Ikka ideoloogia

Nõukogude ajal segas meid ideoloogia, millega oli pikitud ja vürtsitatud meedia, isegi kirjandus ja muud kunstid. Stalini ajal pidi kõik kuulutama marksistlik-leninlikku tõenägemist, kõik, olgu lasteraamat või ooperietendus, oi ideoloogiline, oli osa võitlusest kahe maailma ja kahe maailma vahel. Hiljem see ideoloogisurve leebus, kirjanikult nõuti vaid seda, et tema teos ei oleks ametliku tõega vastuolus. Kui Gorbatšovi ajal ideoloogiaohjad päris lõdvaks lasti, kadus seegi nõue. Tundus, et pääseme ideoloogiast, oleme vabad. Kuid nii see pole läinud. Ideoloogia tuli tagasi ja hoopis totaalsemal ja laiemal kujul. See ideoloogia pole uus, on vaid muutunud osavamaks, kasutab leidlikumalt inimese, inimloomuse nõrkusi. See ideoloogia keelitab meid rohkem ostma, kiiremini vahetama vana uue vastu, kiiremini vana ära viskama, kiiremini raha kulutama. Jne. Jne. Selle ideoloogia, selle new brave worldi teenistuses on reklaam. Nagu kommunistliku ja natsliku ideoloogia teenistuses oli propaganda. Ning reklaamil on aina rohkem vabadusi ja õigusi: pole enam võimalik vaadata oma nutitelefonis või kompuutris uudiseid, otsida seda, mis huvitab, ilma, et iga näpuliigutus avaks uue reklaami. Pakutakse kinnisvara, päikesematku, hambapastasid, filme, telefone, autosid... Kõike, mis sapiens on suutnud välja mõelda ja mida müüa saab. Üks mu sõber ütles, et nüüd antakse meile magusat mürki nõuka-aja mõruda mürgi asemel. Nõuka-propagandat ei võetud tõsiselt, see oli primitiivne ja ei ulatanud igale poole. On ju aina rohkem lugeda sellest, kuidas reklaamipakkujad esitavad oma nõudeid ajalehtedele ja muule meediale. Kui reklaamitakse kruise, ei sobi samas lehes, vähemalt selle reklaami lähedal, kirjutada sellest, kuidas kruisiturism lagastab ilusaid paiku ja tülitab inimesi kuulsates linnades. Maiustuste reklaami lähedal ei tohi avaldada artiklit suhkru kahjulikust mõjust. Nii et mõnes mõttes oleme praegu tugevama ja tõhusama surve all kui kommunistlikus ühiskonnas. Kuna see surve on aga leidlikult ja sageli vaimukalt kujundatud, selle loomise ja täiustamisega tegelevad väga hääd spetsialistid, psühholoogid, kirjanikud, kunstnikud, siis reklaami kunstiline mõju, tema esteetiline väärtus varjab seda, et tegemist on uue totalitarismi tööriistaga. See totalitarism püüab meid alistada ja valitseda samamoodi kui eelmine, kuid on selles palju edukam.

Olen mõelnud, et kui omal ajal suhtusime sageli halvasti inimestesse, kes karjääri vms huvides astusid komparteisse, siis nüüd võiks samamoodi suhtud reklaamitegijatesse. Eriti sellepärast, et kui omal ajal ideoloogiatöötajad sageli uskusid, et esinevad tõekuulutajatena, siis nüüdsed reklaamimeistrid nii ei arva. Neile on ükskõik, mis hambapastat, mis automarki, mis aiamööblit nad reklaamivad. Pääasi, et selle eest neile korralikult makstakse. Ent kes on patuta, visaku esimene kivi. Uut totalitarismi me muuta vaevalt saame. Jääb vaid loota, et majandusmasinavärk, mida ta teenib, kukub kord ise kokku. Nagu kukkus Nõukogude Liit. Kui kommunism ei arvestanud inimloomusega, siis nüüdne kapitalistlik totalitarism ei arvesta loodusega, loodussäädustega. Karta on aga, et see kokkukukkumine saab olema palju rängem.