Metsast ja muust

Mets ja muud mured

Ma ei kallista puid, aga mõne oma vana männi ja kuusega räägin küll.

Vanaduses saad aru, kui erinevad on inimesed. Ja kui vähesed seda erinevust päriselt tajuvad. Suhtumises metsa tuleb see samuti välja. Siin on olulised kaks inimtüüpi: aktivistid ja mediteerijad. Esimesed tahavad metsaga midagi teha, ette võtta. Mediteerijad tunnevad end metsas lihtsalt hästi. Neile on oluline, et mets oleks mitmekesine, rikas, rahulik. Selliseid inimesi on arvatavasti suht palju soomeugrilaste, ent ka põhjavenelaste hulgas. Nad tahavad metsa säästa, kui mets pole neile püha, siis imeline, lohutav ikkagi. Opositsioonis cultura-natura on neile natura, loodus asendamatult oluline. Sellises suhtumises on omamoodi religioossust, mis näiteks maridel leiab väljenduse selles, et metsa teretatakse nagu inimest. Eesti rahvaluule arhiivis loeme mehest, kes läks metsa mingit tarbepuud tooma, kõndis sääl pool päeva ja tuli tühjalt tagasi: puud olid nii ilusad, et ei raatsinud kirvega neile külge minna. Mu kadunud ämm ütles, et kui tal on raske ja paha olla, läheb metsa, siis hakkab kergem. Oluline siin on, et mets on väärtus omaette, metsana. Aktivist näeb metsas rohkem ressurssi, neid väärtusi, mida temast saab. Ennekõike puitu, toormaterjali paljuks, mida inimesed aina enam vajavad: puitu, paberit, tselluloosi. Mõnevõrra tunnistatakse ka metsa kui marja- ja seenemetsa, kuid seda peetakse vähem oluliseks. Päälegi annavad marjaaiad ja seenekasvandused rohkem saaki kui mets. Nii on looduslik mets omamoodi surnud, seisev kapital, mis tuleb ringlusse viia. Ja siin kehtib meie tsivilisatsiooni üks põhikäsk: kapital peab kasvama ja see kasvamine peab kiirenema. Kapitali mõõdetakse rahas, mida kiiremini raha ringleb, ressurss rahaks ja raha millekski meile väärtuslikuks-meeldivaks vahetatakse, seda parem. Mis avaldub ka suhtumises metsa kui ressurssi: oluline on, et mets kasvaks kiiresti, tuleb leida-aretada kiirekasvulisi puuvorme ja võtta puu maha võimalikult noorelt. Siin muidugi toetab aktiviste meie kapitalistliku tsivilisatsiooni ideoloogia ja nii on neil kerge vastaseid, meditatiivse hoiakuga inimesi pidada ja kuulutada ajast maha jäänud lollikesteks, kes tahavad pidurdada progressi, takistada rahval rikkamaks saamist jne. Pääle muu heidetakse neile ette emotsionaalsust, mis tähendab pigem ebaratsionaalsust. Siin on omaette konks: kõike, mis me teeme, teeme tegelikult emotsioonide sunnil ja survel. Inimene, kes tahab oma metsa hoida, tunneb rõõmu tema looduspärasusest, pole rohkem emotsionaalne kui inimene, kes tahab metsa maha müüa, et endale uut autot osta. Või lihtsalt oma elujärge parandada. Lihtsalt ühed emotsioonid sobivad kokku meie aja vaimuga, teised ei sobi. Aja vaim, kapitalismi ideoloogia soosib aktivismi ja aktiviste ning nende emotsionaalsust. Aja vaim ei näe suures osas metsa taimedes ja olevustes väärtust: talle pole olulised jäneskapsad, leselehed, kukemarjad, näsiniined, türnpuud, liblikad, isegi lendoravad. Nii muudetaksegi mets selliseks, et neilsinastel pole sääl enam peaaegu enam kohta. Selline suhtumine on ju ka põllu- ja loomapidajatel. Põldudelt kaovad karikakrad ja rukkililled, munakanu peetakse aasta; kui nende „tootlikkus” hakkab langema, lähevad nad tapale. Meil toimuv on põhimõtteliselt sama kui troopikas toimuv, kus ürgmetsa hävitatakse, et teha ruumi õlipalmile, vanillie või sojaoale. Mida saab hõlpsasti teha rahaks.

Praegu on meil, nagu mitmel pool mujalgi, meditatiivsed inimesed, nagu nimetasin, põlu all, halvustatud ja naeruvääristatud. Kuid neil on tegelikult enesekaitseks ja neile hingelähedaste asjade – olgu need metsad, järved, rabad, põllulilled või lendoravad, väga mõjusaid argumente. Kui asju vaadata kõrgemalt, pikemas perspektiivis, on just aktivistid need, kes oma mõtlematuses, võib ka öelda aktivistlikus emotsionaalsuses on looduse meie planeedil viinud kriisini, tegutsenud ökokatastroofi kiirendamise nimel. Seda, et planeedi loodu, biosfäär on tõsises ohus ja katastroof saab aina tõenäolisemaks, tunnistavad praegu ökoloogid, klimatoloogid ja teised teadlased, kes vaatavad asjadele laiemalt, komplekssemalt. Koormus ökosüsteemidele kasvab igal pool ja viib kas nende hävinguni või lihtsustumisele. Seeläbi kahaneb nende puhverdusvõime, vastupanuvõime muutustele ja niimoodi kogu Maa looduse, biosfääri stabiilsus. Mis tähendab ka ohtu inimestele. See oht on seda suurem, mida kauem jätkame senises vaimus, seniste meetoditega loodust aina intensiivsemalt ekspluateerides ja sedakaudu lihtsustades. Lühemas perspektiivis käituvad inimesed praegu näivalt ratsionaalselt, arendades tehnikat, tõhusaid viise oma hääolu, parandada, vältida epideemiaid; jõukamates maades pole pikka aega olnud sõdu, inimeste eluiga on tõusnud, ka loodukaitse vallas on mõndagi tehtud. Ent pikemas perspektiivis tähendab see ennekõike seda, et võtame looduselt aina rohkem, kandime looduse rikkust ümber oma rikkuseks. Mis tähendab vältimatult ka kõige ümberkantimist rahaks. See protsess on paraku suures osas pöördumatu. Nagu paljud protsessid nii meie planeedil kui kosmoses. Kus valitseb termodünaamika teine säädus – entroopia kasvu säädus, mis tähendab ka seda, et keerulisemad struktuurid kalduvad lihtsustuma, soojus hajuma. Elu on entroopia kasvu pidurdamine, isegi vastassuunas pööramine. Kuid seda ainult suht väikeses süsteemis, kus entroopia kasvu aitab pidurdada või pöörata entroopia kasv suures süsteemis. Me kütame maja, miskaudu entroopia kasv, sisetemperatuuri langemine välistemperatuuri tasemele peatub ja pöördub. Kuid selleks peame põletama puid, kasvatama sedakaudu entroopiat looduses. Ning inimtegevus tähendab aina enam entroopia kasvu kiirendamist, olgu puid või fossiilkütuseid põletades, looduslikke ökosüsteeme põldudega ja puuistandustega asendades, takistades looduslikke protsesse näiteks metsas, mis omapäid jäetuna liiguks keerulisema, liigirikkama „kliimakskoosluse” suunas. Veel radikaalsemalt kasvatab entroopiat looduse asendamine tehiskeskkonnaga, metsa või niidu asemele teede, majade, tehaste rajamine. Kui ise ökoloogia vallas töötasin, sattusin kord lugema ühe teoreetiku lühidalt-tabavalt sõnastatud resümeed juba nimetatud termodünaamika teisest säädusest: „Ükski olevus ei saa elada ainult oma jäätmetest koosnevas keskkonnas”. Ökoloogiliselt-termodünaamiliselt on maanteed, majad, lennuväljad, lennukid, autod ja kõik muu inimese tehtu põhiliselt jäätmed, milles on palju vähem keerukust kui looduslikes objektides. Inimtegevus on analoogne põletamisele, kus keerulise struktuuriga ainetest saab tuhk ja mõned lihtsad gaasid. Inimtegevus on muutumas eluvaenulikuks ja paratamatult ka inimvaenulikuks. 

Nii kõneleb meditatiivsete inimeste, ka igat mesti roheliste, puukallistajate ja veganite suu läbi, hoolimata nende naiivsusest, loodus, planeedi biosfäär, kui soovime Ema Gaia ise, kes manitseb meid tagasihoidlikkusele, kutsub üles looduselt vähem võtma, vähem metsi, puid, ökosüsteeme rahaks kantima. Ning see meditatiivne tarkus ei ole tegelikult midagi päris uut. Muinasjuttudes saab ahne vend karistuse, vähesega leppiv vend aga õnne. Mõeldes katoliku kiriku traditsioonilisele õpetusele seitsmest surmapatust, sain äkki aru, et meie tsivilisatsioon, meie majandussüsteem neile surmapattudele: himurusele, ahnusele, kadedusele, laiskusele-mugavusele, vihale, uhkusele, alpusele, nagu neid võib nimetada. Majandus toimib nende surmapattude aluseks olevaid emotsioone-tundeid ja kultuuris toimivaid väärtusi ja ideaale ära kasutades ning reklaami abil stimuleerides. Neile väärtustele leiame kristlikus traditsioonis lausa vastupidised. Mõeldes meie aja „kiirmoele”, kus särk-pluus mõne korra kandmise järel tuleb ära visata, tuleb meelde Assisi Püha Franciscuse omaks peetud paljude paikadega ürp. Franciscuse ja tema järgijate ideaalid on meie surmapattudele toetuva tsivilisatsiooni omadega suures kontrastis: Franciscus loobus rikkusest ja elas vaesena, ta pidas linde ja metsloomi oma vendadeks-õdedeks, ta nägi looduses, Jumala loomingus imet, millesse saab vaid hardusega, imetlusega suhtuda. Franciscuse elu, tema õpetus saab olla toeks neile, kes ei saa leppida praeguse kapitalistliku, kõike aina kiiremini rahaks põletava tsivilisatsiooniga. Oluline on see, et kui looduskaitsjate, puudekallistajate ja mitut mesti roheliste eesmärgid-ideaalid ühelt ja kõike rahaks kantima tõttavate tootjate, intensiivistajate ja väärindajate eesmärgid teiselt poolt on peaaegu leppimatus vastuolus, siis langeb loodusteadlaste nägemus sellest, kuidas peaksime oma planeedil käituma, teda „majandama”, roheliste nägemusega päris paljus kokku. Ning nii teadlaste kui loodushoidjate nägemus ei ole kaugel Assisi pühamehe omast. Katoliku kirik on nimetanud Püha Franciscuse ökoloogide patrooniks, rahvakeelsemalt – kaitsepühakuks. Ning pole võibolla juhus, et praegune paavst, kes võttis oma nimeks samuti Franciscus, avaldas 2015 aastal entsüklika „Laudato si”, kus ta ühelt poolt toetub pühamehe religioossele-poeetilisele loodustunnetusele, teiselt poolt loodusteadlaste, ökoloogide, klimatoloogide arusaamadele inimtegevuse mõjust planeedile, loodusele, ent ka meile kõigile. Paavsti manitsused ja soovitused on asjatundlikud ja sageli päris konkreetsed. Neis ei jää puutumata ka metsad. Paavst kirjutab:

„Põlismetsa asendamist enamasti monokultuursete puuistandustega analüüsitakse harva põhjalikult. Samas võib see tõsiselt kahjustada ökoloogilist mitmekesisust, millesse introdutseeritud uus liik ei sobitu. Ka haritud maaks muudetud märgalad kaotavad senise tohutu liigirikkuse.”

„ Inimkonda ja meie planeeti mõjutavate muutuste jätkuvale kiirenemisele lisandub tänapäeval elu ning töö intensiivsem kulgemine, mida võiks nimetada “rapidifikatsiooniks”. Kuigi muutus kuulub keerukate süsteemide toimimise juurde, on inimtegevuse arengu kiirus kontrastis bioloogilise evolutsiooni loomupäraselt aeglase kuluga. Lisaks pole selle kiire ja pideva muutumise eesmärgiks mitte alati üldine hüve või terviklik ja jätkusuutlik inimareng. Muutus on soovitav, samas saab sellest murekoht, kui ta kahjustab maailma ja suure osa inimkonna elukvaliteeti.”

„Kui läheneme loodusele ja keskkonnale ilma selle avatuseta aukartusele ja imetlusele, kui me maailmaga suhestudes enam ei kõnele vendluse ja ilu keelt, siis muutub meie hoiak isandate, tarbijate, halastamatute ekspluataatorite hoiakuks, kes ei suuda oma vajadustele piire seada. Ja vastupidi, kui tunneme ennast tihedalt seotuna kõige olevaga, siis tärkavad meis spontaanselt kainus ja hoolimine. Püha Franciscuse vaesus ja rangus polnud mitte ainult väline asketism, vaid midagi palju radikaalsemat: keeldumine reaalsuse muutmisest lihtsalt kasutamise ja kontrollimise objektiks. Enamgi veel, ustavana pühakirjale, kutsub püha Franciscus meid nägema looduses imepärast raamatut, mille kaudu Jumal räägib meiega ja laseb meil heita pilgu tema lõpmatusse ilusse ning headusse(Tark 13,5); tõepoolest, (Ro 1, 20). Seepärast palus Franciscus, et osa kloostriaiast jääks alati puutumata, nõnda et metsikud lilled ja rohttaimed saaksid seal kasvada ning need, kes neid näevad, võiksid tõsta oma vaimu Jumala, kogu selle ilu Looja poole.[21] Maailm pole mitte probleem, mida lahendada, vaid rõõmurikas müsteerium, mida rõõmu ja ülistusega vaadelda.”

„Need probleemid on tihedalt seotud raiskamiskultuuriga, mis puudutab tõrjutuid ja muudab asjad kiiresti prügiks. Et tuua üks näide – enamus paberit, mida me toodame, visatakse taaskasutamise asemel ära. Meil on raske mõista, et looduslikud ökosüsteemid toimivad suurepäraselt: taimed sünteesivad toitaineid, millest toituvad rohusööjad; nemad omakorda saavad lihatoiduliste toiduks, mille käigus tekib arvestataval hulgal orgaanilisi jäätmeid, neist jälle uued põlvkonnad taimi. Kuid meie tööstuslik süsteem pole suutnud tootmise ja tarbimise tsükli lõpetuseks välja arendada viisi, kuidas absorbeerida ja taaskasutada jäätmeid ning kõrvalprodukte. Meil pole veel õnnestunud omaks võtta ringlusel põhinevat tootmismudelit, mis suudaks säilitada ressursse praegustele ja tulevastele põlvkondadele, piirates samas võimalikult mitte-taaskasutatavate ressursside kasutamist ja tarbimist, maksimeerides nende efektiivset kasutamist ja neid taas ringlusse lastes. Tõhus tegelemine selle probleemiga oleks üks viis seista vastu raiskamiskultuurile, mis mõjutab kogu meie planeeti, kuid peame mainima, et selles suhtes on õnnestunud saavutada ainult piiratud edusamme.”

Sellele on raske midagi olulist lisada.