Minu enda asi

On lugeda, et see, kuidas inimene riides käib, kas ta on paks või peenike ja üleüldse --- kuidas ta välja näeb, on tema enda asi, teistel pole õigust talle seda ette kirjutada. Tegelikult käitume, valime enda väljanägemise teadlikult või alateadlikult põhiliselt selle järgi, kuidas see teistele mõjub. Kui tahame olla nagu teised, püüame nende moodi riides käia, naeratada, small talki talkida. Kui protestime selle vastu, käitume ikka teisi arvestades, ainult et negatiivselt, teeme just seda, mis teisi ärritab, ei käi kokku hääde kommetega jne. Meil tegelikult polegi võimalik olla muud kui ühiskondlik-seltskondlik loom. Naine või mees valib oma riietuse, väljanägemise ja käitumise sageli, et mõjuda seksikamalt. Ons see siis teadlik või alateadlik valik, ons tegu homo või heteroga. Ka siin pole õige öelda, et tema olemine-väljanägemine on ainult tema enda asi. Ikka arvestab ta tahes või tahtmata muljet, mis ta teistele ja teised käituvad suuresti selle mulje järgi. Kasvõi jäävad "väljakutsuva" välimusega inimesele järgi vaatama. Või püüavad mingil moel tema tähelepanu võita. Ühesõnaga: see, kes-mis me oleme, kuidas käitume, ei ole ainult meie asi, oleme karjaloomad ja sätime oma käitumise teiste loomade järgi. Ka protest selle vastu on tegelikult samasugune karjalooma käitumine.

Meisse on kodeeritud vastumeelsus teistsuguste inimeste vastu, on nad siis teist ihuvärvi, väga teistsuguse väljanägemisega, sandid ja vigased. Püüame neist teistsugustest eemale hoida. See on meie geenides. Algselt tähendas teistsugusus ohtu, et tegu on ohuga, haigusega, millest tuleb eemale hoida. Harjumine teistsugustega -- teist rassi inimestega, invaliididega, veidrikega on täiesti võimalik. Aga see nõuab, et oleksime oma vastumeelsusest teadlikud, teeksime teadliku pingutuse, harjutaksime end aktsepteerima neegreid, hiinlasi, vigaseid... Nii ei peaks ka teistsugused inimesed pidama endastmõistetavaks, et neid kohe ja täielikult omaks võetakse. On ka teistsugususte, millega on raske kui mitte võimatu harjuda. Mulle on ebameeldiv vaadata pakse naisi, pakse tagumikke liibuvates teksades. Paraku neid tekib juurde väga kiiresti. Ja tunnen, et midagi sellistes inimestes, nende kehades ja riietuses räägib hoolimatusest nii enda kui teiste inimeste vastu, kelle hulgas nad tahes või tahtmata liiguvad. Sama ebameeldiv on näha tüsedusele kalduvaid mehi lotendavates lühikestes pükstes ja maikas, jalas plätud, varbavahed. Nende olemine annab selgelt märku sellest, et nad ei pea teistest inimestest lugu, nad on pohhuistid.

Teisisõnu: meie riietus, see, kuidas me välja näeme, on sõnum, me anname märku, oleme märgid, märkide kogumid, tekstid. Ja me ei anna märku endale, vaid teistele. Kes seda siis tõlgendavad, kui oskavad ja söandavad, alateadlikult või teadlikult, õieti või valesti. Enamasti siiski alateadlikult ja õieti.