mercredi 25 novembre 2015

Türgi sõjas olin mina...

Lapsepõlves kuulsin ühe koolivenna vanaisa suust üht Türgi sõja laulu, mis algas:

Türgi sõjas olin mina
vapper soldat rädavoi,
lassin püssist välla tina
türgi silma oi-oi-oi.

Türgi sõdadel on meie folklooris ja ajaloopärimuses oma roll. Ja näib, et nüüd ka propagandas, ideoloogias, mis on omal kombel folkloori jätk, edasiarendus. Seekord oleme ideoloogilises sõjas küll rädavoid teisel poolel, aga "aig om sääne".




Maailm on muutunud veel rahutumaks: eile tulistasid türklased alla Vene lennuki. Pole selge, kas too tungis Türgi õhuruumi või ei. Türgi andmetel toimunud see, kui SU-24 lendas üle kitsa Türgi maariba, mis kiiluna ulatub Süüriasse. Igal juhul on piirist piirini siin vähem kui 5 kilomeetrit ja lennuk ei saanud viibida Türgi õhuruumis kauem kui pool minutit. Nii tundub, et türklased olid valmis avama tuld lennukile juba enne seda või siis hiljem, kui ta oli juba Türgi õhruumist väljas. Kui türklased tõesti Vene piloote kümme korda hoiatasid, siis seegi ei saa toimuda nii lühikese aja jooksul. Midagi siin ei klapi. Loogilisem on oletada, et lennukit oodati-varitseti, sõrm päästikul, nagu jahimees varitseb jänest, ja kui tuli võimalus, päästikule ka vajutati. Ning kuna Türgi on NATO liige, ei jää teistel tema liikmetel üle muud kui Ankaraga solidaarne olla.
See ongi geopoliitika. Türgit toetasid inglased juba XIX aastasajal, et takistada Venemaal pääsu Vahemerele või luua endale platsdarm Lähis-Idas. Kui selline oht tekkis, sekkusid Inglismaa ja tema liitlased, ähvardades Venemaad sõjaga või otse sõtta astudes, nagu Krimmi sõjas 1853 — 1856. Balkani rahvaste ootused-lootused, kes unistasid sellest, et Venemaa nad «Türgi ikke alt» vabastab, prantslasi-inglasi eriti ei huvitanud, suures poliitikas sellised pisiasjad erilist rolli ei mängi. Kui neid muidugi ei õnnestu kasutada propagandas. Nagu türklased praegu kasutavad seda, et teispool piiri Süürias elavad türkmeenid, kes räägivad tegelikult türgi keelt.
On vägagi alust oletada, et Türgil olid plaanid luua teispool piiri Süürias mingi okupatsioonitsoon, mis lubaks tal tõhusamalt sekkuda Süüria asjadesse ja takistada kurdide püüdeid luua endale ISISe käest vabastatud Põhja-Süüria aladel mingi pooliseseisev väike-Kurdistan analoogselt Iraagi omale. Sellist asjakäiku türklased kardavad. Intsident SU-24ga sobib väga hästi Türgi strateegiasse selles regioonis. Oma sihte taotledes sunnib Türgi oma NATO-liitlasi teda toetama. See on ohtlik: niimoodi võivad suurriigid, ennekõike USA sattuda pantvangideks väiksemate vendade kohalikkudes mängudes, kust neil pole alati lihtne välja saada. Last not least on Türgi püüdel toetada oma suguvendi-türkmeene mõndagi ühist Venemaa toetusega Krimmi ja Donbassi venekeelsetele elanikele. Ameeriklaste-natolaste suhtumine Türgi tegevusse erineb kõvasti nende suhtumisest Venemaa tegevusse Ukrainas. Niisugune on juba kord reaalpoliitika, Realpolitik.


Міръ сталъ еще беспокойнѣе: вчера турки сбили россійскій самолетъ, неясно, вторгся ли онъ въ воздушное пространство Турціи или нѣтъ. По турецкимъ данным это произошло, когда СУ-24 перелетел узкую полосу турецкой территоріи, вдавшуюся клиномъ въ Сирію. Во всякомъ случаѣ – дистанция от границы до границы тутъ не болѣе 5 километров – он не держался тамъ дольше полминуты. Значитъ турки были готовы открыть стрельбу на него до этого или же сбили его, когда онъ находился уже внѣ турецкаго воздушнаго пространства. Если въ самомъ дѣлѣ турки предупредили русскихъ пилотов десять разъ, это врядъ ли может произойти за такое короткое время. Что-то тут не такъ. Логичнѣе предположить, что самолета ждали, как охотникъ ждетъ зайца, палецъ на куркѣ и когда появилась возможность, сразу на курокъ и нажали. И такъ какъ Турция является членомъ НАТО, другімъ странамъ-членамъ не остается инаго выхода, какъ выразить солидарность съ Анкарой.
Это и есть геополитика. Турцію поддерживали англичане уже въ XIX вѣкѣ, не давая Россіи выйти на Средиземное море и создать себѣ плацдармъ въ Ближнемъ Востокѣ. Если возникла такая возможность-опасность, Англія и ея союзники вмешивались, угрожая Россіи военными действиями или въ самомъ дѣлѣ вступая въ войну съ ней, какъ во время Крымской войны 1853-1856 годов. Интересы и чаянія балканскихъ народовъ, надеющихся, что русскіе ихъ освободятъ отъ «турецкаго ига» англичанъ и французовъ не очень интересовали, въ большой политикѣ такіе мелочи особой роли не играютъ. Если только ихъ не удается использовать в пропагандѣ. Как турки ныне пользуются темъ, что на сирійской сторонѣ границы обитаютъ тюркмены, въ сущности говорящіе на турецкомъ языкѣ. Есть все основанія предположить, что Турція имѣла планы создать на сѣверо-западѣ Сиріи, у своихъ границъ, некую оккупационную зону, позволяющему ей эффективнѣе вмѣшиваться въ сирійскія дѣла и пресѣкатъ попытки курдовъ создать въ освобоженной от ИГИЛ части сѣверной Сиріи свой маленький полу-независимый Курдистанъ наподобіе иракскому. Такого развитія событій турки очень боятся. Инцидентъ съ СУ-24 хорошо вписывается въ стратегію Турціи въ регіонѣ. Преслѣдуя свои цѣли, Турція принуждаетъ своихъ союзниковъ по НАТО ее поддерживать. Это небезопасно: такимъ образомъ великія державы, прежде всего США становятся заложниками въ политическихъ играхъ локальныхъ державъ, откуда имъ иногда нелегко выйти. Last not least поддержка Турціей своихъ соотечественниковъ-тюркменовъ въ Сиріи имѣетъ много общего съ россійской поддержкой русскоговорящих жителей Крыма и Донбасса. Отношеніе американцевъ-натовцевъ къ турецкимъ действіямъ сильно отличается отъ ихъ отношенія къ действіям Россіи на Украинѣ. Такова ужъ реальная политика, Realpolitik.

Aucun commentaire: