Veel geopoliitikat

Panen siia vähe täiendatult loo, mille kirjutasin erakonna listi. Kirjutasin enne Pariisi veresauna, kuid nüüd on ta ehk aktuaalsemgi.

Vahest on mõtet üht-teist siiski selgitada, kuigi olen ilmselt blogis ja siin listiski enamvähem ära öelnud, mis südamel. Kaks asja, mis omavahel muidugi seotud. Meie üldsuse väga tugev venevastasus ja usk, et NATO, s.o. USA meid kindlasti aitab Vene ohu vastu. Huvitav ja kurb on see, et venevastasust ei olnud Eestis enne 1940. aastat. Minu ema käis koolitüdrukuna (omal tahtel) koos teiste Puškini gümnaasiumi tüdrukutega Toome kliinikutes haavatutele luuletusi lugemas ja laulmas. Vene sõjamehed olid "omad"... Nii ei olnud eriti levinud sellised arusaamad nagu praegu, kus Venemaa on ajalooline Kurat, kes saab teistele teha vaid halba ja kellest tuleb võimalikult eemale hoida. Venemaast võõrutas ja veneviha sünnitas bolševike tegutsemine ja eriti veel sm. Stalini poliitika, kes toetus ka primitiivsele vene šovinismile. Pagulasest Vene filosoofil Ivan Iljinil on hää essee "Советскій Союзъ не Россія, mida soojalt soovitan internetist otsida ja lugeda. Sääl on ka meist, eestlastest-lätlastest ja meile sündinud ülekohtust juttu. Aga praegu... Püüan natuke analüüsida Venemaa kohta öeldut ja näen, et see on peaaegu alati üpris tendentslik. Nagu vaade Vene ajaloole, kus nähakse muudkui agressiooni ja anastamist. Võrdleme teiste suuremate ja väiksemate riikide ajalooga, siis ehk saame aru, et vahe Venemaa ja kasvõi armsa Rootsi vahel polegi nii suur. Rääkimata Hispaaniast ja Inglismaast. Eks lõpuks oleme kõik subjektid ja meil on omad sümpaatiad, oma hää ja halb. Ning peres, kus kasvasin, oli kuldne aeg, millest ikka hääd räägiti, just tsaariaeg. Kuigi mu vanaisa oskas riigivastase tegevuse eest isegi vangi sattuda ja talle mõisteti kuus kuud (sic!) vangimaja. Millest tal olid helged (sic!) mälestused. Vanglaülem soovis talle näiteks õnne tütre (minu ema) sünni puhul. Nii on mul ikka kurb mõelda sellele, millise riigi hävitas bolševistlik revolutsioon. Südames olen mõnevõrra Vene monarhist. Ja kui on õrngi lootus, et Venemaa võiks jälle muutuda millekski tsaaririigi taoliseks, ei saa ma teda kuidagi kuratlikuks jõuks pidada. Ja see lootus pole päriselt kadunud. Läheks liiga pikale kirjutada märkidest, mis ütlevad, et Putini lähikond püüab pidurdada stalinistliku fašismi pääletungi. Tolles fašismis näen praegu suurt ohtu nii Venemaale kui Eestile. Nii ei ole Venemaa üksainus Kurat, vaid sääl on erinevaid jõudusid. Meile armsad opositsionäärid, keda siin ikka käib ja kellele sõna antakse, on minu meelest naiivsed. Sama naiivsed kui tsaarikorra vastased sada aastat tagasi. Ja neil pole rahva seas mingit olulist toetust. Kui aga räägime Venemaast aina kui Putini Venemaast, soodustame tahestahtmata Vene fašiste. Arvan, et tuleks mõõdukalt-ettevaatlikult toetada Putinit ja Medvedevit. Kuidas, see on peene diplomaatia küsimus. Meie üldsus aga ei jaga üldse seda, misasi on diplomaatia. Oleme suuresti nõukogude inimesed, elame loosungite ja vastanduste maailmas. Pahempidi pööratud nõuka-aja "Что такое хорошо и что такое плохо" maailmas.

NATO ja USA toetus. Siin peaksime samuti mõtlema sellele, et riikidel on omad riiklikud huvid. Praegu on USA huvides Venemaa vaoshoidmine, uue "sanitaarkordoni" rajamine ja hoidmine Vene piiridel. Puhas geopoliitika, püüd vältida Euraasias riigi või riikide bloki tekkimist, kes võiks USA tegevusvabadust takistada. Ameeriklastel on õnnestunud esialgu ära hoida nn "Eurussia" sünd, st Venemaa ja "vana Euroopa" lähenemine. Siin on Ida-Euroopal olnud oma lõhestaja-roll, mis sai esimest korda avalikuks, kui idaeuroopa diplomaadid ameeriklaste sõna kuulasid ja nn. Vilniuse deklaratsioonile alla kirjutasid. Millega Eesti ja teisedki sisuliselt lakkasid olemast päris iseseisvad riigid. Meie välispoliitika on täiesti allutatud Ameerika huvidele ja avalik arvamus on seda suuresti toetanud. Kuid on märke, et see toetus hakkab kahanema. Eks inimesed saa aru, et ka USA ei ole hää tädi, kes teisi aitab vaid hääst südamest. Meid aidatakse, meie piiri kaitstakse seni, kui see on USA huvides. Aga see ei pruugi alatiseks nii jääda. Kui on vaja Venemaaga mingi suurem  diil teha, võib ka siin tulla suuremaid muutusi. Nagu tuli vahekordades Hiinaga, kui Kissinger sääl külas käis. Mis toob meelde pildi punaste kätte langevast Saigonist, kus viimased ameeriklaste õnnetud liitlased haarasid kinni lahkuvatest helikopteritest, et veel oma hinge ja nahka päästa. Ja kui peaks tulema mingi suurem leppimine Moskva ja Washingtoni vahel, jääb Eesti äkitselt toeta. Ja kuna oleme oma suhted Venemaaga, venelastega nii kihva keeranud, võib see meile üsna kalliks maksma minna. Oleme aidanud luua endast Venemaal pildi kui väikesest õelast riigist-rahvast, kes on jäigalt venevastane. Ma ei oska hinnata sellise arengu tõenäosust, kuid see pole kindlasti null. Ja sellega tuleb arvestada. Õppides näiteks Soome kogemusest. Enne mind on vaid üks autor söandanud neil teemadel generalnaja linijast kõrvale kalduda ja soomestumist soovitada, see on Toomas Kiho. Tark inimene ja poliitikaski kogemustega. Ning ma ei oska ka hinnata seda, kuivõrd Eesti militariseerimine suurendab pingeid Venega ja ohtu, et konflikti teravnedes võib siin päris löömaks minna. Aga kui läheb, on see Eesti lõpp. Veel üht sõda me üle ei ela. USAle aga ei oleks Eesti laastamine mingi eriline kaotus. Nagu kirjutab George Friedman, on Ameerika nii võimas, tal on nii palju ressursse, et ta võib teha suuri vigu ja sellest ikka suurema kahjuta välja tulla. Aga Ameerika suurem viga võib meile saatuslik olla, nagu ta on olnudki mõnele väiksemale riigile. Nagu Lõuna-Vietnam, Iraak, Liibüa... Kas see, kui seame end konflikti (ja võimaliku sõjalise konflikti) eesliinile, suurendab meie turvalisust või ei? Ma ei tea vastust. Aga keegi peaks oskama sellele küsimusele kaine, lausa rehkendatud vastuse suutma anda. Miks seda ei ole? Kas sellega tegeldakse?

Venemaaga aga tuleks kiiresti leida mõistlik kompromiss. Seda on pooldanud isegi tuntud Vene-vastane Zbigniew Brzeziński (huvitav, kas mulle kaugelt sugulane, mu vanaisa vaarema nimi oli Magdalena Brzezińska). Ukrainast peaks saama föderatsioon, kus vene keel on üks riigikeeli, marurahvuslastele sääl tuleks suukorv pähe panna ja Donbassile garanteerida selles föderatsioonis eristaatus. Ja Eesti peaks üle saama knee-jerk-reactionist toetada kõiki, kes on Venemaa vastu.