Kurat ja Vanapagan

Kord kirjutasin sellise päälkirjaga essee. Arvan, et üks paremaid, mis olen kirjutanud. Nüüd tuleb ta mulle tihti meelde. Nagu äsja kirjutasin, on meil rahvuslus, parem ehk oleks öelda natsionalism, omamoodi religioon. Ning mis on oluline: selleski religioonis, nagu paljudes muudes, on oluline tegija Kurat. Mõnedki sektandid tegelevad hoopis enam Kuradiga kui Jumalaga, Kuradit kardetakse, Kuradi kurja nõud nähakse pea igal pool, kõik, mis kahtlane tundub, on Kuradist, kõik, kes meie usuõpetusega nõus ei ole, on Kuradi käsilased. Tuleb tuttav ette? Paneme Kuradi asemele Venemaa või Putini ja ongi pilt paljude kallite kaasmaalaste mõttemaailmast. Mis ime, et allakirjutanut niisamuti peetakse Kuradi, st. Venemaa käsilaseks, mõjuagendiks vms. Ja vaielda-õiendada pole siin erilist mõtet. Sest, nagu essees seletan, kui ustakse Kuradisse, on kõik võimalik, loogika enam ei kehti. Ja Kuradisse uskujad on olnud kõige hullemad teiste tagakiusajad, piinajad, hävitajad. Oli see Kurat siis vaimulik nagu omaaja inkvisiitoritele ja nüüdsetele fanaatikutele, näiteks islami-ilmas, või ilmalik, nagu bolševikkudele (kapitalistid, papid, kosmopoliidid...) või natsidele (juudid). Usk Kuradisse sünnitab Kuradi, muudab mõned inimesed kuraditeks, paharettideks. Ma Kuradisse ei usu. Vanapaganasse küll. Ja maailmapoliitikat teevad sageli, võibolla isegi enamasti vanapaganad, kes tahavad hääd, aga välja tuleb nagu ikka. Riigid käituvad oma kodanike madalama IQ taseme järgi, käituvad nagu jonnakad lapsed või siis nagu vanapaganad. Ja siin pole USA ja Venemaa vahel nii suurt vahet, nagu tahetakse uskuda. Pole nii suurt vahet kui maal ja taeval. Või Jumalal ja Kuradil. Kuigi jah, õigus on George Friedmanil, kes kirjutab, et USA võib teha väga suuri vigu, aga tänu oma väga suurtele ressurssidele, need vead talle saatuslikuks ei saa. Pole selge, kas tal õnnestub praegu bolševike ja post-bolševike vead kuidagi parandada või satub ta uuesti kriisi. Oleks aga rumal oodata Venemaa kriisi-sattumist või veel enam, tema lagunemist. Nagu seda, et tülika naabri maja õhku lendaks. See on aga juba omaette teema.