Poola kuningriik, Türgi keisririik ja Euroopa

Lääne-Euraasias on kaks riiki, kes kuidagi ei saa jätta hüvasti oma suurriikliku ajalooga -- Poola ja Türgi. Poola uus valitsus pöördub omal moel tagasi ideoloogia juurde, mis oli poolakate seas oluline XIX sajandi keskpaiku. See oli "Poola messianism", usk sellesse, et Poolal on Jumalast antud rahvaste lunastaja roll, Poola peab ahistatud maailma tooma vabaduse. Ennekõike muidugi vabastama jagatud ja kaardilt kadunud Poola anastajate -- Venemaa, Austria-Ungari ja Preisimaa küüsist, taastama tema kunagises aus ja hiilguses. Ning muidugi ainuõiges katoliku usus, millest allakäinud Euroopa on osalt loobunud. Nüüdne Õiguse ja Õigluse partei valitsus käitub, nagu teaks tema paremini kui teatakse mujal Euroopas, mis on õigus ja õiglus. Saame näha, kas õigele teele pöördunud Poolal õnnestub hukkaläinud eurooplasi hukatusest päästa.

Türgiga on asjad veidi teisiti. Seda, et tema käib õiget jalga ja teised valet, näivad Türgi praegused juhid samuti kindlalt uskuvat. Ent Türgi imperiaalne minevik on vägevam kui Poolal ja see ei anna Erdoganile ja tema omadele selgelt rahu. Ühe Türgi vanema ajaloo spetsialisti käest kuulsin, et Osmani riigi valitseja ei nimetanud end esialgu sultaniks, vaid ... keisriks (kesar), leides, et seaduslikult kuulub temale see, mis kunagi kuulus Rooma keisrile. Nii elasidki Türgi võimukandjad usus ja lootuses, et järgmist aastat võtavad nad vastu juba Roomas. Huvitav, kas Erdogan ja tema õukond mõlgutab sarnaseid mõtteid ka praegu. Igatahes on nukker jälgida Euroopa kunagiste suurriikide liidrite kummardusi Türgi diktaatori ees, kaitseid teda meelitada ja ära osta. Pole võimatu, et Euroopasse valguva põgeniketulva taga on Türgi võimude selge püüd Euroopat sedasi kahel moel mõjutada. Ühelt poolt saab Türgi niiviisi endale välja kaubelda soodustusi EL liikmekssaamiseni välja, teiselt poolt aga on teinud esimese sammu Euroopa "pehme vallutamise" teel. Nii või teisiti, toetades Türgit ja tülitsedes Venemaaga käituvad Euroopa riigid minu meelest rumalasti, lühinägelikult. Venemaal ei ole ressursse Euroopas oma korda maksma panna, Türgil on selleks demograafiline ressurss juba praegu.

Eriti tragikoomiline on lugu muidugi sellega, kuidas on lugu euroopalike väärtustega, millest me nii palju armastame rääkida, Türgis. Sellest kirjutab asjalikult Christopher de Bellaigue:

 http://www.nybooks.com/articles/archives/2015/dec/17/erdogan-sultan-turkey/?utm_medium=email&utm_campaign=NYR+Krugman+de+Bellaigue&utm_content=NYR+Krugman+de+Bellaigue+CID_2af3e235cd491e57e9cfadeb068c7d75&utm_source=Newsletter&utm_term=The%20Sultan%20of%20Turkey

Nüüd jääb oodata (ja vahest isegi loota?) ja vaadata, kuidas asjad edasi arenevad ja kust ilmub välja see tarku prognoose oma tiivalöögiga segi ajav Nassim Talibi must luik. Ajaloo ettearvamatuses on midagi hingekosutavat.