Ikka on meeles, kuidas ajaleht Le Monde pahandas president Macroni pääle, kui too oli tõdenud, et Aafrikas ei saa inimeste elujärg paraneda, kui naistel sünnib kaheksa last. Viisakas see ütlemine tõesti ei olnud. Aga... Ons naise (ja abielupaari) õigus saada nii palju lapsi, kui ta tahab, üks kindel-kõigutamatu inimõigus?
Aastat seitsekümmend tagasi, kui maailmas oli veel palju tiigreid, elevante, ürgmetsi ja Eesti jõed olid täis kalu, seletas vanaisa mulle kord, et maailmas on kaks ja pool miljardit inimest. Praegu on neid umbes kolm korda rohkem. Igaühe kohta tuleb nüüd veidi üle 2 hektari viljakandvat maad, see on ca kolmandik maismaa kogupinnast, ülejäänu on kaetud jääga, kõrgete mägedega või on kõrb.
Minu lapsepõlves oli see pind kolm korda suurem, igaühele meist jagus kuue-seitsme hektari ümber maad. Tasub arvestada sedagi, et tollal oli palju vähem maad asfaldi, kruusa, laopindade jms. all.
Kas inimõigused tähendavad seda, et igaühel on õigus kasutada võrdset osa maapinnast (ja merepinnast)? Kas siis see, kui ühed saavad rohkem lapsi, ei riku nad sellega teiste inimõigusi? Kas see ei ole ka omamoodi ahistamine? Tõsine mõtlemise koht. Mõelda tuleks ka selle üle, kas ka loodusel, teistel loomadel pääle meie on õigusi Maa pinnale? Kui igaühel on õigus oma maalapile, kuidas seda õigust kindlustada, garanteerida? Kas peaksime loobuma maa eraomandusest, võtma ette suure ümberjaotamise? Või andma igaühele õiguse oma maad müüa, rentida jne? Kas iga riik peaks oma kodanikele, asukatele tagama õiguse kasutada tema pindalast õiglaselt arvestatud osa?
Ning muidugi: kas see kaks hektarit on piisav inimsoo kestmiseks? Loodussüsteemide korrapäraseks toimimiseks, millest sõltume meie, mille osa me oleme? Kardan, et vastused kõlavad nii ebameeldivalt, et suur osa meist ei taha neid kuulda. Ega kuulda võtta.
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire