Surnuaed võõrväelastele

Kolonel Riho Ühtegi rääkis, võibolla tagamõttega, võibolla kogemata välja osa Eesti Valitsuse plaanist, kuidas hakkama saada Vene sissetungijatega. Loomulikult surevad nad Tallinnas, kui neile antakse tuld igast nurgast, igast kangialusest. Ent Ühtegi ei rääkinud probleemidest, mis käivad kaasas sellega, kui Tallinnas sureb tuhandeid, võibolla kümneid tuhandeid sissetungijaid. Mida teha surnutega? On ju teada, et 1940 aastal loobus Eesti vastupanust NL vägedele, kuna kindral Laidoneri sõnade järgi ei olnud kohti, kuhu surnud punaväelasi matta. Samuel Kirotaja on oma allikate kaudu saanud neist probleemidest üht-teist teada. Valitsuse kinnisel istungil on otsustatud Vene surnute matmiseks eraldada umbes 125 hektarit maad Harku piirkonnas. Variandina on kaalumisel ka Rummu, kus on olemas juba mõned vajalikud infrastruktuuri elemendid. Vallutajate kalmistu peab olema kindla valve all, piiratud okastraadiga nagu koonduslaager, et vältida provokatsioone, seda, et võõrväelaste hauad ei saaks punase palverännu paigaks. Kolonelil on kahtlemata õigus, et iga eestlane on valmis võitlema sissetungijate vastu. Ent kõik, invaliidid, vanadusest väetid ja noorusest nõrgad, ei ole selleks suutelised. Nendele on ette nähtud suurepärane võimalus hakata hauakaevajateks võõrväelastele. Nii saavad nemadki võimaluse tunda uhkust selle üle, et on annud oma panuse kodumaa puhastamisse okupantidest. Selleks tarbeks on juba Rootsist tellitud suurem partii kvaliteetseid kergeid labidaid, mida üks kohalik firma on nõustunud teritama ja osa neist erivajadustega inimeste tarbeks ümber tegema. Tõsine probleem on ka see, kuidas võõrväelaste põrm väärikalt matta, nagu seda nõuavad rahvusvahelised lepped ja eetika. Kuna suur osa Vene sõjaväelastest on usklikud, on valitsus diskreetselt kuulanud maad Moskva Patriarhaadiga, islami vaimulikkonnaga ja Venemaa pearabinaadiga. On ka pöördutud Venemaa Punase Risti poole seks puhuks, kui osa langenuid omaste soovil tuleb ümber matta nende kodumaa mulda.

Probleemil on ka välispoliitilisi aspekte. Eesti sõdalaste vaprus ja kvaliteetne importvarustus lubaksid mingi kahtluseta jätkata võitlust okupantide vastu juba nende oma territooriumil, vabastada Vene võimu alt põlised läänemeresoome alad Soome lahe ääres, Neeva suudmes ja Peipsi taga. Kuid meie lääneliitlased on kahjuks rangelt sellise kaitseinvasiooni plaani vastu, väites, et Lääs vajab siiski suhteliselt tugevat Venemaad, kes suudaks toimida puhvrina lõunast lähtuva islamiohu vastu. Meie poliitikud ja sõjaväe juhid on küll püüdnud veenda Berliini, Londonit ja Washingtoni, et islamiohu tõrjumisega saaksid veel paremini hakkama vaprad eestlased ja eesti viikingite/vikerlaste võimu all võiks Venemaa saada tõeliselt vabaks ja tugevaks riigiks, nagu kord minevikus. On ju teada, et Rjurik oli tegelikult Pudiviru kandist pärit eestlane, keda kodumaal kutsuti lihtsalt Juurikaks. Loodame siiski, et suudame ka oma liitlasi selles varem või hiljem veenda.

Rohkem üksikasju ei ole Samuel Kirotajal esialgu õnnestunud teada saada.