalt kui praegu, umbes nii, nagu elasime N ajal. Sõitma rohkem bussidega, vähem reisima, elama väiksemates korterites, kasvatama ise omale aedvilja, pidama loomi, parandama vanu asju seeasemel, et neid ära visata. Jne. Jne. Poliitika ja ettevõtlus peaksid otsima viise, kuidas kasinamates oludes inimestel oleks võimalik hästi, väärikalt elada. Mis on täiesti võimalik.

Sõjaline konflikt „Ida” (Venemaa, Hiina, Iraan...) ja Lääne (USA, Euroliit...) vahel oleks sama jabur ja hukatuslik kui oli Esimene Maailmasõda, kus omavahel sõdisid samasse tsivilisatsiooniringi kuuluvad riigid, meeleheitlikult-propagandistlikult üles puhudes oma erinevusi. Nagu tihtipääle tehakse nüüd nii Idas kui Läänes. 

Антиимпериалисты или империалисты

Иногда думаю, что США уже больше столѣтія занимались ломкой, разчлененіемъ имперій, начиная съ Испанской въ 1898 году. Потомъ пришелъ президентъ Вильсонъ съ своей идеей о самоопредѣленіи народовъ, которая была одной изъ главныхъ причинъ гибели Австро-Венгрии и потери Германіей своихъ колоній. После Второй мировой войны Америка активно помогла расчленить Британскую имперію, оказывала помощь и силамъ, боровшимся противъ французовъ въ Алжеріи. Америка достигла успеха и въ противостояніи съ СССР, отъ которой осталась Россія и свора маленькихъ странъ – сателлитовъ США. Можно упомянуть и то, что после войны на Тихомъ Океанѣ и Японія потеряла принадлежащія ей заморскія территоріи. Свои колоніи потеряла и Италія. Логическій выводъ: цель американской политики – устранить всѣ конкуренты, всѣ великія державы, чтобы остаться единственной таковой. Вмѣсто орловъ ныне въ мірѣ стая воробьев, которые ссорятся между собой и не представляютъ никакой угрозы США. Остались лишь Китай и Россія, которыхъ американцам еще не удалось разчленить и нейтрализовать. Но этимъ они серьезно занимаются. 

Kõik võim USA-le

Prantsuse ajaloolane Philippe Fabry kirjutab ajalehes Atlantico pikemalt sellest, kuidas maailm ei ole muutumas multipolaarsemaks. Tema prantsuskeelne blogi on: http://www.historionomie.com/. Prantsuse keele oskajatele huvitav lugemine. Üks oluline tsitaat siin:

Permettez-moi de finir sur une analyse plus fondamentale, que j’ai déjà évoquée dans vos colonnes : depuis 1945, les Etats-Unis bâtissent un Etat mondial dont ils sont le suzerain qui devient progressivement le souverain, sur le même mode que les rois d’Europe ont bâti les Etats modernes européens. La différence est qu’à la place d’un prince il y a une nation-prince, les Etats-Unis, et à la place des grands féodaux à dompter il y a des nations indépendantes. Les Nations-Unies sont pour les Etats-Unis l’équivalent des Etats Généraux pour les rois de France : un outil de légitimation du pouvoir, certainement pas un organe de contrôle. Les USA recourent aux Nations Unies lorsqu’ils souhaitent légitimer leur action par le consensus apparent de la communauté internationale, mais ne se sont jamais privés de faire ce que bon leur semblait si l’ONU n’était pas d’accord (en Irak, notamment).

Lühike kokkuvõte eestikeeles:

1945. aastast saadik rajavad Ühendriigid maailmariiki, nagu omal ajal kuningad rajasid Euroopas oma riike. Kuninga asemel on kuningnatsioon, feodaalide asemel, keda tuli taltsutada ja alistada, on sõltumatud riigid. ÜRO on ameeriklastele seda, mis Etats Généraux oli Prantsuse kuningale -- oma võimu legitimiseerimise abinõu.

Poliitkorrektsuseta

Ma ei ole seenior ega eakas, olen vanamees.
Ma ei ole puuetega inimene, olen invaliid, vigane.
Ma ei ole vaegkuulja, olen kõva kuulmisega.
Minu ja meie kõigi väga kauged esivanemad olid Aafrika neegrid.
Ma ei ole poliitkorrektne, olen aga vahel ulakas.

Uusflagellandid ja värvipimedad

XIV aastasaja Euroopas levis flagellantide liikumine. Nad piitsutasid end raevukalt, lootes niimoodi leida Jumalalt lunastust enda ja teiste pattude eest. Meie ajal on tekkinud omamoodi uusflagellantlik liikumine samuti Euroopa intellektuaalide hulgas. Siin piitsutatakse end, valget Euroopa meest kurja eest, mis ta on kõigile teistele teinud. Neegritele, indiaanlastele, hindudele, muslimitele. Naistele. Sellest kurjast, mis näiteks muslimid on teinud eurooplastele, ei ole viisakas, poliitkorrektne rääkida.

Uusflagellandid tahavad ka hääks teha kurja, mis on tehtud seks-vähemustele. Võitlus LGBT ja muude õiguste ja pretensioonide eest vallutab aina enam avalikku sõna. No olgu, aga mulle torkab silma, et siin esinevad peaaegu ainult seks-vähemused. On ju ka muid vähemusi, näiteks värvipimedad, kelle hulka ka minul on au kuuluda. Kui meie sama häälekalt nõuaksime oma õigusi ja protestiksime diskrimineerimise vastu kui näiteks transseksuaalid, võiksime nõuda, et ei kasutataks enam värvinimetusi "punane" ja "roheline", vaid näiteks "poheline" või "runane"... Meid, daltoonikuid, on hoopis rohkem kui transseksuaale, ligi 10% Euroopa meestest. Aga kas oleme vagurad või lihtsalt mõistlikud, me ei korralda karnevale "Colour-blind pride" vms.

Aina enam tunnen, et mitmes asjas olen konservatiiv, kristlik konservatiiv. Mis ei tähenda, et mulle meeldiks kapitalismimeelne liberaalsus. Ma usun, et inimeste ideaal ei peaks olema rikkus, vaid vaesus, kasinus. Minu pühamees on Assisi Franciscus. Ja olenemata sellest, mis seos Franciscusega on Jordan Petersonil, Mihkel Kunnusel või Peeter Espakil, tunnen, et olulises osas mõtlen ja tunnen nagu nemad. Uusflagellantlus ja lõputu genderi ümber jahumine ajab iiveldama. Nagu selle aluseks olevad väga meelevaldsed teooriad sellest, et pooled asjad on "sotsiaalne konstrukt". Olen liiga süvenenud bioloogiasse, et seda tõsiselt võtta. Olen rohkem loom, looduse ja/või Vanajumala looming (piiblikeeles "loom" tähendabki "loodut"). Ei ole sotsiaalne konstrukt. Uusflagellandid võivad seda olla, kui tahavad.

Herilased ja paelussid Kremli hübriidsõjas

Samuel Kirotaja on tasapisi jätkanud oma uurimusi ja saanud usaldusväärt allikatest uut huvitavat informatsiooni. Viimane, lausa sensatsiooniline uudis on see, et Venemaa on oma hübriidsõjas teinud samme, millega Lääs, ka Eesti, peavad tahes-tahtmata arvestama. Nimelt on venelastel õnnestunud rakendada oma hübriidsõja vankri ette ka mõned putukad ning, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, isegi sooleparasiidid. Nimelt on Vene salalaborites jõutud päältkuulamisseadmete miniaturiseerimisega nii kaugele, et nendega saab varustada ka pisiolevusi, keda Kremlist raadio teel juhitakse. Putukatele ja paelussidele antud käsud on kodeeritud Putini-meelse TV saadetesse ja internetikommentaaridesse. Praegu on kõige tõsisem oht Lääne kaitsevõimele ja väärtustele herilased ja paeussid. Nagu teada, on tänavu sügisel herilasi enneolematult palju ja nad tükivad eriti agaralt akendest sisse ja ilmutavad huvi näiteks dokumentide vastu kirjutuslaudadel ja kompuutriekraanidel. Kui nende vaatevälja ja kuuldeulatusse satub midagi, mis võib pakkuda huvi Kremli salateenistustele, salvestavad nad selle ja saadavad FSB satelliitidele. Venelased varustavad nüüd päältkuulamisseadmetega paelusse, millega nakatatakse oluliste inimeste, ennekõike kõrgemate ohvitseride, luuretöötajate ja poliitikute lemmikloomi, ennekõike koeri ja kasse, kes viibivad pererahva kodus, kus vahel arutatakse asju, mis Vene luuret huvitavad. Nii tuleb nüüd olla eriti ettevaatlik herilastega, neid mitte tuppa lasta ja võimalusel tappa ning kahtlased eksemplarid tuua USA saatkonda uurimiseks. Niisamuti peab tähelepanelik olema koerte ja kassidega, eriti siis, kui mõni neist on kahtlaselt kaua olnud omapäi väljas, puutunud kokku võõraste inimestega, lasnud end silitada vms. Ning herilaste, koerte ja kasside kuuldes ei tohi rääkida meie ja meie liitlaste julgeolekut puudutavatel teemadel. On ka andmeid, et Vene salateenistused on edukalt katsetanud psühhotroopseid preparaate, mis herilase nõelamise kaudu satuvad inimese verre ja säält närvisüsteemi ning teevad inimese Kremli propagandale vastuvõtlikuks, uinutavad tema kriitikameele ja soodustavad sümpaatiat kõige veneliku vastu. Niisiis, inimesed, eestlased, olge valvsad, vaenlane Peipsi taga ei maga!

Metsast ja muust

Mets ja muud mured

Ma ei kallista puid, aga mõne oma vana männi ja kuusega räägin küll.

Vanaduses saad aru, kui erinevad on inimesed. Ja kui vähesed seda erinevust päriselt tajuvad. Suhtumises metsa tuleb see samuti välja. Siin on olulised kaks inimtüüpi: aktivistid ja mediteerijad. Esimesed tahavad metsaga midagi teha, ette võtta. Mediteerijad tunnevad end metsas lihtsalt hästi. Neile on oluline, et mets oleks mitmekesine, rikas, rahulik. Selliseid inimesi on arvatavasti suht palju soomeugrilaste, ent ka põhjavenelaste hulgas. Nad tahavad metsa säästa, kui mets pole neile püha, siis imeline, lohutav ikkagi. Opositsioonis cultura-natura on neile natura, loodus asendamatult oluline. Sellises suhtumises on omamoodi religioossust, mis näiteks maridel leiab väljenduse selles, et metsa teretatakse nagu inimest. Eesti rahvaluule arhiivis loeme mehest, kes läks metsa mingit tarbepuud tooma, kõndis sääl pool päeva ja tuli tühjalt tagasi: puud olid nii ilusad, et ei raatsinud kirvega neile külge minna. Mu kadunud ämm ütles, et kui tal on raske ja paha olla, läheb metsa, siis hakkab kergem. Oluline siin on, et mets on väärtus omaette, metsana. Aktivist näeb metsas rohkem ressurssi, neid väärtusi, mida temast saab. Ennekõike puitu, toormaterjali paljuks, mida inimesed aina enam vajavad: puitu, paberit, tselluloosi. Mõnevõrra tunnistatakse ka metsa kui marja- ja seenemetsa, kuid seda peetakse vähem oluliseks. Päälegi annavad marjaaiad ja seenekasvandused rohkem saaki kui mets. Nii on looduslik mets omamoodi surnud, seisev kapital, mis tuleb ringlusse viia. Ja siin kehtib meie tsivilisatsiooni üks põhikäsk: kapital peab kasvama ja see kasvamine peab kiirenema. Kapitali mõõdetakse rahas, mida kiiremini raha ringleb, ressurss rahaks ja raha millekski meile väärtuslikuks-meeldivaks vahetatakse, seda parem. Mis avaldub ka suhtumises metsa kui ressurssi: oluline on, et mets kasvaks kiiresti, tuleb leida-aretada kiirekasvulisi puuvorme ja võtta puu maha võimalikult noorelt. Siin muidugi toetab aktiviste meie kapitalistliku tsivilisatsiooni ideoloogia ja nii on neil kerge vastaseid, meditatiivse hoiakuga inimesi pidada ja kuulutada ajast maha jäänud lollikesteks, kes tahavad pidurdada progressi, takistada rahval rikkamaks saamist jne. Pääle muu heidetakse neile ette emotsionaalsust, mis tähendab pigem ebaratsionaalsust. Siin on omaette konks: kõike, mis me teeme, teeme tegelikult emotsioonide sunnil ja survel. Inimene, kes tahab oma metsa hoida, tunneb rõõmu tema looduspärasusest, pole rohkem emotsionaalne kui inimene, kes tahab metsa maha müüa, et endale uut autot osta. Või lihtsalt oma elujärge parandada. Lihtsalt ühed emotsioonid sobivad kokku meie aja vaimuga, teised ei sobi. Aja vaim, kapitalismi ideoloogia soosib aktivismi ja aktiviste ning nende emotsionaalsust. Aja vaim ei näe suures osas metsa taimedes ja olevustes väärtust: talle pole olulised jäneskapsad, leselehed, kukemarjad, näsiniined, türnpuud, liblikad, isegi lendoravad. Nii muudetaksegi mets selliseks, et neilsinastel pole sääl enam peaaegu enam kohta. Selline suhtumine on ju ka põllu- ja loomapidajatel. Põldudelt kaovad karikakrad ja rukkililled, munakanu peetakse aasta; kui nende „tootlikkus” hakkab langema, lähevad nad tapale. Meil toimuv on põhimõtteliselt sama kui troopikas toimuv, kus ürgmetsa hävitatakse, et teha ruumi õlipalmile, vanillie või sojaoale. Mida saab hõlpsasti teha rahaks.

Praegu on meil, nagu mitmel pool mujalgi, meditatiivsed inimesed, nagu nimetasin, põlu all, halvustatud ja naeruvääristatud. Kuid neil on tegelikult enesekaitseks ja neile hingelähedaste asjade – olgu need metsad, järved, rabad, põllulilled või lendoravad, väga mõjusaid argumente. Kui asju vaadata kõrgemalt, pikemas perspektiivis, on just aktivistid need, kes oma mõtlematuses, võib ka öelda aktivistlikus emotsionaalsuses on looduse meie planeedil viinud kriisini, tegutsenud ökokatastroofi kiirendamise nimel. Seda, et planeedi loodu, biosfäär on tõsises ohus ja katastroof saab aina tõenäolisemaks, tunnistavad praegu ökoloogid, klimatoloogid ja teised teadlased, kes vaatavad asjadele laiemalt, komplekssemalt. Koormus ökosüsteemidele kasvab igal pool ja viib kas nende hävinguni või lihtsustumisele. Seeläbi kahaneb nende puhverdusvõime, vastupanuvõime muutustele ja niimoodi kogu Maa looduse, biosfääri stabiilsus. Mis tähendab ka ohtu inimestele. See oht on seda suurem, mida kauem jätkame senises vaimus, seniste meetoditega loodust aina intensiivsemalt ekspluateerides ja sedakaudu lihtsustades. Lühemas perspektiivis käituvad inimesed praegu näivalt ratsionaalselt, arendades tehnikat, tõhusaid viise oma hääolu, parandada, vältida epideemiaid; jõukamates maades pole pikka aega olnud sõdu, inimeste eluiga on tõusnud, ka loodukaitse vallas on mõndagi tehtud. Ent pikemas perspektiivis tähendab see ennekõike seda, et võtame looduselt aina rohkem, kandime looduse rikkust ümber oma rikkuseks. Mis tähendab vältimatult ka kõige ümberkantimist rahaks. See protsess on paraku suures osas pöördumatu. Nagu paljud protsessid nii meie planeedil kui kosmoses. Kus valitseb termodünaamika teine säädus – entroopia kasvu säädus, mis tähendab ka seda, et keerulisemad struktuurid kalduvad lihtsustuma, soojus hajuma. Elu on entroopia kasvu pidurdamine, isegi vastassuunas pööramine. Kuid seda ainult suht väikeses süsteemis, kus entroopia kasvu aitab pidurdada või pöörata entroopia kasv suures süsteemis. Me kütame maja, miskaudu entroopia kasv, sisetemperatuuri langemine välistemperatuuri tasemele peatub ja pöördub. Kuid selleks peame põletama puid, kasvatama sedakaudu entroopiat looduses. Ning inimtegevus tähendab aina enam entroopia kasvu kiirendamist, olgu puid või fossiilkütuseid põletades, looduslikke ökosüsteeme põldudega ja puuistandustega asendades, takistades looduslikke protsesse näiteks metsas, mis omapäid jäetuna liiguks keerulisema, liigirikkama „kliimakskoosluse” suunas. Veel radikaalsemalt kasvatab entroopiat looduse asendamine tehiskeskkonnaga, metsa või niidu asemele teede, majade, tehaste rajamine. Kui ise ökoloogia vallas töötasin, sattusin kord lugema ühe teoreetiku lühidalt-tabavalt sõnastatud resümeed juba nimetatud termodünaamika teisest säädusest: „Ükski olevus ei saa elada ainult oma jäätmetest koosnevas keskkonnas”. Ökoloogiliselt-termodünaamiliselt on maanteed, majad, lennuväljad, lennukid, autod ja kõik muu inimese tehtu põhiliselt jäätmed, milles on palju vähem keerukust kui looduslikes objektides. Inimtegevus on analoogne põletamisele, kus keerulise struktuuriga ainetest saab tuhk ja mõned lihtsad gaasid. Inimtegevus on muutumas eluvaenulikuks ja paratamatult ka inimvaenulikuks. 

Nii kõneleb meditatiivsete inimeste, ka igat mesti roheliste, puukallistajate ja veganite suu läbi, hoolimata nende naiivsusest, loodus, planeedi biosfäär, kui soovime Ema Gaia ise, kes manitseb meid tagasihoidlikkusele, kutsub üles looduselt vähem võtma, vähem metsi, puid, ökosüsteeme rahaks kantima. Ning see meditatiivne tarkus ei ole tegelikult midagi päris uut. Muinasjuttudes saab ahne vend karistuse, vähesega leppiv vend aga õnne. Mõeldes katoliku kiriku traditsioonilisele õpetusele seitsmest surmapatust, sain äkki aru, et meie tsivilisatsioon, meie majandussüsteem neile surmapattudele: himurusele, ahnusele, kadedusele, laiskusele-mugavusele, vihale, uhkusele, alpusele, nagu neid võib nimetada. Majandus toimib nende surmapattude aluseks olevaid emotsioone-tundeid ja kultuuris toimivaid väärtusi ja ideaale ära kasutades ning reklaami abil stimuleerides. Neile väärtustele leiame kristlikus traditsioonis lausa vastupidised. Mõeldes meie aja „kiirmoele”, kus särk-pluus mõne korra kandmise järel tuleb ära visata, tuleb meelde Assisi Püha Franciscuse omaks peetud paljude paikadega ürp. Franciscuse ja tema järgijate ideaalid on meie surmapattudele toetuva tsivilisatsiooni omadega suures kontrastis: Franciscus loobus rikkusest ja elas vaesena, ta pidas linde ja metsloomi oma vendadeks-õdedeks, ta nägi looduses, Jumala loomingus imet, millesse saab vaid hardusega, imetlusega suhtuda. Franciscuse elu, tema õpetus saab olla toeks neile, kes ei saa leppida praeguse kapitalistliku, kõike aina kiiremini rahaks põletava tsivilisatsiooniga. Oluline on see, et kui looduskaitsjate, puudekallistajate ja mitut mesti roheliste eesmärgid-ideaalid ühelt ja kõike rahaks kantima tõttavate tootjate, intensiivistajate ja väärindajate eesmärgid teiselt poolt on peaaegu leppimatus vastuolus, siis langeb loodusteadlaste nägemus sellest, kuidas peaksime oma planeedil käituma, teda „majandama”, roheliste nägemusega päris paljus kokku. Ning nii teadlaste kui loodushoidjate nägemus ei ole kaugel Assisi pühamehe omast. Katoliku kirik on nimetanud Püha Franciscuse ökoloogide patrooniks, rahvakeelsemalt – kaitsepühakuks. Ning pole võibolla juhus, et praegune paavst, kes võttis oma nimeks samuti Franciscus, avaldas 2015 aastal entsüklika „Laudato si”, kus ta ühelt poolt toetub pühamehe religioossele-poeetilisele loodustunnetusele, teiselt poolt loodusteadlaste, ökoloogide, klimatoloogide arusaamadele inimtegevuse mõjust planeedile, loodusele, ent ka meile kõigile. Paavsti manitsused ja soovitused on asjatundlikud ja sageli päris konkreetsed. Neis ei jää puutumata ka metsad. Paavst kirjutab:

„Põlismetsa asendamist enamasti monokultuursete puuistandustega analüüsitakse harva põhjalikult. Samas võib see tõsiselt kahjustada ökoloogilist mitmekesisust, millesse introdutseeritud uus liik ei sobitu. Ka haritud maaks muudetud märgalad kaotavad senise tohutu liigirikkuse.”

„ Inimkonda ja meie planeeti mõjutavate muutuste jätkuvale kiirenemisele lisandub tänapäeval elu ning töö intensiivsem kulgemine, mida võiks nimetada “rapidifikatsiooniks”. Kuigi muutus kuulub keerukate süsteemide toimimise juurde, on inimtegevuse arengu kiirus kontrastis bioloogilise evolutsiooni loomupäraselt aeglase kuluga. Lisaks pole selle kiire ja pideva muutumise eesmärgiks mitte alati üldine hüve või terviklik ja jätkusuutlik inimareng. Muutus on soovitav, samas saab sellest murekoht, kui ta kahjustab maailma ja suure osa inimkonna elukvaliteeti.”

„Kui läheneme loodusele ja keskkonnale ilma selle avatuseta aukartusele ja imetlusele, kui me maailmaga suhestudes enam ei kõnele vendluse ja ilu keelt, siis muutub meie hoiak isandate, tarbijate, halastamatute ekspluataatorite hoiakuks, kes ei suuda oma vajadustele piire seada. Ja vastupidi, kui tunneme ennast tihedalt seotuna kõige olevaga, siis tärkavad meis spontaanselt kainus ja hoolimine. Püha Franciscuse vaesus ja rangus polnud mitte ainult väline asketism, vaid midagi palju radikaalsemat: keeldumine reaalsuse muutmisest lihtsalt kasutamise ja kontrollimise objektiks. Enamgi veel, ustavana pühakirjale, kutsub püha Franciscus meid nägema looduses imepärast raamatut, mille kaudu Jumal räägib meiega ja laseb meil heita pilgu tema lõpmatusse ilusse ning headusse(Tark 13,5); tõepoolest, (Ro 1, 20). Seepärast palus Franciscus, et osa kloostriaiast jääks alati puutumata, nõnda et metsikud lilled ja rohttaimed saaksid seal kasvada ning need, kes neid näevad, võiksid tõsta oma vaimu Jumala, kogu selle ilu Looja poole.[21] Maailm pole mitte probleem, mida lahendada, vaid rõõmurikas müsteerium, mida rõõmu ja ülistusega vaadelda.”

„Need probleemid on tihedalt seotud raiskamiskultuuriga, mis puudutab tõrjutuid ja muudab asjad kiiresti prügiks. Et tuua üks näide – enamus paberit, mida me toodame, visatakse taaskasutamise asemel ära. Meil on raske mõista, et looduslikud ökosüsteemid toimivad suurepäraselt: taimed sünteesivad toitaineid, millest toituvad rohusööjad; nemad omakorda saavad lihatoiduliste toiduks, mille käigus tekib arvestataval hulgal orgaanilisi jäätmeid, neist jälle uued põlvkonnad taimi. Kuid meie tööstuslik süsteem pole suutnud tootmise ja tarbimise tsükli lõpetuseks välja arendada viisi, kuidas absorbeerida ja taaskasutada jäätmeid ning kõrvalprodukte. Meil pole veel õnnestunud omaks võtta ringlusel põhinevat tootmismudelit, mis suudaks säilitada ressursse praegustele ja tulevastele põlvkondadele, piirates samas võimalikult mitte-taaskasutatavate ressursside kasutamist ja tarbimist, maksimeerides nende efektiivset kasutamist ja neid taas ringlusse lastes. Tõhus tegelemine selle probleemiga oleks üks viis seista vastu raiskamiskultuurile, mis mõjutab kogu meie planeeti, kuid peame mainima, et selles suhtes on õnnestunud saavutada ainult piiratud edusamme.”

Sellele on raske midagi olulist lisada.

Surnuaed võõrväelastele

Kolonel Riho Ühtegi rääkis, võibolla tagamõttega, võibolla kogemata välja osa Eesti Valitsuse plaanist, kuidas hakkama saada Vene sissetungijatega. Loomulikult surevad nad Tallinnas, kui neile antakse tuld igast nurgast, igast kangialusest. Ent Ühtegi ei rääkinud probleemidest, mis käivad kaasas sellega, kui Tallinnas sureb tuhandeid, võibolla kümneid tuhandeid sissetungijaid. Mida teha surnutega? On ju teada, et 1940 aastal loobus Eesti vastupanust NL vägedele, kuna kindral Laidoneri sõnade järgi ei olnud kohti, kuhu surnud punaväelasi matta. Samuel Kirotaja on oma allikate kaudu saanud neist probleemidest üht-teist teada. Valitsuse kinnisel istungil on otsustatud Vene surnute matmiseks eraldada umbes 125 hektarit maad Harku piirkonnas. Variandina on kaalumisel ka Rummu, kus on olemas juba mõned vajalikud infrastruktuuri elemendid. Vallutajate kalmistu peab olema kindla valve all, piiratud okastraadiga nagu koonduslaager, et vältida provokatsioone, seda, et võõrväelaste hauad ei saaks punase palverännu paigaks. Kolonelil on kahtlemata õigus, et iga eestlane on valmis võitlema sissetungijate vastu. Ent kõik, invaliidid, vanadusest väetid ja noorusest nõrgad, ei ole selleks suutelised. Nendele on ette nähtud suurepärane võimalus hakata hauakaevajateks võõrväelastele. Nii saavad nemadki võimaluse tunda uhkust selle üle, et on annud oma panuse kodumaa puhastamisse okupantidest. Selleks tarbeks on juba Rootsist tellitud suurem partii kvaliteetseid kergeid labidaid, mida üks kohalik firma on nõustunud teritama ja osa neist erivajadustega inimeste tarbeks ümber tegema. Tõsine probleem on ka see, kuidas võõrväelaste põrm väärikalt matta, nagu seda nõuavad rahvusvahelised lepped ja eetika. Kuna suur osa Vene sõjaväelastest on usklikud, on valitsus diskreetselt kuulanud maad Moskva Patriarhaadiga, islami vaimulikkonnaga ja Venemaa pearabinaadiga. On ka pöördutud Venemaa Punase Risti poole seks puhuks, kui osa langenuid omaste soovil tuleb ümber matta nende kodumaa mulda.

Probleemil on ka välispoliitilisi aspekte. Eesti sõdalaste vaprus ja kvaliteetne importvarustus lubaksid mingi kahtluseta jätkata võitlust okupantide vastu juba nende oma territooriumil, vabastada Vene võimu alt põlised läänemeresoome alad Soome lahe ääres, Neeva suudmes ja Peipsi taga. Kuid meie lääneliitlased on kahjuks rangelt sellise kaitseinvasiooni plaani vastu, väites, et Lääs vajab siiski suhteliselt tugevat Venemaad, kes suudaks toimida puhvrina lõunast lähtuva islamiohu vastu. Meie poliitikud ja sõjaväe juhid on küll püüdnud veenda Berliini, Londonit ja Washingtoni, et islamiohu tõrjumisega saaksid veel paremini hakkama vaprad eestlased ja eesti viikingite/vikerlaste võimu all võiks Venemaa saada tõeliselt vabaks ja tugevaks riigiks, nagu kord minevikus. On ju teada, et Rjurik oli tegelikult Pudiviru kandist pärit eestlane, keda kodumaal kutsuti lihtsalt Juurikaks. Loodame siiski, et suudame ka oma liitlasi selles varem või hiljem veenda.

Rohkem üksikasju ei ole Samuel Kirotajal esialgu õnnestunud teada saada.  

Päevalehe artikli originaal

Sain teada, et Päevaleht on minu artiklit Eestist ja tema tulevikust tublisti moonutanud: paberlehes ilmunu erineb netilehes ilmunust. Keelt muidugi on ka "toimetatud". Allpool siis artikkel sellisena, nagu ma ta kirjutasin. Ka päälkiri on Päevalehelt, aga selle üle pole ehk põhjust nuriseda.

Eesti totalitaarses maailmasüsteemis

Vaadates seda, kuidas president Trump võtab vastu kolme Balti riigi presidente ja kuidas ta nendega käitub, tundsin end ja oma riiki ja rahvast tõsiselt alandatuna. Mitte ainult Trumpi üleoleva hoiaku pärast, vaid ka sellepärast, et neid kolme ei võetud otsekui päris iseseisvaid täismõõtu riike, vaid mingeid poolriike, keda ainult kolmekesi koos täie eest võtta tasub. Eesti, Läti ja Leedu keeled ja kultuurid on niisama erinevad kui näiteks Saksa, Prantsuse ja Hispaania omad. Kui meid võetakse ühe koondriigina, siis võiks ju ka neid kolme sellisena võtta. Rääkida Teuto-Franko-Ibeeriast ja võtta nende kolme riigi juhte korraga vastu. Vaevalt president Macron, pääminister Rajoy ja kantsler Merkel sellega päri oleksid. Mis tuletab meelde meie Lennart Meri üht juhtmõtet: et olla riik, peab Eesti riigina käituma. Oma iseseisvust, iseolemist tuleb vahel kasvõi trotslikult rõhutada. Nagu tegi Lennart. Nii ei olnud minu meelest ka päris õige president Kaljulaidi ütlemine, et Moskvasse läheks ta vaid siis, kui selline visiit saaks liitlastega kooskõlastatud. Ei, kui see ka tegelikkuses teatud ühiseid arutlusi nõuaks, ei tohiks niimoodi end väljendada. Mis muidugi on pisiasi paljude muude kõrval. Nagu selle kõrval, kuidas Eesti 2003. aastal poolenisti lahti ütles oma iseseisvusest, kui meie välisminister Ojuland kirjutas alla nn. Vilniuse kirjale, kus sisuliselt toetati USA ettevalmistusi Iraagi ründamiseks.

Tagantjärele on Eesti toonased otsustajad tunnistanud, et oli valida, kas saada eurooplastelt paari väikese nuiaga või jänkidelt suurega. Muidugi eelistati väiksemaid, polnud ju kesteab mis õnnetus kuulda Prantsuse president Chiracilt, et jäeti kasutamata suurepärane võimalus vait olla. Nüüd teame, et Ameerika interventsioon Iraagis oli suur rumalus. Milles siis ka oma iseseisvusest loobunud Eestil on tilluke osa. Igatahes ei ole pärast seda Eestit ja mitmeid muid Ida-Euroopa riike õige nimetada USA liitlasteks, vaid tema klientriikideks. On hää mõelda tagasi sellele, et tookord sai kirjutatud üks märgukiri Iraagi ründamise plaanijate vastu.

Usun, et üks Eesti nõrkusi on see, et siin on üpris palju nõuka-ajast, ent küllap ka varasemast ajast pärit truualamlikkust, puudu on sõltumatust kainest analüüsist. Eestis on küllalt autoritaarset mõtlemist. Vähe intellektuaalset sõltumatust. Seda välis- ja julgeolekupoliitikas, ent ka mujal. Metsapoliitikas, keelepoliitikas, Rail Balticu poliitikas. Liiga kergesti kuulutatakse teisitimõtlejad vaenlasteks, nagu tehti NLiidus, või siis naiivseteks kunstiinimesteks, kes riigi- ja majandusasjadest midagi ei tea. Kuigi RB kriitikute hulgas on endine teadlasest peaminister ja endine majandusminister ning Eesti Geograafia selts...

Teame, et poliitikud ei mõtle eriti kaugemale kui järgmiste-ülejärgmiste valimisteni. Majandusinimeste-ettevõtjate pilk ulatab kaugemale, kuid mitte väga kaugele tulevikku, julgen öelda, et keskmiselt nii kaugele, kui investeeringud saavat korralikult tasutud. Samal ajal mõjutavad poliitikute ja ettevõtjate otsused ka hoopis kaugemat tulevikku. Ning võivad tekitada meie lastelastele ja nende lastele probleeme, mida tekitajad aimata ei oska. Mida võimsamaks saab inimene, seda kaugemale nii ajas kui ruumis ulatavad tema tegude tagajärjed. Siin oleks vaja kuulata neid, kes on harjunud tulevikust rohkem mõtlema. Nemad võiksid vastata mõnele olulisele küsimusele. Nagu küsimusele sellest, kuidas Eestis põimuvad geopoliitika ja julgeolekupoliitika ning kas praegune diskussioonideta USA-orientatsioon on alternatiivideta ja ohtudeta. Küsida, kas NATO liikmeks olek ja NATO baasid siin suurendavad või kahandavad meie turvalisust, mõjub praeguses õhkkonnas ketserlikuna. Kuid ometi on need küsimused üpris keerulised ja vajaksid põhjalikku ja avameelset analüüsi. Või hoopis teisest vallast: kas maailmamere pinna tõus ei nõua meilt et madala Lääne-Eesti asemel arendataks rohkem Ida- ja Lõuna-Eesti kõrgemaid piirkondi? Ei ole võimatu, et saja või pooleteistsaja aasta pärast on osa Pärnu linnast vee all ja üleujutused võivad ulatuda ka RB trassini. Vähemalt kuurortlinnana on Pärnu tulevik tume. Vahest tuleks seks puhuks, kui veepinna tõus ületab praegused hinnangud (2100. aastaks keskmiselt 500 – 1000 cm) ei peaks mõtlema ettevõtete ja asulate evakueerimisele Kõrg-Eestisse. Võib ka küsida, kas praegu kõikjal rajatavad kuuseistandikud (mida ökoloogiaga kokku puutunud inimene kuidagi metsaks nimetada ei saa) ei kannata tulevikus kliima soojenemise tõttu.

Eesti nimetamine totalitaarseks riigiks on sünnitanud pahameelt. See väide ei ole ka päris õige. Eesti on vaid osa maailmasüsteemist, mida võib totalitaarseks nimetada. See maailmasüsteem, praegune tsivilisatsioon on otsekui käivitunud masinavärk, mida pidurdada või tõsisemalt muuta pole võimalik. Oleme osad masinavärgis, tema vangid. Masinavärgi põhieesmärk on kiirendada tootmise-tarbimise tsüklit. Pole õige, et kõige edukamad on need, kellel surres on kõige rohkem asju. Kõige edukamad on need, kes ajaühikus kõige rohkem ostavad ja ära viskavad. Loeb kiirus, mitte hulk. Ning kiirus kasvab. Omaette küsimus on, kuidas süsteem meid oma kütkes hoiab. Võiks öelda, et suuresti pettusega: meile pakutakse suuremas kontsentratsioonis, intensiivsemalt seda, mida loodus, millega oleme kohanenud, ei pakkunud. Mugavamat, magusamat, seksikamat, põnevamat... Oleme hüperstimulatsiooni ohvrid. Uus totalitarism töötab pigem prääniku kui piitsaga, nagu NLiidus ja on seni töötanud tõhusalt. Kui kaua see võib kesta, on raske öelda. Kuid loodusega kompromisse teha ei saa. Rahu loodusega saab sõlmida vaid tema tingimustel. Kahtlane, kas see on enam reaalselt võimalik. Kuid esimene samm selle hädavajaliku rahu poole on arusaamine sellest, mis maailmas, mis meiega ja meie ümber tegelikult toimub ja mis võib meid oodata lähemate aastakümnete ja aastasadade jooksul.

К настоящей войне?

Нынешняя ситуация в мире меня серьезно безпокоит. Напоминает о времени перед Первой мировой воиной и в ее начале. В книге „Война философов” шведский историк Сванте Нордин пишет о том, как тогда милитаристско-националистические настроения охватили и интеллектуальную элиту, писателей, художников, даже философов, которые нередко с пылом присоединились к пропаганде, изображая противника, его духовность и культуру в мерзких красках. Для французского поэта Поля Клоделя Кант и Лютер были „сеятели чумы”, для немцев французская культура была легкомысленной водевилью. Лишь единицы, как Бертранд Рассел, не участвовали в демонизации другой стороны. Глядя на это ныне, через столетие, нам даже трудно понять, как представители той же самой европейской культуры могли игнорировать свое общее наследие, общие идеи и стремления и свыше всякой меры увеличивать различия между своей культурой и культурой соседа.

То, что пишут о России сейчас даже элитарные западные издания похожe на пропагандистские публикации столетней давности. И тут не обращают вниманию на огромное различие нынешней России и бывшего СССР, а пользуются похожими стереотипами, изображая Россию агрессивной диктатурой, где нет свободы слова, царит коррупция и бесправие, государством, чья политика является угрозой свободному западному миру, в частности его соседям. Призывают к борьбе против российской пропаганды, в российских СМИ, в которых видят орудий холодной войны против Запада. И так далее. Хотя, если сравнивать например RT с некоторыми престижными американскими СМИ, то трудно сказать, в которых из них больше пропаганды и тенденциозности. Мои выводы просты: сейчас США, их сателлиты и союзники ведут пропагандистскую войну против России, которая отвечает более сдержанно, по-видимому, надеясь таким образом не дать новой холодной войне перерасти в более серьезную конфронтацию.

Меня беспокоят параллели между пропагандистской войной столетней давности с нынешней. Но еще больше – то, что эта первая пропагандистская война переросла в настоящую войну, являлась частью ее. Является ли нынешняя пропагандистская война

подготовкой к новой (мировой) войне? Этого, по-моему, нельзя полностью исключить. Сейчас, когда Россия только выходит из кризиса и модернизация ее ВС еще не завершена, а экономические реформы еще в стадии разработки, Америка могла бы пользоватся своей превосходящей военной мощью и одержать победу в некой превентивной войне. Может быть в Вашингтоне есть влиятельные люди, которые считают, что следует пользоваться нынешним окном возможностей. Может быть они предполагают, что перед угрозой нападения превосходящими американскими и натовскими силами Россия откажется от сопротивления и сдастся, согласившись на ультимативные требования противника. Но зная русскую историю и культуру капитуляция России мне кажется очень неправдоподобной. Россия никогда не сдалась без боя.

Понимают ли американские политики и военные, что надежда победить Россию в некоем блицкриге или принудить к капитуляции иллюзорна? Уверены ли они в нейтралитете Китая в возможной конфликте? К сожалению, американское руководство не один раз за последние десятилетия показало ужасающую некомпетентность, например при вторжении в Ирак в надежде таким образом начать процесс либерализации и демократизации Ближнего Востока. По-моему, ошибкой была и поддержка исламистсих, фундаменталистских сил в Афганистане. Как и поддержка, близкие отношения с Пакистаном и Саудовской Аравией. В каком-то смысле американцы и их союзники тут повторили ошибки противоборствующих европейских стран в Первой мировой войне. Несмотря на многие неприятные стороны СССР, он все-таки был намного более близок к Западу, разделяя с ней многие ценности и культуру. С Саудовской Аравией, где до сих пор запрещено строить храмы других религий, и где за атеизм человеку грозит казнь, или с Пакистаном, где жестоко преследуют христиан и неортодоксальных мусульман, у Америки мало общего. Играть с их помощью в геополитические игры против Советского Союза, и ныне – против России и Китая – непростительно глупо. Как было сто лет назад французам и англичанам глупо воевать против немцев и немцам и австрийцам против них и против России. Результатом такой близорукости было захват власти большевиками в России и в последствии нацистами в Германии. Надеемся, что близорукость американцев и их сателлитов не приведет к возникновению блока агрессивных фундаменталистских исламских государств, вооруженных и вымуштрованных американцами и обладающих собственным ядерным орижием. Радикализация Пакистана, но и Бангла-Деша, а также Индонезии и Турции, к сожалению, указывает на то, что такую возможность исключить нельзя.

Metsapoliitika salajased tagamaad

Siin on meil juba olnud suurepärane võimalus kirjutada Samuel Kirotaja avastusest, kelle õnnestus välja uurida, milleks ja kellele tegelikult on vaja Rail Balticut -- nimelt sellega kavatsetakse Venemaa kallaletungi puhul evakueerida Tallinnast Eesti eliit. Samueli uuringute valguses ei ole põhjust imestada, miks partei, st parteid ja valitsus on järjekindlalt ignoreerinud Tartu huvisid, ei ole uut raudteed kavandanud läbi Tartu, saboteerivad kiirtee ehitust Tartu ja Tallinna vahel ning nüüd on valmis Tartu külje alla ehitama hiiglasuure tselluloositehase. Nüüd on Samuel oma uuringuid jätkanud ja mitmest allikast on tema kätte jõudnud info, mis siin paljutki seletab. Nimelt on partei, st parteid ja mõjukas osa Eesti eliidist jõudnud arusaamale, et Eesti annekteerimine või paremal juhul oma mõjusfääri lülitamine Venemaa poolt on vältimatu, Ameerika loobub varem või hiljem tegelemast Ida-Euroopa asjadega ja pole jõudu, kes Eestit ja teisi Balti riike Venemaa eest kaitseks. Selles olukorras ongi kõige õigem evakueerida Eestist hulk haritud ja võimekaid inimesi ja varasid ja rajada evakueeritutele soodsad elutingimused kuskil Läänes. Eesti kultuur, eestlaste omavaheline suhtlemine ja Eesti poliitika tuleb virtualiseerida nii et geograafia ja vahetud kokkupuuted siin enam olulist rolli ei mängi.

Selle virtuaalse Eesti idee visandas kunagi Jaan Kaplinski, kuid tema kava jäi väga pääliskaudseks. Nüüd on asjaga tõsiselt, kuigi täiesti salaja, edasi töötatud. Seda nii tuleviku virtuaal-Eesti ülesehitamise probleemidega kui sellega, kust leida ressursid eestlaste evakueerimiseks, neile elu-ja töökohtade leidmiseks Läänes, eakatele pensionite maksmiseks, eesti lastele virtuaalse eestikeelse hariduse andmiseks jne. Selleks ressursiks sobib kõige paremini mets, mis ju kord kindlustas Eesti krooni ja aitas meil teha sammu iseseisvuse poole. Nüüd läheb osa metsa müügist saadud raha RMK abil Eesti tuleviku salafondi. See on vastus professor Toomas Frey küsimusele, kuhu on kadunud osa riigimetsa müügist saadud rahast. See raha on investeeritud Eesti virtuaalsesse tulevikku. Et metsast teenida rohkem, tuleb metsast saadavat puumaterjali töödelda ja siis kallimalt müüa. Selleks on vajalik tselluloositehas. Ei ole mõtet Vene võimu alla jäävasse Eestisse alles jätta väärtuslikku metsa, see tuleb maha võtta ja võimaluse korral töödeldult Läände müüa. Kuna Tartu nagunii saab Vene võimu all uuesti Jurjeviks ja on Eesti rahvale kadunud, pole ka mõtet Tartut kaitsta ja hoida, nagu on kavas kaitsta ja hoida Tallinna ja Pärnut, kustkaudu evakueeritakse Eesti eliit ja võimaluse korral osa lihtrahvast. Nii ei ole õige rääkida sellest, kuidas meie metsatööstus laastab Eestit. Meie metsatööstus laastab vaid maad, mis jääb võõra võimu kätte ning aitab luua uut, vaba ja õitsvat virtuaalset tuleviku-Eestit. Hoiame talle pöialt!

Танецъ, песня, математика

Слушалъ Шенберга. Да, въ Бетховенѣ Брамсъ, въ Брамсѣ Шенбергъ. А дальше? Не знаю. Въ музыке по меньшей мѣрѣ три компонента: танецъ, песня и — математика. Въ Бетховенѣ они всѣ есть, въ Брамсѣ песни уже меньше, математики больше, а въ Шенбергѣ математики намного больше. Въ концѣ концовъ остается только математика — это большая часть современной музыки. А танецъ и песня возвращаются — въ джазѣ, поп-музыкѣ, рокѣ, итд. 

Šimpanside taplused

Šimpanside uurija professor Frans de Waal kirjutab, et isased šimpansid taplevad vahel üsna julmalt, võivad vastase isegi tappa, kuid unustavad ka tüli ja selle põhjused kiiresti. Emased šimpansid taplevad harvemini, kuid selle eest tõsisema vihaga ja ei unusta ega andesta kunagi.

Vägivald on vägivald

Feminismis on ebaloogilisust. Aktivistid ei lepi enamasti endisaegse „galantse” suhtumisega naisesse kui nõrgemasse-õrnemasse olevusse, kelle ees tuleb avada uks, kellele mantel selga aidata, keda saata jne. Muidugi ei lepita ka alamklassi suhtumisega naisesse kui töölooma, kellele, nagu loomalegi, võis ka peksa anda. Nüüd, kui eesmärk on võrdõiguslus, kus naised sõdivad eriüksustes, maadlevad, poksivad, tegelevad karatega, juhivad lennukeid ja suurfirmasid, ei sobi tõepoolest kumbki suhtumine. Miks siis ikka peetakse naise löömist väga palju suuremaks nurjatuseks kui mehe löömist. Kui teatrijuht lööb meesnäitlejat või treener meessportlast, ja nad hiljem ära lepivad, ei sünni sellest protestiliikumisi, ei kirjutata märgukirju. Ons ikka kahju loobuda õrnema soo esindaja rollist, keda tuleb õrnemalt hoida?

Pääsmine on peldikus

Samuel Kirotaja sõber Nikodemus Pealuu jõudis pärast aastatepikkusi mõtisklusi järeldusele,et seks on sotsiaalne konstrukt ning vajadus tema järele, mida igapidi õhutab kirjandus, reklaam ja multimeedia, on tekkinud sellest, et maailma valitsev salaühing kasutab seda edukalt inimestega manipuleerimiseks. Seks ühendab inimesi nii positiivses kui negatiivses mõttes, luues sidemeid, ent ka ajades inimesi tülli. Nii saavad manipulaatorid enda kätte võimu inimeste üle. Seks tekitab sõltuvust ja nagu igasuguse narkootikumi puhul, kasvab see sõltuvus aegamööda ja inimene vajab ikka intensiivsemaid seks-elamusi. Samamoodi kahandab seks, nagu teisedki narkootikumid, inimese vaimseid võimeid. Nii tuleb mõelda tõsiselt sellele, kas ja kuidas oleks võimalik vabastada inimesi seksisõltuvusest ja seeläbi ka ülemaailmse salaühingu orjusest. Nikodemus Pealuu usub, et ta teab vastust. Vastus ei ole keeruline. Kuigi võib üllatada. Nimelt on inimese pääsmine seksisõltuvusest – peldikus. Situmine ja kusemine on midagi, mida on häbenetud ja varjatud, kuid siiralt ja ausalt, mitte silmakirjalikult, mängeldes, nagu seksi. Seksil ja situmisel on suur ja oluline vahe: kui seks seob inimesi teistega ja aitab salaseltsilistel inimesi oma käpa all hoida, siis situmine vabastab inimese, aitab tal olla üksi iseendaga, oma mõtetega, olla tema ise. Sellest sai aru juba geniaalne mõtleja Jonathan Swift, kes leidis, et kõige sügavamaid mõtteid mõtleb inimene peldikus. Võib lisada, et kuskil ei süvene inimene paremini loetusse, olgu see ajaleht või raamat, kui potil istudes. Huvitavad mõtted ja kujutlused sünnivad inimese pääs eriti siis, kui ta vanaaja moodi välikemmergus istudes vaatab ajalehest lõigatud paberit, millega ta on just oma taguotsa pühkinud. Siis taipab inimene paremini ajakirjanduse väärtust ja olemust ning õpib suhtuma lugupidavalt päris sitasse, millel on looduses asendamatu koht. Nii on peldikul, mida õigem olekski nimetada sitamajaks, täita väga oluline funktsioon inimkonna päästmisel seksisõltuvusest, inimväärikuse taastamisel, inimmõtte vabastamisel manipulaatorite diktaadi alt. Selleks tuleks loovaid isiksusi õhutada kirjutama rohkem sitamajast, diskreetselt ja huvitavalt kirjeldama sääl toimuvat ja vähem energiat raiskama seksi kirjeldamisele. Luuletajad võiksid rohkem kirjutada peldikuluulet ja arhitektid rohkem tegelda peldikute planeerimisega. Tuleks lähtuda põhimõttest „Igale oma peldik”, nagu see omal ajal tegelikult oli meie esivanematel, kes käisid sageli sital igaüks omaette, vältides ühiskemmerguid, mis sunniti eesti rahvale pääle alles 1918. aastal Saksa okupantide poolt. See, et igal perekonnaliikmel peaks olema oma peldik, peaks saama endastmõistetavaks ja aitama tõhusalt kaasa inimese individuaalsuse arengule. Ka peldikugraffitid ja peldikukunst tuleks tõsta ausse, vältides aga siin seksi mõjutusi. Seksiteema tuleb peldikutest kindlalt eemal hoida. Niisugune on lühidalt Nikodemus Pealuu filosoofia, mida ehk võiks nimetada peldikufilosoofiaks ja mis tema usu järgi peab saama inimsugu päästvaks tulevikufilosoofiaks