Emakeel kui võõrkeel

Eestis ei tehta keele õpetamisel ja korraldamisel vahet kõne- ja kirjakeelel. Ning keelt õpetatakse nii keeleoskajatele kui teistele kirja, reeglite, grammatika kaudu. Õpetatakse kirjakeelt, kõnekeelesse suhtutakse kui millessegi labasesse, puudulikku.  Ometi õpib inimene oma emakeele ja selle kõrval sageli ka mõne muu keele kõne kaudu. Eesti laps oskab eesti keelt, vene laps vene keelt ja joruba laps joruba keelt, omandab selle nüansid, teeb vahet sellel, mis keeles loomulik ja mis kõlab võõralt enne kui ta kirjutama-lugema õpib. Lapse aju loob ise grammatika, reeglid, mida ta siis kasutab. Meie „emakeele” õpetus aga tähendab nüüdki põhiliselt käänamise, pööramise, lahku- ja kokkukirjutamise,  jms reeglite õppimist. Mis tähendab seda, et lapsele ja täiskasvanulegi tehakse selgeks, et ta ei oska oma emakeelt korrektselt, peab seda uuesti õppima, nagu õpitakse võõrkeelt. Kergelt liialdades: meie keeleõpetus teeb emakeelest võõrkeele, mida inimesed puudulikult oskavad ja mida kasutavad ebakindlalt. Selle kohta on näiteid piisavalt. Nagu sageli kuuldud "Kuidas eesti keeles õige on?" eestlase suust. Mis on absurdne, kui inimene seda küsib kõne kohta. Ortograafia on iseasi, selle aluseks on kokkulepped, mis lihtsalt tuleb selgeks õppida. Kurikuulsad kokku- ja lahkukirjutamine ning nimetava või omastava käände kasutamine liitsõnades peaksid tegelikult põhinema mitte sõnade tähendusel, vaid sellel, kuidas kõnes neid kasutame. Kui kõneleme "sukapüksid" või "siidilipp", "lumekate" või "lumikate", siis pole kellelgi põhjust (ega õigust) seda parandada. Ning see, kas kirjutame "ingliskeel" või "inglise keel", "pilvepiirilt" või "pilve piirilt", on see meie oma keeletunde asi. Meid on mitu põlve õpetatud kirjutama, nüüd peame õppima kõnelema ja kuulama. Kuulama oma vaba, loomulikku kõnet, laskmata õpetajatel, toimetajatel ja tsensoritel end segada.