Seksmängud, semantika ja pragmaatika

Rootsis, nagu lugeda, on vägistamine saanud täpsema ja õiglasema definitsiooni. Kuigi siin on nominalistil põhjust nuriseda: sõna tähenduse muutmine ei saa tähendada seda, et on olemas üks platooniline idee, et on olemas mingi absoluutne mõiste „vägistamine”. Aga see selleks. Nüüd on mitmel pool jõutud arusaamisele, et naise ei-sõna tähendab igal juhul „ei”, mitte „jaa”, nagu on sageli arvatud. Õige küll. Kuid keel on keeruline nähtus, pääle otsese tähenduse, semantika, on keelel ka pragmaatika. Ja pragmaatika, see, millise tooniga, häälega midagi öeldakse, võib mõjutada, isegi muuta sõna tähendust. Ja pragmaatika on väga oluline asi armumängudes, seks-vahekorra eelmängus. On küllalt tavaline, et naine siin ei avalda kohe oma valmisolekut sõnadega, vaid isegi tõrgub, mängib vastuseisu, ütleb „Jäta järele!”.

Meeste häda on mõnigi kord selles, et, nagu psühholoogid on näidanud, kalduvad mehed sageli autismi, nende võime teise inimese emotsioone taibata, on halvem kui naistel. Siit ehk osalt rõve arusaam, et naise „ei” tähendab” jaa”. Nüüd on asi tehtud lihtsamaks, mees peab võtma naise sõnu pragmaatikata, ainult semantiliselt. Kas see ei tähenda aga, et mõlema, nii mehe kui naise võimalused armumängudeks on tugevasti piiratud? Naine peab arvestama mehe väiksema emotsionaalse intelligentsiga, mees igaks juhuks hoiduma püüdmast aru saada naise käitumise pragmaatikast.

Armumängu juurde kuulub ka kehakeel, mis on osa pragmaatikast. Kas nüüd viib juriidiline loogika selleni, et korralikumad inimesed üldse loobuvad armumängudest ja selle asemele astub näiteks allkirjaga paber, kus üks pool teatab, et on nõus teisega seksima? Ameerikas pidavat midagi seesugust juba olema. Või tuleb ka armumänguks hankida seesugune paber? Armumängudest loobumine tähendaks aga loobumist millestki väga inimlikust, millestki, mis meid seob teiste loomadega, on ühine inimesele, ent näiteks ka paljudele lindudele. Emalind vastab isalinnu lähenemiskatsetele sageli tõrjuvalt, ajab ta eemale, lendab ise eemale ja alles pärast pikemaid lähenemiskatseid võib paaritumisega nõus olla. Mis tähendab seda, et mõnelgi puhul võib emase vindi või kuldnoka „ei” tähendada hoopis „vaatame veel”, „näita, kui tõsiselt sa mind tahad”. Mis tahes-tahtmata on sarnane tüdruku kiljumisega või hüüatusega „Jäta järele!”,”Прекрати!” kui noormees teda pargipingil kabistama kipub. Minu noorepõlve suuri jahmatusi oli arusaam, et paljudele tüdrukutele meeldivad vintis päi ligitikkujad-kabistajad ja mitte korralikud viisakad poisid. Võibolla on sellest ajast midagi olulist muutunud, ma ei tea.

Häda on selles, et vägistamine on juriidiline mõiste ja jurisprudents on üpris mehelik-autistlik, kehakeelt ja muud pragmaatikat siin arvesse ei võeta ja on raske ette kujutada, kuidas seda saaks korrektselt-täpselt teha. Eks aeg näitab, kuidas asjad Rootsis ja mujal kujunevad. Aga pole võimatu, et nüüdsed tendentsid viivad varem või hiljem vastulöögini, et pääle jääb donaltrumplik suhtumine, arusaam, et naistele meeldibki see, kui neile käsi reite vahele aetakse.