Patt Püha Vaimu vastu

Mulle ei meeldi terminid "autoriõigused" ja eriti veel "intellektuaalne omand". Ma arvan, et vaimne looming, loomine peavad olema vabad. Kirjanduse, muusika, kunsti vaimne, mittemateriaalne osa pole kellegi oma. Looming sünnib inspiratsioonist, mida ei saa kontrollida ja mis pole samuti kellegi oma. Inspiratsioon, in-spiratio on nagu see vaim, vaimuhingus, pneuma millest Johannese evangeeliumis on öeldud, et ta liigub-puhub, kus tahab. Meie ei ole oma loomevõime, eriti inspiratsiooni, loova vaimuhinguse isandad ja kontrollijad. Vaimuhingus on meie isand, kui ta "meie pääle tuleb". Matteuse evangeeliumis 13:32 ütleb Jeesus, et pattu Püha Vaimu vastu ei saa inimene kunagi andeks. Meie arusaamine loomisest, loomingust, meie kujutelmad "intellektuaalsest omandist", "autoriõigusest" on patt Püha Vaimu vastu. Seda on ka see, et loojatele makstakse tiraažide, esituste jms. päält. Kuna me oma nõtruses ei oska, ei julge hinnata kvaliteeti, loodu väärtust, siis hindame kvantiteeti. Tekitades niimoodi kunstides inflatsiooni, sundides loovaid inimesi künnihärja kombel töötama, aina kirjutama, komponeerima, maalima. Loomingu eest tuleb muidugi loojale, see tähendab inimesele, kellele Vaimuhingus on loomisvõime annud,  tasuda, kuid mitte selkombel, nagu tehakse Euroopas ja mujal Läänemaailmas. Pääle muu ei ole looming individuaalne, vaid kollektiivne. Oleme kääbused hiiglaste, oma eelkäijate õlgadel. Ja totter on nõuda, et me oleksime originaalsed, ei laenaks, võtaks eelkäijatelt midagi üle, ei varieeriks, muudaks, täiendaks. Nagu tegid vanasti autorid, nagu tegi Shakespeare, tegid muusikud ja kustnikud keskajal ja hiljemgi. Kui vaatan oma noorepõlve luuletusi, siis on imelik tunne: mul on raske uskuda, et mina olen nende autor. Nad on kuskilt tulnud, nad on mulle annud Vaimuhingus. Imelik kasvõi see, et kuigi ma ei olnud nooruses kristlane, on mu luuletused kristlikud, on religioossed. Vaimuhingus teadis, mida tahab öelda, mina päriselt ei teadnud. Nüüd ehk saan aru.