Omariikluse mesiaastad on läbi

Veerand aastasada iseseisvust on läbi ja tundub, et koos sellega on läbi ka iseseisvuse mesisemad aastad. Iseseisvuse endaga on harjutud, nüüd hakkab rahvas ikka enam mõtlema konkreetsematele asjadele – palgale, puhkusele, eluasemele, lastetoetustele, pensionile, arstiabile, külapoodidele, bussiliiklusele... Ning hakatakse ka märkama, mida kõike need ilusad asjad – oma riik, Euroliidu ja NATO liikmeks-olemine – tegelikult tähendavad. Eesti rahvas hakkab kaineks saama ja koos sellega on ikka enam rahul olukorraga, kuhu ta romantilistel aastatel on liikunud või õigemini – kuhu on lasnud omadel ja veel enam võõrastel poliitikutel end liigutada.

Kõigis erakondades on konflikte, lõhesid, rahulolematust senise poliitikaga, senise juhtkonnaga. Tekivad uued erakonnad, mis on suuresti protestiparteid. Avaldatakse meelt riigi sammude vastu, mis on tehtud Euroliidu survel, olgu siis «kooseluseadus» või vajadus Aafrika ja Idamaa pagulasi vastu võtta. Näib, et inimeste päädes liigub ikka enam mõte «Sellist Eestit, sellist Euroliitu, sellist NATOt me küll ei tahtnud». See kõik tähendab, et rahva ja tema liidrite, poliitikute, ajakirjanduse vahel on süvenemas lõhe. Seda lõhet võib mõnevõrra ahendada hirmutamine Vene kolliga, aga on märke, et Vene kollgi ei mõju enam nii tõhusalt kui varem. Ja inimesed hakkavad tajuma, et meid on tõmmatud suurtesse geopoliitilistesse mängudesse, kus meie omad huvid vähe loevad.

Kriis on käes. Ja esialgu on raske arvata, kuhu see kriis meie riigi ja ühiskonna viib. Kas sünnib sellest mingi uus poliitika? Ka uus välispoliitika, mida seni ju õigupoolest olnud ei ole: Eesti on pingutanud ja pingutab edasi, et saada ja jääda USA satelliidiks, võtab kuulekalt omaks tema poliitika. See pole aga ohutu. George Friedman kirjutab, et Ameerika võib eksida, tal on piisavalt ressursse, et ka oma suuri vigu hääks teha. Vietnami ja Iraagi sõjad ei löönud Ameerika majandust rööpast välja, ei viinud inimeste elatustaset oluliselt alla. Tema eksimused võivad aga mõnele temasse uskunud väiksemale vennale saatuslikuks saada. Ka meile. Mulle tulevad ikka meelde USA Saigoni saatkonnast viimaseid hingelisi laevadele evakueerivad helikopterid, mille külge klammerdusid mõned meeleheites liitlased – vietnamlased, kes olid ameeriklasi usaldanud.