Steriilsus

Üks vana artikkel, mis ehk tasub uuesti lugejate ette tuua.

KAASÜÜRILISED

Meie kodu pole ainult meie kodu, meie keha pole mitte ainult meie keha: siin elab muidki olevusi. Alates vaaraosipelgadest, ämblikest ja soomuklastest toas-vannitoas ja lõpetades pääsukeste, varblaste ja toonekurega aias maja juures. Osa neist on inimesega koos elanud väga kaua, isegi sadu tuhandeid aastaid. Meie kõige põlisemad kaaslased on tihedasti seotud inimese kehaga. Nagu täi, kellest tsiviliseeritud rahvad on esialgu lahti saanud ja kelle nimetus on üks kõige vanemaid sõnu kõigis keeltes. Nagu mitmesugused bakterid, kes elavad meie nahal ja kellest viimastel aegadel on samuti tahetud lahti saada. Nagu lubavad bakteritsiidsete seepide reklaamid. Mis õnneks luiskavad, sest bakterite hävitamine nahalt pole sel kombel võimalik. Kuid selle bakterikoosluse nõrgestamine võib inimesele kalliks maksma minna. Ülemäära puhastatud nahale asuvad vahel elama tõeliselt ohtlikud pisikud, põhjustades lausa ravimatuid haigusi. Nii tuleb meil leppida oma kehal paikneva mikro-ökosüsteemiga. Kuni see on enamvähem normaalses seisus, on meie nahk enamvähem terve. Aegamööda jõuab meieni arusaam, et me pole kohastunud eluks steriilses keskkonnas. Mingi hulk "mustust" on meie normaalseks eluks vajalik. Kui liialdame puhtuse ja hügieeniga, jääb tõenäolikult välja kujunemata meie immuunsüsteem ja tagajärjeks võivad olla viimastel aegadel ülitavaliseks muutunud allergiad. Nagu on olemas mustade käte haigused, on paraku olemas ka liiga puhaste käte haigused.

Mis kehtib mikro-ökosüsteemi kohta meie nahal, kehtib ka mini-ökosüsteemi kohta meie sisikonnas. Ka siin on ilmselt puhtuse-steriilsusega liiale mindud. Poepiim ei lähe enam õieti hapuks: selles pole piimhappebaktereid nagu vanas hääs maapiimas. Mida minu põlvkonna lapsed veel otse lehma ihust tulnult lüpsisoojalt jõid. Muidugi võis maapiima jooja saada sellest mõne vahel lausa ohtliku pisiku, mida lehma ihust otse torudesse ja torudest taarasse voolavas piimas pole. Kuid pole võimalik väga kaua ignoreerida lihtsat tõde: igas võit sisaldab ka kaotust. Ning see, kui välistame oma elust riskivõimalused, võib kaasa tuua uusi ja hullemaid riske.

On väga tõenäoline, et säilitusained, mida leiame enamuses poetoitudes, nõrgestavad-vaesustavad meie sooltefloorat, meie sisikonnas elavat ökosüsteemi. Ning tulemusena võib võõramaine toit või joogivesi meie seedimise kergemini rikkuda. On eriti kurb, et säilitusaineid ei lisata kaljale, juustule või leivale mitte hügieeni huvides, vaid tootja ja müüja huvides. Nii on toitu hõlpsam säilitada ja transportida. Siin, nagu mitmel pool mujal, allume suure süsteemi diktaadile. Sellele vastu hakata pole lihtne, kuigi turg on olemas ja säält võime leida värsket toitu. Ent suurel osal meist pole aega turul käia. Oleme oma aja vahetanud rahaks. Kuid nagu öelnud üks indiaanipäälik: raha ei kõlba süüa.

Sõna "steriilsus" kummitab mind ka siis, kui vaatan uuemat arhitektuuri, ka sisekujundust. Siin ei ole määravaks ülepingutatud arusaam hügieenist, vaid ühelt poolt arhitektide suur kihk näidata, et ka siin Eestis osatakse projekteerida midagi ülimoodsat ja teiselt poolt ehitajate ning tellijate soov ehitada võimalikult hõlpsalt ja odavalt. Tulemuseks on klaasmajad ja plekkbarakid — viimaseid võime imetleda Tartu poolt Tallinnale lähenedes maantee ääres. Küsisin kord tuttavalt Jaapani disainerilt, miks küll tänapäeval ehitistes kasutatakse nii palju klaasi. Ta vastas, et see on lihtsalt odav ja mugav materjal. Usun, et tal oli õigus. Mul on sügavad kahtlused, kas selline klaasi, plekki ja betooni eelistav arhitektuur on meile kõige sobivam elukeskkond. Millegipärast tahavad rikkad inimesed Euroopas ja Ameerikas elada majades ja linnades, kus seesugust moodsat arhitektuuri pole, näiteks Itaalia vanades linnades, sageli ka ilma kõigi mugavusteta. Siin näib olevat mingi vastuolu.

Ent lapsepõlvest pääle olen ma jälginud linde, elanud maal koos nendega, vaadanud, kuidas pesakastis kasvab suureks kuldnokapere ja kuidas siis pesakasti hõivavad piirpääsukesed, uue nimega piiritajad. Olen jälginud tänaval keksivaid varblasi ja tähtsalt pääd noogutades tatsavaid tuvisid. Minu jaoks algab Tartu suvi siis, kui taevasse linna kohal ilmuvad needsamad piiritajad, kelle lennukaari võin kaua jälgida ning imetleda. Nii vaatan linna, maju, arhitektuuri tahtmatult ka linnupilguga. Ning see vaade ahistab mind. Klaasist-plekist-betoonist linnas pole lindudel enam kohta. Pole neil kohta ka parkides. Kust politsei soovitusel kõrvaldatakse põõsad, nii et pargi asemele jäävad järele rohelised kõrbed, murutraktorite harjutusväljakud, millel seisavad tumedad sambad — kõrgete puude tüved. Viimati Tallinna südalinnas jalutades jahmatas mind see, et ma ei näinud ega kuulnud ühtki lindu. Mõtlesin siis vanale Firenzele, mis kihab elust, kus taevas on täis pääsukesi ja piirpääsukesi, kelle õhtul vahetavad välja nahkhiired. Firenze vanade majade katusealustes ja igasugu orbades on neil piisavalt peidu- ja pesitsuspaiku. Moodsates majades aga pole. Linnupilguga uusehitusi vaadates hakkab mul kõhe. Tahaksin ehitajatele veel kord meelde tuletada, et ka lindudel peaks linnas olema koht. Mida hää tahtmise juures on võimalik luua. Seintesse on võimalik paigutada plokke, milles on pesaõõned piiritajatele ja varblastele. Rõdudele on võimalik paigutada pesakaste, nagu olen ise teinud. Ning klaasiga on võimalik olla tagasihoidlikum. Sest pahatihti lendavad linnud end vastu suuri aknaid ja klaasseinu surnuks, taipamata, et nende ees pole taevas, vaid taeva peegeldus. Ma usun, et lindude ja inimeste kooselu on midagi meile olulist. Egas ilmaaegu inimesed ei kujutanud oma ideaalolendeid — ingleid tiivulistena. Ma ei taha elada majas, kus lindudel pole kohta pesitseda. Ma ei taha elada linnas, mille kohal ei lenda piirpääsukesed.