Vaev on kuuluda
vähemusse, eriti väikeses riigis, ühiskonnas, kogukonnas. Vaev on
olla inimene, kellele on väga vastumeelt autorallid, spordiuudised,
meelelahutussaated, reklaam, rahvuslus, USA baasid Eestis,
energiajoogid, krõpsud, MacDonalds, estraadimuusika ja tema
kangelased, action filmid, istutatud «metsad», kultuurrohumaad,
linnuvabrikud, venevastasus, keele ja meele amerikaniseerumine... Ja
mõndagi muud. Suuremas riigis, suuremas ühiskonnas on selliseid
vähemusse kuulujaid rohkem, nii et nad saavad luua oma kogukonna,
vahel isegi oma kommuuni. Meil aga on avalik arvamus, «ühiskondlik
teadvus» naiivselt totalitaarne. Valitseb arusaam, et kui oled
eestlane, võtad endastmõistetavalt omaks enamvähem kõik, mis
telekas näitab ja jutlustab, selle rahvuslik-riikliku ideoloogia,
mis tuli nõukogude oma asemele ja on tegelikult suurel määral tema
jätk, kuigi suuresti lihtsalt pahupidiselt, miinusega plussi asemel
ja plussiga miinuse asemel. Kuigi mõneski asjas on Eesti jäänud
vana ideoloogia mõjusfääri – nii näiteks suhtumisega
homoseksualismi või neegritesse. Või euroopalik-reklaamliku
värvilise pinna all küdeva tuima vihaga, mis vahel poliitikute ja
intellektuaalide jahmatuseks jõuliselt välja purskab, ähvardades
lõhkuda selle euroopalik-sileda päälispinna. Kust see viha ja
vimm? Usun peaaegu, et hoopis vanemast ajast kui nõuka-aeg, mille
süüks oleme harjunud pidama suurema osa oma vigadest ja nõrkustest.
Tegelikult oleme venelastega palju sarnasemad, kui tahame tunnistada.
Ka meil on ühiskonnas lõhe eliidi ja lihtrahva vahel, mis on küll
palju edukamalt peidetud kui Venemaal. Kuid ta on olemas ja tuleb
vahel eliidi ehmatuseks nähtavale. Eliit saab siis aru, et rahvas tegelikult teda ei aktsepteeri. Vähemusele, kes on vähemus ka
eliidi hulgas, see kõik ei ole üllatuseks. Meil on rohkem kurbi kogemusi ja vähem illusioone.
mercredi 8 juillet 2015
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire