Inkvisitsioon Eesti moodi

Inkvisitsioon Eesti moodi

Reageeringud paarile mu blogile, kus kirjutan põgusalt Eesti poliitikast ja maailmapoliitikast, on olnud üllatavalt ägedad. Nagu oleksin väga mõjukas isik, mitte põhiliselt maal elav vanamees, kes avaldab lihtsalt internetis oma mõtteid, reageerides sündmustele siin ja suures maailmas. Eks siis tule reageerida neile reageeringutele. Kõigepäält üllatas mind ebameeldivalt minu mõtete tsiteerimine Delfis täiesti eksitava päälkirja all «Kaplinski ootab Eesti sattumist Venemaa mõjusfääri». No ei oota küll, pean aga tulevikus tõenäoliseks. Ja arvan, et selle võimalusega peab arvestama.

Mu blogile reageerisid mitmed Eesti tipp-poliitikud, kelle arvamustest pean lugu, kuid kellega ei saa avalikku diskussiooni pidada. Kuna, nagu on mitugi korda öelnud Lennart Meri, ei saa poliitik rääkida päriselt seda, mida mõtleb. Nii see ongi. Ja kuna minul on võimalus rääkida-kirjutada, mida mõtlen, siis teen seda. Usun ka, et see on mu kohus. Olgu need mõtted siis kellelegi meeltmööda või ei. Kord avaldasin arvamust nn. Vilniuse deklaratsiooni kohta, kus Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid sisuliselt toetasid USA ettevalmistusi Iraagi sõjaks. Hiljem osutus, et minu kahtlused selle sõja põhjendatuses olid õigemad kui meie suure liitlase juhtide omad. Nii võib mul vahel olla õigus. Kuid ma ei ole poliitik ja ei pretendeeri sellele, et mul on alati ja tingimata õigus.

Mis puutub hr. Taevere poolt minule ja Edgar Savisaarele esitatud kümnesse küsimusse, siis oleks huvitav teada, miks just minule ja Savisaarele ja mitte (veel) mõnele teisele. Küsimustele ma aga vastata ei kavatse. Miks? Sest nad meenutasid mulle väga üht raamatut, mis mul on isegi kodus riiulil. See raamat on Bernard Gui «Inkvisiitori käsiraamat», kus inkvisiitorit õpetatakse kuidas ketserluses kahtlustatavat küsimustega kimbatusse viia. Ülekuulatavalt tuli küsida küsimusi, millele ta pidi vastama kas tunnistades õigeks kiriku põhilised dogmad, näiteks Jeesuse jumaliku-inimliku loomuse, pattude andeksandmise, põrgu ja paradiisi kohta või ei. Kui kahtlustatav keerutas, vältis küsimusele otse vastamist või vastas küsimusele küsimusega näiteks «Kes siis selles kahtleb?» vms, oli asi juba kahtlane ja tema usu uurimiseks tuli kasutada karmimaid meetodeid.

Olen kirjutanud, et Eestis on rahvuslus omamoodi religioon. Hr. Taevere küsimused kinnitavad seda hästi: need on otsekui inkvisiitori küsimused inimesele, keda on põhjust kahtlustada selles, et ta ei tunnista selle rahvusliku religiooni olulisi dogmasid. Need dogmad käivad Molotov-Ribbentropi pakti, Eesti annekteerimise, küüditamiste ja nüüd siis Krimmi kuuluvuse kohta. Ketser on siis oletatavasti see, kes arvab, et too kurikuulus pakt ja Eesti annekteerimine 1940. aastal oli seaduspärane ja Krimm kuulub Venemaale (resp. Türgile, Islamiriigile või veel kellelegi). Inimene, kes vastab, nagu kord ja kohus, on õige eestlane, kes ei vasta, ei ole õige eestlane. Lihtne ja elegantne. Ainult et ma ei näe mingit põhjust, miks peaksin mingi sellise, olgu rahvusliku või muu inkvisitsioonikohtu ette astuma. Pääle muu meenutab see mulle, kuidas mind omal ajal teistsuguses ketserluses kahtlustatavana üle kuulasid julgeoleku ja partei asjamehed. Nii et pärast valutas pää.

Oma mõtteavaldustes ei ole ma muidugi eriti originaalne. Suuresti ütlen ümber seda, mida on öelnud näiteks Henry Kissinger, endine USA saadik Moskvas Jack Matlock või Strategic Forecast Institute juhataja George Friedman. Viimane ennustas muide juba aastaid tagasi, et kui Ukraina peaks tegema pöörde läände ja näiteks plaanima liituda NATOga, Venemaa igal juhul sekkub. Nagu sündiski. Ning mulle meeldib Kissingeri mõte mingi uue Viini kongressi vajalikkusest, kus, nagu 1815. aastal, mõjukad riigid lepivad kokku selles, kuidas üksteise riiklikke huvisid arvestades luua uus maailmakord. Mis tahestahtmata tähendab ka maailma jaotamist mõjusfäärideks, kutsutagu neid kuistahes. Ja rahulikumas, vähem antagonistlikus maailmas ei tähenda kuulumine ühte või teise mõjusfääri midagi kohutavat, tähendab ainult seda, et mõne suurriigi huvidega peab tõsiselt arvestama, nendega ei tohi minna vastuollu. Nii oli Soome ja Nliidu vahekordadega külma sõja aegadel. Eesti kuulub praegu minu meelest küll selgelt USA mõjusfääri, kes on seda üsna agaralt laiendanud. Vähemalt juba nimetatud Vilniuse deklaratsioonist saadik ei ole Eesti enam päriselt iseseisev riik, vaid riik, kes teeb otsusi, mõeldes ennekõike sellele, kustpoolt talle võidakse kõvema malakaga pähe lajatada. Ning Vilniuses diplomaatide ette pistetud paberile alla kirjutades andsime ka Venemaale signaali, et oleme valmis igal juhul kaitsma Ameerika huvisid. Peterburi külje all paikneva Eesti kuulumine ookeanitaguse riigi mõjusfääri ei ole pikas perspektiivis päris normaalne.Võimalik tulev uus Viini kongress võib siin rahulikuma maailma huvides asjad paremini geograafiaga kooskõlla viia ja näiteks Balti riikide staatust mõnevõrra muuta. Kõige parem oleks, kui see sarnaneks näiteks neutraalse Austria omaga.

Eesti julgeoleku seisukohalt ei ole praegune seotus USA-NATO Venemaa-vastase heidutusstrateegiaga minu meelest kõige parem lahendus. Üleujutust saab tammiga tõkestada, kuid kui tamm tugeva tulva ees murdub, pühib tulv oma teelt kõik. USA baaside rajamine Eestis sunnib Venemaad vastusammudele ja suurendab pingeid, mille eskaleerumist on raske vältida. Ma arvan, et igaühel, kes tunneb hästi mänguteooriat, oleks selle kohta midagi öelda. Heidutusstrateegia juurde ei kuulu minu arvates küll võimaliku vastase pidev põhjamine ja tänitamine. Kui loome endale Venemaast vaenlase kuju, saame ise tahestahtmata ka Venemaa silmis vaenlaseks.

Oleks väga kena, kui selliseid asju arutaksime ilma dogmade ja tabudeta, ilma kedagi õigeusklikuks või ketseriks tembeldamata