Eesti
totalitaarses maailmasüsteemis
Vaadates
seda, kuidas president Trump võtab vastu kolme Balti riigi
presidente ja kuidas ta nendega käitub, tundsin end ja oma riiki ja
rahvast tõsiselt alandatuna. Mitte ainult Trumpi üleoleva hoiaku
pärast, vaid ka sellepärast, et neid kolme ei võetud otsekui päris
iseseisvaid täismõõtu riike, vaid mingeid poolriike, keda ainult
kolmekesi koos täie eest võtta tasub. Eesti, Läti ja Leedu keeled
ja kultuurid on niisama erinevad kui näiteks Saksa, Prantsuse ja
Hispaania omad. Kui meid võetakse ühe koondriigina, siis võiks ju
ka neid kolme sellisena võtta. Rääkida Teuto-Franko-Ibeeriast ja
võtta nende kolme riigi juhte korraga vastu. Vaevalt president
Macron, pääminister Rajoy ja kantsler Merkel sellega päri oleksid.
Mis tuletab meelde meie Lennart Meri üht juhtmõtet: et olla riik,
peab Eesti riigina käituma. Oma iseseisvust, iseolemist tuleb vahel
kasvõi trotslikult rõhutada. Nagu tegi Lennart. Nii ei olnud minu
meelest ka päris õige president Kaljulaidi ütlemine, et Moskvasse
läheks ta vaid siis, kui selline visiit saaks liitlastega
kooskõlastatud. Ei, kui see ka tegelikkuses teatud ühiseid arutlusi
nõuaks, ei tohiks niimoodi end väljendada. Mis muidugi on pisiasi
paljude muude kõrval. Nagu selle kõrval, kuidas Eesti 2003. aastal
poolenisti lahti ütles oma iseseisvusest, kui meie välisminister
Ojuland kirjutas alla nn. Vilniuse kirjale, kus sisuliselt toetati
USA ettevalmistusi Iraagi ründamiseks.
Tagantjärele
on Eesti toonased otsustajad tunnistanud, et oli valida, kas saada
eurooplastelt paari väikese nuiaga või jänkidelt suurega. Muidugi
eelistati väiksemaid, polnud ju kesteab mis õnnetus kuulda
Prantsuse president Chiracilt, et jäeti kasutamata suurepärane
võimalus vait olla. Nüüd teame, et Ameerika interventsioon Iraagis
oli suur rumalus. Milles siis ka oma iseseisvusest loobunud Eestil on
tilluke osa. Igatahes ei ole pärast seda Eestit ja mitmeid muid
Ida-Euroopa riike õige nimetada USA liitlasteks, vaid tema
klientriikideks. On hää mõelda tagasi sellele, et tookord sai
kirjutatud üks märgukiri Iraagi ründamise plaanijate vastu.
Usun,
et üks Eesti nõrkusi on see, et siin on üpris palju nõuka-ajast,
ent küllap ka varasemast ajast pärit truualamlikkust, puudu on
sõltumatust kainest analüüsist. Eestis on küllalt autoritaarset
mõtlemist. Vähe intellektuaalset sõltumatust. Seda välis- ja
julgeolekupoliitikas, ent ka mujal. Metsapoliitikas, keelepoliitikas,
Rail Balticu poliitikas. Liiga kergesti kuulutatakse teisitimõtlejad
vaenlasteks, nagu tehti NLiidus, või siis naiivseteks
kunstiinimesteks, kes riigi- ja majandusasjadest midagi ei tea. Kuigi
RB kriitikute hulgas on endine teadlasest peaminister ja endine
majandusminister ning Eesti Geograafia selts...
Teame,
et poliitikud ei mõtle eriti kaugemale kui järgmiste-ülejärgmiste
valimisteni. Majandusinimeste-ettevõtjate pilk ulatab kaugemale,
kuid mitte väga kaugele tulevikku, julgen öelda, et keskmiselt nii
kaugele, kui investeeringud saavat korralikult tasutud. Samal ajal
mõjutavad poliitikute ja ettevõtjate otsused ka hoopis kaugemat
tulevikku. Ning võivad tekitada meie lastelastele ja nende lastele
probleeme, mida tekitajad aimata ei oska. Mida võimsamaks saab
inimene, seda kaugemale nii ajas kui ruumis ulatavad tema tegude
tagajärjed. Siin oleks vaja kuulata neid, kes on harjunud tulevikust
rohkem mõtlema. Nemad võiksid vastata mõnele olulisele küsimusele.
Nagu küsimusele sellest, kuidas Eestis põimuvad geopoliitika ja
julgeolekupoliitika ning kas praegune diskussioonideta
USA-orientatsioon on alternatiivideta ja ohtudeta. Küsida, kas NATO
liikmeks olek ja NATO baasid siin suurendavad või kahandavad meie
turvalisust, mõjub praeguses õhkkonnas ketserlikuna. Kuid ometi on
need küsimused üpris keerulised ja vajaksid põhjalikku ja
avameelset analüüsi. Või hoopis teisest vallast: kas maailmamere
pinna tõus ei nõua meilt et madala Lääne-Eesti asemel arendataks
rohkem Ida- ja Lõuna-Eesti kõrgemaid piirkondi? Ei ole võimatu, et
saja või pooleteistsaja aasta pärast on osa Pärnu linnast vee all
ja üleujutused võivad ulatuda ka RB trassini. Vähemalt
kuurortlinnana on Pärnu tulevik tume. Vahest tuleks seks puhuks, kui
veepinna tõus ületab praegused hinnangud (2100. aastaks keskmiselt
500 – 1000 cm) ei peaks mõtlema ettevõtete ja asulate
evakueerimisele Kõrg-Eestisse. Võib ka küsida, kas praegu kõikjal
rajatavad kuuseistandikud (mida ökoloogiaga kokku puutunud inimene
kuidagi metsaks nimetada ei saa) ei kannata tulevikus kliima
soojenemise tõttu.
Eesti
nimetamine totalitaarseks riigiks on sünnitanud pahameelt. See väide
ei ole ka päris õige. Eesti on vaid osa maailmasüsteemist, mida
võib totalitaarseks nimetada. See maailmasüsteem, praegune
tsivilisatsioon on otsekui käivitunud masinavärk, mida pidurdada
või tõsisemalt muuta pole võimalik. Oleme osad masinavärgis, tema
vangid. Masinavärgi põhieesmärk on kiirendada tootmise-tarbimise
tsüklit. Pole õige, et kõige edukamad on need, kellel surres on
kõige rohkem asju. Kõige edukamad on need, kes ajaühikus kõige
rohkem ostavad ja ära viskavad. Loeb kiirus, mitte hulk. Ning kiirus
kasvab. Omaette küsimus on, kuidas süsteem meid oma kütkes hoiab.
Võiks öelda, et suuresti pettusega: meile pakutakse suuremas
kontsentratsioonis, intensiivsemalt seda, mida loodus, millega oleme
kohanenud, ei pakkunud. Mugavamat, magusamat, seksikamat,
põnevamat... Oleme hüperstimulatsiooni ohvrid. Uus totalitarism
töötab pigem prääniku kui piitsaga, nagu NLiidus ja on seni
töötanud tõhusalt. Kui kaua see võib kesta, on raske öelda. Kuid
loodusega kompromisse teha ei saa. Rahu loodusega saab sõlmida vaid
tema tingimustel. Kahtlane, kas see on enam reaalselt võimalik. Kuid
esimene samm selle hädavajaliku rahu poole on arusaamine sellest,
mis maailmas, mis meiega ja meie ümber tegelikult toimub ja mis võib
meid oodata lähemate aastakümnete ja aastasadade jooksul.
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire