Pearl Harbor ja meie

Praegu Ida-Lääne suhetes toimuvat seletab ehk väga hästi ühe äsjase uudise päälkiri: "NATO-l tuleb enda eksistentsi säilitamiseks viivitamatult relvastust uuendada." Alates 2008. aasta kriisist on lääneriikide majandus olnud kehvas seisus. Seda aitaks kõvasti parandada see, kui seni suuresti araabia šeikide varustamisega tegelnud sõjatööstus saaks hulka uusi tellimusi USA ja Euroopa riikidelt. Selleks on praegune pinev olukord soodne. Kas see olukord tekitati sõjatööstus-kontsernide mõjutusel või ei, jääb targemate otsustada. Igal juhul käib külm sõda ja Eesti on suuresti oma poliitikute ja meedia agaruse tõttu sellesse haaratud. Mis teeb murelikuks. Sanktsioonid Venemaa vastu meenutavad 1939-1940 USA ja teiste poolt Jaapani vastu kehtestatud sanktsioone, mis olid vastus Hiina alade okupeerimisele-annekteerimisele Jaapani poolt. Jaapani vastus oli rünnak Pearl Harborile. Ei saa lahti tundest, et praegu ehitab USA meie võimude entusiastlikul toetusel siin oma Pearl Harborit. Kas USA ja tema satelliidid kavatsevad Venemaad veel rohkem pitsitada? Kerry visiit Sotši lubas nagu loota, et nii ei lähe ja jõutakse mingi kompromissini, mis arvestab mõlema suurriigi geopoliitilisi huvisid. Sõjardite tegevus aga räägib sellele vastu. Mõtlen nagu omal ajal Bertrand Russell, kes leidis, et keiserliku Saksamaa ülemvõim Euroopas oleks halb, kuid vähem halb kui sõda. Nüüd siis: sattuda USA satelliidist Venemaa satelliidiks, Ameerika mõjusfäärist Vene mõjusfääri oleks väiksem õnnetus kui saada Pearl Harboriks. Mõistlikud analüütikud Ameerikas, sh. Zbigniew Brzeziński, leiavad, et tuleb leida mõlemale praeguse konflikti poolele vastuvõetav lahendus, mis tähendab sisuliselt mõjusfääride tunnistamist, neutraalse või peaaegu neutraalse puhvertsooni rajamist Venemaa läänepiiridele. Esialgu on USA kohalolek siin rohkem sümboolne ja Venemaale otsest ohtu ei tähenda. Kui aga siia paigutataks Peterburi tabada võivad raketid või luuakse võimalus sellist relvastust kähku kohale tuua, võib Venemaa reageerida. Nagu toona Jaapan. Nii oleks sattumine puhvertsooni meile kõige soodsam. Paraku aga ilmselt mitte Military Industrial Complex'ile. Ja temast sõltub väga kõvasti lääneriikide majandus. Ühest asjast peaksime selgelt aru saama: USA ei tulnud siia kaitsma niivõrd Baltikumi, vaid iseennast, oma huvisid. Ja ei tohi arvata, et need meie omadega täielikult kokku langevad. Tõsise konflikti puhul oleksime eelpost, mis võtab vastu esimese löögi ja annab ameeriklastele aega vastulöögiks jõudu koguda. Kas Eesti sellistest löökidest toibub või ei, ei ole USAle nii oluline.