Meie liitlane Türgi...

Oleme oma silmakirjalikkuses jõudnud täiesti vana Euroopa ja Ameerika tasemele. Sääl siiski on allikaid, mis räägivad sellest, kuidas Türgi võimud peavad julma karistussõda omaenda rahva vastu. Teevad seda, milles valju häälega süüdistatakse Al-Assadit. Kurdi linnad pooleldi varemeis, tänaval vedelevad surnud... Ja meie kaitseminister räägib soojade sõnadega Türgist kui meie liitlasest. Poliitikud armastavad rääkida ka väärtuspõhisest poliitikast ja euroopalikest väärtustest. Ilmselt on silmakirjalikkus ja silmaklapid ka osa neistsinastest väärtustest.

http://atimes.com/2015/12/turkey-intensifies-unseen-war-against-kurds/

Poola uued näod

Ei oska inimeste nägudest eriti palju välja lugeda. Kuid midagi ehk ikka.
Usutavasti ütlevad need Poola uute võimumeeste näod midagi selle kohta,
kes sääl võimul on ja mida säält oodata võib.







Antoni Macierewicz, kaitseminister













 Jarosław Kaczyński, Võimupartei liider, ajakirjanduses kutsutud ka "nadpremier" ja "nadprezydent", so superpeaminister ja superpresident. Eks meilgi on olnud aeg, kus partei ütles valitsusele, kuidas valitseda ja presidendile, kuidas istuda ja astuda. 

Et olla õige eestlane

Et olla õige eestlane, ei aita venevastasusest. On veel mitmeid väiksemaid asju, mida endastmõistetavaks peetakse. Näiteks ootab õige eestlane jõuludeks lund, nii et ilmajuttudeski räägitakse lumeootusest ja lumelootusest. Tean talumeest, kes oli rõõmus, kui lund ei olnud, sest tal oli oma orupõhjas olevast kodust lumega tunduvalt raskem välja saada. Aga tema on surnud. Mulle meeldib ausalt öeldes lumeta soojapoolne talv ka. On lihtsam ja kergem, vähem kütmist, pole lumekühveldamist jne. Aga ilmateade selliste vähemuse arvamistega ei arvesta. Õige eestlane muidugi jälgib Eurovisiooni ja elab omadele kaasa. Ja ka igasugu MM-isid ja EM-isid ning olümpiaid. Õige eestlane on tõsine tugitoolisportlane. Teda ei häiri ka see, et Eestis ei ole enam tõsist ajakirjandust, ajakirjandus on saanud osaks ajaviitest ja natuke ka propagandast, mis peaks olema vastus "Kremli propagandale". Aga seegi upub spordi ja seltskonnaklatši alla. Kui see vastu hakkab, tuleb lugeda näiteks New York Timesi või kasvõi lenta.ru või rbc. ru kommentaare. Sääl on tõsist analüütikat ja asjalikke vastuväiteid ametlikult poolt kostvatele propagandistlikele sõnavõttudele. Aga õige eestlane ei oska ju enam vene keelt. Eks nii ole lihtsam ka venevastane olla...

Asi pole ainult kliimas

Pärast Pariisi kliimakonverentsi näivalt edukalt, uue ja siduva leppeni viinud lõpetust, on press üsna optimistlik. Mõistetav, aga mitte päris mõistlik. Kliima soojenemine on ainult üks meie elulaadi, meie tsivilisatsiooni tagajärgi. Nagu liikide kiire väljasuremine, elusolevustest aina tühjemate ookeanide saastumine plastikuga, maastikute monokultuuristumine. Seda kõike tuleks näha seoses, ühe tervikuna ja siis midagi ette võtta. Mis tähendab enne muud seda, et tuleb elulaadi radikaalselt muuta. Minna raiskavalt, vana äraviskamisele ja uue ostmisele orienteeritud tsivilisatsioonilt säästvale. Nagu on rääkinud paavst Franciscus, kelle vastu tunnen aina suuremat sümpaatiat. Päris tore olla katoliiklane, kui meil on selline paavst!

Türgi -- liitlane või islamistide viies kolonn?

Ei tule meelde, et meie pressis oleks Türgit eriti kritiseeritud. Võime siis lugeda, mida temast arvab USA politoloog Ted Galen Carpenter. Quod non licet bovi, licet Jovi. Meil on sõnavabadust napilt, sääl veel tublisti. Ning sääl vaadatakse asju mõnikord mitmest nurgast.

http://nationalinterest.org/blog/the-skeptics/it-time-expel-turkey-nato-14518

ning samalt autorilt, meitele ehk huvitavamgi:

http://www.cato.org/blog/european-defense-americas-national-narcissism

Государь не диктатор

Очень правильно пишет в Lenta.ru историк Кирилл Соловьев: "Вопреки распространенному представлению, роль монарха в императорской России была не столь существенна. Государь во многом был лишь игрушкой в руках различных придворных олигархических группировок. Поскольку ему зачастую приходилось легитимировать решения, принимаемые не им, эту систему невозможно было изменить изнутри." Такова более или менее ситуация и в нынешней, "путинской" России. И глупо назвать Путина диктатором. И он, если не игрушка в руках различных группировок, то на каждом шагу должен считаться с их интересами. Ведет ли все это опять к революционной обстановке? Пока это не очень вероятно. Если только не начнется настоящая война между Россией и его немногочисленными союзниками и блоком стран под руководством США. По-моему одна из больших ошибок "русской политики" Запада, втч. и Эстонии в том, что не видят, не хотят видеть, кто есть кто в России, не понимают, какие там существуют влиятельные группировки,и каковы их отношения с властью. Попытаться достичь некую "regime change" не имея четкого понимания о том, каковы могут быть результаты такой попытки, в чьи руки могут попасть бразды правления, просто наивно.

Obama & Putin

Midagi lugemiseks ja mõtlemiseks.

http://atimes.com/2015/12/a-climate-change-in-us-russia-ties-bodes-well-for-syria/

Kadunud impeeriumid

Urmas Sutrop eksib, kui arvab, et minu ideaal võiks olla Venemaa kahe 1917. aasta revolutsiooni vahel. Ei. Minu ideaal on Vene impeerium, tsaaririik, Stolõpini Venemaa. Vene revolutsioon on osa üleilmsest geopoliitilisest katastroofist, kaosest, milles mõni riik ja rahvas mõneks ajaks endale rahulikuma paigakese, päästerõnga leiab, kuni uus maru nad jälle endasse haarab. Uue aja kultuur sündis impeeriumides, kardan, et me ei ole saja aasta jooksul suutnud seda hoida ja edasi viia. Kas USA ei ole uus impeerium? Vaevalt. Seni on ta XIX sajandi lõpust, Hispaania-Ühendriikide sõjast alates impeeriume aina lõhkuda aidanud. Esialgu näib, et pärast impeeriume on tulnud ja tulemas barbarite aeg. Kuigi mõned barbarite päälikud püüavad võtta keisrite või sultanite rolli. Ja mõned impeeriumidele ustavad inimesed püüavad päästa, mis päästa annab. Aga see enamasti ei õnnestu. Nagu ei õnnestunud Koltšakil, Wrangelil, Canarisel...

Poola kuningriik, Türgi keisririik ja Euroopa

Lääne-Euraasias on kaks riiki, kes kuidagi ei saa jätta hüvasti oma suurriikliku ajalooga -- Poola ja Türgi. Poola uus valitsus pöördub omal moel tagasi ideoloogia juurde, mis oli poolakate seas oluline XIX sajandi keskpaiku. See oli "Poola messianism", usk sellesse, et Poolal on Jumalast antud rahvaste lunastaja roll, Poola peab ahistatud maailma tooma vabaduse. Ennekõike muidugi vabastama jagatud ja kaardilt kadunud Poola anastajate -- Venemaa, Austria-Ungari ja Preisimaa küüsist, taastama tema kunagises aus ja hiilguses. Ning muidugi ainuõiges katoliku usus, millest allakäinud Euroopa on osalt loobunud. Nüüdne Õiguse ja Õigluse partei valitsus käitub, nagu teaks tema paremini kui teatakse mujal Euroopas, mis on õigus ja õiglus. Saame näha, kas õigele teele pöördunud Poolal õnnestub hukkaläinud eurooplasi hukatusest päästa.

Türgiga on asjad veidi teisiti. Seda, et tema käib õiget jalga ja teised valet, näivad Türgi praegused juhid samuti kindlalt uskuvat. Ent Türgi imperiaalne minevik on vägevam kui Poolal ja see ei anna Erdoganile ja tema omadele selgelt rahu. Ühe Türgi vanema ajaloo spetsialisti käest kuulsin, et Osmani riigi valitseja ei nimetanud end esialgu sultaniks, vaid ... keisriks (kesar), leides, et seaduslikult kuulub temale see, mis kunagi kuulus Rooma keisrile. Nii elasidki Türgi võimukandjad usus ja lootuses, et järgmist aastat võtavad nad vastu juba Roomas. Huvitav, kas Erdogan ja tema õukond mõlgutab sarnaseid mõtteid ka praegu. Igatahes on nukker jälgida Euroopa kunagiste suurriikide liidrite kummardusi Türgi diktaatori ees, kaitseid teda meelitada ja ära osta. Pole võimatu, et Euroopasse valguva põgeniketulva taga on Türgi võimude selge püüd Euroopat sedasi kahel moel mõjutada. Ühelt poolt saab Türgi niiviisi endale välja kaubelda soodustusi EL liikmekssaamiseni välja, teiselt poolt aga on teinud esimese sammu Euroopa "pehme vallutamise" teel. Nii või teisiti, toetades Türgit ja tülitsedes Venemaaga käituvad Euroopa riigid minu meelest rumalasti, lühinägelikult. Venemaal ei ole ressursse Euroopas oma korda maksma panna, Türgil on selleks demograafiline ressurss juba praegu.

Eriti tragikoomiline on lugu muidugi sellega, kuidas on lugu euroopalike väärtustega, millest me nii palju armastame rääkida, Türgis. Sellest kirjutab asjalikult Christopher de Bellaigue:

 http://www.nybooks.com/articles/archives/2015/dec/17/erdogan-sultan-turkey/?utm_medium=email&utm_campaign=NYR+Krugman+de+Bellaigue&utm_content=NYR+Krugman+de+Bellaigue+CID_2af3e235cd491e57e9cfadeb068c7d75&utm_source=Newsletter&utm_term=The%20Sultan%20of%20Turkey

Nüüd jääb oodata (ja vahest isegi loota?) ja vaadata, kuidas asjad edasi arenevad ja kust ilmub välja see tarku prognoose oma tiivalöögiga segi ajav Nassim Talibi must luik. Ajaloo ettearvamatuses on midagi hingekosutavat.

Türgi sõjas olin mina...

Lapsepõlves kuulsin ühe koolivenna vanaisa suust üht Türgi sõja laulu, mis algas:

Türgi sõjas olin mina
vapper soldat rädavoi,
lassin püssist välla tina
türgi silma oi-oi-oi.

Türgi sõdadel on meie folklooris ja ajaloopärimuses oma roll. Ja näib, et nüüd ka propagandas, ideoloogias, mis on omal kombel folkloori jätk, edasiarendus. Seekord oleme ideoloogilises sõjas küll rädavoid teisel poolel, aga "aig om sääne".

Maailm on muutunud veel rahutumaks: eile tulistasid türklased alla Vene lennuki. Pole selge, kas too tungis Türgi õhuruumi või ei. Türgi andmetel toimunud see, kui SU-24 lendas üle kitsa Türgi maariba, mis kiiluna ulatub Süüriasse. Igal juhul on piirist piirini siin vähem kui 5 kilomeetrit ja lennuk ei saanud viibida Türgi õhuruumis kauem kui pool minutit. Nii tundub, et türklased olid valmis avama tuld lennukile juba enne seda või siis hiljem, kui ta oli juba Türgi õhruumist väljas. Kui türklased tõesti Vene piloote kümme korda hoiatasid, siis seegi ei saa toimuda nii lühikese aja jooksul. Midagi siin ei klapi. Loogilisem on oletada, et lennukit oodati-varitseti, sõrm päästikul, nagu jahimees varitseb jänest, ja kui tuli võimalus, päästikule ka vajutati. Ning kuna Türgi on NATO liige, ei jää teistel tema liikmetel üle muud kui Ankaraga solidaarne olla.

See ongi geopoliitika. Türgit toetasid inglased juba XIX aastasajal, et takistada Venemaal pääsu Vahemerele või luua endale platsdarm Lähis-Idas. Kui selline oht tekkis, sekkusid Inglismaa ja tema liitlased, ähvardades Venemaad sõjaga või otse sõtta astudes, nagu Krimmi sõjas 1853 — 1856. Balkani rahvaste ootused-lootused, kes unistasid sellest, et Venemaa nad «Türgi ikke alt» vabastab, prantslasi-inglasi eriti ei huvitanud, suures poliitikas sellised pisiasjad erilist rolli ei mängi. Kui neid muidugi ei õnnestu kasutada propagandas. Nagu türklased praegu kasutavad seda, et teispool piiri Süürias elavad türkmeenid, kes räägivad tegelikult türgi keelt.

On vägagi alust oletada, et Türgil olid plaanid luua teispool piiri Süürias mingi okupatsioonitsoon, mis lubaks tal tõhusamalt sekkuda Süüria asjadesse ja takistada kurdide püüdeid luua endale ISISe käest vabastatud Põhja-Süüria aladel mingi pooliseseisev väike-Kurdistan analoogselt Iraagi omale. Sellist asjakäiku türklased kardavad. Intsident SU-24ga sobib väga hästi Türgi strateegiasse selles regioonis. Oma sihte taotledes sunnib Türgi oma NATO-liitlasi teda toetama. See on ohtlik: niimoodi võivad suurriigid, ennekõike USA sattuda pantvangideks väiksemate vendade kohalikkudes mängudes, kust neil pole alati lihtne välja saada. Last not least on Türgi püüdel toetada oma suguvendi-türkmeene mõndagi ühist Venemaa toetusega Krimmi ja Donbassi venekeelsetele elanikele. Ameeriklaste-natolaste suhtumine Türgi tegevusse erineb kõvasti nende suhtumisest Venemaa tegevusse Ukrainas. Niisugune on juba kord reaalpoliitika, Realpolitik.

Міръ сталъ еще беспокойнѣе: вчера турки сбили россійскій самолетъ, неясно, вторгся ли онъ въ воздушное пространство Турціи или нѣтъ. По турецкимъ данным это произошло, когда СУ-24 перелетел узкую полосу турецкой территоріи, вдавшуюся клиномъ въ Сирію. Во всякомъ случаѣ – дистанция от границы до границы тутъ не болѣе 5 километров – он не держался тамъ дольше полминуты. Значитъ турки были готовы открыть стрельбу на него до этого или же сбили его, когда онъ находился уже внѣ турецкаго воздушнаго пространства. Если въ самомъ дѣлѣ турки предупредили русскихъ пилотов десять разъ, это врядъ ли может произойти за такое короткое время. Что-то тут не такъ. Логичнѣе предположить, что самолета ждали, как охотникъ ждетъ зайца, палецъ на куркѣ и когда появилась возможность, сразу на курокъ и нажали. И такъ какъ Турция является членомъ НАТО, другімъ странамъ-членамъ не остается инаго выхода, какъ выразить солидарность съ Анкарой.

Это и есть геополитика. Турцію поддерживали англичане уже въ XIX вѣкѣ, не давая Россіи выйти на Средиземное море и создать себѣ плацдармъ въ Ближнемъ Востокѣ. Если возникла такая возможность-опасность, Англія и ея союзники вмешивались, угрожая Россіи военными действиями или въ самомъ дѣлѣ вступая въ войну съ ней, какъ во время Крымской войны 1853-1856 годов. Интересы и чаянія балканскихъ народовъ, надеющихся, что русскіе ихъ освободятъ отъ «турецкаго ига» англичанъ и французовъ не очень интересовали, въ большой политикѣ такіе мелочи особой роли не играютъ. Если только ихъ не удается использовать в пропагандѣ. Как турки ныне пользуются темъ, что на сирійской сторонѣ границы обитаютъ тюркмены, въ сущности говорящіе на турецкомъ языкѣ. Есть все основанія предположить, что Турція имѣла планы создать на сѣверо-западѣ Сиріи, у своихъ границъ, некую оккупационную зону, позволяющему ей эффективнѣе вмѣшиваться въ сирійскія дѣла и пресѣкатъ попытки курдовъ создать въ освобоженной от ИГИЛ части сѣверной Сиріи свой маленький полу-независимый Курдистанъ наподобіе иракскому. Такого развитія событій турки очень боятся. Инцидентъ съ СУ-24 хорошо вписывается въ стратегію Турціи въ регіонѣ. Преслѣдуя свои цѣли, Турція принуждаетъ своихъ союзниковъ по НАТО ее поддерживать. Это небезопасно: такимъ образомъ великія державы, прежде всего США становятся заложниками въ политическихъ играхъ локальныхъ державъ, откуда имъ иногда нелегко выйти. Last not least поддержка Турціей своихъ соотечественниковъ-тюркменовъ въ Сиріи имѣетъ много общего съ россійской поддержкой русскоговорящих жителей Крыма и Донбасса. Отношеніе американцевъ-натовцевъ къ турецкимъ действіямъ сильно отличается отъ ихъ отношенія къ действіям Россіи на Украинѣ. Такова ужъ реальная политика, Realpolitik.

Võitlus Edgari trooni pärast

Mida enam jälgin võitlust Keskerakonna liidri tooli või trooni pärast, seda selgemaks saab mulle, et siin pole vastakuti Edgar ja Kadri või Edgar ja veel keegi, vaid mitmed inimesed, kes juba sihivad Edgarist vabaks jäävat kohta. Mis tähendab, et mõnedki Edgari pooldajad oletatavasti ei usu, et ta kaua jätkab ja võitlevad, et juba ette kindlustada oma positsiooni.

Kolm kurja kuju rüütlit

Üks sõber pakkus välja hüpoteesi: kuna Venemaal oli vaja vaenlast, lepiti kokku ühe või mitme Balti riikide poliitikuga ja need alustasid või andsid omalt poolt hoogu siinsetele Vene-vastastele sammudele. See tuli mulle meelde, kui vaatasin netis pilti kolmest presidendist, kes uhkelt teatasid, et pahade vene poistega nad koos samas liivakastis ei mängi ja sõjamängu ka kaasa ei tee. Kahe üsna ilmetu-tujutu olekuga riigipää kõrval paistis eredalt silma tige Leedu tädi Dalija. Tema mulle kõigepäält meelde tuletaski seda lugu Venemaa vaenlaste-tellimusest. Kui see nii on, esineb tädi Dalija suurepäraselt. Ja meenutab mulle omakorda aastate eest Vilniuses-Wilnos nähtud raamatut. See oli mingi kroonika akadeemiline väljaanne, kroonikas oli ms. juttu ühe Leedu valitseja (vist Vytautase) sõjakäigust moskoviitide maale, kus ta pannud oma oda vastu Kremli väravat ja lubanud selle ussipesa maatasa teha, kui nad veel talle vastu julgevad hakata. Raamat oli välja antud Moskvas, keegi Leedu haritlane oli selle sääl avastanud, kogu tiraaži kokku ostnud ja Leetu toonud. Eksemplaril, mida mida nägin, oli kokkupandult näha määrdunud joon kohal, mida nimetasin: raamatut oli sellelt leheküljelt ilmselt väga tihti avatud ja loetud. On see siis tõesti Moskva tellimuse usin täitmine või lihtsalt poliitiline põlverefleks, igatahes on kolm kurja kuju rüütlit ja nende juurde kuuluvad teenrid, (sõja)sulased ja papid valmis tegema kõik, et vana Euroopa ja Venemaa leppimine teoks ei saaks. Äkki näeb mõni leedulane unes, et ta seisab Kremli müüri ääres, oda käes... Või on asi palju lihtsam: tellimus ei tule Moskvast, vaid ookeani tagant. Ei mingit Eurussiat, mis võiks USAga konkureerida.

Veel geopoliitikat

Panen siia vähe täiendatult loo, mille kirjutasin erakonna listi. Kirjutasin enne Pariisi veresauna, kuid nüüd on ta ehk aktuaalsemgi.

Vahest on mõtet üht-teist siiski selgitada, kuigi olen ilmselt blogis ja siin listiski enamvähem ära öelnud, mis südamel. Kaks asja, mis omavahel muidugi seotud. Meie üldsuse väga tugev venevastasus ja usk, et NATO, s.o. USA meid kindlasti aitab Vene ohu vastu. Huvitav ja kurb on see, et venevastasust ei olnud Eestis enne 1940. aastat. Minu ema käis koolitüdrukuna (omal tahtel) koos teiste Puškini gümnaasiumi tüdrukutega Toome kliinikutes haavatutele luuletusi lugemas ja laulmas. Vene sõjamehed olid "omad"... Nii ei olnud eriti levinud sellised arusaamad nagu praegu, kus Venemaa on ajalooline Kurat, kes saab teistele teha vaid halba ja kellest tuleb võimalikult eemale hoida. Venemaast võõrutas ja veneviha sünnitas bolševike tegutsemine ja eriti veel sm. Stalini poliitika, kes toetus ka primitiivsele vene šovinismile. Pagulasest Vene filosoofil Ivan Iljinil on hää essee "Советскій Союзъ не Россія, mida soojalt soovitan internetist otsida ja lugeda. Sääl on ka meist, eestlastest-lätlastest ja meile sündinud ülekohtust juttu. Aga praegu... Püüan natuke analüüsida Venemaa kohta öeldut ja näen, et see on peaaegu alati üpris tendentslik. Nagu vaade Vene ajaloole, kus nähakse muudkui agressiooni ja anastamist. Võrdleme teiste suuremate ja väiksemate riikide ajalooga, siis ehk saame aru, et vahe Venemaa ja kasvõi armsa Rootsi vahel polegi nii suur. Rääkimata Hispaaniast ja Inglismaast. Eks lõpuks oleme kõik subjektid ja meil on omad sümpaatiad, oma hää ja halb. Ning peres, kus kasvasin, oli kuldne aeg, millest ikka hääd räägiti, just tsaariaeg. Kuigi mu vanaisa oskas riigivastase tegevuse eest isegi vangi sattuda ja talle mõisteti kuus kuud (sic!) vangimaja. Millest tal olid helged (sic!) mälestused. Vanglaülem soovis talle näiteks õnne tütre (minu ema) sünni puhul. Nii on mul ikka kurb mõelda sellele, millise riigi hävitas bolševistlik revolutsioon. Südames olen mõnevõrra Vene monarhist. Ja kui on õrngi lootus, et Venemaa võiks jälle muutuda millekski tsaaririigi taoliseks, ei saa ma teda kuidagi kuratlikuks jõuks pidada. Ja see lootus pole päriselt kadunud. Läheks liiga pikale kirjutada märkidest, mis ütlevad, et Putini lähikond püüab pidurdada stalinistliku fašismi pääletungi. Tolles fašismis näen praegu suurt ohtu nii Venemaale kui Eestile. Nii ei ole Venemaa üksainus Kurat, vaid sääl on erinevaid jõudusid. Meile armsad opositsionäärid, keda siin ikka käib ja kellele sõna antakse, on minu meelest naiivsed. Sama naiivsed kui tsaarikorra vastased sada aastat tagasi. Ja neil pole rahva seas mingit olulist toetust. Kui aga räägime Venemaast aina kui Putini Venemaast, soodustame tahestahtmata Vene fašiste. Arvan, et tuleks mõõdukalt-ettevaatlikult toetada Putinit ja Medvedevit. Kuidas, see on peene diplomaatia küsimus. Meie üldsus aga ei jaga üldse seda, misasi on diplomaatia. Oleme suuresti nõukogude inimesed, elame loosungite ja vastanduste maailmas. Pahempidi pööratud nõuka-aja "Что такое хорошо и что такое плохо" maailmas.

NATO ja USA toetus. Siin peaksime samuti mõtlema sellele, et riikidel on omad riiklikud huvid. Praegu on USA huvides Venemaa vaoshoidmine, uue "sanitaarkordoni" rajamine ja hoidmine Vene piiridel. Puhas geopoliitika, püüd vältida Euraasias riigi või riikide bloki tekkimist, kes võiks USA tegevusvabadust takistada. Ameeriklastel on õnnestunud esialgu ära hoida nn "Eurussia" sünd, st Venemaa ja "vana Euroopa" lähenemine. Siin on Ida-Euroopal olnud oma lõhestaja-roll, mis sai esimest korda avalikuks, kui idaeuroopa diplomaadid ameeriklaste sõna kuulasid ja nn. Vilniuse deklaratsioonile alla kirjutasid. Millega Eesti ja teisedki sisuliselt lakkasid olemast päris iseseisvad riigid. Meie välispoliitika on täiesti allutatud Ameerika huvidele ja avalik arvamus on seda suuresti toetanud. Kuid on märke, et see toetus hakkab kahanema. Eks inimesed saa aru, et ka USA ei ole hää tädi, kes teisi aitab vaid hääst südamest. Meid aidatakse, meie piiri kaitstakse seni, kui see on USA huvides. Aga see ei pruugi alatiseks nii jääda. Kui on vaja Venemaaga mingi suurem  diil teha, võib ka siin tulla suuremaid muutusi. Nagu tuli vahekordades Hiinaga, kui Kissinger sääl külas käis. Mis toob meelde pildi punaste kätte langevast Saigonist, kus viimased ameeriklaste õnnetud liitlased haarasid kinni lahkuvatest helikopteritest, et veel oma hinge ja nahka päästa. Ja kui peaks tulema mingi suurem leppimine Moskva ja Washingtoni vahel, jääb Eesti äkitselt toeta. Ja kuna oleme oma suhted Venemaaga, venelastega nii kihva keeranud, võib see meile üsna kalliks maksma minna. Oleme aidanud luua endast Venemaal pildi kui väikesest õelast riigist-rahvast, kes on jäigalt venevastane. Ma ei oska hinnata sellise arengu tõenäosust, kuid see pole kindlasti null. Ja sellega tuleb arvestada. Õppides näiteks Soome kogemusest. Enne mind on vaid üks autor söandanud neil teemadel generalnaja linijast kõrvale kalduda ja soomestumist soovitada, see on Toomas Kiho. Tark inimene ja poliitikaski kogemustega. Ning ma ei oska ka hinnata seda, kuivõrd Eesti militariseerimine suurendab pingeid Venega ja ohtu, et konflikti teravnedes võib siin päris löömaks minna. Aga kui läheb, on see Eesti lõpp. Veel üht sõda me üle ei ela. USAle aga ei oleks Eesti laastamine mingi eriline kaotus. Nagu kirjutab George Friedman, on Ameerika nii võimas, tal on nii palju ressursse, et ta võib teha suuri vigu ja sellest ikka suurema kahjuta välja tulla. Aga Ameerika suurem viga võib meile saatuslik olla, nagu ta on olnudki mõnele väiksemale riigile. Nagu Lõuna-Vietnam, Iraak, Liibüa... Kas see, kui seame end konflikti (ja võimaliku sõjalise konflikti) eesliinile, suurendab meie turvalisust või ei? Ma ei tea vastust. Aga keegi peaks oskama sellele küsimusele kaine, lausa rehkendatud vastuse suutma anda. Miks seda ei ole? Kas sellega tegeldakse?

Venemaaga aga tuleks kiiresti leida mõistlik kompromiss. Seda on pooldanud isegi tuntud Vene-vastane Zbigniew Brzeziński (huvitav, kas mulle kaugelt sugulane, mu vanaisa vaarema nimi oli Magdalena Brzezińska). Ukrainast peaks saama föderatsioon, kus vene keel on üks riigikeeli, marurahvuslastele sääl tuleks suukorv pähe panna ja Donbassile garanteerida selles föderatsioonis eristaatus. Ja Eesti peaks üle saama knee-jerk-reactionist toetada kõiki, kes on Venemaa vastu.

Pariis ...

Ema elas sääl mitmeid aastaid, kodunes, leidis sõpru. Isa vanalell Leon elas sääl aastaid pagulasena XIX aastasaja keskpaiku. Kui esimest korda Pariisi sattusin, oli kummaline tunne: et kas tõesti see kõik, Ladina kvartal, Nòtre Dame, Louvre, sillad Seine'il, ongi päriselt olemas, ongi siin. Ja nüüd jälle -- kas siis tõesti see, mis juhtus, ei ole õudusunenägu. Tahaks ärgata, aga ei saa. Paremat tõelust, kuhu ärgata, pole. Või pole seda meiesuguste jaoks. Peame siin kuidagi hakkama saama. Ja konkreetselt tähendab see, et tuleb mõnest kenast illusioonist lahti öelda. Schengen ei sobi sellesse kurja maailma. Piire on tarvis. Mida rohkem piire ja kontrolli piiridel, seda tõenäosem on, et mõrtsukad jäävad enne vahele, kui tegutsema pääsevad.Ja muidugi, Siim Kallasel on õigus, nüüd tuleb kõigil kassidel, kes hiiri oskavad püüda, koos tegutseda. Ja võitluses Kuradiga (Kuradiks hakanuga) võib kindlasti otsida abi ka Vanapaganalt.

Kurat ja Vanapagan

Kord kirjutasin sellise päälkirjaga essee. Arvan, et üks paremaid, mis olen kirjutanud. Nüüd tuleb ta mulle tihti meelde. Nagu äsja kirjutasin, on meil rahvuslus, parem ehk oleks öelda natsionalism, omamoodi religioon. Ning mis on oluline: selleski religioonis, nagu paljudes muudes, on oluline tegija Kurat. Mõnedki sektandid tegelevad hoopis enam Kuradiga kui Jumalaga, Kuradit kardetakse, Kuradi kurja nõud nähakse pea igal pool, kõik, mis kahtlane tundub, on Kuradist, kõik, kes meie usuõpetusega nõus ei ole, on Kuradi käsilased. Tuleb tuttav ette? Paneme Kuradi asemele Venemaa või Putini ja ongi pilt paljude kallite kaasmaalaste mõttemaailmast. Mis ime, et allakirjutanut niisamuti peetakse Kuradi, st. Venemaa käsilaseks, mõjuagendiks vms. Ja vaielda-õiendada pole siin erilist mõtet. Sest, nagu essees seletan, kui ustakse Kuradisse, on kõik võimalik, loogika enam ei kehti. Ja Kuradisse uskujad on olnud kõige hullemad teiste tagakiusajad, piinajad, hävitajad. Oli see Kurat siis vaimulik nagu omaaja inkvisiitoritele ja nüüdsetele fanaatikutele, näiteks islami-ilmas, või ilmalik, nagu bolševikkudele (kapitalistid, papid, kosmopoliidid...) või natsidele (juudid). Usk Kuradisse sünnitab Kuradi, muudab mõned inimesed kuraditeks, paharettideks. Ma Kuradisse ei usu. Vanapaganasse küll. Ja maailmapoliitikat teevad sageli, võibolla isegi enamasti vanapaganad, kes tahavad hääd, aga välja tuleb nagu ikka. Riigid käituvad oma kodanike madalama IQ taseme järgi, käituvad nagu jonnakad lapsed või siis nagu vanapaganad. Ja siin pole USA ja Venemaa vahel nii suurt vahet, nagu tahetakse uskuda. Pole nii suurt vahet kui maal ja taeval. Või Jumalal ja Kuradil. Kuigi jah, õigus on George Friedmanil, kes kirjutab, et USA võib teha väga suuri vigu, aga tänu oma väga suurtele ressurssidele, need vead talle saatuslikuks ei saa. Pole selge, kas tal õnnestub praegu bolševike ja post-bolševike vead kuidagi parandada või satub ta uuesti kriisi. Oleks aga rumal oodata Venemaa kriisi-sattumist või veel enam, tema lagunemist. Nagu seda, et tülika naabri maja õhku lendaks. See on aga juba omaette teema.

Inkvisitsioon Eesti moodi

Inkvisitsioon Eesti moodi

Reageeringud paarile mu blogile, kus kirjutan põgusalt Eesti poliitikast ja maailmapoliitikast, on olnud üllatavalt ägedad. Nagu oleksin väga mõjukas isik, mitte põhiliselt maal elav vanamees, kes avaldab lihtsalt internetis oma mõtteid, reageerides sündmustele siin ja suures maailmas. Eks siis tule reageerida neile reageeringutele. Kõigepäält üllatas mind ebameeldivalt minu mõtete tsiteerimine Delfis täiesti eksitava päälkirja all «Kaplinski ootab Eesti sattumist Venemaa mõjusfääri». No ei oota küll, pean aga tulevikus tõenäoliseks. Ja arvan, et selle võimalusega peab arvestama.

Mu blogile reageerisid mitmed Eesti tipp-poliitikud, kelle arvamustest pean lugu, kuid kellega ei saa avalikku diskussiooni pidada. Kuna, nagu on mitugi korda öelnud Lennart Meri, ei saa poliitik rääkida päriselt seda, mida mõtleb. Nii see ongi. Ja kuna minul on võimalus rääkida-kirjutada, mida mõtlen, siis teen seda. Usun ka, et see on mu kohus. Olgu need mõtted siis kellelegi meeltmööda või ei. Kord avaldasin arvamust nn. Vilniuse deklaratsiooni kohta, kus Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid sisuliselt toetasid USA ettevalmistusi Iraagi sõjaks. Hiljem osutus, et minu kahtlused selle sõja põhjendatuses olid õigemad kui meie suure liitlase juhtide omad. Nii võib mul vahel olla õigus. Kuid ma ei ole poliitik ja ei pretendeeri sellele, et mul on alati ja tingimata õigus.

Mis puutub hr. Taevere poolt minule ja Edgar Savisaarele esitatud kümnesse küsimusse, siis oleks huvitav teada, miks just minule ja Savisaarele ja mitte (veel) mõnele teisele. Küsimustele ma aga vastata ei kavatse. Miks? Sest nad meenutasid mulle väga üht raamatut, mis mul on isegi kodus riiulil. See raamat on Bernard Gui «Inkvisiitori käsiraamat», kus inkvisiitorit õpetatakse kuidas ketserluses kahtlustatavat küsimustega kimbatusse viia. Ülekuulatavalt tuli küsida küsimusi, millele ta pidi vastama kas tunnistades õigeks kiriku põhilised dogmad, näiteks Jeesuse jumaliku-inimliku loomuse, pattude andeksandmise, põrgu ja paradiisi kohta või ei. Kui kahtlustatav keerutas, vältis küsimusele otse vastamist või vastas küsimusele küsimusega näiteks «Kes siis selles kahtleb?» vms, oli asi juba kahtlane ja tema usu uurimiseks tuli kasutada karmimaid meetodeid.

Olen kirjutanud, et Eestis on rahvuslus omamoodi religioon. Hr. Taevere küsimused kinnitavad seda hästi: need on otsekui inkvisiitori küsimused inimesele, keda on põhjust kahtlustada selles, et ta ei tunnista selle rahvusliku religiooni olulisi dogmasid. Need dogmad käivad Molotov-Ribbentropi pakti, Eesti annekteerimise, küüditamiste ja nüüd siis Krimmi kuuluvuse kohta. Ketser on siis oletatavasti see, kes arvab, et too kurikuulus pakt ja Eesti annekteerimine 1940. aastal oli seaduspärane ja Krimm kuulub Venemaale (resp. Türgile, Islamiriigile või veel kellelegi). Inimene, kes vastab, nagu kord ja kohus, on õige eestlane, kes ei vasta, ei ole õige eestlane. Lihtne ja elegantne. Ainult et ma ei näe mingit põhjust, miks peaksin mingi sellise, olgu rahvusliku või muu inkvisitsioonikohtu ette astuma. Pääle muu meenutab see mulle, kuidas mind omal ajal teistsuguses ketserluses kahtlustatavana üle kuulasid julgeoleku ja partei asjamehed. Nii et pärast valutas pää.

Oma mõtteavaldustes ei ole ma muidugi eriti originaalne. Suuresti ütlen ümber seda, mida on öelnud näiteks Henry Kissinger, endine USA saadik Moskvas Jack Matlock või Strategic Forecast Institute juhataja George Friedman. Viimane ennustas muide juba aastaid tagasi, et kui Ukraina peaks tegema pöörde läände ja näiteks plaanima liituda NATOga, Venemaa igal juhul sekkub. Nagu sündiski. Ning mulle meeldib Kissingeri mõte mingi uue Viini kongressi vajalikkusest, kus, nagu 1815. aastal, mõjukad riigid lepivad kokku selles, kuidas üksteise riiklikke huvisid arvestades luua uus maailmakord. Mis tahestahtmata tähendab ka maailma jaotamist mõjusfäärideks, kutsutagu neid kuistahes. Ja rahulikumas, vähem antagonistlikus maailmas ei tähenda kuulumine ühte või teise mõjusfääri midagi kohutavat, tähendab ainult seda, et mõne suurriigi huvidega peab tõsiselt arvestama, nendega ei tohi minna vastuollu. Nii oli Soome ja Nliidu vahekordadega külma sõja aegadel. Eesti kuulub praegu minu meelest küll selgelt USA mõjusfääri, kes on seda üsna agaralt laiendanud. Vähemalt juba nimetatud Vilniuse deklaratsioonist saadik ei ole Eesti enam päriselt iseseisev riik, vaid riik, kes teeb otsusi, mõeldes ennekõike sellele, kustpoolt talle võidakse kõvema malakaga pähe lajatada. Ning Vilniuses diplomaatide ette pistetud paberile alla kirjutades andsime ka Venemaale signaali, et oleme valmis igal juhul kaitsma Ameerika huvisid. Peterburi külje all paikneva Eesti kuulumine ookeanitaguse riigi mõjusfääri ei ole pikas perspektiivis päris normaalne.Võimalik tulev uus Viini kongress võib siin rahulikuma maailma huvides asjad paremini geograafiaga kooskõlla viia ja näiteks Balti riikide staatust mõnevõrra muuta. Kõige parem oleks, kui see sarnaneks näiteks neutraalse Austria omaga.

Eesti julgeoleku seisukohalt ei ole praegune seotus USA-NATO Venemaa-vastase heidutusstrateegiaga minu meelest kõige parem lahendus. Üleujutust saab tammiga tõkestada, kuid kui tamm tugeva tulva ees murdub, pühib tulv oma teelt kõik. USA baaside rajamine Eestis sunnib Venemaad vastusammudele ja suurendab pingeid, mille eskaleerumist on raske vältida. Ma arvan, et igaühel, kes tunneb hästi mänguteooriat, oleks selle kohta midagi öelda. Heidutusstrateegia juurde ei kuulu minu arvates küll võimaliku vastase pidev põhjamine ja tänitamine. Kui loome endale Venemaast vaenlase kuju, saame ise tahestahtmata ka Venemaa silmis vaenlaseks.

Oleks väga kena, kui selliseid asju arutaksime ilma dogmade ja tabudeta, ilma kedagi õigeusklikuks või ketseriks tembeldamata

Vaenlase kuju ja päris vaenlane Образ врага и настоящий враг

Venemaast vaenlase kuju loomine, Venemaa ja Putini otsatu põhjamine on mulle ammu läilaks läinud. Eriti aga viimasel ajal, kui USA toetab režiime, mis on Putini omast hoopis hullemad, tõelisi kurjuse impeeriume nagu Saudi Araabia, kes Ameerika abiga pommitab praegu Jemenit tagasi kiviaega. Või Erdogani Türgi, kus ajakirjanikke hulgi vangi pannakse ja peetakse julma sõda omaenda rahva, kurdide vastu. NATO lubas Türgit kaitsta, loomulikult Venemaa vastu...

Kuid hullem kui praegune USA maitse järgi sätitud ja meil vohav russofoobia on prioriteetide vildakus. Praegu on maailmale, maailmatsivilisatsioonile kõige suurem oht nn Islamiriik oma genotsiidide ja kultuurimälestiste hävitamisega. Venemaa on tsiviliseeritud maa, olgu tema poliitiline süsteem meie meelest halb. Ja Ukraina hädades on kõige enam süüdi ukrainlased, kes ei osanud oma riigis korda luua ja selle asemel tegelesid rumala ja vägivaldse ukrainiseerimisega, ukraina keele päälesurumisega ja ajaloo ümbertõlgendamisega mustvalges stiilis. Umbes, et kõik halb tuleb Venemaalt, et halvast pääseda, tuleb võidelda Venemaa vastu ja tema mõju vastu igas valdkonnas. Ideoloogia, millesarnast leiab mujalgi. Näiteks Poolas, kus võimule tulid arulagedad marurahvuslased, kes püüavad Poolast uuesti mingit Ida-Euroopa impeeriumi luua. Või meilgi, kus Venemaa klatšimine on saanud poliitikute ja žurnalistide üheks põhitegevuseks.

Ameeriklastel puudub arusaamine ajaloost, ajalooperspektiiv, nii tegelevad nad geopoliitilise kemplemisega, nägemata asju laiemalt. Taipamata, et Islamiriik on ohtlik nakkuskolle, et religioosne totalitarism on hoopis visama hingega kui mõne riigi ekspansionism, et tema väljajuurimine on palju raskem kui jagusaamine mõnest geopoliitilisest konkurendist. Lohutav on lugeda, et Ameerikas on siiski inimesi, kes näevad asju õigemas perspektiivis. Nagu vanahärra Kissinger, kes samuti leiab, et kõige suurem oht maailmakorrale ja tsivilisatsioonile on ISIS ja võitluseks tema vastu tuleb leida mingi kompromiss ka Venemaaga. Annaks taevas, et see sünniks ennem kui on hilja. Ennem kui ISIS levib kasvõi Pakistani ja saab oma valdusse tuumapommid.

Создание образа врага из России, бесконечное поношение России и Путина, мне давно претит. Но особенно в последнее время, когда США поддерживают режимы, намного хуже путинского. Как Саудовская Аравия, настоящая империя зла, которая с помощью Америки бомбит Йемен назад в каменный век. Или Турция Эрдогана, где массово арестовывают журналистов и ведут войну против собственного народа, против курдов. НАТО обещало прийти на защиту Турции, конечно против России...

Но хуже цветущей у нас руссофобии, настроенной под американский вкус, ошибочно установленные приоритеты. Сейчас наибольшую опасность для мира, для мировой цивилизации представляет собой т. н. Исламское государство со своими геноцидами и уничтожением памятников культуры. Россия остается цивилизованной страной, пусть ее политическая система нам кажется неудовлетволительной. И в бедах Украины в первую очередь виноваты сами украинцы, которые не сумели навести в своей стране порядок и вместо этого занимались глупой и насильственной украинизацией, навязыванием украинского языка и переосмыслением истории в черно-белом стиле. Что все плохое родом из России, и чтобы избавиться от плохого, надо бороться против России и ее влияния во всех сферах. Идеология, которая существует и в других странах восточной Европы. Например в Польше, где к власти пришли бестолковые националисты, которые стремятся превратить Польшу в некую новую восточно-европейскую империю. Или у нас, где сплетни о Росси стали одним из главных занятий политиков и журналистов.

У американцев отсутствует понимание истории, историческая перспектива, так они занимаются геополитическими тяжбами, не видя полную картину творящегося в мире. Не понимая, что Исламское государство опаснейший источник заражения, что религиозный тоталитаризм намного более живуч чем экспансионизм некоторых государств, что его корчевание намного сложнее чем сведение счетов с геополитическими соперниками.

Korruptantlikke mõtteid

Kas korruptsioonis ei ole vahel ka midagi hääd? Meie ideaal on õigusriik, riik, kus kõik inimesed on seaduste ees, ka riigi ja riiklike instantside poolt jaotatavatest hüvedest osasaamises võrdsed. Mis tähendab seda, et riiklikult võttes peaksid kõik inimesed olema üksteisele võõrad. Mingit inimlikku lähedust, tutvust, sõprust, meeldimust olla ei saa. Ideaalne riik on masin, elamise masin, kui meenutada Le Corbusier'd. Päris nii see ei saa kunagi olema. Ja hää ongi. Mingi annus inimlikku nõrkust, lihtsalt inimlikkust peaks riigimasinasse ikka jääma. Korruptsioon, altkäemaksu andmine, sõbrale kasuliku kontrahti andmine loob inimeste vahel inimlikud suhted või kinnitab neid. Küsimus on ehk selles, kui palju korruptsiooni saab-tohib riigis olla. Ka siin peaks olema tasakaal. Olen hiina usku, ma arvan, et absoluutset hääd ja halba pole, halb on tasakaalu rikkumine. Niisiis oleks ka täielikult korruptsioonivaba ühiskond tasakaalust väljas. Nagu mõni Aafrika või Lõuna-Ameerika oma, kus korruptsioon on saanud kõikvõimsaks.

Lääne-Euroopa okupatsiooniplaanid

Prantsusmaal sattusin hommikulauas kokku mehega, kes nooruses, ju siis sel ajal, kui meie stagneerusime Brežnevi juhtimisel, tõlkis NATO jaoks vene keelest NLiidu sõjaväe salajasi dokumente, mis liitlaste kätte sattunud. Tema jutu järgi olid Moskval detailsed plaanid Lääne-Euroopa okupeerimiseks ja isegi nimekirjad inimestest, kes tuleks arreteerida ja teistest, kes tuleks olulistele ametipostidele panna. Näiteks olla olnud teada inimesed, kes pidanuksid saama mõne tähtsa ajalehe toimetajateks. Pole sellistest plaanidest mujalt kuulnud-lugenud.

Põllulilli pole enam

Kirjutasin kord Sirbis meie hävivatest, tegelikult peaaegu juba hävinud niitudest ja herbitsiididega töötlemata põldudest-nurmedest. Kutsusin ka üles kõiki, kellel on maad, olgu põldu või aeda, jätma kasvõi jalatäiski maad murutraktoriga üle käimata, kitkumata, ühesõnaga laskma sääl kasvada, mis loodus ise kasvatab. Vastukaja ei olnud. Sõites mööda Vissist Tartu-Võru teel näen suurt välja, mida hoolega murutraktoriga niidetakse, nii et umbrohuta ja lilledeta põldude vahel on mõned hektarid muru, inglise tüüpi muru, kus samuti ei kasva lilli. Mul on Vissist kurb mööda sõita. Austust väärib maaomaniku usinus, kes on sinna mitu tiiki rajanud, hulga puid istutanud ja kulutab palju selle tohutu muru hooldamisele. Kuid temagi, ilmselt enda teadmata, on osaline meie looduslike-poollooduslike koosluste hävitamises. Nagu suur osa inimestest, kellele hoolega pügatud muru on midagi eriliselt väärtuslikku. Nii väärtuslikku, et nad ei säästa aega ja energiat murusse ilmuvate lillede hävitamiseks. On isegi lugeda olnud arutlusi sellest, kuidas võidelda murus maarjalillede vastu... Võigas lugeda. Oli ju meil kord rahvuslill -- rukkilill, olid aasad ja põlluääred, kus kasvasid karikakrad, kellukad, jumikad... See kõik kaob kiiresti. Ning nende lilledega koos osa putukatest, liblikad, kimalased. Kelle kadumine omakorda kahandab õitsvate taimede võimalusi seemet kanda ja levida. Sel teemal on New York Timesis väga mureliku loo kirjutanud entomoloogiaprofessor Stephen Buchmann Arizonast: http://www.nytimes.com/2015/10/17/opinion/our-vanishing-flowers.html?action=click&pgtype=Homepage&module=opinion-c-col-right-region&region=opinion-c-col-right-region&WT.nav=opinion-c-col-right-region&_r=0.

Minu maakodu õuel on umbes ruutmeetrine kuhelik, mis jäi niitmata, kuna sääl elavad sipelgad. Aegamööda on sinna ilmunud mitmesuguseid taimi, nimetada võib köömet (mina kirjutan nii!), kollast karikakart, mailasi. Lugesin kokku ligi kakskümmend liiki. Ja neil taimedel olen näinud mitmesuguseid putukaid, neid ma korralikult ei tunne, aga liike võib olla umbes samapalju. Niisiis on ka pisikesest looduslikkude taimedega platsikesest kasu.

Oma üleskutsega jätta oma aiamaal lapike maad puutumata, looduse hoida-kasvatada, ei ole ma originaalne. Enamvähem sama üleskutse tegi omal ajal pühamees Assisi Franciscus, kes soovitas kloostritel jätta oma aedades samuti lapike maad harimata, et sääl saaks kasvada see, mis Jumal sinna kasvama pannud. Franciscuselt oleks meil palju õppida. Ka loodushoiu vallas.

Pada ja katel

Süürias ja Jemenis toimuvad päris sarnased koledused. Jemenist (kirjutan originaalipärasemalt) aga teatakse ja kirjutatakse hoopis vähem. Sest et sääl tegutsevad nagu omad hääd poisid. Kuid üht-teist siiski leiab:

https://foreignpolicy.com/2015/10/15/u-s-support-for-saudi-strikes-in-yemen-raises-war-crime-concerns/?utm_source=Sailthru&utm_medium=email&utm_campaign=New%20Campaign&utm_term=*Editors%20Picks

Hiina lennukid Süürias?

Vene saitidelt on lugeda, et peagi jõuavad Süüriasse ka Hiina sõjalennukid ja asuvad koos Vene omadega pommitama Assadi vastaseid. Kui see on nii, on maailmas midagi tõsiselt muutumas ja Ameerika poliitika vähemalt Lähis-Idas on läbikukkumise äärel.

Geopoliitilist

Eestis sõditakse agaralt geograafia vastu. Relvastumisele kuluvat üle 100 miljoni euro, riigis on reaalselt juba USA baasid, ajakirjandus on selgelt tendentslik kõiges, mis puudutab Venemaad. Nii jääb inimesel, kes Vene meediat jälgida ei suuda ja Venemaal pikemalt pole viibinud, mulje, nagu oleks Venemaa enamvähem see, mis NLiit Brežnevi või (tule taevas appi!) Stalini ajal. Tegelikkus muidugi on midagi hoopis muud ja vastupropaganda näib teenivat nende huvisid, kes tahavad Eesti rahvast uskuma panna, et Vene oht on tõesti väga suur ja iga hetk võidakse meid okupeerida-annekteerida ning küüditada. Tegelikult võib kindel olla, et Venemaa huvides on ainult neutraalne või siis Vene mõjusfääri kuuluv Eesti, kus pole USA (elik NATO, mis on seesama) baase. Mis eestlased oma kodus teevad, Kremli ei huvita. Nii et -- horribile dictu -- ei oleks Eestile mingit erilist kahju sellest, kui ta kuuluks USA mõjusfääri asemel Venemaa omasse. Mis oleks geograafiliselt 95% loomulikum ja mis varem või hiljem tõenäolikult ka sünnib. Meie huvides oleks teha kõik, et see ei sünniks vägivaldselt, sõjaga, tapmistega, pogrommidega. See on minu meelest Eesti julgeolekupoliitika põhiülesanne. Ja loomulikult: on udujutt, et geopoliitika ja mõjusfäärid kuuluvad minevikku. Nende pärast ju praegu Lähis-Idas ja Ukrainas sõditaksegi suuresti. Ja tuleb tunnistada, et Venemaa vähemasti julgeb otse välja öelda, mis on tema riiklikud huvid. USA kaunid ja silmakirjalikud jutud vabadusest, demokraatiast jms. ajavad iiveldama. Eriti, kui mõelda, kuidas praegu USA toetab Saudide interventsiooni Jemenis, kus tsiviilelanikkude kannatused pole väiksemad kui Süürias. Hävivad terved linnad, pommid tapavad pulmaseltskondi, hukkub imeline vana arhitektuur... Tõeline Evil Empire, Kurjuse Impeerium on Saudi Araabia, USA kauaaegne liitlane. Nii oma keskaegse ideoloogiaga kui nüüd juba sõjalise sekkumisega naaberriigi asjadesse.

Naeratav president?

Olen küsinud tuttavatelt, kas nad on näinud president Ilvest päriselt naeratamas või naermas. Keegi ei mäleta, et oleks näinud. President Rüütel naeratas küll, aga kergelt. President Meri naeratust mäletame küll: vahel oli see kunstlik, vahel siiras, nii nagu oli olukord. Ja nagu tõeline vigurimees, oskas ta ka nalja visates, vingerpussi tehes, näo tõsise hoida. Nii mõtlengi, et kas järgmine Eesti president on inimene, kes naeratab või ei. Kui presidendiks saab Siim Kallas, siis on meil igatahes naerusuine president. Minu meelest on naeratus ülimalt oluline asi. Nii peaks presidendi valimisel seda ka tõsiselt arvestama.

Karmid sõnad Euroopa kohta -- Суровые слова о Европе

Tasub lugeda ja mõelda -- Стоит прочитать и думать.

http://atimes.com/2015/09/the-price-of-europes-fecklessness/

Расшатывают...

Намедни Яна Тоом в телепрограмме упомянула о том, что в Европарламенте есть «ястребы», которые политикой санкций против России хотят «расшатывать путинский режим.» К сожалению, кажется, что это действительно так. Ничему из недавней истории не учились. Ведь уже расшатали режимы Саддама Хуссейна, Муаммара Каддафи, расшатывают режим Башара Ассада. А результат – нашествие сотен тысяч беженцев (а сколько среди них лжебеженцев?) на Европу. Скоро их будет уже миллион. А европейские лидеры в панике, как будто это нашествие для них оказалось полным сюрпризом. Не хватит ли интервенций и расшатываний? 

Eesti voolujoonelisemaks? -- За более обтекаемую Эстонию?

Palju juttu Gunnar Oki jt plaanidest meie haridussüsteemi, teaduse, kultuuri ümberkorraldamiseks. Autorid soovivad seda, mis on nüüdses maailmas tingimata vajalik, a must -- riigi konkurentsivõime suurendamist. Sellest ettepanek minna osaliselt üle ingliskeelsele kõrgharidusele, liita väikesed instituudid suuremate ülikoolidega jne. Probleem on selles, et väike rahvusriik ei ole juba iseendast piisavalt konkurentsivõimeline, ei ole ökonoomne. Loomulik siis, et tõhususe, konkurentsivõime huvides tuleb Eestit muuta vähem Eestiks, vähem etnilis-rahvuslikuks riigiks. Mis on paljudele eestlastele jumalateotus, loobumine neist ideaalidest, mile järgi käisid meie rahvuskangelased, meie vaimsed ja poliitilised liidrid. Meie ees on väga tõsine probleem. Ühelt poolt tuleb Eesti muuta voolujoonelisemaks, ökonoomsemaks, teiselt poolt -- säilitada tema eestilikkus. Ma ei ole kindel, et see on võimalik.

Kui seesinane plaan teoks saab, kangastub mu silme ees Eesti, kus aina enam eestlasi räägib inglise keelt, eesti keeles ajavad aga oma asju keeleinspektsiooni valvsa pilgu all siinsed venelased ja neegritest põgenikud.




Много разговоров о плане Гуннара Окка и др. о перестройке нашей системы образования, науки, культуры. Авторы хотят того, что в нынешнем мире абсолютно необходимо, a must -- повышения конкурентоспособности страны. Из-за этого предложение отчасти перейти в сфере высшего образования на английский язык, слить малые институты с крупными университетами, итд. Проблема в том, что малое национальное государство уже само собой недостаточно конкурентоспособна, не-экономична. Естественно, что в интересах эффективности, конкурентоспособности следует сделать Эстонию менее эстонским, менее этническим-национальным государством. Что для многих эстонцев является кощунством, отречением от тех идеалов, которыми руководствовались наши национальные герои, наши духовные и политические руководители. Стоим перед очень серьезной проблемой. С одной стороны необходимо увеличить обтекаемость, экономичность страны, с другой стороны -- сохранить ее эстонский характер. Не уверен, что это возможно.

Если сей план превратят в жизнь, то перед моими глазами мерещится Эстония, где все больше эстонцев говорят на английском языке, а по-эстонски под зорким глазом языковой инспекции общаются здешние русские и беглецы-негры.

Цивилизованные нации, соединяйтесь!

Первую мировую войну иногда называют европейской гражданской войной. Эта война была началом заката Европы, европейских империй и началом подъема Америки, Соединенных Штатов. Вторая мировая война была в некотором смысле просто продолжением, заключительным эпизодом этой войны. Холодная война была уже американской войной за мировую гегемонию против единственного соперника, единственной угрозы такой гегемоний – Советского Союза. Америка по-видимому не чувствует себя в безопасности, пока на земном шаре существует государство или блок государств, обладающие сравнимой с ней мощью. Теперь кажется, что США решились на конфронтацию с Россией как наследницей СССР, которая, если ей удастся создать некую коалицию со странами Средней и Западной Европой, прежде всего с Германией, может угрожать американской гегемонии, стать угрозой тому, что Вашингтон считает своими жизненными интересами. Новая холодная война – война гибридная, ведется она при помищи экономических санкций против России, сильной поддержкой антироссийских сил в Восточной Европе и пропагандой. Мне кажется, что тут было бы уместно назвать эту новую холодную войну северной гражданской войной. Тут серьезно столкнулись две сильные блоки государств – Запад (США и Европа) с одной, Россия со своими союзниками с другой стороны. Главным зачинчиком тут, по-моему, являются США. И меня удивляет, что, ведя войну с Россией, они недооценивают таких одиозных противников, претендентов на роль региональных гегемонов, как Исламское Государство или Турция. И не очень брезгливо выбирают себе союзников, будь то Саудовская Аравия или нынешние власти Украины. Боюсь, что и тут победителем из нынешней схватки смогут выйти исламисты, будь то ИГИЛ или некий похожий блок стран Юга. Как в ХХ веке на мировой арене появился большевистская Россия, а потом – нацистская Германия, которых так же недооценивали, пока ситуация почти не вышла из-под контроля и победа над нацистами обошлась катастрофически дорого и требовало заключения союза со Сталиным. Почти всегда западные страны, будь они демократии или нет, не были способны отвратить повлекшую за собой катастрофические последствия конфронтацию и во-время ликвидировать опаснейшего врага: большевиков, нацистов, а сейчас, как кажется, исламистских фанатиков. Борьбу против оных ведут вяло, тратя вместо того массу энергии на ссору с Россией. Хотя в сравнении с исламистами, Россия не является экзистенциальной угрозой ни для Европы (включая Эстонию), ни для Америки. Россия не воюет против цивилизации, как ИГИЛ и прочие исламисты. Нас может ждать война между цивилизацией и силами, пытающими ее уничтожить, ввергнуть назад в полудикое прошлое. Значит: цивилизованным странам следует соединиться, забыв свои конфликты и недоразумения.

Surmatoov arhitektuur

Masendavad teated sellest, kuidas viimasel ajal on palju linde end vastu klaasaknaid ja fassaade surnuks ja vigaseks lennanud. Kardan, et enamus arhitekte ja ehitusinseneri ei teagi, mis surmalõkse nad lindudele projekteerivad ja ehitavad. Ja kardan ka, et kui teavadki, ei hooli. Mõtlevad ehk, nagu mõned selle kurva uudise kommenteerijad, et milleks mõne näruse tihase pärast kära teha. Mõtlevad esteetilistes kategooriates -- klaas on uue aja materjal, klaas tähendab valgust, avatust, vabadust. Või majanduslikes kategooriates: klaas on suht odav, lihtne toota, kasutada. Lapsest saadik olen lindude pärast muretsenud, olen raevust värisenud, kui suured poisid õhupüssist linde lasid. Ja selliseks olen jäänud ka elu lõpul. Ei sobi siia moodsasse klaasmaailma. Mõtlen, et kui oskaks, paneks klaasmajade ehitajatele pääle kabalistliku needuse, et nad järgmises elus või vähemalt igaöistes unedes peaksid end sandiks lendama vastu enda projekteeritud ja ehitatud fassaade.

Isiksus ja autod

Vanemaks saades, saad ikka enam aru sellest, kui erinevad on inimesed ja kui palju totrusi teeme, oletades, et teiste iseloomud ja maitsed on samad kui meil. Pisike näide: vaatan kõige superimate autode -- lamborghinide, ferraride jms. pilte ja mõtlen, et mina ei peaks sellist elukat ka siis, kui saaksin selle ilma rahata. Nad on minu meelest koledad. Aga on inimesi, kes nende eest maksavad miljoneid. Auto on mingis mõttes meie alter ego, meie isiksuse peegel. Mis pole muidugi avastus, seda teavad psühholoogid juba ammu. Igaüks peab selle aga ise avastama. Nagu sellegi sünge tõe, et paljud mehed hakkavad rõõmuga kõrilõikajateks ja paljud naised nende naisteks või armukesteks. Seda õpetab meile ISIS. Kas söandame seda tunnistada ja sellest tõsiseid järeldusi teha?

Geopoliitikat

Paar tsitaati Strategic Forecast Institute kodulehelt. Artikli päälkiri on "Why the US feel it must contain Russia". Kõigepäält Maidani sündmustest, eriti oluline on tähele panna, keda Stratfor peab asja korraldajateks:

Ukraine is the obvious place to start when looking at the United States' current containment strategy for Russia. The euromaidan revolution of February 2014, in which then-Ukrainian President Viktor Yanukovich was overthrown and replaced with a pro-West government, originated from concerns that Russia was becoming too powerful in Ukraine. These concerns emerged not only among some segments of the Ukrainian public but also among Western powers, including the United States.
In November 2013, Yanukovich's last-minute decision to suspend free-trade talks with the European Union and move closer with Russia sparked demonstrations in Kiev that, three months later, led to a violent uprising against Yanukovich's government. Although the euromaidan protests involved a great deal of grassroots participation, U.S. backing and influence were a notable force in shaping the demonstrations. U.S. officials, including Assistant Secretary of State Victoria Nuland, visited the demonstrations and supported the protest leaders, and U.S. nongovernmental organizations actively supported the demonstrations, just as they did during the Orange Revolution nearly a decade earlier.

Ning kokkuvõtlikult:

Of course, the United States is no longer preoccupied with stopping the spread of communism or containing Russia's power and political influence on a global scale. But the geopolitical imperative that gave birth to the U.S. containment policy — to limit Russia's ability to project power beyond its borders — is still relevant and will remain so long into the future.

Ega Eesti poliitikutel enam erilisi valikuid pole. Oleme rongis ja rong lisab kiirust. Kuid tahaks, et vähemalt mõnigi kirjutaja ilmutaks arusaamist sellest, kuhu rong läheb, millisesse geopoliitilisse vastasseisu oleme kaasa haaratud. Sant tunne on, kui meie liidrid ja ajakirjanikud on võtnud täielikult kuuleka Ameerika-sõltlase rolli ja ei mõista, ei taha või ei julge vaadata, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad ja sellest rääkida-kirjutada. Kainet analüüsi pole, on ainult mütoloogiline mõtlemine (hää-kuri, must-valge). Poliitiliselt aga pole meie press ei must ega valge, vaid kollane. 

Norrby ja Черный Посад

Vahel mõtlen, et keeleinspektsiooni võiks küll ümber nimetada keelepolitseiks. Eks ta ole üks politseitaoline amet, kelle ülesanne on võidelda selle eest, et Eestist kaoks vene keel. Ja paistab, et tal on ka oma nuhid ja kaebajad, kes leiavad kuskil tänavasildi, millel veel eesti ja vene tähtedega kiri. Ma usun, et tean ka üht sellist ühes Eesti alevikus. Aga ei ütle, kus. Keelepolitsei ei võitle eesti keele eest, seda küll mitte. Euro-kakskeelsus teda ilmselt ei huvita, nii võime Noarootsis näha kakskeelseid silte, näiteks Norbi/Norrby. Aga kujutan ette, kui käredalt reageeriks seesinane politsei, kui Mustveesse sõitja näeks sääl silti Mustvee/Черный Посад. Tegelikult võiks ka Peipsi ääres ja Setumaal siltidel seista vanad põlised venekeelsed kohanimed, mõnel pool on ju nad vanemad kui eestikeelsed. Aga eks me tea, et kuigi Põhiseaduses seda ei seisa, on Eesti riigi ülesanne võidelda kõige veneliku vastu, eesti keele ja kultuuri säilitamine on selle kõrval vähem oluline, igatahes kahaneb eesti keele kasutajate arv terves maailmas jõudsalt. Aga see-eest kaovad meilt varsti viimased venekeelsed sildid. Kõik on korras. Keeleinspektsioonil on midagi ühist seakatkuga...

MIs kõige enam huvitab?

Olen blogisse kirjutand igasugu asju, kõige enam ilmselt poliitikast ja sellega seotust. Lugejaid üldiselt mõnikümmend, peaaegu kunagi pole üle saja. Kui aga kirjutan seksist, on lugejaid kümneid kordi rohkem, üle tuhandegi. Selge pilt: seks on eestlastele kümme korda olulisem kui poliitika. Aga võibolla näitab see, et meie inimesed on päris normaalsed. Kui poliitika huvitaks rohkem kui seks, kui elu ise, oleks midagi viltu.

Vabadus ja vägivald

Läänemaailma suur eksitus on usk sellesse, et inimloomuses pole kurjust, et inimesed on õnnelikud, kui neile anda vabadus, võrdsus ja vendlus. Ei ole. Paljusid imestab Islamiriigi julmus, vangide metsik hukkamine, mitte-muslimite tapmine, orjadeks muutmine... Olen aru saanud, et tegelikult tähendab vabadus suurele hulgale inimestele ennekõike võimu, võim aga on võimalus teiste kallal vägivalda kasutada. See vägivald võib olla leebem või jõhkram, suurte muutuste, revolutsioonide, sõdade ajal võtab vägivald eriti jõhkra kuju. Ja kardan, et mida enam jutlustame ja usume liberaalsust, sallivust, poliitkorrektsust, seda jõledam võib olla järgmine pööre, järgmine revolutsioon. Islamiriigi poolt toime pandu on võibolla eelmäng millelegi hoopis hirmsamale, mille esimesi virvendusi Euroopas ja Põhja-Ameerikas juba näeme. Ka selletõttu tundub mulle, et siin on Lääs ja Venemaa ühes paadis ning nad peaksid omavahelise konflikti kiiresti lahendama. Venevastasus on lihtsalt rumal ja lühinägelik. Venemaad läheb meilgi liitlasena vaja ja väga võimalik, et hoopis varem, kui oskame arvata.

Lõpetada soolapuhujate diskrimineerimine!

Ajalehed avaldavad horoskoope, astroloogia ja astroloogid on aus. Samal ajal aga räägitakse-kirjutatakse soolapuhujatest ja kohvipaksu päält ennustajatest ikka põlgusega, nad on diskrimineeritud vähemus, nagu hiljaaegu veel homod ja lesbid. On aeg sellele diskrimineerimisele lõpp teha! Soolapuhumine, kohvipaksu, teelehtede või seamaksa järgi ennustamine on väärikad vanad tarkused. Oleks ka aeg tuua unustuse hõlmast tagasi vanad auväärsed lindude lennu ja välkude järgi ennustamise tarkused, mis pärinevad etruskidelt ja mida kasutati edukalt vanas Roomas. Ei ole mingit tõestust, et astroloogid suudavad tulevikku ennustada paremini kui soolapuhujad, kohvipaksult ennustajad, augurid või fulguraatorid. Nii tuleb kõigile ennustuskunsti tundjatele tagada võrdsed tingimused oma kunsti praktiseerida, avada neile juurdepääs ajakirjandusse ja lõpetada nende halvustamine, nagu on lõpetatud afro-amero-eurooplaste sõimamine neegriteks.

Meie autovabariik

Eesti autovabariik

Estonian Automobile Republic

Эстонская автомобильная республика

Auto on meie püha lehm, autot peame teenima, tahame või ei, autota ei saa enam maal elada. Autorallid on usupühad, kus võib paariks päevaks Tartuski liikluse segi pöörata. Autoteenindajad teenivad rohkem kui lasteaednikud. Ons siis autod olulisemad kui inimesed? Võiksime siis Eesti nimetada Eesti Autovabariigiks.

Pentagon ja meie

Siin see on: autoriteetsed analüütikud kirjutavad sama, mis mina mõni aeg tagasi. Pentagoni sõjakad Venemaa-vastased väljaastumised viitavad sellele, et USA sõjatööstuskompleks vajab uusi mega-tellimusi. Nii Ameerikast kui Euroopast.

http://atimes.com/2015/07/deciphering-the-pentagons-anger-towards-russia/

Mul pole erilist lootust, et Eestis tekiks mingigi arutlus välispoliitilise kursi üle, selle üle, kas meie julgeoleku huvides on püüda hõigata veel valjemini kaasa Pentagoni sõjakullidele ja nõuda Eestisse USA baase. Mul pole erilist lootust, et ka pärast TH Ilvese lahkumist, kes armastab palju rääkida asjust, millest ta palju ei tea (nagu Venemaa ja eesti keele korraldamine), asjad muutuksid. Ehk kunagi saame aru, kuhu oleme sattunud. Õnneks ei näi Obama mõtlevat samamoodi kui Pentagon, ta saab aru, et Venemaaga tuleb koostööd teha, mitte külma või kuuma sõda pidada. Kuid kui USA ja läänemaailma majandus ei taha edeneda, ei aita ka Obama hää tahe. Ameerika sõjatööstus näib olevat see, millest usutakse, et ta võib majanduse käima lükata, ja tema tahtmist peavad riigijuhid tegema. Olgu Washingtonis, Londonis või Tallinnas.

Eks peavad mõnedki mind juba ammu Vene mõjuagendiks. Ise pean end terve mõistuse mõjuagendiks. Teadmises, et Eesti ei ela üle sõda, ükskõik, kes selles sõjas võidaks. Meie igatahes mitte. Ja meie välis- ja julgeolekupoliitika minu meelest ei vähenda, vaid suurendab sõjaohtu Baltikumis.

Kuuluda vähemusse

Vaev on kuuluda vähemusse, eriti väikeses riigis, ühiskonnas, kogukonnas. Vaev on olla inimene, kellele on väga vastumeelt autorallid, spordiuudised, meelelahutussaated, reklaam, rahvuslus, USA baasid Eestis, energiajoogid, krõpsud, MacDonalds, estraadimuusika ja tema kangelased, action filmid, istutatud «metsad», kultuurrohumaad, linnuvabrikud, venevastasus, keele ja meele amerikaniseerumine... Ja mõndagi muud. Suuremas riigis, suuremas ühiskonnas on selliseid vähemusse kuulujaid rohkem, nii et nad saavad luua oma kogukonna, vahel isegi oma kommuuni. Meil aga on avalik arvamus, «ühiskondlik teadvus» naiivselt totalitaarne. Valitseb arusaam, et kui oled eestlane, võtad endastmõistetavalt omaks enamvähem kõik, mis telekas näitab ja jutlustab, selle rahvuslik-riikliku ideoloogia, mis tuli nõukogude oma asemele ja on tegelikult suurel määral tema jätk, kuigi suuresti lihtsalt pahupidiselt, miinusega plussi asemel ja plussiga miinuse asemel. Kuigi mõneski asjas on Eesti jäänud vana ideoloogia mõjusfääri – nii näiteks suhtumisega homoseksualismi või neegritesse. Või euroopalik-reklaamliku värvilise pinna all küdeva tuima vihaga, mis vahel poliitikute ja intellektuaalide jahmatuseks jõuliselt välja purskab, ähvardades lõhkuda selle euroopalik-sileda päälispinna. Kust see viha ja vimm? Usun peaaegu, et hoopis vanemast ajast kui nõuka-aeg, mille süüks oleme harjunud pidama suurema osa oma vigadest ja nõrkustest. Tegelikult oleme venelastega palju sarnasemad, kui tahame tunnistada. Ka meil on ühiskonnas lõhe eliidi ja lihtrahva vahel, mis on küll palju edukamalt peidetud kui Venemaal. Kuid ta on olemas ja tuleb vahel eliidi ehmatuseks nähtavale. Eliit saab siis aru, et rahvas tegelikult teda ei aktsepteeri. Vähemusele, kes on vähemus ka eliidi hulgas, see kõik ei ole üllatuseks. Meil on rohkem kurbi kogemusi ja vähem illusioone.

Rule of law vs rule of love

I have become quite sceptical about the possibility that the rule of law by itself can lead us to a just and humane society. It is necessary, but not sufficient at all. Pursuit of justice with the help of law, jurisprudence, courts and disputes can easily become a maze. And a maze is not the best way out of a difficult situation. Instead of the rule of law, our aim should be rule of love.

Venevastasus kui rahvusluse alus

Ukraina keelest saab vene keele oskaja midagi aru ja kui oskad ka poola keelt, ei ole ukraina teksti eriti raske lugeda. Lood endale mingi algoritmikese, mis aitab ukraina morfeemid vene omadeks transformida ja loedki. Ja vahel on huvitav, vahel ka väga õpetlik lugeda. Allpool katkeke eessõnast Dmitri Dontsovi oopusele, mis on vist üks kõige käredam venevastane traktaat üldse, mida tean. Millest see käredus? Pääle muu ehk sellegipärast, et osa Ukraina intelligentsi ei saa leppida sellega, et Kiievi kunagine sära ja ülemus on kaotatud, et Kiievi Venemaa asemele on tõusnud Moskva Venemaa. Analoogia araablastega, kes ei andesta Läänele seda, et Lääs on võtnud islami-ilmalt selle aupaiste, mis tal kunagi oli.

Dontsovile on Venemaa "apokalüptiline koletis", kellega ei ole võimalik mingi kompromiss. Venemaa on pimedus, Lääs valgus, Venemaa -- kollektivism, Lääs -- individualism, Venemaa -- türannia, Lääs -- vabadus jne. Ehtne mütoloogiline mõtlemine. Mis viib kahtlusele, kas siin Ida-Euroopas sageli tegelikult tahetaksegi "integreeruda Läände", sest Lääs on siinses ideoloogias lihtsalt Venemaa antipood. Aga Lääne väärtusi omaks võtma ei tõtata, nagu näitab gay-paraadi laialipeksmine Kiievis või eestlaste raevukas reaktsioon kooselu seadusele ja võimalusele, et siia tuleb pagulasi Aafrikast. Nii et tegelikult oleme vaimselt endiselt Ida-Euroopa, üpris Venemaa sarnane. Lõige, fassong on sama, rõivas ainult pahempidi pööratud. Venemaa Lääne-vastasus on IdaEuroopa Vene-vastasusega väga sarnane, tegu on sotsiaalpsühholoogiliselt sama fenomeniga.

Siin siis katkeke Dontsovi raamatu eessõnast, mille autor on teose Дух Росії väljaandja-toimetaja Oleg Bagan. See võtab hästi kokku Dontsovi põhiteesid. Raamat ilmus esialgu saksa keeles 1961. aastal, äsja tuli välja ukrainakeelne tõlge. 

В українській історії Д.Донцов став тим Катоном Старшим і Кассандрою в одній особі, який не втомлювався повторювати, що загроза з боку Росії-імперії буде нависати смертельною небезпекою, доки українці як нація не позбудуться всіх можливих напливів з російського світу на всіх рівнях – цивілізаційному, культурному, політичному, соціальному, інформаційному і психологічному. Йому вдалося сформувати цілі верстви і покоління українських громадян, які антиросійську ідеологію як рацію стану взяли собі на озброєння абсолютно.

Ukraina ajaloos sai D. Dontsovist Cato Vanem ja Kassandra ühes isikus, kes ei väsinud kordamast, et surmaga ähvardav oht julgeolekule Vene impeeriumi poolt püsib niikaua, kui ukrainlased ei vabane kõigist võimalikest Vene mõjudest, olgu need tsivilisatsioonilised, kultuurilised, poliitilised, sotsiaalsed, informatsioonilised või psühholoogilised. Tal õnnestus kujundada terved kihistused ja põlvkonnad Ukraina kodanikke, kes võtsid jäägitult omaks venevastase ideoloogia kui riikliku poliitika aluse.

Edasi, Kentuki poisid!

Nad hüüavad kooris, tõsiste ja veidi tusastegi nägudega -- president, kaitseminister, endine ja praegune välisminister:

"Edasi, Kentuki poisid, surm punanahkadele!"

See on sloganlik kokkuvõte Eesti julgeolekupoliitikast. Et slogan on laenatud Joosep Tootsilt, ei tee seda vähem tõsiseks. Ja tuska näib asjalistele tegevat see, et Kentuki poisid ei ilmuta sama püha viha punanahkade vastu ja sama suurt entusiasmi nende vastu sõjaretkele minna. Nagu ikka, ei saa nad aru, mis on õige ja hää. Nii võivad nurjatud punanahad esialgu rahulikult hingata.

Õhtumaa sadistist masohistiks

Õhtumaa, so Lääne-Euroopa ja kahvatunäoline Ameerika on mitmeid aastasadu käitunud sadistlikult: alistanud, vallutanud, koloniseerinud, hävitanud teisi tsivilisatsioone, rahvaid, riike. Nüüd tundub, et Läänt on haaramas sadismi asemel masohism. Suur osa vasakliberaalsusse kalduvaid mõtlejaid, kirjutajaid ja muidu aktiviste leiab, et kõik on olnud valesti, kõik tuleb ümber hinnata, muuta. Süüdi terroris, vägivallas, türannias Idamaadel ja Aafrikas pole mitte islami ekstremistid või muud kohalikud jõud, vaid ikka Euroopa kolonialism ja Ameerika imperialism. Ja muidugi Iisrael: vahel tundub, et Lääne aktivistid usuvad, et vangidel ei nüsi noaga päid otsast mitte Islamiriigi sõjamehed, vaid juudid... Sain aru, et midagi Õhtumaal on muutunud, kui keegi naisaktivist seletas, et Malala Yusafzai ja teiste koolitüdrukute tapmine on muidugi kole, aga Läänes pole naiste olukorraga asjad ka mitte hästi. Enesesüüdistuste kõrval jääb aktivistidel muidugi aega tegelda sellega, mida õnsal sovetiajal kutsuti uue inimese kasvatamiseks. Nüüd siis tegeldakse sellega usinasti Euroopas ja Ameerikas. Püütakse kasvatada lapsi sooneutraalselt, tabuks on saanud "poiste mängud". Rootsis tahetakse isegi mees- ja naissoo sõnad han ja hun (à la he ja she) asendada neutraalse soome laenuga hän (mis on tegelikult ise rootsi laen). Isegi Püütakse agiteerida naisi tegema järele meeste kõige suuremaid lollusi nagu sõdimine ja ekstreemsemad spordialad. Püütakse keelata juutidel ja muslimitel poisse ümber lõigata ja loomi oma usukombe järele tappa. Püütakse keelata prostitutasioon. Kuulutatakse, et lapsele laksu andmine on sama võigas kui lapse peksimine ja tuleb keelata. Valvekoera innuga võideldakse "seksismi" vastu. Kui teadlane söandab öelda, et teaduses on mõndagi "toys for boys", saab ta valvekoertelt kohe näksata. Ja veel hullem lugu oli teise teadlasega, kes tegi (küll rumalavõitu) nalja tüdrukute (girls) üle laboris. Tema pidi oma ameti maha panema. Ma oleks mõne girli asemel läinud ja rumalat nalja tegevat meest pepust näpistanud. Nagu rumalavõitu mehed seda aastasadu girlidega teinud on. Aga huumorimeel näib Läänes olevat hääbumas koos sadismiga. Kas nad kuuluvad kokku? Ei tahaks uskuda. Kurb oleks.

Ei ja jaa

Lugesin lehest kellegi asjatundja seisukohti seks-vahekorrast. Põhiline oli: vahekorraks on tingimata vajalik naise selge «jaa». «Ei» on «ei» ja «ei» võib öelda ükskõik millises vahekorra järgus. Õige. Nii võib asi olla seaduse silmis, kus eeldatakse, et inimene on ratsionaalne olevus. See, kuidas inimesega on võimalik manipuleerida reklaami ja propaganda abil ja see, milliseid hullusi inimesed võivad korda saata seksi-ihast, armukadedusest jne, näitab, et päris nii see ei ole. Tasub lugeda Nabokovit, kes on inimese irratsionaalsusest väga hästi kirjutanud. Aga olgu, seadus on seadus. Kuid pääle seaduse on ka eetika, hää tava, inimlikkus, mis alati seadusetähe alla ei mahu. Parem ongi. Vahest paljud naised ei tea, mis toimub mehe füsioloogia ja psüühikaga, kui talle keset seksimist öeldakse ei. Tasuks teada. Üks paralleel. Mul on näljane külaline. Teen süüa, panen vaagna praega lauale, ta sirutab oma kahvli vaagna poole. «Ei,» ütlen ma. «Mõtlesin ümber. Ma ikka ei taha/ei saa sulle praegu süüa anda.» Sellises käitumises pole midagi seadusevastast. Kuid inimlik see kindlasti pole.

Omariikluse mesiaastad on läbi

Veerand aastasada iseseisvust on läbi ja tundub, et koos sellega on läbi ka iseseisvuse mesisemad aastad. Iseseisvuse endaga on harjutud, nüüd hakkab rahvas ikka enam mõtlema konkreetsematele asjadele – palgale, puhkusele, eluasemele, lastetoetustele, pensionile, arstiabile, külapoodidele, bussiliiklusele... Ning hakatakse ka märkama, mida kõike need ilusad asjad – oma riik, Euroliidu ja NATO liikmeks-olemine – tegelikult tähendavad. Eesti rahvas hakkab kaineks saama ja koos sellega on ikka enam rahul olukorraga, kuhu ta romantilistel aastatel on liikunud või õigemini – kuhu on lasnud omadel ja veel enam võõrastel poliitikutel end liigutada.

Kõigis erakondades on konflikte, lõhesid, rahulolematust senise poliitikaga, senise juhtkonnaga. Tekivad uued erakonnad, mis on suuresti protestiparteid. Avaldatakse meelt riigi sammude vastu, mis on tehtud Euroliidu survel, olgu siis «kooseluseadus» või vajadus Aafrika ja Idamaa pagulasi vastu võtta. Näib, et inimeste päädes liigub ikka enam mõte «Sellist Eestit, sellist Euroliitu, sellist NATOt me küll ei tahtnud». See kõik tähendab, et rahva ja tema liidrite, poliitikute, ajakirjanduse vahel on süvenemas lõhe. Seda lõhet võib mõnevõrra ahendada hirmutamine Vene kolliga, aga on märke, et Vene kollgi ei mõju enam nii tõhusalt kui varem. Ja inimesed hakkavad tajuma, et meid on tõmmatud suurtesse geopoliitilistesse mängudesse, kus meie omad huvid vähe loevad.

Kriis on käes. Ja esialgu on raske arvata, kuhu see kriis meie riigi ja ühiskonna viib. Kas sünnib sellest mingi uus poliitika? Ka uus välispoliitika, mida seni ju õigupoolest olnud ei ole: Eesti on pingutanud ja pingutab edasi, et saada ja jääda USA satelliidiks, võtab kuulekalt omaks tema poliitika. See pole aga ohutu. George Friedman kirjutab, et Ameerika võib eksida, tal on piisavalt ressursse, et ka oma suuri vigu hääks teha. Vietnami ja Iraagi sõjad ei löönud Ameerika majandust rööpast välja, ei viinud inimeste elatustaset oluliselt alla. Tema eksimused võivad aga mõnele temasse uskunud väiksemale vennale saatuslikuks saada. Ka meile. Mulle tulevad ikka meelde USA Saigoni saatkonnast viimaseid hingelisi laevadele evakueerivad helikopterid, mille külge klammerdusid mõned meeleheites liitlased – vietnamlased, kes olid ameeriklasi usaldanud.

Pearl Harbor ja meie

Praegu Ida-Lääne suhetes toimuvat seletab ehk väga hästi ühe äsjase uudise päälkiri: "NATO-l tuleb enda eksistentsi säilitamiseks viivitamatult relvastust uuendada." Alates 2008. aasta kriisist on lääneriikide majandus olnud kehvas seisus. Seda aitaks kõvasti parandada see, kui seni suuresti araabia šeikide varustamisega tegelnud sõjatööstus saaks hulka uusi tellimusi USA ja Euroopa riikidelt. Selleks on praegune pinev olukord soodne. Kas see olukord tekitati sõjatööstus-kontsernide mõjutusel või ei, jääb targemate otsustada. Igal juhul käib külm sõda ja Eesti on suuresti oma poliitikute ja meedia agaruse tõttu sellesse haaratud. Mis teeb murelikuks. Sanktsioonid Venemaa vastu meenutavad 1939-1940 USA ja teiste poolt Jaapani vastu kehtestatud sanktsioone, mis olid vastus Hiina alade okupeerimisele-annekteerimisele Jaapani poolt. Jaapani vastus oli rünnak Pearl Harborile. Ei saa lahti tundest, et praegu ehitab USA meie võimude entusiastlikul toetusel siin oma Pearl Harborit. Kas USA ja tema satelliidid kavatsevad Venemaad veel rohkem pitsitada? Kerry visiit Sotši lubas nagu loota, et nii ei lähe ja jõutakse mingi kompromissini, mis arvestab mõlema suurriigi geopoliitilisi huvisid. Sõjardite tegevus aga räägib sellele vastu. Mõtlen nagu omal ajal Bertrand Russell, kes leidis, et keiserliku Saksamaa ülemvõim Euroopas oleks halb, kuid vähem halb kui sõda. Nüüd siis: sattuda USA satelliidist Venemaa satelliidiks, Ameerika mõjusfäärist Vene mõjusfääri oleks väiksem õnnetus kui saada Pearl Harboriks. Mõistlikud analüütikud Ameerikas, sh. Zbigniew Brzeziński, leiavad, et tuleb leida mõlemale praeguse konflikti poolele vastuvõetav lahendus, mis tähendab sisuliselt mõjusfääride tunnistamist, neutraalse või peaaegu neutraalse puhvertsooni rajamist Venemaa läänepiiridele. Esialgu on USA kohalolek siin rohkem sümboolne ja Venemaale otsest ohtu ei tähenda. Kui aga siia paigutataks Peterburi tabada võivad raketid või luuakse võimalus sellist relvastust kähku kohale tuua, võib Venemaa reageerida. Nagu toona Jaapan. Nii oleks sattumine puhvertsooni meile kõige soodsam. Paraku aga ilmselt mitte Military Industrial Complex'ile. Ja temast sõltub väga kõvasti lääneriikide majandus. Ühest asjast peaksime selgelt aru saama: USA ei tulnud siia kaitsma niivõrd Baltikumi, vaid iseennast, oma huvisid. Ja ei tohi arvata, et need meie omadega täielikult kokku langevad. Tõsise konflikti puhul oleksime eelpost, mis võtab vastu esimese löögi ja annab ameeriklastele aega vastulöögiks jõudu koguda. Kas Eesti sellistest löökidest toibub või ei, ei ole USAle nii oluline.