Privileged minorities

I feel somewhat offended by the fact that one kind of minorities receives enormous attention and many privileges. I mean the sexual minorities. As e,g, transsexuals. People who don't believe that there are other genders besides men and women sometimes must apologize for their views. Those who believe in "binarism" must feel they are heretics, their convictions are a kind of heresy. Belief in what the Bible says: "Male and female created he them" has become a heresy. But there is something more important than this new non-binar orthodoxy. This is the fact that there are more stigmatized minorities than transsexuals or other sex-minorities. There are more colour-blind people than gays or transsexuals, and little is done for them. There are many jobs they cannot have, there are many graphics, maps and signs impossible or difficult for them to understand. Often it' difficult to understand, if the phone battery is fully loaded or not. I am one of those colour-blind people, for me orange or red and green are most often the same colour. I have written a memo to the European Parliament, got an answer in general terms, but so far the situation has not changed. There is no colour-blind liberation movement, no colour-blind pride parades. But I don't feel I need them. We can manage, we can live well with our impairment. I have second thoughts about the modern American-style agressive activism. But there are people who really are  deeply unhappy, discriminated and ostracized. I mean people with incontinence. Men and women who have to wear nappies for many years, even their whole life. In some countries these nappies are quite expensive and a person who needs them has to pay about a quarter of his/her pension for them. I know one such person very well. And it's largely because of her, I don't like all the noise about sexual minorities. Actually, they are a privileged minority among many minorities we don't notice, don't mention and most often don't help.

Toimetatud

Eesti raamatutes leiame midagi, mis on maailmas ilmselt üsna unikaalne: autori nimega koos on nimetatud ka "toimetajat", vahel eraldi ka "keeletoimetajat". Mida seesinane toimetaja siis teeb? Näiteks muudab väga palju sõnade järjekorda. Minu viimases "toimetatud" käsikirjas on ta "supelda omaette" asemel pannud "omaette supelda". Minul on:" Kuid kümme kuud on ta ju mujal." Toimetaja tõmbas maha "kuid", jäi ainult "kümme kuud". Mina armastan lühikesi lauseid, toimetaja on paljud neist kõrvallauseteks koondanud, punkti asemel on koma. Niipalju siis suhtumisest kirjaniku stiili. Mille asemel muidugi tahetakse (ja mitte ainult minul) näha midagi standartset, keskmist... Minul on "Sõitsime Võru maanteed Rõõvlimäeni", Toimetaja kirjutas juurde ühe sõnakese: "Sõitsime mööda Võru maanteed...". "Leningradi-käigust" sai "Leningradis-käigust". Mõnede "ja'" de asemele on ta kirjutanud "ning'id". Kirjutasin, et bolševikel õnnestus "ehitada riik", selle asemel on "rajada riik". Muidugi on "buddhism" asendatud "budismiga", mis on mulle vastuvõtmatu, nagu ka "Pühakirja" ja "Piibli" kirjutamine väikse algustähega. "Ja ei" asemele on kirjutatud "ega". Minul on "Helsingisse niisama lihtsalt ka ei pääse". Siin on "ka" asemele pandud "ikka": "...ikka ei pääse". Miks? 

"Palju enam kindlasti kui lastele" asemel on "Kindlasti enam kui lastele". Toimetaja on maha tõmmanud "ja'd" ja "ning'id", millega vahel alustan uut lauset. Jälle puhtalt stiili neutraliseerimine-standardiseerimine. "Õieti'st" on muidugi saanud "õigesti". Ilmselt ei taha ÕS ja tema kuulekad teenrid siin järele anda. Aga ma ei ole ÕS'i usku. Kasutan ikka ja edaspidigi "õieti" ka sääl, kus S tahaks "õigesti". Mulle on see teine vorm võõras. Päris ketserlikult kirjutan isegi "prantsuskeel". Sest minu arust on see rõhuliselt üks sõna. Mida teadsid mõnedki kirjutajad sada aastat tagasi. "prantsuskeel" ja "prantsuse keel" on eri asjad. Kui räägime näiteks "prantsuse keel ja kirjandus", tuleks need sõnad lahku kirjutada. Kui me aga prantsuskeelt millelegi muule prantsuse asjale ei vastanda, kirjutan need sõnad kokku. Minu "on lugeda, et" asemel on toimetatud tekstis "on teada, et". "Ooperikomponistist" on saanud "ooperihelilooja". Paavsti "šveitsi" kaardiväelasest on saanud "Šveitsi" kaardiväelane, mis minu arust pole õige. Need kaardiväelased on Vatikani, mitte Šveitsi riigi teenistuses. "Praamist" on saanud "parvlaev". MInu meelest pole mõtet siin liitsõna kasutada, olgu siis lihtsalt "laev" või "praam", mis on kõnekeeles tavaline sõna kroonukeelse "parvlaeva" kohta. 

"Enamvähem" on saanud sidekriipsu -- "enam-vähem". Siin jällegi on võimalik seda sõna või sõnapaari kasutada kas rõhutamata: "Olen juba enamvähem terve." -- " Kas oled juba terve?" --"Enam-vähem". Kõnekeeles olevaid vahesid, opositsioone peaks kirjakeel tingimata arvestama. Minu "nii foiniiklased, roomlased kui ilmselt baski meresõitjad" on toimetatult "nii foiniiklased, roomlased kui ka baski meresõitjad". Ma ei kasuta seda "ka-" sõnakest sellises konstruktsioonis vist kunagi. Ei kõnes ega kirjas. Ja ei hakka kasutama. 

Niipalju siis toimetamisest. On kirjutatud, et ilmaaegu olen (keeletoimetajate) pääle pahane. Eks lugege ja vaadake ise, kas ilmaaegu või ei. Olen liiga vana, et solvuda, aga imelik on küll, kuidas võetakse ja muudetakse päris palju inimese teksti, ka stiili, kui inimene on kuuskümmend aastat olnud kirjanik ja õppinud ülikoolis põhjalikult lingvistikat. Stiil on individuaalne asi, aga paistab, et see ei ole veel Eesti kirjanduselu ja keele-elu korraldajateni jõudnud. 

Mis ime siis, et ei taha enam eesti keeles kirjutada. Vene keel ei ole küll mu esimene keel, kuid need, kes minu venekeelseid tekste läbi vaatavad ja parandusettepanekuid teevad, suhtuvad minu stiili ja keele eripärasse hoopis mõistvamalt ja diskreetsemalt. Muidugi võin ma, nagu mulle on suuremeelselt öeldud, "jätta parandused arvestamata". Aga olen tüdinud toimetajatega puid ja maid jagamast. Ja mõtlen, et meil on eesti keele õpetamine koolis ja ilmselt ka ülikoolis üsna vildakatel alustel. Õpetatakse "õiget" keelt, ei tegelda stiiliga, sellega, kuidas on mõnus ja ilus öelda ja mispoolest ühe või teise inimese keel erinevad isekeskis ja ÕS-i normist. 

Tunneb end kassina...

Oktoobris 2017 kirjutasin Joonatan Vaglarauast, kes tunneb, et pole inimene, vaid siga ja et poliitkorrektsus nõuab loobumist sõnast "inimene", mille asemel tuleks kasutada sõna "olevus, elusolend vms". Nüüd vilksas kuskil internetis silma teade, et keegi noor naisterahvas, st. emane olevus keeldubki tunnistamast end inimeseks, ta tunneb, et on kass, on seda tunnud lapsest saadik. Mis edasi? Kas ühendit LGBT, nüüd sageli juba LGBTQ peaks täiendama veel ühe tähega, näiteks L-ga, mis tähendaks "Living Being". "Animal" ei sobi öelda, sellega solvame neid, kes end kassiks või seaks peavad. Tõepoolest, mis edasi? Kas kuskil on punane joon, mida ka PC kindlad pooldajad ei ole valmis ületama? Või ületame selle joone ja tunnistame, et kassinimesel on kasslapsed, olgu siis karvased ja pika sabaga või karvadeta ja sabata? Ja laseme, kasutades geneetika ja meditsiini saavutusi, inimesel muuta end seaks või ahviks või mingiks uut tüüpi olevuseks? Tal peaks ju olema õigus selleks või kuidas?

IN October 2017 I wrote about a fictional person who thinks he is not human, but swine. He thought that political correctness demands we must renounce using the word "human", resp. "man, woman", using instead "living being" or something similar. Now, I found somewhere in the internet a story about a woman who has from childhood on felt she was a cat, not a human being. So what now? If we renounce to use words "man" and "woman", or otherwise assert everyone has the right to choose his/her gender, should we then give everyone also the right to be a cat, a horse, etc? Should we add a letter to LGBT (or, nowadays often LGBTQ) meaning "living being"? Should we recognize the children of an ex-woman to have cats as children, should we give these persons and their beloved the right to marry and other human rights? Or is there a red line even the most radical lbgt-ists do not want to cross? I don't know. Should we help somebody who feels he/she is not human but a different living being, to transform his/her body into a body of a swine or, perhaps, a being that exists only in his/her dreams? After all, can we deny this person to realize his/her dreams?

Stupid people

I cannot believe that the U.S. presidential candidate Joe Biden is a stupid man. But he is able to say very stupid things. E.g. he has said "Putin's days of tyranny are over". Of course, Putin is no tyrant, he is a tzar, and perhaps the best tzar Russia has ever had. But if Biden says such stupidities, he says it for the public, for his would-to-be electors. The conclusion is that he knows he has to talk to stupid people. And he knows that at least 50% of Americans are stupid, don't know much of the world they live in. And they live in a mythologized, Manichean world of eternal struggle between the Good and the Evil. And to imagine Russia as the impersonator of the Evil needs no big effort, many people are preconditioned to this stereotype. An old stereotype predating even the Cold War.

Biomassi rumalus

Olen palju mõelnud selle üle, mis ikkagi on see, mida nimetatakse rumaluseks, lolluseks, nõmeduseks jne. Tisler ei ole kindlasti rumal sellepärast, et ta ei tunne relatiivsusteooriat. Füüsik, kes seda ei tunne on rumal, aga ei ole rumal, kui ei oska höövlitera perfektselt teritada. Tisler, kes seda ei oska, on rumal. Ühesõnaga: rumalad oleme siis, kui ei saa hakkama sellega, mis on meie otsene amet, otsesed kohustused, ülesanded. Inimene, Homo sapiens ei olnud üldiselt rumal, kui ta sai hakkama oma eluga traditsioonilises looduskeskkonnas ja ühiskonnas. Nüüd see ei ole enam nii. Kõik on nii palju muutunud, et Homo sapiens ei saa enam hakkama oma eluga, on sassi ajanud suhted loodusega, ka iseendaga. Probleemid on keerulised, nad on nagu võrrandid mitme tundmatuga. Meie aga püüame neid lahendada, nagu oleks tegu vaid ühe tundmatuga. Praegu on tähelepanu koondunud kliimamuutusele ja meie püüetes seda ohjeldada tuleb inimlik rumalus selgelt välja. Kui fossilkütuste põletamine lisab atmosfääri CO2, siis leiti, et OK, hakkame põletama rohkem mittefossiilset kütust, st. puid, põhku, turvast jms. Biomassi, elusmassi. Unustatud on, et niiviisi vabastame mõnel puhul õhku tubli hulga süsihappegaasi. Eriti, kui põletame vanemaid puid. Puude asemele istutamine ei asenda vanu puid, nende kasvamine tõhusateks CO2 salvestajateks võtab palju aega. Ning mis veel olulisem: praegu ei ole kliimamuutus ainus ja kõige tõsisem inimmõjuga tekitatud häda. Looduse, elu mitmekesisuse hävimine on minu arvates hullem. Mõlemad probleemid on muidugi omavahel seotud. Biomassi põletamine on löök elurikkuse vastu, põletades-hävitades puid ja "väheväärtuslikku puitu" hävitame tegelikult suurel määral elurikkust. Oksad, okkad, lehed ja metsaalune risu on materjal, millest elu end ehitab. Aegamööda, luues niimoodi keerulisi süsteeme, organisme, ökosüsteeme. Meie võtame ja põletame selle keerukuse kähku kateldes ja paiskame soojusena, süsihappegaasina ja muude jääkidena õhku, Kiirendame entroopia kasvu, töötame elule vastupidises suunas. Hävitades biomassi, hävitame ka elu. Et me ise oleme ju ka biomass, hävitame vähehaaval ka iseennast. Haavatud, vaesemaks muudetud loodus ei anna meile enam kõike, mida meile vaja on, kaotab tasakaalu. Ning koos sellega kasvab meie rumalus. Ma ei usu, et biomassis, st. ka meis on mingeid mehhanisme, mis takistaksid rumaluse võidukäiku. Meie niinimetatud intelligents on osanud sellised mehhanismid kõrvaldada ja neist mööda hiilida. Meie mõistus, meie intelligents on saanud suuresti kahjulikuks loodusele ja meile endile. Ning iseenda ohjeldamisega ei tule ta ilmselt toime.

Olga Tokarczuk ja Nobel

Ma ei teagi, kas kahetsen või rõõmustan, et N. auhinda pole saanud. See oleks vanale raskelt haigele inimesele vist liiga ränk katsumus, aga pere saaks rahus elada ja õppida. No on nagu on. Olga T. on tuttav inimene. Saime kokku Tartus, hiljem oleme vahetanud kirju. Tema soovis mulle õnne Euroopa kirjandusauhinna puhul, nüüd mina talle Nobeli puhul. Noor inimene, elab üle, saab reisida ja rahus kirjutada, kui pidulik jant läbi. Huvitav on see, et O.T. teostest on eriti auhinnaväärseks nimetatud raamatut "Jakobi raamatud", mis räägib juudi kabalistist-messianistist Jakób Frankist ja tema lähikonnast. Mis tähendab, et ka minu esivanematest. Olga teab mu päritolust ja mainib Franki pere järglaste hulgas ka üht bardi ühes Balti riigis. Nii kitsas on ikkagi maailm.

Ise annaksin N. auhinna väärilise auhinna albaanlasele Ismail Kadarele. Mis tema raamatutest olen lugenud, vapustasid mind tõsiselt.

Капкан для российских политиков

С времен Сталина в СССР русских начали считать „первым народом среди равных”. По мере того, как угасала сила притяжения революционной идеологии и государство рабочих и крестьян превращалось в одно из государств со своими национальными интересами, оно нуждалось в том, что и другие: в национализме и патриотизме, важнейшей основой которых является история. Таким образом, советское руководство отчасти возродило русский национализм со славной историей Росии. Это очень понадобилось во время войны, борьбы с немецкими захватчиками. В „войне священном” это помогло одержать победу над грозным и беспощадным врагом. Но новый русский национализм с отголосками мессианизма и некоторыми остатками большевистской идеологии вечной борьбы против врагов дал толчок и возникновению и возрождению национализма других народов СССР. Коллаборационизм с немцами разпространился среди нерусских от Кавказа и Крыма до Прибалтики. Коллаборантов жестоко покарали, но политика железной руки в завоеванных странах Восточной Европы создала и укрепляла и там антисоветские и антирусские настроения. Результатом этого стало то, что все, кто мог, ускользнул из Советского Союза и советской сферы влияния, когда сам нерушимый Союз рухнул. Среди прибалтов, поляков или румын нетрудно сохранить и поджигать антирусские чувства и ныне: их история дает для этого немало поводов. Таким образом, вместо того что жаловаться на то, что „почему-то нас не любят”, русским политикам и журналистам стоило бы смотреть в зеркало истории, понимать то, как гениальная политика товарища Сталина и его соратников обратила друзей и просто не-врагов России в ее врагов. Но тут для российской политики возникает серьезная трудность. Россия переживает непростые времена и обращение к славному прошлому, к великой Победе пока помогает сплотить народ, поддержать веру в то, что и нынешние трудности преодолимы. С другой стороны, культ Победы и нарратив о том, что советские воины освободили поляков, чехов, венгров, немцев, не говоря об эстонцах или крымских татар, дает пищу антирусским сентиментам тех народов. Трудно убедить людей в том, что их освободили, если они сами так не считают... А с другой стороны, признание, что победоносные советские воины занимались и мародерством, вандализмом и изнасилованиями, что в освобожденных краях и странах начались страшные репрессии, разгневает многих, коим дороги подвиги их отцов и дедов, и это вполне возможно означало бы конец нынешнего тандема с его умеренной политикой, приход к власти неосталинистов вкупе с ярыми русскими националистами, у которых масса приверженцев. Так Путин и его команда должны продолжать нынешнюю политику, отчасти опираясь на идеологию, в которой образ Великой Победы имеет особую роль, но не дать власть в руки тем, для кого всякий отход от великих идеи Ленина-Сталина было предательством, смертельным грехом против Родины. Не дать людям, люто ненавидящим либералов, Хрущева, Солженицына и Горбачева, всерьез попытаться вернуть советские порядки. Тут соперникам России нетрудно использовать трудности Кремля, поддерживая национализм побежденных-освобожденных, играя на образе опасного русского медведя, который только о том и думает, как возвратить себе потерянные страны и народы. Нажим на Россию и на Путина идет в пользу прежде всего неосталинистам. Хотят ли это конкуренты России? В это трудно верить, но вместе с Эйнштейном нужно признать, что человеческая глупость бесконечна. Так что нам следует надеяться, что Путину и его команде все-таки удастся сбалансировать российские политические силы и что самое главное – удастся не дать взять верх тем реставрационистам, которое ничего не забыли и ничему не научились.  

Minu enda asi

On lugeda, et see, kuidas inimene riides käib, kas ta on paks või peenike ja üleüldse --- kuidas ta välja näeb, on tema enda asi, teistel pole õigust talle seda ette kirjutada. Tegelikult käitume, valime enda väljanägemise teadlikult või alateadlikult põhiliselt selle järgi, kuidas see teistele mõjub. Kui tahame olla nagu teised, püüame nende moodi riides käia, naeratada, small talki talkida. Kui protestime selle vastu, käitume ikka teisi arvestades, ainult et negatiivselt, teeme just seda, mis teisi ärritab, ei käi kokku hääde kommetega jne. Meil tegelikult polegi võimalik olla muud kui ühiskondlik-seltskondlik loom. Naine või mees valib oma riietuse, väljanägemise ja käitumise sageli, et mõjuda seksikamalt. Ons see siis teadlik või alateadlik valik, ons tegu homo või heteroga. Ka siin pole õige öelda, et tema olemine-väljanägemine on ainult tema enda asi. Ikka arvestab ta tahes või tahtmata muljet, mis ta teistele ja teised käituvad suuresti selle mulje järgi. Kasvõi jäävad "väljakutsuva" välimusega inimesele järgi vaatama. Või püüavad mingil moel tema tähelepanu võita. Ühesõnaga: see, kes-mis me oleme, kuidas käitume, ei ole ainult meie asi, oleme karjaloomad ja sätime oma käitumise teiste loomade järgi. Ka protest selle vastu on tegelikult samasugune karjalooma käitumine.

Meisse on kodeeritud vastumeelsus teistsuguste inimeste vastu, on nad siis teist ihuvärvi, väga teistsuguse väljanägemisega, sandid ja vigased. Püüame neist teistsugustest eemale hoida. See on meie geenides. Algselt tähendas teistsugusus ohtu, et tegu on ohuga, haigusega, millest tuleb eemale hoida. Harjumine teistsugustega -- teist rassi inimestega, invaliididega, veidrikega on täiesti võimalik. Aga see nõuab, et oleksime oma vastumeelsusest teadlikud, teeksime teadliku pingutuse, harjutaksime end aktsepteerima neegreid, hiinlasi, vigaseid... Nii ei peaks ka teistsugused inimesed pidama endastmõistetavaks, et neid kohe ja täielikult omaks võetakse. On ka teistsugususte, millega on raske kui mitte võimatu harjuda. Mulle on ebameeldiv vaadata pakse naisi, pakse tagumikke liibuvates teksades. Paraku neid tekib juurde väga kiiresti. Ja tunnen, et midagi sellistes inimestes, nende kehades ja riietuses räägib hoolimatusest nii enda kui teiste inimeste vastu, kelle hulgas nad tahes või tahtmata liiguvad. Sama ebameeldiv on näha tüsedusele kalduvaid mehi lotendavates lühikestes pükstes ja maikas, jalas plätud, varbavahed. Nende olemine annab selgelt märku sellest, et nad ei pea teistest inimestest lugu, nad on pohhuistid.

Teisisõnu: meie riietus, see, kuidas me välja näeme, on sõnum, me anname märku, oleme märgid, märkide kogumid, tekstid. Ja me ei anna märku endale, vaid teistele. Kes seda siis tõlgendavad, kui oskavad ja söandavad, alateadlikult või teadlikult, õieti või valesti. Enamasti siiski alateadlikult ja õieti.

Tagasi Nõukogude aega

Ikka sagedamini tunnen, et tahaksin minna vähemalt mõneks ajaks tagasi ENSV-sse. Miks? Kõige üldisemalt: siis oli rahulikum. Kiirus ei olnud nii keskne väärtus nagu nüüd. Kus elu mõte kaldub olema selles, kuidas kõige kiiremini kõige rohkem toota-müüa-osta ja ära visata. Kus inimene polnud toru, millest peab aina enam läbi voolama. Oli palju vastikut, ideoloogia, vene sõjavägi, KGB jms. Aga selle eest sai eemale tõmbuda, pageda maale. Metsa. Aga nüüd ei ole Brave New Worldi, kõikehaarava kapitalismi eest kuskile pageda. Minu kodu ümber jääb metsa aina vähemaks, seda piiravad raiesmikud. Meie vaiksel külateel peetakse südasuvel rallit Estonia. Maantee on asfalteeritud, teepeenart, kus sai kõndida, kuhu vastutuleva auto eest kõrvale astuda, enam ei ole. On kraavid. Kõhe on sellel maanteel sõita, ei tea, kas vastutulevast kruusa- või palgiautost mahub hästi mööda või ei. Linn on ummistunud autodest. Kõigil on kiire. Aiad ja pargid on muudetud rohelisteks kõrbeteks, murutraktorite harjutusväljakuteks, kus ei näe enam lilli, liblikaid, kimalasi. Mis maksab selle kõige kõrval mula rahvuslusest, omariiklusest, demokraatiast. Demokraatiast on saanud üks korruptsiooni liik: võimule püüdlejad mõtlevad välja ikka kavalamaid viise, kuidas valijaid ära osta. Meie uus ilus ideoloogia õpetab meile, et midagi pole püha pääle meie tahtmiste, ostmise, müümise. Mida seesama ideoloogia kavalasti stimuleerib, pakkudes aina rohkem, aina uuemat, aina uhkemat, sundides meid tarbeasju aina kiiremini uute vastu vahetama, tahame seda või ei.
Kui nõuka kommunism oli omamoodi hullumeelsus, siis praegune kapitalistlik kiiruse-ideoloogia on veel hullem hullumeelsus. Mille tulemused hakkavad juba näha olema. Meid otsekui meelitataks-sunnitaks vahetama kõike, tegelikult ka emakest Maad raha vastu. Aga nagu olen kirjutanud -- raha on nagu tuhk. Tuhast ei saa enam metsa, maju, linnu. Ei saa uut planeeti Maa.

Arutame, kas kuskil kosmoses võib olla intelligentset, arukat elu. Unustame, et arukus on vältimata piiratud. Inimene on ekslik, errare humanum est. Ja on vist peaaegu vältimatu, et arukus, intelligentsus, tehniline taip viib elu enesehävitamisele. Mida võimsamad oleme, seda hukatuslikum on eksimine, seda ohtlikumad on vead, mida meie tehnika, meie knowhow võimendab. Tõenäosus, et meie "arukas inimene", Homo sapiens end ja olulise osa senisest elust planeedil Terra hävitab, kasvab tasapisi. Kapitalism hävitab enda, aga paraku ka palju muud. Raske on arvata, mis jääb järele. Loodan, et mitte USA, mis on praegu üks kõige ohtlikumaid tsivilisatsioone, mille ideoloogia on kõige hullumeelsem. Ja nakatab kõiki. Ka meid.

Planeedi päästmiseks oleks ilmselt tõhus abinõu minna tagasi kaardisüsteemile, jagada inimestele asju ja hüvesid kvootide järgi. Anda autoostulube, kortereid, tuusikuid välisreisideks jaopärast. Väga tõhus viis piirata tarbimist. Mida tegelikult ongi vaja. Kuid vaevalt inimesed sellise süsteemiga nõus oleksid. Oleme nii harjunud ameerikaliku arusaamaga vabadusest, indiviidi õigustest, et ei taha mingi hinna eest neist loobuda. Tahame jääda Titanicu kajutisse, kus on veel avatud baar, mängib muusika ja naaber arutleb asjatundlikult keskkonnaprobleemidest. Jäämägi on aga siinsamas.

Edasi, mu vaprad idioodid!

Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin loo, mida pole avaldatud ja mille käsikirigi on mul mineteakus. Aga lugu võiks ehk täna öelda rohkem kui tuna. Lühidalt oli ta nii:

Võitluses kaootilise ja ohtliku looduse vastu peavad kaasa lööma kõik. Toimuvad hoogtööpäevad, kus raiutakse ja põletatakse metsikut metsa, et selle asemele rajada korralikud kivisillutisega väljakud, korralikult niidetud rohelised murud ja muidugi majad ja teed. Rünnakust looduse vastu võtavad osa ka erikooli õpilased õpetajate juhtimisel. Nad on kolmes rühmas: debiilikud, imbetsillid ja idioodid. Võimete järgi saavad nad endale ülesanded, kes raiub puid, kes tassib raiutut virnadesse, kes süütab haohunnikuid, kes püüab põlema panna metsa. Kooli direktor on operatsiooni juht, tema juhatab eriti idioote, kes vaimustusega läidavad tulesid. Tuled paisuvad ja ühinevad suureks metsatulekahjuks, mille suits hakkab looduse vastu võitlejaid lämmatama. Nad ei anna aga alla, vaid lähevad tuld läites ja toites edasi. Läbi paksu suitsu kostab viimasena veel direktori vali hääl  "Edasi, mu vaprad idioodid!"

Kui loo käsikirja leian, püüan selle avaldada. Vahest mõne täiendusega. Eks idioodid ja teised on nüüd saanud enda käsutusse murutraktorid, trimmerid ja muu tehnika, mis lubab eriti tõhusalt võidelda salakavala ja ohtliku linnalooduse, karikakarde, võilillede, punase ristiku, ent ka kimalaste, mesilaste ja liblikate vastu. Ja laululindude vastu, kes segavad linna pärisasukate -- inimeste, hakkide ja vareste elu.

Sõid ja jõid....

Lisanduseks debattidele kliimasoojenemise ja ökokriisi kohta. Midagi, mis nüüd on päris aktuaalne.

Luuka evangeelium 17, 27 - 29

...nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik. Nõndasamuti ka, nagu oli Loti Päevil: nad sõid, jõid, ostsid, müüsid, istutasid, ehitasid hooneid, aga sel päeval, mil Lott lahkus Soodomast, sadas taevast tuld ja väävlit ning hävitas nad kõik.

Maailma merede pinna keskmine tõus kiireneb, on 1990ndatest pääle kaks korda kiirem kui varemalt XX sajandil. Okeanograaf John Englander pakub, et tõus kiireneb geomeetrilises progressioonis. Seni on veel mõnevõrra aega tegelda sellega, mis tsiviliseeritud inimestele kõige olulisem -- ostmise ja müümisega.

Eesti ja estoranto keeled

Eesti keeles on sõna KOHVI, mitte KOHV. See teine sõna on estoranto keelest. Nagu ka sõnad ÕHKPÜSS, PUIDUST LUSIKAS, VANUR, PILVKATE jne. Eesti keeles kutsutakse neid asju ÕHUPÜSS, PUULUSIKAS, VANAINIMENE, PILVEKATE. Mõtlesin kord, et teen väikese eesti-estoranto sõnaraamatu, aga ilmselt ei jõua. Vahest teeb keegi teine.

Eesti keeles on normaalne öelda-kirjutada "aasta ilusamad päevad, Itaalia kaunimad paigad, ta on üks meie andekamaid kunstnikke, saatis palavamaid tervitusi, elu võimalikkus päikesesüsteemi kaugematel planeetidel...
Korralik toimetaja-õpetaja-tsensor parandab need fraasid estoranto keelde, mis on nüüdse Eesti riigikeel. Tulemus on muidugi: aasta ilusaimad päevad, Itaalia kauneimad paigad, ta on üks meie andekaimaid kunstnikke, saatis palavaimaid tervisi, elu võimalikkus päikesesüsteemi kaugeimatel planeetidel. Eks proovime öelda neid fraase lihtsalt, pingutamata, nagu tavaliselt räägime. Ei õnnestu hästi, keel läheb keerdu.

Eesti keeles on tegelikult olemas kaks lühikest ülivõrret: parim ja suurim. Teise osas kahtlen natuke, esimene on kõnes omaseks saanud. Mis on üsna loogiline: paljudes keeltes ongi sõna "hää" komparatioonivormid erilised, mitte-reeglipärased: good - best, bon - meilleur, хороший - лучший.

Eesti keele kõnelejad hääldavad liitsõnu tihti üheainsa rõhuga, millele kirjas peaks vastama kokkukirjutamine. Kokku-lahkukirjutamisele on mõeldud mitmesuguseid tähendusepõhiseid reegleid, mis aga ei ole mõistlikud. Kui veel nimetada superlatiive, siis kõnekeeles on sõnaga kõige- liitsõnad tihti, isegi enamasti hääldatud ühe sõnana. Kahe sõnana hääldamine tähendab sõnade erilist rõhutamist, esile tõstmist.  "Paremad õunad on juba küpsed, aga KÕIGE paremad veel mitte." Umbes nii. Aga muidu on eesti keeles tegu liitsõnadega, mida ennevanasti ja targasti kirjutati kokku: kõigeparem, kõigepüham, kõigesuurem, kõigeilusam. Lauserõhuta asendis on see igatahes nii.

Püüd luua kõikide elusolevuste ja eluta loodusasjade jaoks eesti keeles rangeid termineid segab tõsiselt loomulikku keelt, inimeste keeletunnet. Selliseid termineid pole suuresti eesti keeles üldse vaja, kui neid oleks vähem, oleks vähem ka estoranto keele pääletungi meie keelele. Eesti keeles olid ja on tegelikult nüüdki näiteks sõnad nagu "rookana, tiigikana, vesikana", mitte ruik, tait ja lauk, mis normaalsel inimesel lähevad ikka segi. Terminid on ladinakeelsed juba paar aastasada. Ja kena on. Nii barbarid me ka pole, et ladina keelt ei oska kasutada. Ja ilukirjanduses pole sedasorti väljanuputatud terminitel üldse kohta.

Terminoloogitsemine ajab keele vahel päris sassi. Keegi mõtles välja reegli, et asukoha-elukoha järgi peab olevuste nimedes esimene sõna olema nimetavas käändes. Sageli ka on: metskannike, metshiir... Aga tihti, isegi enamasti kasutab kõnekeel, s.o. eesti keel siin genitiivi. Räägime järvekarbist, järvekaurist, lumekellukesest, lumelillest, mereadrust, merekajakast. Ka muudes ametlikult nominatiivse esisõnaga liitsõnades on see tegelikult sageli genitiivne: sukapüksid, õhupüss, lumekate, pilvekate. See on eesti keel. Ja loota on, et ta suudab estorantoliku terminologismi-logitsismi vastu seista. Asi on ju ka lihtsalt selles, et elavas keeles ei kasuta me sõna üksikult, omaette. Nii ei ole lumekate kindlasti midagi, mis lumele pääle laotatakse, kuigi vahel harva võib ehk sedagi olla. Pilvede katmiseni mingi pilvekattega me vaevalt jõuame, nii ei ole sõnad "pilvkate ja lumikate" eestikeelsed ja ei oleks vaja neid jonnakalt eesti keelde suruda.

Eesti keeles on täiesti normaalsed sõnad soendama, annud, kannud. Andnud ja kandnud lõhnavad kergelt estoranto järgi. Ja eesti keeles oleks normaalne rääkida soojapumbast, mitte soojuspumbast. Ahi või soojapump ei anna ju soojust, vaid sooja. Millegipärast on estorantos kahe silma vahele jäänud see, et kui on soe-soojus, ei ole peaaegu kasutusel külm-külmus. Ei ole külmuskapp, vaid külmkapp. Ametlikult nüüd külmik. Mis on veidi imelik, sest kuivik saadakse kuivatamisel, siis võiks külmik olla ka see, mis külmkapist või sügavkülmast välja tuleb. Estoranto pretendeerib loogilisusele, aga loogikat on sääl tegelikult napimalt, kui võiks arvata -- кот наплакал.

Eesti keeles öeldakse neeger, mitte mustanahaline, mis on ebaviisakas.  Portugali keeles ms. on viisakas just sõna negro, mitte preto, mis tähendab musta. Igal keele oma elu ja etikett.

Kui peres on kolm poega, siis eesti keeles nimetatakse neid: vanem, keskmine ja noorem poeg. Estoranto keeles on siin sageli, tänu keeletsensuurile (mis võib olla ka kirjutaja endatsensuur) noorim ja vanim poeg.

Estorantos tahetakse teha ranget vahet, millal pruukida pärast, millal peale/pääle. Ei tohi nagu öelda peale tööd või pääle kooli. Aga NB. kui peale/pääle tähendab seda, mis pärast, siis on järgmine sõna osastavast käändes. Muus tähenduses aga käib peale/pääle kokku omastava käändega. Pääle tööd puhkab ta natuke ~ Peale töö võtavad tema aja mitmed hobid.

Olen kasvanud Tartus ja Lõuna-Eestis. Võibolla sellepärast ei ole ma kunagi kuulnud mujalt kui raadiost-telekast sõna "metsis". Mulle on see lind ikka mõtus. Aga võibolla väga paljudele teistelegi.



Eesti keeles ei ole sõna "olmejäätmed". On näiteks sõna "segasodi". Või "muu praht". Ka sõna "puittaimed" ei ole eesti keeles. On "puud-põõsad". Estoranto "märgalad" on muidugi "sood-rabad". Või "sood-luhad".

Eesti keel ei põlga võõrsõnu, ei leia, et "taristu" on eestikeelsem kui "infrastruktuur" või "teave" eestikeelsem kui "informatsioon" või "info". Eesti keeles on vinkel ikka vinkel, mitte "nurgik" ja lamp lamp, mitte "valgusti". Eesti keeles ei pea instrumendi nimes tingimata olema sufiks -ti, ja -ja ei pea jääma ainult inimeste nimetamiseks. On ilmutaja, kinnitaja, pesuvalgendaja ja veepehmendaja nagu kuulipilduja ja ristleja.

Estoranto sünnis ja võimutsemises on paradoksaalsel kombel süüdi see, et Eestis pööratakse keelele väga suurt, s.t. liiga suurt tähelepanu, keelt õpetatakse palju, tekste toimetatakse ja keeletoimetatakse hoolega. Keele õpetamine on valedel alustel, õpetatakse, kuidas on "õige", kuidas käänata-pöörata, kuidas kasutada üht või teist sõna, näiteks millal on õige "enamik", millal "enamus" jne. Mis tähendab, et eestlastele õpetatakse emakeelt nagu võõrkeelt. Sellest tekib inimestel kahtlus, ebakindlus ühe või teise sõna ja vormi kasutamisel. Absurdne küsimus eestlase suust "Kuidas on eesti keeles õige?" Seda saab õigupoolest küsida venelane või soomlane, mitte eestlane. Keelele ei tohi teda kasutades liiga palju tähelepanu pöörata, keelt ei kasuta inimene teadlikult, vaid suuresti alateadlikult. Kõige ilusamini rääkisid keelt vanad maainimesed, kes sageli eesti keelt koolis üldse polnud õppinud. Ja toredat keelt kirjutasid kirjanikud, nagu Luts, Tammsaare ja Enno, kes seda olid õppinud enamvähem vaid kodust. Ja väga võimalikult ei teadnud midagi käändkondadest ja pöördkondadest... Mõtlemise koht!

Eesti keelele on estoranto suurem oht kui vene keel. Nii tuleks emakeelt kaitsta ennekõike estoranto vastu. Mis tähendab, et tuleks unustada koolis või mujal õpitud "õige" ja tagasi minna vaba kõnekeele juurde. Kõnekeel ei tähenda lohakat keelt, on olemas ka intelligentne, stiilne kõnekeel, mis on praegu üsna unarule jäänud ja telest ning raadiost pagendatud. Koolis peaks lapsi julgustama ja õpetama end vabalt väljendama, jätma sinnapaika senised vahetegemised, nimetavalise ja omastavalise liitumise, kokku- ja lahkukirjutamise, õiged käände- ja pöördevormid. Neid tuleb õpetada võõrastele, mitte eestlastele. Õigekeelsus on eksitus, õigekiri loomulikult mitte. Keeletoimetajad tuleb kas ümber kasvatada või vallandada. Vähemalt need, kes püüdlikult tõmbavad maha "infrastruktuuri" ja panevad selle asemele "taristu". Ja need, kes asendavad "info" "teabega" ja "enamuse" "enamikuga" või vastupidi. Riigikeel võib minu meelest olla estoranto, kui riik kangesti tahab just seda keelt pruukida. Las riik siis räägib estorantot, meie aga eesti keelt.

Tee ääres näen silti "Hoia pikivahet!" Köögilaual on karbike kirjaga "Kummeliõisikud". Pole päris eesti keel. Eesti keeles oleks normaalne öelda "Hoia vahet" ja "Kummeliõied". See, mis ametlikus terminoloogias on õisikud, koosneb õitest, nii ei ole kummeliõitest rääkimine vale. Ja pikivahest rääkida on ülemäärane pedantsus, termini suskamine sinna, kus teda vaja pole. Iga roolis olija saab ju aru, mis vahet on mõeldud.

Eesti keeles on sõnad "tõmbelukk" ja "tõmbetuul". Estorantos on "tõmblukk", kas ka "tõmbtuul" ei tea mina mitte. Ega tahagi teada.

On eesti kirjanikke, kes kirjutavad eesti keeles, estorantot on nende tekstides vähe. Viivi Luige Seitsmendas rahukevades ei sattunud silma ühtki lühikest superlatiivi nagu "kauneim" vms. Neid on väga vähe ka Indrek Harglal.

Loen päris mõnuga Tõnu Õnnepalu "Aakrit". Natuke liiga pikalt kirjutab, ei pidurda jutujooksu, aga eks jutuvestjatega nii olegi. Muidu ei saakski vist. Mulle on mõned Tõnu mõtted väga meeltmööda. Näiteks tema arutlused "okupatsioonist", väliseesti võltsrahvuslusest (a mis meie oma parem on!), nõuka-aja ehtsast maaelust ja last not least eesti keelest, mida nõuka-aja usinad õpetajad hoolega kõigest puhtaks rookisid, mis oli murdepärane või ei vastanud väljamõeldud "reeglitele". Nii on estoranto osalt nõuka-aja sünnitis. Mõlemal pool - nii välis- kui sise-Eestis pingutati rahvusluse ja keelega üle, Hoiti keelt puhta ja korralikuna ja jäeti ta ilma elujõust, loomulikkusest. Nüüd see kõik käib edasi. Kurioosumina märgitakse raamatutesse "keeletoimetaja" nimi ja eestikeelsust valvab keelepolitsei elik keeleinspektsioon.

Loen netikommentaarist kellegi protesti sõna "kelledel" vastu. Sellist sõna eesti keeles ei olevat. Tüüpiline näide kummalisest arusaamast, et eesti keel on see, mille kehtestavad keelekorraldajad, keeletoimetajad, "emakeele" õpetajad. Tegelikult on keel see, mis kujuneb keele kasutajate elavas kõnes. Kui öeldakse "kelledel" ja sellest saadakse aru, ei tundu ebaloomulik, siis see on eesti keel.

Tallinna või Tallinasse? Kõnekeeles, st. elavas eesti keeles on teine vorm vaata et sagedasem kui esimene. Mis tähendab, et Tallinn ei ole Tallinn, vaid Tallin, nagu vene keeles. "Tallinasse" nõuab sellist vormi. "Linnasse" ei lähe mitte. Niisiis on poliitiliselt ebakorrektne päälinna kuju salamahti eesti keeles olemas. Ja ei kao säält kuhugi. Kas kunagi ka seaduslikuks kuulutatakse? Vast kah, aga seda tuleb ilmselt kaua oodata.

Muudkui teavitavad! Keegi enam ei teata, ei anna teada. Mis see on, et mõni uus sõna nii kiiresti levib ja vanemad kõrvale tõrjub. "Teatab" on ju sama lühike kui "teavitab". Miks ta siis parem on? Vahest on asi selles, et teavitamine on natuke riikliku, kroonuliku maiguga sõna. Ja suur osa maarahvast tahab olla riiklik rahvas, kroonurahvas. Ons nii uhkem, patriootlikum? Kurat seda teab.

5. novembri 2019 Postimehes loen Kati Orru artiklis sõna "säilenõtkus". Sulgudes igaks juhuks ingliskeelne tõlge (resilience). Märgike sellest, et kaldume mõtlema inglise keeles, inglise keele mõistetega ja otsime neile eesti vasteid. Kui ei leia, loome ise. See on muidugi üks estoranto keele jooni: eesti keelt painutatakse teis(t)e keel(t) liistu(de) järgi. Mis torkab silma (ja kõrva) on see, et siingi me ei püüa oma mõtet eesti keeles sõnastada, vaid otsime üksikuid sõnu, mis peaksid muukeelsetele vastama. Mõtleme mõistetes, mitte mõtetes! Kuidas mõtleks ja ütleks eestlane eesti keeles? Näiteks räägiks vastupanuvõimest, sitkusest, taastumisvõimest, tagasinõtkumisvõimest, isegi ehk püsivusest, puhverdusvõimest. Võimalusi on. Ladina "resilio" tähendab (tagasi)põrkamist.  Sedasigi saaks ehk öelda. Oleneb lausest, mõttest.

Kaupo Vippi mõtted on mulle suuresti sümpaatsed, aga tema ettepanek "kompleksarvu" asemel kasutada "põimarv" on enam kui veider. Seda, mis keeles on kodunenud, kestnud mitu inimpõlve, lihtsalt ei tohi muuta. Keel tuleb rahule jätta, nagu kord kirjutas Kaarel Leetberg. Siis ta toibub sellest sõnadetegemise sünnitatud palavikuvärinast. Ja inimesed ei kahtle enam, kas nad räägivad "õiget eesti keelt". Veel kord: ladina-kreekatüveliste rahvusvaheliste sõnade asendamine eestipärastega, eriti kui see eestipärasus on üpris vägivaldne (taristu, teave...) on barbaarne, seda ei peaks olema.

Leian, et uuest ÕSis ei ole sõna "pudru". Ainult "puder". Imelik. Mina ja mu lähedased pole pea kunagi öelnud "puder", ikka pudru. Naine on tallinlane, aga temal on pudru ka pudru. Ei ütleks, et "puder" on estoranto sõna, aga see, et "pudru" on riigikeelest välja heidetud, on rumal. Siin on analoogia sõnaga "kohvi", mis estorantolikult, nagu nimetatud, on ikka ja ainult "kohv". Samal ajal on legaalsed "marli" ja "kummi". EKSS nimetab "pudru't" murdepäraseks. See pole ilmselt päris nii, on rühmake sõnu, kus kõnekeel kasutab selliseid, ametliku genitiiviga kokkulangevaid vorme. Need on lähedased lastekeelsetele, hellitavatele sõnadele nagu "Peedu, Liisu, kutsu, kiisu, lutu, potu". 

Sõnatuletamistega on estorantos asjad sassis. Ajalehte tikub "poodlema" ja terminina on välja käidud "elulemus". le-tuletised nõuavad nagu, et oleks ka ilma le-ta vorm. Aga "poodima" ei ole. Ja "eluma" ka mitte. Iseasi on muidugi põlised sõnad nagu "mõtlema, ütlema < juttelema, vaidlema, kahtlema..." Ka buddhismiga tegelejate "mõtlus" on vildakas tuletis meditatsiooni tähenduses. Mõtlus on ikka mõtlemine, ütlus ütlemine, vaidlus vaidlemine. Anda talle mingi spetsiaalne tähendus on rumalavõitu. Kuhu küll kaob kõrgesti haritud inimeste intelligents, kui nad hakkavad tegelema keelega ja selle 

Püha Hieronymus, kaitse eesti keelt keeletegijate ja keelekorraldajate eest! Kaitse mind selle eest, mida nemad nimetavad eesti keeleks!

- - - - -
Tükk aega vahet. See lugu läks keeleraamatukesse, mis peaks selle aasta sees ilmuma. Loodame, et ilmub. Vahepääl märkan ikka uusi estorantisme. Viimati kultuur.err'is, kus paleoliitikumi on nimetatud VANIMAKS kiviajaks. Eluaeg olen lugenud-kuulnud sellest kui VANEMAST kiviajast. Estoranto püüab iga hinna eest lühikesi superlatiive keelde suruda. Olgu et kõnekeeles neid endiselt on väga vähe kui üldse ja nad ei sobi keele iseloomuga kokku. Vanim'at on kõnes küllalt raske vanem'ast eraldada. Teises silbis ei häälda me vokaale eriti selgelt, peenelt öeldes nad on redutseerunud. Ma ise arvan, et tuleks ka kirjas taastada vanad vormid nagu "kõigevanem, kõigesuurem, kõigepüham jne". Hääldatakse neidsinaseid nagu üht sõna ühe rõhuga.

Meeste ja naiste ajudest ja sugudest üldse

Sirp avaldas äsja Kärt Aaviku kirjutise Gina Ripponi kuulsast raamatust, kus retsensendi järgi tehakse absoluutselt-lõplikult selgeks, et meeste ja naiste ajud ei erine ning antakse surmahoop kujutelmale, et inimesed jagunevad "binaarselt" meesteks ja naisteks, vaid sugusid on vähemalt viis. Gina Ripponit esitellakse kui tipptasemel aju-uurijat, neuroteadlast, kes esitab lõpliku tõe. Kes väidavad teisiti, binaristid ja mehe aju naise omast erinevaks pidajad, on müütide-eelarvamuste kütkes.

Paraku on neuroteadlasi, aju uurijaid, kes Ripponi seisukohtadega nõus ei ole, neist Kärt Aavik ilmselt pole teadlik või peab neid samuti müütidesse takerdunud binaristideks vms. Ripponi raamatut retsenseerib näiteks Larry Cahill. Soovitan huvilistel lugeda: https://quillette.com/2019/03/29/denying-the-neuroscience-of-sex-differences/.
Cahill on neurobioloogia ja käitumise professor Kalifornia ülikoolis Irvine'is. Ripponi kriitikute seas on ka tuntud autismi-uurija Simon Baron-Cohen. Nii on neuroteadlaste seas siin kahesuguseid seisukohti. Kui me ei taha või ei suuda võtta omaks üht neist, tuleb ikka arvestada ka teise seisukohaga.

Viide kahe naisteadlase kriitilisele artiklile sooerinevuste eitajate kohta:
https://quillette.com/2017/04/17/rhetorical-trap-heart-neurosexism-debate/

Ma ise vaatan teatava murega praegu moes olevat ja väga raskesti kui üldse põhjendatavat kujutelma, et paljud inimeste omadused on "sotsiaalne konstrukt". Millega käib kaasas päritavate, kaasa sündinud omaduste eitamine või siis väheoluliseks pidamine. Vahel mõtlen, kas selle seisukoha pooldajatel on lapsi ja lapselapsi või on siis neid vaid üks-kaks. Kui oled kasvatanud üles mitmeid lapsi, on sul selge kogemus sellest, et nad on sünnist pääle erinevad, kuigi kasvatus on sama. Üks laps on introvert, teine ekstrovert. Usk kasvatuse, inimkeskkonna peaaegu totaalsesse mõjusse kasvavale lapsele on minu meelest vaid usk. Mille aluseks on mingi hüperfreudistlik arusaam, et pisikesedki mõjud, vanemate silmavaade, hääletoon vms. kujundavad inimeses iseloomujooni, sh. mehelikke ja naiselikke jooni. Kui inimest saab kujundada niisuguste alateadlike mikromõjutustega, tähendab see, et vastuvõtlikkus neile on inimesele kaasa sündinud. Sotsiaalne konstrueeritavus on sel puhul meie pärilik omadus.

Elame uue ja üsna sallimatu ideoloogia tõusu ajal. See ideoloogia tembeldab teisitimõtlejad pikemata rassistideks-seksistideks ja nõuab meilt rituaalseid žeste, näiteks on paljud sõnad nagu "neeger", "mustlane", "poiss", "tüdruk", policeman", isegi asesõnad "he" ja "she", tabud, nende kasutamine võib viia vallandamiseni, ostrakismini. Õnneks on sellele ideoloogiale ka vastuseisjaid, näiteks psühholoog Jordan Peterson. Või katoliku kirik, kes jääb Piiblis öeldu juurde, selle juurde, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Või nendeks, kes saavad lapsi sigitada ja nendeks, kelle ihus laps kasvab üheksa kuud. Kõrvalekaldeid muidugi on ja see, et mõnele võib meeldida seksida omasugusega, ei muuda asja. Ka see mitte, et mõned tahaksid olla teist sugu. Kolmandat lihtsalt ei ole.

Asjal on veel üks külg. Arusaadav on, et arusaam sellest, et inimese soo, iseloomu ja võimed on suuresti tema geenide määratud, assotsieerub mineviku süngete ideoloogiatega, ennekõike natsismiga. Ent kujutelm sellest, et peaaegu kõik inimeses on kasvatuse vili, tuletab mulle meelde veel minu nooruses Nõukogudemaal valitsenud dogmat, lõssenkismi, võitlust kodanliku väärõpetuse geneetika vastu ja õpetust uue inimese, nõukogude inimese kasvatamisest. Nüüd tahavad radikaalid samuti kasvatada uut inimest, alustades sooneutraalselt juba lasteaias, kus ei tohi vahet teha poiste ja tüdrukutel, mõlemad peavad mängima samade asjadega, lastele tuleb maast-madalast seletada, et on olemas vähemal viis sugu jms. Ma mäletan, kuidas lõppes uue nõukogude inimese kasvatamine ja arvan, et mõõdukus ja terve mõistus jäävad lõpuks pääle. Aga ilmselt on üks sort ekstroverte, kes ei saa rahulikult vaadata harilikku, normaalset elu, vaid tahavad alati sekkuda, kõike ümber teha, ümber kasvatada, võidelda tabude, eelarvamuste, seksismi, rassismi jms. vastu. Loodan, et nad ei saavuta nii täielikku võitu kui omal ajal bolševikud ja Lõssenko.

Rally kui rituaal

Eesti on autovabariik. Eestil on oma rahvuslik religioon, millel on ka oma rituaalid. Üks neist on muidugi laulupidu, teine on sõjaväeparaad, oluline rituaal on ka autorally Eesti teedel. Pole lihtne elada siin, kui ei ole sedamoodi religioosne inimene, kui mets, loomad ja linnud on südamelähedasemad kui autod ja ralli kodustel metsateedel mõjub kohatult ja lausa võikalt. Olen ilmselt vanaaja inimene, kellele pühad asjad olid puud, allikad, linnud. Mitte inimeste tehtud masinad, riik või rahvus. Vanad eestlased ei olnud rahvuslased, nad lihtsalt olid, kes olid. Meie tahame olla, aga tihtipääle ei ole ka. Tahame olla, sest tegelikult ei ole.

See, mida nimetatakse rahvusluseks, on Eestis tõepoolest saanud religiooniks, religiooni aseaineks. Nagu NL-s oli "marksism-leninism" või natsi-Saksamaal usk sakslaste-aarialaste erilisusse. Rituaalid olid mõlemates riikides ka olulised. Tõrvikrongkäigud, mai- ja oktoobriparaadid, võidupühad jms. Naljakas oli vaadata, kuidas kunagise tribüüni kohal Tartus Vabaduse (end. Oktoobri) puiesteel nüüd oli hoopis imposantsem ehitiste rida: kapitalistlikud tribüünid, Suure Ralli kultuse templid, poed.

Kristlikus-postkristlikus maailmas peab Jumala kõrval olema ka Kurat, jumaliku kõrval kuratlik, üdini paha ja kuri. NL- oli see imperialistlik Lääs, kuigi tasapisi sellega leiti modus vivendi. Saksamaal olid selleks juudid-plutokraadid. Meil muidugi Venemaa. Vene Kurat, kes on ohtlik ja väga kaval, tema salanõude vastu peab kogu aeg olema valvel, tema ohu vastu peab olema pidevas mobilisatsiooniseisundis. Kuradi põhitunnuseid on see, et temas pole midagi hääd. Nii teevad ka meie poliitikud ja ajakirjanikud hoolega tööd, et puhastada Venemaa imago kõigest positiivsest, näha temas ainult paha.

See ütleb midagi inimloomuse kohta üldse ja Eesti mentaliteedi kohta eriti. Õnneks on eestlane siiski tasakaalukam ja mõistlikum kui näiteks naabrid Läti ja Leedus, kes tahaksid ära keelata-kaotada kõik veneliku, olgu see vene keel või omaaegsed märgid ja sümbolid. Loodame, et meie nii kaugele ei jõua. Lapsik on see kõik, näitab, et inimene, Homo sapiens on laps, ei ole saanud täiskasvanuks ja elab muinasjuttude maailmas, mängib -- kahjuks vahel veriseid ja võikaid -- mänge, kus tegelasteks inglid, kuradid, staarid, tippsportlased jne. Samal ajal aga meie planeet Maa põleb, kõrbeb. Inimesel on jätkunud parajasti mõistust, et ehitada maailm, mis on nii keeruline, et ta ei oska selles enam elada, ei oska seda korraldada, juhtida. Ja nii tegeleb hoolega pseudoproblemidega. USA president tegeleb transseksuaalide peldikutega. Rootsis, Gröönimaal, Alaskas ja Kalifornias aga põlevad metsad, võsa, rohumaad. Planeet tuletab meile meelde, et on viimane aeg käituda täiskasvanumalt.

Ikka ideoloogia

Nõukogude ajal segas meid ideoloogia, millega oli pikitud ja vürtsitatud meedia, isegi kirjandus ja muud kunstid. Stalini ajal pidi kõik kuulutama marksistlik-leninlikku tõenägemist, kõik, olgu lasteraamat või ooperietendus, oi ideoloogiline, oli osa võitlusest kahe maailma ja kahe maailma vahel. Hiljem see ideoloogisurve leebus, kirjanikult nõuti vaid seda, et tema teos ei oleks ametliku tõega vastuolus. Kui Gorbatšovi ajal ideoloogiaohjad päris lõdvaks lasti, kadus seegi nõue. Tundus, et pääseme ideoloogiast, oleme vabad. Kuid nii see pole läinud. Ideoloogia tuli tagasi ja hoopis totaalsemal ja laiemal kujul. See ideoloogia pole uus, on vaid muutunud osavamaks, kasutab leidlikumalt inimese, inimloomuse nõrkusi. See ideoloogia keelitab meid rohkem ostma, kiiremini vahetama vana uue vastu, kiiremini vana ära viskama, kiiremini raha kulutama. Jne. Jne. Selle ideoloogia, selle new brave worldi teenistuses on reklaam. Nagu kommunistliku ja natsliku ideoloogia teenistuses oli propaganda. Ning reklaamil on aina rohkem vabadusi ja õigusi: pole enam võimalik vaadata oma nutitelefonis või kompuutris uudiseid, otsida seda, mis huvitab, ilma, et iga näpuliigutus avaks uue reklaami. Pakutakse kinnisvara, päikesematku, hambapastasid, filme, telefone, autosid... Kõike, mis sapiens on suutnud välja mõelda ja mida müüa saab. Üks mu sõber ütles, et nüüd antakse meile magusat mürki nõuka-aja mõruda mürgi asemel. Nõuka-propagandat ei võetud tõsiselt, see oli primitiivne ja ei ulatanud igale poole. On ju aina rohkem lugeda sellest, kuidas reklaamipakkujad esitavad oma nõudeid ajalehtedele ja muule meediale. Kui reklaamitakse kruise, ei sobi samas lehes, vähemalt selle reklaami lähedal, kirjutada sellest, kuidas kruisiturism lagastab ilusaid paiku ja tülitab inimesi kuulsates linnades. Maiustuste reklaami lähedal ei tohi avaldada artiklit suhkru kahjulikust mõjust. Nii et mõnes mõttes oleme praegu tugevama ja tõhusama surve all kui kommunistlikus ühiskonnas. Kuna see surve on aga leidlikult ja sageli vaimukalt kujundatud, selle loomise ja täiustamisega tegelevad väga hääd spetsialistid, psühholoogid, kirjanikud, kunstnikud, siis reklaami kunstiline mõju, tema esteetiline väärtus varjab seda, et tegemist on uue totalitarismi tööriistaga. See totalitarism püüab meid alistada ja valitseda samamoodi kui eelmine, kuid on selles palju edukam.

Olen mõelnud, et kui omal ajal suhtusime sageli halvasti inimestesse, kes karjääri vms huvides astusid komparteisse, siis nüüd võiks samamoodi suhtud reklaamitegijatesse. Eriti sellepärast, et kui omal ajal ideoloogiatöötajad sageli uskusid, et esinevad tõekuulutajatena, siis nüüdsed reklaamimeistrid nii ei arva. Neile on ükskõik, mis hambapastat, mis automarki, mis aiamööblit nad reklaamivad. Pääasi, et selle eest neile korralikult makstakse. Ent kes on patuta, visaku esimene kivi. Uut totalitarismi me muuta vaevalt saame. Jääb vaid loota, et majandusmasinavärk, mida ta teenib, kukub kord ise kokku. Nagu kukkus Nõukogude Liit. Kui kommunism ei arvestanud inimloomusega, siis nüüdne kapitalistlik totalitarism ei arvesta loodusega, loodussäädustega. Karta on aga, et see kokkukukkumine saab olema palju rängem.

Uus Pätsi aeg

Võimalik, et Eesti rahvale sobib leebemat sorti diktatuur paremini kui demokraatia. Sobib selline riik, nagu oli Pätsi ajal oma rahvustervikluse, positiivsuse ja kerge antiintellektualismiga. Riik, kus Ahto Lobjaka ja Vilja Kiisleri sugused tõrjutakse avaliku elu ääremaile ja Euroopa jääb tasapisi meist kaugemaks. Pole võimatu, et sellise korra poolt rahvas ka hääletaks. Rahvale meeldivad valitsejad, nad saavad valimistel rekord hulga hääli. Nagu omal ajal Savisaar, siis Ansip, nüüd Kaja Kallas. Aukartus võimu ees. Ja valmisolek võimu võimsamaks kasvamist ka toetada. Nagu kolmekümnendatel aastatel. Ühesõnaga: rahvas on valmis hääletama selle vastu, mida Euroopas nimetatakse demokraatiaks. Demokraatlikult. Ma ei tea, mis arvavad targad riigiõiguslased ja politoloogid sellest, kui demokraatlikult hääletatakse diktatuuri poolt, demokraatiast eemaldumise poolt. Aga sedamoodi asjad paistavad olevat. Meil ja mujalgi Ida-Euroopas. Nagu enne sõda. Mis loodetavasti ei tähenda, et sõda on tulnud ligemale.

Tšehhov on kirjutanud, et Venemaa on "kroonu riik" -- государство казенное. Tegelikult on seda ka Eesti. Oleme kasvanud välja Vene Impeeriumist ja mõnedki suhtumised ja väärtused on pärit säält. Kestnud üle esimese Vabariigi, ENSV ja ilmutavad end nüüd uues Vabariigis. Venemaal on ju analoogseid suhtumisi, millest meil palju kirjutatakse, märkamata paralleele enda pool. Häda on aga selles, et Eesti on väike ja truualamlikkuse nakkus levib siin kiiresti ja kergesti. Kergemini kui suurel Venemaal, kus on piisavalt palju intelligentsi ja sõltumatut vaimsust, mida meil küll enamasti ei taheta märgata. Meil selline sõltumatute vaimuinimeste tuumik on nõrk või puudub hoopis. Ja nii on rahvusterviklikkuse aja tulek enam kui võimalik. Hallelooja, oamen.

Kodumaa ja asumaa

Kodumaa on kodune maa, maa, kus inimene tunneb end kodus. Eestis on alad, kus saab end koduselt tunda, nüüd aina kahanemas. Metsad, õitsvad niidud, põlluveered kaovad. Kodus tunneb inimene end veel vaid oma toas, oma aialapil. Ja seda ta siis ülihoolikalt koristab, korrastab, harib. Steriilsuseni, tapva korralikkuseni välja. Aga suur osa Eestist pole enam kodune, pole kodumaa, vaid on asumaa, mis on olemas vaid tooraine-allikana, maana, millelt võetakse, mis võtta ja müüa annab. Asumaa on maa, mida ekspluateeritakse, millest hoolitakse ainult kui ressursist.

Vene kool, vene keel jne.

Aitab jamast! Kaua siis jahutakse ja seletatakse venelaste integreerimisest, vene kooli reformimisest või kaotamisest ja muust selle juurde kuuluvast! Kaua saame venelasi võtta objektina, kellega midagi tehakse, keda kasvatatakse Eesti kodanikeks, eestimaalasteks, paipoisteks! Inimesi, sh ka mitte venelasi ei saa ega tohi niimoodi objektidena kohelda. See ei ole eetiline. Ei tohi püüda neid kellekski kasvatada. Mäletame ju, kuidas inimesi kasvatati NLiidus ja mis sellest välja tuli. Inimesed, ka venelased, on subjektid, kellel on oma väärtused, oma väärikus, oma maailmanägemine. Minu meelest on ainuõige lasta venelastel ja teistel arvukamatel vähemustel Eestis ise otsustada, kuidas nad tahavad elada, õppida, töötada. Peame andma venelastele samad võimalused, õigused ja loomulikult kohustused kui on soomerootslastel Soomes. Aeg on lõpetada mula selle üle, nagu ei oleks need venelased, kes siia sattusid pärast 1944. aastat päris õiged eestimaalased, et nad ei ole päris rahvusvähemus. Vene kooli küsimus on lihtne: ainult lastevanematel, peredel on õigus otsustada, mis koolis ja mis keeles lapsed õpivad. Ja ei kellegi teisel. Riigi poolt saab esitada ainult teatud tingimused: eesti keele oskuseta on paljud töökohad meil suletud. Kuigi ka siin tuleb lõpetada väiklane norimine. Iga politseinik, taksojuht ja meedik Narvas või Sillamäel ei pea tingimata eesti keelt oskama. Peab ainult olema garantii, et eestlasel on lihtne leida kedagi, kes keelt oskab. Selle asemel, et venekeelset haridust ja kultuurielu välja suretada, tuleks seda toetada. Vene keelt peaks Eestis rohkem olema, peaks aitama siinsetel venelastel luua oma eestivene kogukond, oma kultuur, mis tahestahtmata oleks alternatiiviks Venemaa, Läti, Ukraina vene kultuurile. Nagu on soomerootsi kultuur, mis on maailmakultuurile annud mõndagi. Et ka meie vene kultuur millegi samaväärseni jõuaks, on venelastele vaja anda kindlus, et nad saavad ise oma kultuuri- ja hariduselu korraldada, et seda ei tee keegi teine nende eest. Dixi et animam meam levavi.

President Kersti Moskvas

Ei saa lahti mõttest, et Eesti president Kersti Kaljulaid ei sõida Moskvasse ja ei taotle kohtumist Vladimir Putiniga ainult omast tahtmisest ja äratundmisest. Mind ei üllataks, kui tal pääle Eesti asja ajamise on ka mingeid suuremaid asju ajada ja seda teeb ta kellegi palvel või ülesandel. Et näiteks üle anda mõne Lääne tipp-poliitiku sõnum Putinile. Miks võiks seda teha Eesti president? Miks ka mitte. Eesti on Vene-vastases retoorikas olnud selgelt mõõdukam kui Leedu ja Läti. Ning võib-olla on Kersti K. ka kelleski olulises tegijas äratanud usaldust. Kui asjad on nii, seletaks see meie poliitikute ehmatust ja segadust. Sest kõrgema taseme asju ei tule ega tohi arutada madalamal tasemel, näiteks Riigikogu väliskomisjoni liikmetega. Elame-näeme.

Patt Püha Vaimu vastu

Mulle ei meeldi terminid "autoriõigused" ja eriti veel "intellektuaalne omand". Ma arvan, et vaimne looming, loomine peavad olema vabad. Kirjanduse, muusika, kunsti vaimne, mittemateriaalne osa pole kellegi oma. Looming sünnib inspiratsioonist, mida ei saa kontrollida ja mis pole samuti kellegi oma. Inspiratsioon, in-spiratio on nagu see vaim, vaimuhingus, pneuma millest Johannese evangeeliumis on öeldud, et ta liigub-puhub, kus tahab. Meie ei ole oma loomevõime, eriti inspiratsiooni, loova vaimuhinguse isandad ja kontrollijad. Vaimuhingus on meie isand, kui ta "meie pääle tuleb". Matteuse evangeeliumis 13:32 ütleb Jeesus, et pattu Püha Vaimu vastu ei saa inimene kunagi andeks. Meie arusaamine loomisest, loomingust, meie kujutelmad "intellektuaalsest omandist", "autoriõigusest" on patt Püha Vaimu vastu. Seda on ka see, et loojatele makstakse tiraažide, esituste jms. päält. Kuna me oma nõtruses ei oska, ei julge hinnata kvaliteeti, loodu väärtust, siis hindame kvantiteeti. Tekitades niimoodi kunstides inflatsiooni, sundides loovaid inimesi künnihärja kombel töötama, aina kirjutama, komponeerima, maalima. Loomingu eest tuleb muidugi loojale, see tähendab inimesele, kellele Vaimuhingus on loomisvõime annud,  tasuda, kuid mitte selkombel, nagu tehakse Euroopas ja mujal Läänemaailmas. Pääle muu ei ole looming individuaalne, vaid kollektiivne. Oleme kääbused hiiglaste, oma eelkäijate õlgadel. Ja totter on nõuda, et me oleksime originaalsed, ei laenaks, võtaks eelkäijatelt midagi üle, ei varieeriks, muudaks, täiendaks. Nagu tegid vanasti autorid, nagu tegi Shakespeare, tegid muusikud ja kustnikud keskajal ja hiljemgi. Kui vaatan oma noorepõlve luuletusi, siis on imelik tunne: mul on raske uskuda, et mina olen nende autor. Nad on kuskilt tulnud, nad on mulle annud Vaimuhingus. Imelik kasvõi see, et kuigi ma ei olnud nooruses kristlane, on mu luuletused kristlikud, on religioossed. Vaimuhingus teadis, mida tahab öelda, mina päriselt ei teadnud. Nüüd ehk saan aru.

Filosoofiline veeuputus

Loen Sirbi artikli annotatsiooni: «Antropotseeni onto-epistemoloogiad ehk Kes saab olema posthumanismi subjekt?» («Onto-epistemologies for the Anthropocene, or Who will be the Subject of the Posthumanities?»). Sellise loengu peab Ameerika õpetlane, kes tegeleb genderiuuringutega, meretemaatikaga kunstis, ökofeminismiga, mateeria subjektsusega jne jne. Võibolla on ta tark inimene, aga selline filosoofiline sõnalaviin hirmutab mind. Ons nüüd läänemaailmas alanud omamoodi filosoofiline sõnauputus, mis meid enda alla matab, ilma et päriselt aru saaksime, mida see tähendab, mis toimub. Analoogseid näiteid leiab aina enam. Eriti sääl, kus kunstiinimesed asuvad filosofeerima, seletama, mida nad tahavad öelda. Aga apostel Paulus tuletab meile nüüdki meelde, et võime osata palju keeli, liigutada mägesid ja teha muudki imelist, aga see kõik on tühi, kui pole armastust. Buddha ütleb vähem, ta naeratab. Armastuse keel on lihtne. Vahel see ongi ainult naeratus. Tuleks tulla tagasi armastuse ja naeratuse juurde.

Kasvatame lapsed värvusneutraalselt!

Kümme protsenti meestest Euroopas on värvipimedad, naiste protsent on väiksem. Igal juhul on värvipimedad diskrimineeritud ja alandatud ja seda aina enam, mida rohkem meile kõike pakutakse värviliselt, olgu pakendeid, kaarte, skeeme, graafikuid. Sellele ebaõiglusele tuleb lõpp teha! Tuleb lõpetada see värvide pillerkaar eriti lastetubades, lasteaedades, koolides! Lastele tuleb luua värvusneutraalne kasvukeskkond. Lastele ei tohi rääkida rohelisest, punasest, kollasest jne. Võib esialgu ainult rääkida värvilisest ja värvitust. Värvide nimetuste kasutamine tuleb kaugemas tulevikus üldse keelata, sest meil pole mingit õigust oma värvinägemist, oma värvimeelt pääle suruda neile, kes värve näevad teistmoodi. Meie värvinägemine on illusioon, sotsiaalne konstrukt ja kui alustame laste vabastamist sellest, vabastame tulevikus inimsoo ühest illusioonist. Nagu illusioonist, et on olemas mehed ja naised.

P.S. Avastan kohkumisega, et olen ise kasutanud diskrimineerivat sõna "värvipime". Seda sõna ei tohi tegelikult kasutada. Võiks rääkida värviteislastest või teisvärvlastest või leidub mõni parem sõna. Kuidas öelda ingliskeeles, ei julge pakkuda.

Presidendid vahetusse

Ameerika uudisteagentuur OWT on kindlatest allikatest teada saanud, et Eesti ja USA vahel on sõlmitud salaleping, mille alusel riigid teatud ajaks vahetavad oma presidendid: Kersti Kaljulaid asub Valgesse Majja, Donald Trump Kadriorgu. Kui pikk see aeg on, ei ole veel selge. Kaljulaid juba harjutas Ameerikas ametit. Trump õpib väidetavalt eesti keelt, "kurat" ja "perse" olevat tal juba selged. Uus Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon sünnib Trumpi huvides, sest ainult sellise valitsusega on ta valmis koostööd tegema. Kaljulaiu lubadus kutsuda peaministriks Kaja Kallas on feik, eesmärgiga tähelepanu tegelikult asjakäigult eemale juhtida.

Our toxic civilization

 OurToxic Civilization

There is nowadays a lot of talk about the danger we are facing because of climate change, pollution, loss of biodiversity, extinction of species and ecosystems. Sometimes, although rarely, overpopulation is mentioned too: it is somewhat risky to talk about it, to say that there are too many of us. There is a lot of talk about the threat these processes pose to the civilization. But very little talk about the threat our civilization poses to our planet, to Nature. And a lot of what we are trying to do to avoid the danger we are facing, consists of attempts to preserve this civilization, making it less wasteful, less destructive. But not put into question its basic values, it aims, its essential features. Although these are precisely the root causes of the present crisis. Our civilization has become a destructive force that is endangering ourselves, other living beings, life on the planet Earth.

Our civilization is based on some values that are usually not (yet) called into question. We are taught to believe that new is better than old, better is better than good, quick is better than slow, more is better than few. These values are essential components of other ones, including our official values, as e.g. freedom of choice, standard of living, development, economic growth, innovation, progress... And, intimately connected with them – liberal individualism in its simplest form meaning simply the right of everybody to do and get what he/she wants as far as this does not infringe on similar rights of other people. Among the values of our civilization there is no place for anything sacred except human life. And, of course, human needs, wishes, desires, interests...Although it is somewhat mauvais tone to tell it straightly. But the cult of our desires is one of the most essential features of our civilization, it is our true religion. Its priests are businessmen, industrialists, merchants. Its missionaries are the publicists, PR specialists, lobbyists. One of their main tasks is to convince us that we really need something that merchants are willing to sell us. That there is something we really want, and then – need. They convince us that our desires and wants are the same thing. That everything outside us is our resource, it is our right to use us to satisfy our needs/desires. The only problem is sharing of these resources.

One of main products of our civilization is dissatisfaction. We are taught, conditioned to want more, more things, more comfort, more entertainment, a higher standard of living, etc. In fact, we have been conditioned to become children who want more and more toys. Indeed, we are children, and people who are teaching, conditioning, lobbying us to buy more, to want more, are children too. They find their satisfaction in inventing, producing and selling more, and more rapidly. We find brief satisfaction in what seems new to us, things, stories, scandals, sports, news. But sooner and sooner this new becomes old, and we, both buyers and sellers, are looking for something newer. Unknowingly, we have built a machinery that is maximising the flow of „resources” into products tha can be sold and bought. Which means the real aim of this machinery is to maximise both the speed and volume of this flow of goods. To change more and more „resource” into money. But money is partly waste, ashes that cannot be used, sold and bought any more. Our civilization is a machinery that works to increase in entropy. Thus, it works against the evolution of life on our planet, is a destructive force. Due to the increase in entropy in the universe, the evolution (or God, if we want) has created a refuge, an island where this process runs much more slowly, and is partially even reversed, giving birth to life, complex organisms and ecosystems. Now we, our civilization is destroying this. We act as an unconscious agent of the second law of thermodynamics with the aim of abolishing our local island of decrease in entropy, as an agent of cosmic disorder, chaos. In the Christian paradigm, we must say that our civilization works against Creation, against the will of God.  Our civilization is fundamentally anti-Christian. 

We are caught in this machinery, in this economy, and are most often unable to escape it, even to understand our situation. We are becoming more and more stupid, more and more childish, because the world, the machinery we are caught in, becomes more and more complex, and our understanding becomes more and more limited. This machinery happens to have discovered that we are born pedomorphic, child-like, and it exploits it, transforming us into even more childish, less adult beings. This is also changing what we call democracy into something infantile and corrupt. Politicians are becoming sellers, publicists trying to lure us to their products, their ideas, their slogans. What counts more and more here too, is novelty, new ideas, new persons, new slogans. It can well mean that, being tired of this democracy, liberalism and freedom of choice, we turn to dictators as we turn from science to conspiracy theories, oppose vaccination and believe that Earth is flat. This would also be something new and interesting for a while.

We know, or are supposed to know more than our ancestors, in fact we are less intelligent than they. Our ancestors knew how to live, and with this knowledge lived for tens of thousands of years. We have no guarantee that we, that mankind and life on our planet will exist in a hundred years. The astrophysicist Sir Martin Rees thinks there is a fifty-fifty chance for us to survive this century.

Most of us do not want to live as our ancestors thousands or hundreds of years ago. But would we prefer death? If we want to survive, we must change our civilization, return to the age-old wisdom of our ancestors. This wisdom is preserved in folk tales, legends, but also in the teachings of the Church, in the Christian tradition as in some other spiritual traditions too. In folk tales the wise man was content of a handful of coins, the stupid man grabbed a lot and perished. Jesus warned us of the danger of riches. For Christians, being poor is better than being rich. Both the old folk wisdom and the Christian teachings admonish us to lead a simple life, to subjugate our desires, to turn to spiritual things instead of material ones. Nowadays we can say that we could well find more satisfaction in arts, philosophy, in science, if it is not too wasteful. We could turn to St. Francis, whom the Catholic Church has declared the patron Saint of ecologists. St. Francis wore the same robe for many years, mending it, if needed. We too could keep our old things, not throw them away. We could learn something from the „heathen” Maris (Cheremis) who put used, worn-out boots on fence saying that they could not throw them away as they had served them for long time. The Orthodox Christians in Northern Russia, before going to confession to the Church, asked repentance for their sins from Earth, rivers, forests, wind, darkness, Sun, Moon and stars. This a repentance we would desperately need.

We need to turn away from our toxic civilization, from its false values. In some important aspects it means returning to our roots, to the simple, humble way of life of our ancestors. Of course, preserving some important achievements of our own that are not too wasteful, too dangerous for Earth. It not difficult to find out how mankind should live, if it wants avoid destruction of the biosphere. And survive itself which is impossible without preserving the great web of life whose part we are together with other living beings. We, at least many of us know the goal, but we don't know how to reach it. Is it possible? Is it possible to avoid the Apocalypse? Despite the efforts of ecologically enlightened people it seems nearly impossible. And my sad conclusion is that the best we can hope is that a catastrophe comes earlier: then more of the web of life will remain intact, and perhaps then humanity will have learned how to renounce the present wasteful way of life with its destructive ideals of economic growth, consumerism and productionism, its belief that everything around us is our resource we can use, turn to products that we soon throw away. Thus, the policies of Trump, Bolsonaro and other enemies of ecological thinking will, paradoxically, be a good thing for the Earth. Thus I sincerely hope that the efforts to limit greenhouse gas emissions or to capture them from the atmosphere will not succeed. I hope that in future there will be much less human beings on the earth. I hope the efforts to preserve our civilization are doomed, and a real catastrophy will teach us a lesson.That it will teach us that in order to save the Earth and ourselves we have to renounce our present toxic civilization. Not to save, refurbish it. After all, the Earth does not need us, we need the Earth. And if we do not understand this simple truth, the Earth will sooner or later get rid of us. The Earth does not belong to us, as Christians we can say it belongs to God. In any case, it is sacred. Perhaps it is not too late to recall what this means.

Sitahais on sotsiaalne konstrukt

Suhtumine sellesse, mida nimetame haisuks, olgu see raipehais või sitahais, on üks veel kõigutamata sotsiaalsetest konstruktidest. Varasest lapsepõlvest sisendatakse meile, et kaka on pähh, et surnud hiir on pähh jne. Nii harjubki inimene pidama mõningaid lõhnu haisudeks, teisi lõhnadeks või aroomideks. Ning usutakse, et selline suhtumine on inimesele kaasa sündinud. Kuidas see saab nii olla, kui isegi see, kas tuntakse end mehe, naise või kellegi-millegi muuna, on sotsiaalne konstrukt. Nii ongi viimane aeg saada lahti põlastavast suhtumisest sellesse, mida nimetame haisuks. Sellega peab alustama maast madalast, Näitama lapsele, et tema mähkmetest või potist tulev lõhn ei ole midagi vastikut, vaid võib olla täiesti meeldiv. Nii teeme suure sammu edasi uue vaba inimese kasvatamise teel. Ning sellega aitame kaasa ka ühe kõige põlatuma-diskrimineerituma vähemuse -- uriinijoojate ja koprofaagide emantsipatsioonile.

Lizards, squirrels and Americans

We live for some months in an apartment in Madeira. We have a friend here who sometimes visits us. It's a small lizard. Its name is Bennu. It likes to walk on our balcony. Once it even run on my hand when I was sitting at my writing desk. We love him. When I looked what Google gives when I look for "lizard", I discovered to my astonishment a lot of articles about how to get rid of lizards. I suspect this is something typical for typical Americans: to get rid of everything belonging to Nature. It reminded me of a similar experience: many years ago I saw an American movie about a family preparing for Christmas. They took from outside their Christmas tree, and to their horror, there was a small squirrel on this tree. There was a lot of panic, they tried to catch and kill the animal, and finally their dog succeeded in doing it. The peace and Christmas mood were restored. I felt I was angry. I didn't understand why people have so much fear and even hatred against such a small innocuous animal. I something similar would have happened in our family home, we would have been happy, excited, would have and helped it to find its way out from the house, maybe our children would have tried to feed it. I think I understood something about the typical Americans then, and my later observations seem to have confirmed my certain aversion toward their way of life and thinking. I cannot say I love America, although I cannot say I hate it. But I feel I have to keep distance from America.

This reminds me of my astonishment and negative feelings when I saw for the first time a can of American insecticide with a writing on it: Kills in house and garden. Or something similar. And it promised to kill ants, flies and... bees. I didn't understand why one should kill bees. If a bee happens to fly in your house, you must let it out. By the way, it's very easy to take a paper handkerchief wrap the fly caught on a windowpane into it and let it out. It cannot use its sting. And with the big she-bumblebees that can penetrate into your house in Spring it's even easier. They do not sting. You just take the big insect carefully into your hand and take it outdoors. It doesn't sting you, it has to economize its resources for nest-building and laying its eggs. I love bumblebees. Even their sting is somewhat milder than the sting of a honeybee or a wasp. I think what we need is not insect killers but repellents. E.g. to keep mosquitoes, gadflies, ants or wasps away. Not to kill them, either. They are food for other insects and birds. And for spiders. Some people are eager to kill spiders too. Stupid people! I really detest them.