Filosoofiline veeuputus

Loen Sirbi artikli annotatsiooni: «Antropotseeni onto-epistemoloogiad ehk Kes saab olema posthumanismi subjekt?» («Onto-epistemologies for the Anthropocene, or Who will be the Subject of the Posthumanities?»). Sellise loengu peab Ameerika õpetlane, kes tegeleb genderiuuringutega, meretemaatikaga kunstis, ökofeminismiga, mateeria subjektsusega jne jne. Võibolla on ta tark inimene, aga selline filosoofiline sõnalaviin hirmutab mind. Ons nüüd läänemaailmas alanud omamoodi filosoofiline sõnauputus, mis meid enda alla matab, ilma et päriselt aru saaksime, mida see tähendab, mis toimub. Analoogseid näiteid leiab aina enam. Eriti sääl, kus kunstiinimesed asuvad filosofeerima, seletama, mida nad tahavad öelda. Aga apostel Paulus tuletab meile nüüdki meelde, et võime osata palju keeli, liigutada mägesid ja teha muudki imelist, aga see kõik on tühi, kui pole armastust. Buddha ütleb vähem, ta naeratab. Armastuse keel on lihtne. Vahel see ongi ainult naeratus. Tuleks tulla tagasi armastuse ja naeratuse juurde.