Meeste ja naiste ajudest ja sugudest üldse

Sirp avaldas äsja Kärt Aaviku kirjutise Gina Ripponi kuulsast raamatust, kus retsensendi järgi tehakse absoluutselt-lõplikult selgeks, et meeste ja naiste ajud ei erine ning antakse surmahoop kujutelmale, et inimesed jagunevad "binaarselt" meesteks ja naisteks, vaid sugusid on vähemalt viis. Gina Ripponit esitellakse kui tipptasemel aju-uurijat, neuroteadlast, kes esitab lõpliku tõe. Kes väidavad teisiti, binaristid ja mehe aju naise omast erinevaks pidajad, on müütide-eelarvamuste kütkes.

Paraku on neuroteadlasi, aju uurijaid, kes Ripponi seisukohtadega nõus ei ole, neist Kärt Aavik ilmselt pole teadlik või peab neid samuti müütidesse takerdunud binaristideks vms. Ripponi raamatut retsenseerib näiteks Larry Cahill. Soovitan huvilistel lugeda: https://quillette.com/2019/03/29/denying-the-neuroscience-of-sex-differences/.
Cahill on neurobioloogia ja käitumise professor Kalifornia ülikoolis Irvine'is. Ripponi kriitikute seas on ka tuntud autismi-uurija Simon Baron-Cohen. Nii on neuroteadlaste seas siin kahesuguseid seisukohti. Kui me ei taha või ei suuda võtta omaks üht neist, tuleb ikka arvestada ka teise seisukohaga.

Viide kahe naisteadlase kriitilisele artiklile sooerinevuste eitajate kohta:
https://quillette.com/2017/04/17/rhetorical-trap-heart-neurosexism-debate/

Ma ise vaatan teatava murega praegu moes olevat ja väga raskesti kui üldse põhjendatavat kujutelma, et paljud inimeste omadused on "sotsiaalne konstrukt". Millega käib kaasas päritavate, kaasa sündinud omaduste eitamine või siis väheoluliseks pidamine. Vahel mõtlen, kas selle seisukoha pooldajatel on lapsi ja lapselapsi või on siis neid vaid üks-kaks. Kui oled kasvatanud üles mitmeid lapsi, on sul selge kogemus sellest, et nad on sünnist pääle erinevad, kuigi kasvatus on sama. Üks laps on introvert, teine ekstrovert. Usk kasvatuse, inimkeskkonna peaaegu totaalsesse mõjusse kasvavale lapsele on minu meelest vaid usk. Mille aluseks on mingi hüperfreudistlik arusaam, et pisikesedki mõjud, vanemate silmavaade, hääletoon vms. kujundavad inimeses iseloomujooni, sh. mehelikke ja naiselikke jooni. Kui inimest saab kujundada niisuguste alateadlike mikromõjutustega, tähendab see, et vastuvõtlikkus neile on inimesele kaasa sündinud. Sotsiaalne konstrueeritavus on sel puhul meie pärilik omadus.

Elame uue ja üsna sallimatu ideoloogia tõusu ajal. See ideoloogia tembeldab teisitimõtlejad pikemata rassistideks-seksistideks ja nõuab meilt rituaalseid žeste, näiteks on paljud sõnad nagu "neeger", "mustlane", "poiss", "tüdruk", policeman", isegi asesõnad "he" ja "she", tabud, nende kasutamine võib viia vallandamiseni, ostrakismini. Õnneks on sellele ideoloogiale ka vastuseisjaid, näiteks psühholoog Jordan Peterson. Või katoliku kirik, kes jääb Piiblis öeldu juurde, selle juurde, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Või nendeks, kes saavad lapsi sigitada ja nendeks, kelle ihus laps kasvab üheksa kuud. Kõrvalekaldeid muidugi on ja see, et mõnele võib meeldida seksida omasugusega, ei muuda asja. Ka see mitte, et mõned tahaksid olla teist sugu. Kolmandat lihtsalt ei ole.

Asjal on veel üks külg. Arusaadav on, et arusaam sellest, et inimese soo, iseloomu ja võimed on suuresti tema geenide määratud, assotsieerub mineviku süngete ideoloogiatega, ennekõike natsismiga. Ent kujutelm sellest, et peaaegu kõik inimeses on kasvatuse vili, tuletab mulle meelde veel minu nooruses Nõukogudemaal valitsenud dogmat, lõssenkismi, võitlust kodanliku väärõpetuse geneetika vastu ja õpetust uue inimese, nõukogude inimese kasvatamisest. Nüüd tahavad radikaalid samuti kasvatada uut inimest, alustades sooneutraalselt juba lasteaias, kus ei tohi vahet teha poiste ja tüdrukutel, mõlemad peavad mängima samade asjadega, lastele tuleb maast-madalast seletada, et on olemas vähemal viis sugu jms. Ma mäletan, kuidas lõppes uue nõukogude inimese kasvatamine ja arvan, et mõõdukus ja terve mõistus jäävad lõpuks pääle. Aga ilmselt on üks sort ekstroverte, kes ei saa rahulikult vaadata harilikku, normaalset elu, vaid tahavad alati sekkuda, kõike ümber teha, ümber kasvatada, võidelda tabude, eelarvamuste, seksismi, rassismi jms. vastu. Loodan, et nad ei saavuta nii täielikku võitu kui omal ajal bolševikud ja Lõssenko.