Toimetatud

Eesti raamatutes leiame midagi, mis on maailmas ilmselt üsna unikaalne: autori nimega koos on nimetatud ka "toimetajat", vahel eraldi ka "keeletoimetajat". Mida seesinane toimetaja siis teeb? Näiteks muudab väga palju sõnade järjekorda. Minu viimases "toimetatud" käsikirjas on ta "supelda omaette" asemel pannud "omaette supelda". Minul on:" Kuid kümme kuud on ta ju mujal." Toimetaja tõmbas maha "kuid", jäi ainult "kümme kuud". Mina armastan lühikesi lauseid, toimetaja on paljud neist kõrvallauseteks koondanud, punkti asemel on koma. Niipalju siis suhtumisest kirjaniku stiili. Mille asemel muidugi tahetakse (ja mitte ainult minul) näha midagi standartset, keskmist... Minul on "Sõitsime Võru maanteed Rõõvlimäeni", Toimetaja kirjutas juurde ühe sõnakese: "Sõitsime mööda Võru maanteed...". "Leningradi-käigust" sai "Leningradis-käigust". Mõnede "ja'" de asemele on ta kirjutanud "ning'id". Kirjutasin, et bolševikel õnnestus "ehitada riik", selle asemel on "rajada riik". Muidugi on "buddhism" asendatud "budismiga", mis on mulle vastuvõtmatu, nagu ka "Pühakirja" ja "Piibli" kirjutamine väikse algustähega. "Ja ei" asemele on kirjutatud "ega". Minul on "Helsingisse niisama lihtsalt ka ei pääse". Siin on "ka" asemele pandud "ikka": "...ikka ei pääse". Miks? 

"Palju enam kindlasti kui lastele" asemel on "Kindlasti enam kui lastele". Toimetaja on maha tõmmanud "ja'd" ja "ning'id", millega vahel alustan uut lauset. Jälle puhtalt stiili neutraliseerimine-standardiseerimine. "Õieti'st" on muidugi saanud "õigesti". Ilmselt ei taha ÕS ja tema kuulekad teenrid siin järele anda. Aga ma ei ole ÕS'i usku. Kasutan ikka ja edaspidigi "õieti" ka sääl, kus S tahaks "õigesti". Mulle on see teine vorm võõras. Päris ketserlikult kirjutan isegi "prantsuskeel". Sest minu arust on see rõhuliselt üks sõna. Mida teadsid mõnedki kirjutajad sada aastat tagasi. "prantsuskeel" ja "prantsuse keel" on eri asjad. Kui räägime näiteks "prantsuse keel ja kirjandus", tuleks need sõnad lahku kirjutada. Kui me aga prantsuskeelt millelegi muule prantsuse asjale ei vastanda, kirjutan need sõnad kokku. Minu "on lugeda, et" asemel on toimetatud tekstis "on teada, et". "Ooperikomponistist" on saanud "ooperihelilooja". Paavsti "šveitsi" kaardiväelasest on saanud "Šveitsi" kaardiväelane, mis minu arust pole õige. Need kaardiväelased on Vatikani, mitte Šveitsi riigi teenistuses. "Praamist" on saanud "parvlaev". MInu meelest pole mõtet siin liitsõna kasutada, olgu siis lihtsalt "laev" või "praam", mis on kõnekeeles tavaline sõna kroonukeelse "parvlaeva" kohta. 

"Enamvähem" on saanud sidekriipsu -- "enam-vähem". Siin jällegi on võimalik seda sõna või sõnapaari kasutada kas rõhutamata: "Olen juba enamvähem terve." -- " Kas oled juba terve?" --"Enam-vähem". Kõnekeeles olevaid vahesid, opositsioone peaks kirjakeel tingimata arvestama. Minu "nii foiniiklased, roomlased kui ilmselt baski meresõitjad" on toimetatult "nii foiniiklased, roomlased kui ka baski meresõitjad". Ma ei kasuta seda "ka-" sõnakest sellises konstruktsioonis vist kunagi. Ei kõnes ega kirjas. Ja ei hakka kasutama. 

Niipalju siis toimetamisest. On kirjutatud, et ilmaaegu olen (keeletoimetajate) pääle pahane. Eks lugege ja vaadake ise, kas ilmaaegu või ei. Olen liiga vana, et solvuda, aga imelik on küll, kuidas võetakse ja muudetakse päris palju inimese teksti, ka stiili, kui inimene on kuuskümmend aastat olnud kirjanik ja õppinud ülikoolis põhjalikult lingvistikat. Stiil on individuaalne asi, aga paistab, et see ei ole veel Eesti kirjanduselu ja keele-elu korraldajateni jõudnud. 

Mis ime siis, et ei taha enam eesti keeles kirjutada. Vene keel ei ole küll mu esimene keel, kuid need, kes minu venekeelseid tekste läbi vaatavad ja parandusettepanekuid teevad, suhtuvad minu stiili ja keele eripärasse hoopis mõistvamalt ja diskreetsemalt. Muidugi võin ma, nagu mulle on suuremeelselt öeldud, "jätta parandused arvestamata". Aga olen tüdinud toimetajatega puid ja maid jagamast. Ja mõtlen, et meil on eesti keele õpetamine koolis ja ilmselt ka ülikoolis üsna vildakatel alustel. Õpetatakse "õiget" keelt, ei tegelda stiiliga, sellega, kuidas on mõnus ja ilus öelda ja mispoolest ühe või teise inimese keel erinevad isekeskis ja ÕS-i normist.