Uus Pätsi aeg

Võimalik, et Eesti rahvale sobib leebemat sorti diktatuur paremini kui demokraatia. Sobib selline riik, nagu oli Pätsi ajal oma rahvustervikluse, positiivsuse ja kerge antiintellektualismiga. Riik, kus Ahto Lobjaka ja Vilja Kiisleri sugused tõrjutakse avaliku elu ääremaile ja Euroopa jääb tasapisi meist kaugemaks. Pole võimatu, et sellise korra poolt rahvas ka hääletaks. Rahvale meeldivad valitsejad, nad saavad valimistel rekord hulga hääli. Nagu omal ajal Savisaar, siis Ansip, nüüd Kaja Kallas. Aukartus võimu ees. Ja valmisolek võimu võimsamaks kasvamist ka toetada. Nagu kolmekümnendatel aastatel. Ühesõnaga: rahvas on valmis hääletama selle vastu, mida Euroopas nimetatakse demokraatiaks. Demokraatlikult. Ma ei tea, mis arvavad targad riigiõiguslased ja politoloogid sellest, kui demokraatlikult hääletatakse diktatuuri poolt, demokraatiast eemaldumise poolt. Aga sedamoodi asjad paistavad olevat. Meil ja mujalgi Ida-Euroopas. Nagu enne sõda. Mis loodetavasti ei tähenda, et sõda on tulnud ligemale.

Tšehhov on kirjutanud, et Venemaa on "kroonu riik" -- государство казенное. Tegelikult on seda ka Eesti. Oleme kasvanud välja Vene Impeeriumist ja mõnedki suhtumised ja väärtused on pärit säält. Kestnud üle esimese Vabariigi, ENSV ja ilmutavad end nüüd uues Vabariigis. Venemaal on ju analoogseid suhtumisi, millest meil palju kirjutatakse, märkamata paralleele enda pool. Häda on aga selles, et Eesti on väike ja truualamlikkuse nakkus levib siin kiiresti ja kergesti. Kergemini kui suurel Venemaal, kus on piisavalt palju intelligentsi ja sõltumatut vaimsust, mida meil küll enamasti ei taheta märgata. Meil selline sõltumatute vaimuinimeste tuumik on nõrk või puudub hoopis. Ja nii on rahvusterviklikkuse aja tulek enam kui võimalik. Hallelooja, oamen.