Põllulilli pole enam

Kirjutasin kord Sirbis meie hävivatest, tegelikult peaaegu juba hävinud niitudest ja herbitsiididega töötlemata põldudest-nurmedest. Kutsusin ka üles kõiki, kellel on maad, olgu põldu või aeda, jätma kasvõi jalatäiski maad murutraktoriga üle käimata, kitkumata, ühesõnaga laskma sääl kasvada, mis loodus ise kasvatab. Vastukaja ei olnud. Sõites mööda Vissist Tartu-Võru teel näen suurt välja, mida hoolega murutraktoriga niidetakse, nii et umbrohuta ja lilledeta põldude vahel on mõned hektarid muru, inglise tüüpi muru, kus samuti ei kasva lilli. Mul on Vissist kurb mööda sõita. Austust väärib maaomaniku usinus, kes on sinna mitu tiiki rajanud, hulga puid istutanud ja kulutab palju selle tohutu muru hooldamisele. Kuid temagi, ilmselt enda teadmata, on osaline meie looduslike-poollooduslike koosluste hävitamises. Nagu suur osa inimestest, kellele hoolega pügatud muru on midagi eriliselt väärtuslikku. Nii väärtuslikku, et nad ei säästa aega ja energiat murusse ilmuvate lillede hävitamiseks. On isegi lugeda olnud arutlusi sellest, kuidas võidelda murus maarjalillede vastu... Võigas lugeda. Oli ju meil kord rahvuslill -- rukkilill, olid aasad ja põlluääred, kus kasvasid karikakrad, kellukad, jumikad... See kõik kaob kiiresti. Ning nende lilledega koos osa putukatest, liblikad, kimalased. Kelle kadumine omakorda kahandab õitsvate taimede võimalusi seemet kanda ja levida. Sel teemal on New York Timesis väga mureliku loo kirjutanud entomoloogiaprofessor Stephen Buchmann Arizonast: http://www.nytimes.com/2015/10/17/opinion/our-vanishing-flowers.html?action=click&pgtype=Homepage&module=opinion-c-col-right-region&region=opinion-c-col-right-region&WT.nav=opinion-c-col-right-region&_r=0.

Minu maakodu õuel on umbes ruutmeetrine kuhelik, mis jäi niitmata, kuna sääl elavad sipelgad. Aegamööda on sinna ilmunud mitmesuguseid taimi, nimetada võib köömet (mina kirjutan nii!), kollast karikakart, mailasi. Lugesin kokku ligi kakskümmend liiki. Ja neil taimedel olen näinud mitmesuguseid putukaid, neid ma korralikult ei tunne, aga liike võib olla umbes samapalju. Niisiis on ka pisikesest looduslikkude taimedega platsikesest kasu.

Oma üleskutsega jätta oma aiamaal lapike maad puutumata, looduse hoida-kasvatada, ei ole ma originaalne. Enamvähem sama üleskutse tegi omal ajal pühamees Assisi Franciscus, kes soovitas kloostritel jätta oma aedades samuti lapike maad harimata, et sääl saaks kasvada see, mis Jumal sinna kasvama pannud. Franciscuselt oleks meil palju õppida. Ka loodushoiu vallas.