Rally kui rituaal

Eesti on autovabariik. Eestil on oma rahvuslik religioon, millel on ka oma rituaalid. Üks neist on muidugi laulupidu, teine on sõjaväeparaad, oluline rituaal on ka autorally Eesti teedel. Pole lihtne elada siin, kui ei ole sedamoodi religioosne inimene, kui mets, loomad ja linnud on südamelähedasemad kui autod ja ralli kodustel metsateedel mõjub kohatult ja lausa võikalt. Olen ilmselt vanaaja inimene, kellele pühad asjad olid puud, allikad, linnud. Mitte inimeste tehtud masinad, riik või rahvus. Vanad eestlased ei olnud rahvuslased, nad lihtsalt olid, kes olid. Meie tahame olla, aga tihtipääle ei ole ka. Tahame olla, sest tegelikult ei ole.

See, mida nimetatakse rahvusluseks, on Eestis tõepoolest saanud religiooniks, religiooni aseaineks. Nagu NL-s oli "marksism-leninism" või natsi-Saksamaal usk sakslaste-aarialaste erilisusse. Rituaalid olid mõlemates riikides ka olulised. Tõrvikrongkäigud, mai- ja oktoobriparaadid, võidupühad jms. Naljakas oli vaadata, kuidas kunagise tribüüni kohal Tartus Vabaduse (end. Oktoobri) puiesteel nüüd oli hoopis imposantsem ehitiste rida: kapitalistlikud tribüünid, Suure Ralli kultuse templid, poed.

Kristlikus-postkristlikus maailmas peab Jumala kõrval olema ka Kurat, jumaliku kõrval kuratlik, üdini paha ja kuri. NL- oli see imperialistlik Lääs, kuigi tasapisi sellega leiti modus vivendi. Saksamaal olid selleks juudid-plutokraadid. Meil muidugi Venemaa. Vene Kurat, kes on ohtlik ja väga kaval, tema salanõude vastu peab kogu aeg olema valvel, tema ohu vastu peab olema pidevas mobilisatsiooniseisundis. Kuradi põhitunnuseid on see, et temas pole midagi hääd. Nii teevad ka meie poliitikud ja ajakirjanikud hoolega tööd, et puhastada Venemaa imago kõigest positiivsest, näha temas ainult paha.

See ütleb midagi inimloomuse kohta üldse ja Eesti mentaliteedi kohta eriti. Õnneks on eestlane siiski tasakaalukam ja mõistlikum kui näiteks naabrid Läti ja Leedus, kes tahaksid ära keelata-kaotada kõik veneliku, olgu see vene keel või omaaegsed märgid ja sümbolid. Loodame, et meie nii kaugele ei jõua. Lapsik on see kõik, näitab, et inimene, Homo sapiens on laps, ei ole saanud täiskasvanuks ja elab muinasjuttude maailmas, mängib -- kahjuks vahel veriseid ja võikaid -- mänge, kus tegelasteks inglid, kuradid, staarid, tippsportlased jne. Samal ajal aga meie planeet Maa põleb, kõrbeb. Inimesel on jätkunud parajasti mõistust, et ehitada maailm, mis on nii keeruline, et ta ei oska selles enam elada, ei oska seda korraldada, juhtida. Ja nii tegeleb hoolega pseudoproblemidega. USA president tegeleb transseksuaalide peldikutega. Rootsis, Gröönimaal, Alaskas ja Kalifornias aga põlevad metsad, võsa, rohumaad. Planeet tuletab meile meelde, et on viimane aeg käituda täiskasvanumalt.