Biomassi rumalus

Olen palju mõelnud selle üle, mis ikkagi on see, mida nimetatakse rumaluseks, lolluseks, nõmeduseks jne. Tisler ei ole kindlasti rumal sellepärast, et ta ei tunne relatiivsusteooriat. Füüsik, kes seda ei tunne on rumal, aga ei ole rumal, kui ei oska höövlitera perfektselt teritada. Tisler, kes seda ei oska, on rumal. Ühesõnaga: rumalad oleme siis, kui ei saa hakkama sellega, mis on meie otsene amet, otsesed kohustused, ülesanded. Inimene, Homo sapiens ei olnud üldiselt rumal, kui ta sai hakkama oma eluga traditsioonilises looduskeskkonnas ja ühiskonnas. Nüüd see ei ole enam nii. Kõik on nii palju muutunud, et Homo sapiens ei saa enam hakkama oma eluga, on sassi ajanud suhted loodusega, ka iseendaga. Probleemid on keerulised, nad on nagu võrrandid mitme tundmatuga. Meie aga püüame neid lahendada, nagu oleks tegu vaid ühe tundmatuga. Praegu on tähelepanu koondunud kliimamuutusele ja meie püüetes seda ohjeldada tuleb inimlik rumalus selgelt välja. Kui fossilkütuste põletamine lisab atmosfääri CO2, siis leiti, et OK, hakkame põletama rohkem mittefossiilset kütust, st. puid, põhku, turvast jms. Biomassi, elusmassi. Unustatud on, et niiviisi vabastame mõnel puhul õhku tubli hulga süsihappegaasi. Eriti, kui põletame vanemaid puid. Puude asemele istutamine ei asenda vanu puid, nende kasvamine tõhusateks CO2 salvestajateks võtab palju aega. Ning mis veel olulisem: praegu ei ole kliimamuutus ainus ja kõige tõsisem inimmõjuga tekitatud häda. Looduse, elu mitmekesisuse hävimine on minu arvates hullem. Mõlemad probleemid on muidugi omavahel seotud. Biomassi põletamine on löök elurikkuse vastu, põletades-hävitades puid ja "väheväärtuslikku puitu" hävitame tegelikult suurel määral elurikkust. Oksad, okkad, lehed ja metsaalune risu on materjal, millest elu end ehitab. Aegamööda, luues niimoodi keerulisi süsteeme, organisme, ökosüsteeme. Meie võtame ja põletame selle keerukuse kähku kateldes ja paiskame soojusena, süsihappegaasina ja muude jääkidena õhku, Kiirendame entroopia kasvu, töötame elule vastupidises suunas. Hävitades biomassi, hävitame ka elu. Et me ise oleme ju ka biomass, hävitame vähehaaval ka iseennast. Haavatud, vaesemaks muudetud loodus ei anna meile enam kõike, mida meile vaja on, kaotab tasakaalu. Ning koos sellega kasvab meie rumalus. Ma ei usu, et biomassis, st. ka meis on mingeid mehhanisme, mis takistaksid rumaluse võidukäiku. Meie niinimetatud intelligents on osanud sellised mehhanismid kõrvaldada ja neist mööda hiilida. Meie mõistus, meie intelligents on saanud suuresti kahjulikuks loodusele ja meile endile. Ning iseenda ohjeldamisega ei tule ta ilmselt toime.