Kompromissitu loodus ja Jeesus piitsaga

Ikka enam saab mulle selgeks, et see, mida meie ilusas uues ilmas nimetatakse demokraatiaks, on üks liik korruptsiooni. On massiivne korruptsioon, kus ära ostetakse terve rahvas või rahva enamus. Kes ostab? Kapitalistid? Juudid ja vabamüürlased? Nii lihtne see pole. Ostab tehnosüsteem, masinavärk, millesse oleme sattunud, mille osadeks saanud. Mõned hääuskselt, mõned vastu tahtmist, mõned entusiastlikult, kindlas usus, et nii ongi õige ja hää. Et majandus peab kasvama, elatustase tõusma, väheväärtuslik puit väärindatama, vana telefon, kompuuter ja auto kärmelt vahetama uue vastu. Jne. Tehnosüsteemi, majandussüsteemi masinavärk toimib meie inimlikke nõrkusi kavalasti ära kasutades. Ekspluateerides meie instinkte, mis tõmbavad meid kirevama, põnevama, seksikama, uuema-huvitavama poole. Ja pakkudes meile seda kirevamat-uuemat aina tõhusamalt, aina nutikamalt. Pakkujad vajavad meie, raha toetust, nii käibki võidujooks selle toetuse pärast, käib pakkumine, mis ongi sisuliselt korruptsioon. Polegi nii oluline, mis jõud, parempoolsed või vasakpoolsed, liberaalid või konservatiivid saavad sellega parajasti paremini hakkama, saavad ostetud rahva toetuse. Ka nemad on tegelikult osa rahvast, niisama kui majandussüsteemist ja teenivad süsteemi.

Hull lugu on see, et tehnosüsteemi sattunud, seda teenivad inimesed on unustanud, ei tea, vahel ei tahagi teada, et nende süsteem on osa suuremast süsteemist. Mida nimetatakse biosfääriks, planeet Maa looduseks. Ning seetõttu peab tehnosüsteem, majandus arvestama looduse seadusi. Millest mitmed, kõige üldisemad, on üpris lihtsad. Me elame planeedil, mille ressursse me kasutame. Need ressursid, loodus on piiratud. Inimene ei saa läbi looduseta, uut, teist loodust inimene luua ei saa, oleme ise looduse, evolutsiooni looming. Ükski elusolevus, ka inimene, ei saa elada keskkonnas, mis koosneb ainult tema jäätmetest. Mille hulka paratamatult tuleb arvata kõik töödeldud, väärindatud, ärakasutatud loodusressurss. Mille hulk võrreldes kasutamata ressursiga aina kasvab.

Inimsugu on osa biosfäärist. Inimene on loom. Meil on selles süsteemis oma osa, me tegeleme suuresti samaga, mis kõik loomad, sh sööme ja situme, kasutame loodusressurssi ja heidame kasutatu kõrvale. Probleem on selles, et meie tegevus on muutnud selle loodusliku kasutamise-kõrvaleheitmise, tootmise-tarbimise-saastamise protsesse enneolematult kiireks. Inimene on nagu kahjutuli, mis mõne tunniga teeb seda, mida aeglasemad protsessid, kõdunemine, mineraliseerumine jne. aastatega, aastakümnetega. Inimene ka lihtsustab biosfääri, hävitades ökosüsteeme, kooslusi, liike, vaesustades ja lihtsustades loodust. Ja seda aina kiiremas tempos.

On olemas teooriad, korralikud matemaatilised teooriad, mis lubavad ennustada, mis juhtub, kui inimtegevus, loodusprotsesside kiirendamine, looduslike süsteemide asendamine tehislikega, looduse ümberkujundamine, olgu stalinistlikus või kapitalistlikus vaimus, ületab teatud piiri. Näiteks perkolatsiooniteooria, mis, kui seda rakendada inimese ja loodussüsteemide, sh terve biosfääri vahekorra kirjeldamiseks. Asja iva on selles, et senine tootmise-tarbimise-äraviskamise tsükkel võib võimendudes kesta veel tükk aega. Kuid mingil hetkel ta katkeb. Loodus ei tunne kompromisse, tema seadusi ei saa trotsida. Ja siis tuleb see, mida nimetatakse ökokatastroofiks. See, mille eest meie aina karmimalt hoiatavad teadlased, mille eest meid hoiatab Rooma paavst Franciscus oma ökoloogilisest mõtlemisest kantud ringkirjas, entsüklikas „Laudato si” -- „Kiidetud ole”. Viimati ütlesid enamvähem samu mõtteid, mis paavst, ka mitmed Eesti teadlased, kes on alla kirjutanud 15 000 teadlase memorandumile, manitsuskirjale, kus meid kutsutakse üles oma elulaadi otsustavalt muutma. Hakkama elupõletajatest eluhoidjateks. Mis tähendab paljude väärtuste, sihtide, tõekspidamiste põhjalikku ümberhindamist. Saabuvad katastroofi vältida ilmselt enam ei saa, selle märke on aina selgemini näha, olgu järjest tugevamates orkaanides, tulekahjudes, mis haaravad aina enam piirkondi Euroopas, Ameerikas ja mujal, ookeanipinna kiirenevad kerkimises, suurte järvede, näiteks Araali mere ja Tšaadi järve hääbumises. Need väiksema õnnetused on nagu tuulehoog, mis käib üle maa äikesetormi eel. Torm on tulekul. Mida varem ta tuleb, seda parem. Seda tõenäosem, on et rohkem loodust, rohkem eluvõimalusi ka meie jaoks on alles. Ilmselt vaid katastroof suudab murda majandussüsteemi võimu, aidata inimestel selle lummusest, sõltuvusest pääseda ja hakata elama teistmoodi. Elada, pidamata hüveks rikkust, vaid pigem vaesust, leidma mõistlikke viise elatustaseme langetamiseks, majanduskasvu peatamiseks, loobuma plastpudelitest, plastkottidest, reklaambuklettidest, murutraktoritest, suuremast osast sõiduautodest, igasugusest reklaamist, mis õhutab meid ostma, tarbima, vahetama vana uue vastu. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Paavst Franciscus on sellest kirjutanud. Nagu paljud teadlased. Mida varem tuleb katastroof, seda suurem on lootus, et inimene, end Homo sapiensiks nimetav imetaja, siin planeedil alles jääb. Ent on võimalik ka, et ei jää.

Eks nende mõtete kohta võib öelda ja küllap mõni lugeja ka ütleb, et näe, üks hädakisa tegija juures. On neid ju enne olnud, muudkui hoiatavad ja tänitavad, aga näete – elame aina paremini, majandus kasvab, ehitame uusi toredaid tehaseid, loome aina arukamaid roboteid, kasutame metsa tõhusamalt, saame oma kasutusse aina kiirema interneti. Elu läheb edasi, karavan läheb edasi, haukugu koerad tee ääres või ei. Nojah. Olen kord selle vaatenurga kohta leidnud hää analoogi. Nimelt selle, et tädi Maali ei sure kunagi, on surematu. Kuigi sugulased on mitu korda olnud tema tervise pärast mures ja arstid on ka hoiatanud, et ta peaks end paremini hoidma. Aga näe, on jälle terve ja rõõmus ja toimetab kodus-aias edasi. Kust me võtame, et tädi Maali sureb. Ei sure ju. Tühi jutt, paanika tekitamine.

Käies läbi jõuluehtes kaubamajade siin ja Portugalis, kus igal pool kõlavad jõululaulud ja letid on jõulukraami all lookas, viirastub mulle Jeesus. Jah, Jeesus, kes seisab kuskil, piits käes, ja ootab. Kord ta peksis templist välja kaubitsejad. Piibel ütleb ka, et inimene on Jumala tempel, kus elab Jumala vaim. Nüüd teenitakse selles templis hoopis teisi jumalaid, teenitakse ja kulutatakse raha. Jeesuse käes on piits, millel võib olla orkaani või tuletormi vägi. Need, kes Jeesust ja loodust mõistavad ja kuulavad, palvetavad, et see piits ei lööks meid liiga valusasti.  

Сталинизм с человеческим лицом и современные флагелланы

Недавно узнал, что Сталин сам завизировал доклад Лысенко на печально известном пленуме Академии Сельскохозяйственных наук (с более длинным названием). Это неудивительно: для Сталина и его единомышленников было исключительно важно верить в то, что нет такой вещи как человеческая натура, что человека воспитывает среда, обстоятельства, но что благодаря новой, научной идеологии, мы в состоянии воспитать нового человека, свободного от недостатков его предков, выросших в классовом обществе. То, что многие черты человека характера наследственны, и они сильно ограничивают его воспитуемость, было для сталинистского варианта большевизма совершенно неприемлимо. Результат – под мудрым руководством генералиссимуса, следуя его личным инструкциям, генетика была объявлена буржуазной лженаукой и уничтожена, отчасти вместе с генетиками.

Читая о том, что ныне творится в свободном западном мире и слушая то, что говорят друзья, живущие там и знакомые с царящей в тамошней академической среде идеологией, не могу не провести параллели между тогдашним Советским Союзом и тем, что творится сейчас. В обоих случаях налицо вера в возможность воспитания нового человека, свободного от вредного влияния старых обычаев и предрассудков. Для обоих человек – социальный продукт. Все обусловлено, создано социальной средой, влияющей на него с самого раннего возраста, будь то сознательно или подсознательно. Такое воздействие социальной среды и делает из нас мужчину или женщину, гетеросексуала или гея, пай-мальчика или хулигана, гения или дурака, поэта или трубопроводчика, агрессора или пацифиста, и т.д. И в практике адепты этой идеологии серьезно занимаются воспитанием-созданием нового человека, который уже совершенно свободно может выбрать себе пол, профессию, сферу интересов, сексуальную ориентацию, в будущем может быть и расу и характер умственных способностей, если, конечно, оные вообще существуют. Идея о том, что человек рождается мужчиной или женщиной, и это во многом предопределяет черты его личности, или что некоторые люди по своей генетике агрессивны, экспансивны, застенчивы, интроверты или экстраверты, итд. большой части западной академии и левой интеллигенции абсолютно неприемлема и они борются против нее с таким же пылом, как в свое время в СССР боролись против различных проявлений буржуазной идеологии. Нередко сегодняшние антигенетики не брезгуют и мягким терроризмом: ученым и преподавателям приходится умалчивать о фактах и теориях, которые кое-кому из активистов кажутся сексистскими или расистскими. Протестующие студенты могут криками, гвалтом просто вынудить их прекратить лекцию. А иногда и покинуть свой пост.

Западный сталинизм с человеческим лицом стремится к переоценке всех ценностей, к замене старого, феодально-буржуазного понимания сущности человека. Так как, по новым взглядам, человек – результат воспитания, то его нужно воспитывать по-новому, дать ему возможность свободно выбирать свой пол, не травмировать его запретами и приказами, не говоря уже о шлепках, которые оставляют в его психике неизлечимые раны. В школе ребенка нельзя заставлять зубрить, учеба должна быть интересной, увлекательной. Хорошие манеры, опрятная одежда – это все следует отбросить, то, как человек ведет себя, как одевается, как выглядит – это его личное дело. Тут, парадоксально, появляется новый этикет со своими правилами, прежде всего политкорректностью, newspeak'ом, где прежние слова заменяются новыми, где вместо man теперь надо сказать human, вместо negro – afro-american. А иногда и вместо he и she – ze или they. И нынешний этикет требует, что мужчине нельзя помогать женщине надеть пальто или открыть ей дверь. Это, мол, унижает ее.

И в советском, как и в западном либеральном сталинизме много садо-мазохизма. Но в СССР он выражался по-другому. Советское руководство во главе с самим Иосифом Виссарионовичем вело себя стопроцентно садистски, требуя от народа стопроцентного мазохистного подчинения, готовности страдать во имя светлого будущего.

На Западе еще в начале ХХ века царил садизм, государства соревновались и воевали, стремясь подчинить себе остальной мир, завладеть колониями.

Запад был империалистическим. Но после двух несчастных войн, которые иногда заслуженно называют гражданскими войнами Запада, тут начался пересмотр основ идеологии, который к нынешнему времени привел к тому, что, особенно в кругах интеллигенции, стал преобладать мазохизм. Сегодня западный интеллигент склонен верить, что почти во всех мировых бедах виноват империалистический, колониалистический, расистский и сексистский Запад. И простить другим игрокам, будь то африканцы или арабы, все, совершаемое ими у себя дома или уже на Западе, так как они являются жертвами сего западного империализма-колониализма. Запад должен помнить, что и исламский терроризм является справедливой местью завоеванных, униженных и оскорбленных их угнетателями.

Западу следует каяться за содеянное, посыпать себе голову пеплом и терпеть.

Такой мазохизм кое в чем напоминает средневековое массовое религиозное движение флагелланов, занимавшихся самобичеванием за свои грехи. Как флагелланы, так и современные западные бичующиеся не отличаются особой терпимостью к инакомыслящим, в наши дни к погрязшим в своих грехах белым европейцам, особенно мужчинам. И как флагелланы и другие средневековые фанатики, они недолюбливают евреев, выражая свои чувства довольно немирными протестами, например не давая израильским артистам и ученым выступать.

Для современных флагелланов с человеческим лицом западные люди, прежде всего, конечно, мужчины, являются самыми грешными существами на свете. Все другие, пусть африканцы, пусть мусульмане, пусть индусы – лучше. То, что мир таков, как он есть уже несколько столетий, создан и построен европейцами, к которым позднее присоединились и американцы, несомненный факт. Они, мы, то есть наши предки, в самом деле виноваты в страшных преступлениях, в геноциде, работорговле, двух мировых войнах и во многом другом. Но является ли это результатом нашей бело-европейской особой грешности, того, что мы врожденные преступники? Я в это не верю. То, что натворил белый человек, скорее всего результат достигнутого им технического прогресса. Он просто стал намного более мощным, чем другие. И пользовался своей мощью в своих интересах, игнорируя интересы других людей и живых существ. Белый человек был так же эгоистичен и близорук, как другие до него.

Теперь, когда, после двух разрушительных войн, Европа потеряла не только свою былую мощь и славу, но и веру в себя, в свою цивилизацию, на ее роль в мире претендуют другие. И не только Америка, являющаяся, скорее всего, ее alter ego, ее упрощенное издание для широких масс, но и Китай, Индия, исламские страны. В их распоряжении такая же технология, такой же ноухау как у европейцев. Имеем ли мы основание верить, что соперники европейцев и американцев, будущие великие державы, будут вести себя лучше, гуманнее, умнее, чем вели и ведем себя мы, белые люди? Мне кажется, что многие нынешние сталинисты и флагелланы с человеческим лицом готовы в это верить. Я нет. Человека можно кое к чему научить, воспитать, но невозможно сделать из него нового человека. Хотя нам, человекам, нравится забывать о том, что мы и звери, и унаследованные от наших давних предков черты вкупе с нашим собственным и искусственным интеллектом делают нас очень опасными зверями. Опасными для других зверей, для всего живого, для нас самих.

Lõpetada värvipimedate diskrimineerimine

*

Kui värvipimedate (daltoonikute) kogukonna esindaja, protestin ma sõna „roheline” vastu. Selle sõna kasutamisega diskrimineeritakse meie vähemust. Kuna meie jaoks roheline, kollane ja oranž on sama värv, nõuan, et leitaks uus sõna, mis tähendaks kõiki neid värve koos. Pakun ise sõnu nagu „pulleline”, „koheline” või „ropullane”.

Как представитель сообщества цветослепых-далтоников, я протестую против употребления слова „зеленый”. Этим словом дискриминируется наше меньшинство. Так как для нас зеленое, желтое и оранжевое являются одним и тем же цветом, я требую, чтобы нашли новое слово для тех трех цветов вместе.

As a representative of the community of colour-blind, daltonic beings, I protest against the use of the word „green”. Use of this word is an act of discrimination agains our community. As for us, green, yellow and orange are the same colour, I demand that a new word be invented, meaning them all.

Ei ole inimene

Sain kokku oma kunagise tuttava Joonatan Vaglarauaga. Ta nägi mind tänaval, ruttas mu juurde. Nägin, et ta oli üsna erutatud ja kohe selguski, miks. Nimelt oli ta lugenud uudistest, et Briti valitsus pöördunud ÜRO poole taotlusega, et tema dokumentides ei kasutataks enam sõnapaari "rase naine" -- pregnant woman, беременная женщина jt. See olevat solvav transseksuaalidele-transgenderitele, kes ka vahel otsustavat lapsi saada. Rasedat tulevat nimetada ainult "rase inimene". Joonatan seletas, et ta on sellest uudisest väga rõõmus. Viimaks ometi! Tema loodab tõsiselt, et see on algus, mille juurde ei saa pidama jääda. Nimelt on tema, Joonatan, lapsest pääle veendunud, et ta ei ole inimene, vaid siga. Õnnetuseks ei olnud tema lapsepõlves meditsiin suuteline inimest seaks kujundama. Seda ei suuda veel ka tänapäeva meditsiin, kuid juba on võimalik sea organeid inimesse istutada. Ilmselt ka vastupidi. Nii loodab Joonatan meditsiini edusammudele ja kavatseb omalt poolt varsti esineda üleskutsega kõigile, kes end samamoodi tunnevad kellegi muu kui inimesena. Ta tunneb vähemalt veel üht siga, üht mäkra, kaht koera ja üht karu. Ta on ka kindel, et nüüd, innustatud Briti valitsuse epohhaalsest sammust, astuvad need ja teised olevused nüüd avalikkuse ette ja hakkavad nõudma oma õigusi. Esimese sammuna muidugi tuleb koos iganenud sõnadega "mees" ja "naine" jätta ka sõna "inimene" ja selle asemel kasutada sõna "olevus", "olend" või "elusolend". Kõigile olevustele tuleb anda õigus abielluda, elada pere-elu ja saada järeltulijaid, teisi olevusi. Joonatan usub, et teaduse, eriti geenitehnoloogia ja plastilise kirurgia edusammud teevad selle juba põlvkonna-paari pärast võimalikuks. Seni peavad esimesed oma õiguste eest välja astuvad olevused leppima teadmisega, et nad on suure eetilise revolutsiooni kuulutajad, esimesed, kes julgevad astuda kivinenud tabude vastu.

Välisministeerium karu saba alla

Kui lugesin, et Eesti Välisministeerium teatab, et Eesti toetab Hispaania territoriaalset terviklikkust, ütlesin sõber Samuel Kirotajale, et saadaksin meie välisministeeriumi persse koos Hispaania terviklikkuse ja muude kõlavate sõnadega. Samuel ei olnud nõus. Tema meelest oli Euroopa allakäigus oluline osa selles, et osa venelasi, ühe Vene impeeriumi kubermangu kodanikke, kuulutasid selle kubermangu iseseisvaks Eesti Vabariigiks. Selletõttu jäid Venemaal võimule bolševikud, Saksamaal tulid võimule natsid ja sõjas said hukka kümned miljonid inimesed. Samueli meelest ei olnud toonane Vene impeeriumi terrritoriaalse terviklikkuse lõhkumine üldse seaduslik ja nii ei ole seaduslikku alust ka Eesti Vabariigil. Seaduslikkuse ja maailmarahu huvides tuleks taastada Vene Impeerium oma 1914. aasta piirides. Õigusjärgselt oleme Vene Impeeriumi alamad, elame siis Liivimaal või Eestimaal. Niisama tuleks tema meelest taastada ka Hispaania impeerium, mille koosseisu kuuluksid pääle Kataloonia ja Baskimaa ka praegused Kesk- ja Lõuna-Ameerika riigid (v.a. Brasiilia), Kuuba, Puerto Rico ja Filipiinid. Eesti Välisministeeriumi avaldus annab temale lootust, et ka sääl mõistetakse, et tulevik kuulub taassündinud impeeriumidele, ütles Samuel, kui lahkusime.

Ilmasõda

Samuel Kirotajal on õnnestunud teada saada üht-teist NATO pääkorteri kinniste uste taga peetud arutlustest. Küllap on paljud viimastel päevade kuulnud paksude pilvede tagant NATO lennukite mürinat. Siin pole tegemist tavaliste rutiinsete õppustega, vaid mängus on midagi hoopis enamat. Nagu nüüd teada, tõi NATO liikmeks hakkamine meile Põhja-Atlandi ilmad: seda sai igaüks mööduval suvel uuesti tunda. Ent ilm pole lihtsalt ilm. Nüüd on NATO salajane etnopsühholoogia töörühm jõudnud järeldusele, et ilm, st kliima määrab otsustavalt rahvuse iseloomu. Põhja-Atlandi ilm on sünnitanud viikingid ja teised vaprad algatusvõimelised inimesed, on kujundanud ka inglaste ja põhja-ameeriklaste karakteri, ning annud palju ka prantsuse vaimu kujunemisele. Põhja-Atlandi kliima -- see on Euroopa, see on demokraatia, vabadus, innovatsioon, ettevõtlus... Põhja-Atlandi kliimaga on kontrastis kontinentaalne Venemaa, Euraasia kliima oma kuivuse ja tuimusega, karmide talvede ja põuaste suvedega. See kliima, need ilmad on kujundanud venelaste iseloomu, nende pohhuismi, laiskuse ja algatusvõimetuse, Venemaa kliima ei lase sääl tekkida demokraatial. Nii on NATO ja üldisemalt Lääne, nii ka meie huvides kindlustada Põhja-Atlandi ilmade püsimine siin, kontinentaalsete Vene ilmade tagasitõrjumine ja võimaluse korral, loodetavasti juba lähemas tulevikus Põhja-Atlandi ilmade levitamine Venemaa avarustesse. Selleks on NATOl nüüd omad sala-abinõud, mida viimasel ajal siin ja naabermaades on edukalt katsetatud. Siit siis pilvi paisutavate ja soojalaineid tagasi tõrjuvate lennukite mürin meie kohal. Pole kahtlust, et juba paari põlvkonna pärast on eestlastest niimoodi kujundatud uue aja viikingid, kartmatud ja ettevõtlikud sangarid, kes tunnevad end koduselt tormis, vihmas ja lörtsis.

Õve, emis ja perse

Samuel Kirotajat inspireerib endiselt sõna "õve", mis peab asendama pikka sõnapaari "õed-vennad". Ema-isa kohta on nüüd juba uus sõna "emis". Ent mis teha pika lohiseva sõnaga "perekonnaseis". Lühendada, panna kokku mõlema sõna esimesed silbid. Saame lühikese lööva sõna "perse". Sellega soovitab Samuel soojalt tutvuda sõna "õve" väljamõtlejatel.

Mida rääkis pääingel Rafael

Samuel Kirotaja sai juhuslikult tuttavaks pääingel Rafaeliga. Kuidas see juhtus, on omaette lugu ja siin me seda jutustama ei hakka. Tuttavad nad igatahes on ja eila nägi Samuel, kui ta Käsmus mere ääres jalutas, Rafaeli mööda lendamas. Ta hüüdis inglile "Tere!" ja ütles, et kui tollel aega on, võiksid nad natuke rannas istuda ja juttu ajada. Rafael ütles, et hää meelega ajaks juttu, kuid tal pole üldse aega, tööd on väga palju. Samueli küsimise pääle, mis töö see siis teda nii taga ajab, ütles ingel, et Vanajumal olla saanud Ameerika pääle pahaseks. Et muudkui räägivad, et nemad on supervõim, superpower. Vanajumal otsustanud jänkisid korrale kutsuda, näidata neile, et on olemas superimad supervõimud. Ja selle korralekutsumisega siis pääinglid Rafael, Mikael, Gabriel ja Uriel pandigi tegelema. Kõigepäält Houstoni linnas ja mujal sääl kandis. Vahest võtavad ameeriklased Vanajumala märguannet tõsiselt. Eks tal ole muidki märke varuks. Yellowstone näiteks. Rohkem Rafael Samuelile jutustada ei saanud, tõusis lendu ja silmist kadunud oligi.

Isa-ema

Samuel Kirotaja ei saa vahel üle kiusatusest ka uute sõnade loomises kaasa lüüa. Nüüd, kui ta luges ühe ornitoloogi artiklis sõna"õve", mis pidada tähendama "õde-vend", "õved" siis "õed-vennad", leidis ta, et hädapärast peab leidma ühe sõna ka "isa-ema" elik "vanemate" jaoks. On ju "vanemad" kahemõtteline. Mida näiteks tähendab "Nooremad lapsed läksid lasteaeda, vanemad kooli". Kas kooli läksid vanemad lapsed või nende vanemad, isa-ema? "Õve" eeskujul pakub Kirotaja nüüd "isa-ema" ehk "ema-isa" (lõpp seksismile!) vasteks "emis". Nii võib näiteks öelda: "Nooremad õved läksid emistega jalutama". Ja kõik on selge, ei mingit kahemõttelisust.

Põhja-Atlandi suvi

Viimastel aegadel tegeles Samuel Kirotaja meteoroloogiaga, milleks teda muidugi inspireeris külm ja vihmane suvi. Ning nüüd on ta jõudnud järeldusele, et suved on säärasteks muutunud tänu sellele, et Eesti on NATO liige. NATO on ju Põhja-Atlandi leppeorganisatsioon ja selletõttu on siin nüüd ja tüüpiline Põhja-Atlandi suvi. Nagu kuskil Lofootidel või Norras. Kui soovime tagasi saada endist päris suve, tuleb kas NATOst välja astuda või leida mingi kompensatsioonimehhanism. Viimase otsimisega Samuel nüüd tegelebki.

Külm sõda on äri

Kaks uudist. Leedusse jõudis laev vedelgaasiga USAst. Ukrainasse saabus USAst kivisüsi. Eks siis külmaks sõjaks paisunud võitlus Ameerika ja Venemaa vahel on suuresti võitlus turu pärast. Kõige olulisem ehk ongi, et idaeurooplased ei ostaks enam Vene, vaid Ameerika sütt ja gaasi. Selleks tuleb ära kasutada neil maadel eksisteeriv venevastasus, seda omalt poolt soosida ja õhutada. Loeb ennekõike äri, loeb see, et saaks rohkem müüa, et konkurentidelt ostjad üle lüüa. Siduda nad ka poliitiliselt, vormistada NATO liikmeteks, et nad ostaksid ainult NATO standarditele vastavat sõjatehnikat. Suur unistus on jõuda selleni, et ka Venemaa ja Hiina ostaksid Ameerika gaasi, kivisütt ja relvi. Sellepärast nad pahad ongi, et ei taha osta. Tahavad teha ise. Selle eest tuleb neid karistada. Ka külm sõda on äri, väga suur äri. Ja suur mäng, et ta seda ei ole, et ülem väärtus ei olegi raha. Vaid vabadus, demokraatia, iseseisvus ja muud kenad mängud, mida suures maailmapoliitika teatris mängitakse.

Hääd inimesed tapetakse kohe

Mu ema täditütar elas lapsepõlves mõnda aega Samarkandis, kus tema isa töötas sõjaväearstina. Neil oli usbekist, toona nimetati neid sardideks, teener ja tüdrukul oma eesel, keda ta väga hoidis. Ka usbekist teenriga sai nende pere hästi läbi. Kord oli teener pereprouale, minu vanatädi Ellale tunnistanud, et kui tuleb püha sõda uskmatute vastu, siis tema tapab nad kohe, sest nad on hääd inimesed, piinama ei hakka. See lugu tuleb mulle meelde, kui loen järjekordset teadet terroritegudest Euroopas ja mujal, kus asjaosalistel ikka muslimi nimed...

Kunstirahvas kui lemmikloomad

Kunstnikupalk on parempoolse mõtlemisega poliitikutele punane rätik, nende meelest tuleb kunstnikule-kirjanikule maksta ikka vaid tehtud töö eest. Kuid kas kunsti tegemine, luuletamine, maalimine ikka on töö? Ma pole kindel. Pigem on kunstiinimesed omamoodi ühiskonna lemmikloomad, keda peetakse rohkem lihtsalt sellepärast, et neid ja nende tegemisi on kena vaadata, neist tuntakse mõnu. Ja vale oleks neisse suhtuda kui tsirkuseloomadesse, keda sunnitakse tegema trikke piitsa ja prääniku abiga. Polegi nii oluline, kas luuletaja kirjutab aastas kümme või sada luuletust või üheainsa, kena lihtsalt, et ta on olemas. Ja sagedasti on nii, et kui talle makstakse tükitöö eest, tulevad luuletused lahjemad-kehvemad. Maalidega on sama lugu. Kunstiinimene võib ka tööd teha -- olgu see tellitud portree, seinamaal, pidupäevaluuletus, mõne kihelkonna ajalugu. Siis talle ka selle töö eest makstakse. Muidu aga võiks teda pidada ja toita nagu toidame oma koera või kassi.

Yana Toom on ketser!

Mida kirjutasin meie rahvuslikust religioonist ja tema mustvalgest maailmapildist, leiab jälle kinnitust Yana Toomi vastases kampaanias. Yana süü on tegelikult selles, et tema maailmapilt pole mustvalge ja ta ei ole nõus omaks võtma Eestis kehtivat, ei ole nõus meie pooltotalitaarse ideoloogiaga. Ei usu Kuradisse. Milles ta on muide sarnane jesuiitide praeguse ülema isa Arturo Sosaga, kes julges öelda, et Kuradit tegelikult pole olemas. Aga mis saab meie ideoloogiast, kui Kurat sellest ära võtta? See kõik ei tähenda, et oleksin Yana Toomi kõige arvamiste ja ütlemistega nõus. Kuid igal juhul on teisitimõtlemine väärtus ja selle vastu võitlemine lollus. Eesti on veel masendavalt (post)sovetlik riik, kus teisitimõtlemine on Kurjast, kus "meile võõras" on peaaegu sama, mis meile vaenulik ja kus too sarviline on Ameerika imperialismi asemele Vene imperialism. Muu on enamvähem sama.

Parem, kui eesti keel ei ole teaduse keel

On tihti räägitud-kirjutatud sellest, et eesti keele tulevik sõltub sellest, kas eesti keel püsib teaduse ja tehnika keelena. Arvan, et päris eesti keel ei sobi tänapäeva maailma ja tema teaduse, niisama poliitika ja äri keeleks. Eesti keel ei sobi praeguse Lääne tsivilisatsiooniga. Kui püüame teda sellega kohandada, on see keelele saatuslik. Eesti keele asemele tuleb estoranto, keel, mis on kaotanud oma sügavama omapära, on vaid üks Lääne keskmise standardi järgi vormitud kloon. Võibolla aitaks eesti keelt estorantistumise vastu kaitsta see, kui inglise keele asemel siin teiseks (peatselt vist esimeseks) keeleks saaks hiina või jaapani keel. Või isegi vene keel, milles on varsti rohkem soomeugrilisi jooni kui viimase aja eesti keeles. Eesti keele saamine ametlikuks eurokeeleks on talle ilmsesti hukatus. Eestikeelne IT jm terminoloogia on keele vägistamine ja parem oleks, kui igasugu suvandite, varundamiste jms asemel oleksid inglise laenud. Laensõnad ei ole keele omapärale ohuks, amatöörlikud, eesti keelt imiteerivad sõnad on. Pole ime, et noored sellisest amatöörlikust-estorantolikust keelest lahti ütlevad.

Venemeelselt

Eestist Ukrainani on praegu popp kuulutada, et me peame vabanema Ida, st. Vene võimu ja mõju alt ning siduma end Läänega, st. Euro-Ameerikaga. Ukraina rahvusradikaalid näevad seda räige vastandusena: Venemaa tähendab türanniat, kollektivismi, primitiivsust jms., Euroopa – vabadust, individualismi, demokraatiat... Mäletan Eestiski ilmunud tuntud tegelaste allkirjadega avalikku kirja, kus Vene eripärana nähti kirsasid ja seadusetust. Ei mõtle kummadki sellest, et vabaduse ja õigluse kants Euroopa on sünnitanud XX aastasaja kaks kohutavat sõda, kus eriline roll oli totalitaarseks muutunud Saksamaal. Kust on suuresti pärit ka nimetatud Ida-Lääne vastandus. Goebbels ja tema käsilased kasutasid seda agarasti. Säält on ilmselt pärit ka Venemaa nimetamine asiaatlikuks, mis sõna siin muidugi on väga halva tähendusega. Oleks huvitav teada, kuidas natsi-propagandas sobitati sooje suhteid Jaapaniga ja sedasama mõistet „asiaatlus”. Aga tont sellega. Igatahes oleme edukalt Euroliidus, mis ise küll on sattunud kriisi ja mille tulevik mõnegi analüütiku meelest on tume.

Olen EL maades omajagu liikunud, seda ka Eesti ühe tuntuma kirjanikuna. Sellest tuli nukker arusaamine, et tegelikult ei lähe me Euroopas, sääl „päris-Euroopas” peaaegu mitte kellelegi korda. Miks Eesti Euroliitu võeti, on omaette küsimus, tegelikku suhtumist meisse see aga väga palju muutnud ei ole. Muidugi on EL käitumiselt väga poliitkorrektne, näiliselt on Eesti võrdne võrdsete hulgas, eesti keeles võib europarlamendis esinedagi ja kõik EL otsatud dokusmendid pannakse ümber eesti keelde. Aeg-ajalt antakse mõnele eestlasele ka mõni euro-auhind, nagu ette nähtud ja kutsutakse osa võtma mõnest jututoast. Kuid päriselt oleme EL võõraslapsed, kellele viisakalt-poliitkorrektselt koht kätte näidatakse. Tõsi, mitmel pool on estofiile, keda Eesti huvitab, kes tõlgivad eesti kirjanikke ja käivad ka siin külas. Kuid üks asi on üksikute huvi meie kirjanduse vastu, üksikud tõlked, teine asi – meie kirjaniku sõna kaal. Eestis võib ka lääne turist leida mõndagi huvitavat, eesti kirjaniku raamat võib tunduda lugemisväärne, kuid pole olnud märgata, et see, mida ta ütleb, tunduks lääne lugejale ja literaadile tõeliselt oluline. Oleme kerge eksootika, mitte enam.

Siin on põhjus, miks tunnen Venemaad ja venelasi lähedasena. Venemaal on eesti kirjanik praegugi hinnatud ja teda võetakse tõsiselt. Nii oli see NL ajal: Jaan Kross, Enn Vetemaa, Juhan Smuul olid tuntud, neid loeti, sest nende sõna tähendas ka vene lugejale palju. Minu venekeelsete luuletuste kohta on ilmunud üle tosina retsensiooni. Venelaste suhtumine Eestisse oli omamoodi love-and-hate relationship, meid vihati ja armastati. Eesti kultuuril oli Venemaal oma roll. Kirjanikest enam tunti ja armastati muusikuid, eriti kergemate laulude lauljaid. Georg Ots oli tõeline kultusfiguur, palju fänne oli Anne Veskil ja Jaak Joalal. Oma koht on meil Vene kultuurielus praegugi ja õnn on, et meie poliitikud ei püüa ukrainlaste moodi fanaatiliselt katkestada kõiki sidemeid Venemaaga. Oma nukrad kogemused on mind pannud kahtlema, kas meie kultuur Läänes kunagi saavutab seda, mida Venemaal. Nii tasub teda hoida. Ja mitmesuguseid molkusi, kes tikuvad Venemaad ja venelasi mõnitama, tasuks korrale kutsuda. Siinseid venelasi ei tule võtta külalistena või katsejänestena, kellest vormitakse uusi eestimaalasi, vaid ennekõike inimestena, kes võivad aidata meil hoida sidet Vene kultuuriga, millega meil on väga sügavad sidemed. Oleks totrus neid poliitilise konjunktuuri tõttu saboteerida. Ja teha vene keelele koolides ja avalikus elus tobedaid takistusi.

Lugedes Valdur Mikita arutlusi eestlaste ja muude läänemeresoomlaste looduslähedusest, maakodu kultusest ja muust, muigan kergelt. Sest see, milles Mikita näeb eestlaste eripära, on põhja-venelastele sama omane. Ka venelane ei saa hästi elatud ilma datšata, metsas marjul-seenel käimata, ilma rõbalkata... See pole vaid olude sund, vaid midagi palju sügavamat. Kui tahame, võime siin näha põhjavenelaste soomeugri juuri, mida slaavi keele omaksvõtt pole kaotanud. Oleme põhja-venelastele nii geneetiliselt kui kultuuriliselt lähemal, kui teame või tahame teada. Päevapoliitika seda ei muuda.

Eesti ja Vene – religioonide konflikt

Eesti rahvuslus on religioonilaadne nähtus, quasi-religioon oma dogmade ja pühade asjade ning sündmustega. Eestlastele, st suurele osale aktiivsematest eestlastest, on püha oma riik, iseseisev Eesti ja võitlus selle iseseisvuse eest. Religioonilaadne nähtus on ka Vene patriotism. Suurele osale venelastest, olgu siin- või säälpool Peipsit, on püha sündmus „Suur Isamaasõda”. Isamaasõja kultus on midagi, mis aitab hoida Venemaa ühtsust ja venelaste eneseusku ja uhkust. Mis on püha, on puutumatu, tema pühadust kinnitavad väited, milles õigel eestlasel või venelasel ei sobi kahelda, rahvuslikud dogmad, rahvusliku ideoloogia kesksed tõed. Eestlasel ei sobi kahelda selles, et 1918 oli õige teha rahu Eesti riiki tunnustada lubavate bolševikkudega, mitte aidata Vene valgetel bolševikkudest jagu saada. Venelasel ei sobi kahelda selles, et 1944. aastal Punaarmee vabastas Eesti ja teised Ida-Euroopa maad.

Religioosne mõtlemine opereerib selgete kontrastidega, siin nähakse maailma mustvalgelt. On omad ja võõrad, sõbrad ja vaenlased. Vaenlane on kurjuse kehastus, mis ta teeb, on kuri ja temaga läbikäimine on samuti kurjast. Selletõttu on oluline jälgida inimeste meelsust, teha kindlaks, kas keegi omadest ei ole hoopis võõras, ei ole tahtlikult või tahtmatult vaenlase poolel. Sellise jälgimisega tegelevad nii ametlikud instantsid kui valvsad kodanikud ise. Rahvuslik religioon nõuab rahvuslikku inkvisitsiooni. Nagu endise aja inkvisiitorid, nõuavad ka nüüdsed inkvisiitorid kahtlustatavatelt, et nad kinnitaksid oma ustavust religioossetele dogmadele. Hää näide sellisest inkvisitsiooniprotseduurist oli Eerik-Niiles Krossi intervjuu Yana Toomiga, mis mõjus päris ülekuulamisena. Huvitav on, et

sellistes ülekuulamistes kipub sageli domineerima suhtumine Kuradisse, küsimuste eesmärk on selgitada, kas ülekuulatav on jäägitult nõus kuulutama Kuradi Kuradiks ja tema teod kuratlikeks. Või siis, kui ülekuulaja on selles juba kindel, sundida ülekuulatavat seda tunnistama.

Usk Kuradisse ei vaja analüüsi, pole tarvis uurida, miks teine pool käitub, nagu käitub, on meiega konfliktis. Venemaal pole eriti populaarne tunnistada, et Stalini ja Co poliitika ise sünnitas riigile hulgi vaenlasi ja ei jätnud järele kuigi palju sõpru. Niisama on ketserlus Eestis kahelda selles, et NATOga liitumine on Eestile ja eestlastele õnn ja Venemaa aktsioonid Gruusias ja Ukrainas ei tulene Venemaa olemuslikust kurjusest, vaid on püüd ennast kaitsta võimaliku kallaletungi vastu läänest. Et ka Lääs, ennekõike USA on osanud luua endale vaenlasi.

Kui uskuda Kuradit, tuleb uskuda ka seda, et tema vastu peab võitlema, olema valvel, relvil, valmistuma sõjaks. Paljastama Kuradi varjatud käsilasi, Kremli agente, USA imperialismi teenreid jne. Mingi kompromiss Kuradiga, kurjuse jõududega ei ole võimalik. Kes väidab vastupidist, on Kuradi teener. Kes ei usu, et Kurat on täielikult, absoluutselt kuri, on Kurat, on ise Kuradi teener, tema mõjuagent. Kes leiab, et Putinil võib vahel ka õigus olla, on Putini poolt ära ostetud.

Kurat on inimeste poolt loodud. Miks? Kelle huvides? Cui prodest? Kurat teenib praegu nende huve, kellele on kasulik rahva mobiliseerimine, sõjaks valmistumine. NATO laienemise taga (nii oli omal ajal lugeda New York Timesist) oli suuresti USA sõjatööstus. Kuradi olemasolu on kasulik ka võimukandjatele, kes tahavad oma võimu kindlustada, alla suruda, tagasi tõrjuda kainet mõistust. Hoida inimesi mustvalges mütoloogilises mõtlemises. Mis tähendab ka – jätta nad lasteks, jätta elama lapselikku-lapsikusse meelelahutuse, mängude (sport!) ja muinasjuttude maailma, mille juurde kuulubki asjade nägemine mustvalgena, usk Kuradisse.

Täiskasvanud, täiskasvanu kombel kaheldes ja analüüsides mõtlevale inimesele on selline muinasjutumaailm tüütu ja tihti lausa tülgastav. Ent temagi kardab. Kardab seda, et selle muinasjutumaailma arhitektid, need, kelle huvides ta on kujundatud, võivad kaotada kontrolli tema üle. Et meie loodud Kurat võib saada võimu meie üle, hakata suunama meie mõtteid ja tegusid ning viia meid selle poole, mida muiste kujutleti viimase võitlusena Kurja ja Hää vahel, Armageddonini. Tänapäevases keeles – uue ilmasõja poole.  

Ööbikud Ivangorodis

Käisin Ivangorodis. Meeldis. Keset linna, kindluse ümbruses on palju võsa, soist padrikut. Sääl laulis päise päeva ajal ööbik. Põõsalinnud ka. Kena kontrast Eestile. Tartus pole ööbikutel kohta. Siin ruulivad varesed ja hakid. Ja linna ümbruses laiub roheline kõrb -- niidetud muru, kus pole peaaegu ühtki õit. Masendavad maastikud. Eestlase korrameel on ülearenenud, on alla surunud ilumeele. Ja looduslähedus elab vaid mälestustes. See metsaeestlus, millest nii ilusti kirjutab Valdur Mikita, on kadunud siit. Venemaal elab ta veel edasi. Üleüldse on venelane, vähemalt põhja-venelane ikka olnud pooleldi metsainimene. Ons see slaavistunud soomeugrilaste eripära või lihtsalt kujunenud geograafia mõjul. Venelane tunneb metsa, käib marjul-seenel ja tal on metsas hää olla. Sellest on vene kirjanduses nii palju juttu. Mind üllatasid kunstnik Korovini mälestused, kes kirjutab rohkem metsast, metsloomadest kui kuulsatest inimestest, kellega ta elus kokku puutus. Korovinil oli lapsepõlves oma karu Vera, kelle kaisus lapsed magasid. Ja poisipõlves elas ta sõpradega suvel metsas onnikeses, küttis ja püüdis kalu. Nii et venelane on praegu rohkem soomeugrilane, looduseinimene kui meie, kes me oma loodust agaralt ümber kujundame. Roheliseks kõrbeks ja puuistandusteks. Hää, et on lähedal Venemaa, kus saab käia ööbikuid kuulamas ja tuttavate pool lillakamoosi maitsmas.

Pretensioonikad pagulased?

On olnud lugeda, et siia toodud pagulased ei ole eluga Eestis rahul, neil on pretensioone nii elukoha, töötasu kui toiduvaliku kohta. Ei ole olnud lugeda, kas keegi neist Eestile ja eestlastele ka tänu avaldas, mõne hää sõna ütles. Imelik natuke, et inimesed, kes oma elu päästmiseks kodumaalt pagevad, tulevad uues elupaigas kohe välja pretensioonidega. Mu inf võib olla puudulik, kuid midagi siin ei klapi.

Voiceless Estonia

Estonia has lost its voice. What we hear is simply his Master's voice...

Zbigniew Brzeziński surnud.

Üks legendaarne kuju jälle lahkunud. Kohtusin temaga kord veel N-aja lõpul Arnold Rüütli roosiaias ja ajasin natuke juttu. NLiit oli veel olemas, ütlesin, et ta laguneb. ZB tahtis teada, miks ma nii arvan, ütlesin midagi metalli väsimisest. Polnud just eriti arukas vastus. Kahju, et tookord, s.o umbes aastal 1989, ei teadnud veel seda, et mu vanaisa vanavanaema nimi oli Magdalena Brzezińska, kes suri noorelt. See Magdalena oli pärit "frankistidest", Jakob Franki juudisektantidest, kes Varssavisse asusid. Pole ime, et ZB väitis ühes kirjas mulle, et ei tea suuremat oma esivanematest. Juudi päritolu inimestele Poolas üsna tüüpiline käitumine. Aga pole kindel, et oleme sugulased.

Minu meelest eksis ZB ühe asjaga rängasti. Ta pidas NLiitu, st kommuniste ja postkommuniste hullemateks kui islamifanaatikuid ja aitas Afganistanis islamipartisanidel Saudi rahadega ja Ameerika relvadega võidelda NL vägede vastu. Nii on ta mingil määral süüdi nüüdse Islamiriigi sünnis ja islami muutumises fanaatilisemaks-fundamentalistlikumaks. Minu kindel arusaam on, et fanaatiline religioon on ohtlikum kui kommunism või veel enam seda vaid sildina kasutav riik. Kommunism on ajutine, religioosne fanatism aga on nagu must auk, millest välja on väga raske pääseda. Nagu nüüd näeme. Kurb on, et Trump & Co jälle innukalt toetavad Saudisid, kes levitavad oma sallimatut, fanaatilist islamit üle maailma. Ma arvan, et see islam on natsismile väga sarnane ja temast tuleb Läänemaailmale veel palju häda ja õnnetust. Paljudele islamistide küüsis olevatele rahvastele nagunii.

Selkombel pean praegust nägelemist Venemaaga suureks lolluseks. Venemaa pole Lääne, sh ka mitte Eesti vaenlane, pasundagu Vene-vastased propagandistid mistahes. Kahju on, et USA oma püüdes saada ainsaks superriigiks, maailma valitsejaks, ei saa üldse aru, kes on ta liitlased, kes vaenlased. Venemaaga tuleks leida mõistlik kompromiss, normaliseerida suhted, nagu normaliseeriti eelmise aastasaja vahetusel. Ukrainat ei tohiks võtta liiga tõsiselt, sääl on marurahvuslaste mõju liiga suur ja on lihtsalt naeruväärne nende püüd leida oma identiteet puhtas eituses, end Venemaale ja kõigele Venest pärit olevale vastu seades. See võib ajutiselt aidata USAl tugevdada oma positsiooni, kuid pikemas perspektiivis on see rumal. Kuid mis teha rahva ja riigiga, kellel puudub ajalootaju.

Paroodiad

Mu kadunud sõber Georg Henrik von Wright kirjutas ühes oma viimases kirjas, et ei taha enam elada maailmas, mis on ikka enam muutumas iseenda paroodiaks. Nüüd, seitsmekümnendate eluaastate teise poolde jõudnult, mõtlen umbes sama. Paljud asjad on muutumas iseenda paroodiateks. Nagu sõnavabadus, valikuvabadus ja demokraatia. Hädaldatakse Donald Trumpi üle, kes on tegemas USAst naljanumbri. Aga asi pole ju Trumpis! Asi on selles, mida on uhkelt nimetatud Ameerika demokraatiaks. See, et kõige võimsama riigi etteotsa sai see naljakas mees, on sellesinatse demokraatia tulemus. Kui Trump on rumal, on rumal ka Ameerika rahvas, mida pole tegelikult vaja eriti tõestada. Ja rumal on olla liidus sellise rahva ja riigiga. Ning paraku on rumal ka uskuda demokraatia imeväesse. Ikka vähem suudab rahvas, eriti veel Ameerika rahvas, valitseda oma riiki ja püüda maailma oma arusaamiste järgi ümber korraldada. Mis on samamoodi tema rumaluse märk. Targasti teevad need, kes oskavad USAst ja demokraatiast parajat distantsi pidada.

Tere võililled!

Samuel Kirotaja ja Leo Raudsepp on oma detektiivitöö mõneks ajaks kõrvale pannud, teevad maal aiatööd ja tunnevad kevadest rõõmu. Ise ütlen tere võililledele ja võsale. Olgu nad tervitatud, elagu nad üle need, kes neid kaotada-hävitada püüavad. Võilill pole umbrohi, umbrohi on see, kes tema vastu võitleb! Umbrohi on see, kes teeb aiast-pargist rohelise kõrbe, kus lindudel ja liblikatel pole enam olemist ja kus tal on uhke murutraktoriga elupuukökatsite vahel tiirutada. Ärgu olgu temal ja tema aial pikka iga!

Soolapuhujate õiguste eest

Äsja õnnestus Samuel Kirotajal teada saada, et Eestis on kujunenud tõhus kaardimooride, soolapuhujate, kohvipaksu ja teelehtede päält ennustajate, hiromantide ja teiste ametiühing „Mantica”, mis kavatseb alustada suurt aktsiooni oma õiguste ja hää nime kaitseks. Kaardimooridel ja soolapuhujatel on villand diskrimineerimisest ja halvustamisest. Eriti pahandab neid see, et nende diskrimineerimises ja laimamises löövad kaasa ka teise muistse ja väärika ennustuskunsti, nimelt astroloogia esindajad. Astroloogid on osanud meelituste, kavaldamise ja kahjuks ka laimu abil saavutada mitmesuguseid privileege, luua soojad suhted võimuringkondadega ja seeläbi saada nii au ja kuulsust kui ka materiaalset kasu. Astroloogidelt tellivad ennustusi ja

nõuandeid ettevõtjad ja linnaisad, nende horoskoope avaldavad ajalehed. Igor Mang tegeleb

edukalt juba Tallinna linnaplaneeringuga. Soolapuhujad ja

hiromandid ei kavatse sellise olukorraga enam leppida ja nad esitasid valitsusele ja presidendile

ultimaatumi: kui neile ei anta astroloogidega võrdseid õigusi ja soodustusi ja nende halvustamist

ei lõpetata, saadavad nad Toompea ja Kadrioru energiaväljadesse vampiirkeerised, mis

imevad Riigikogu, valitsuse ja presidendi positiivsest energiast tühjaks ja tekitavad niiviisi

Eesti riigis energeetilise kvaasivaakuumi mida ei jäta kindlasti oma huvides

kasutamata Kremli hübriidsõdalased.

Sellise ohu ees on valitsus, Riigikogu juhatus ja president sunnitud soolapuhujate nõudmistele

vastu tulema. Valmimas on salajane seaduseelnõu ja selle juurde kuuluvad määrused ja

korraldused, mis loovad soolapuhujatele, kaardimooridele, hiromantidele ja mitmetele teistele

spetsialistidele töökohti ja annavad neile õiguse personaalpensionile. Töökohtadest on esialgu

teada, et Riigikogus asub palgalisele tööle soolapuhuja, Stenbocki majas hakkab valitsust

konsulteerima kohvipaksu päält ennustaja, Kadriorus aga võetakse tööle kaardimoor. Oma

kinnisel istungil võttis Eesti Teaduste Akadeemia vastu resolutsiooni, kus kinnitatakse, et

astroloogide ennustused ei ületa täpsuselt ja tõepärasuselt millegipoolest soolapuhujate,

kaardimooride, hiromantide ja kohvipaksult ennustajate omi, mistõttu astroloogide eelisseisund

ei ole millegagi põhjendatud. Nüüd jääb vaid oodata, kas soolapuhujate jne. ametiühing

 jääb saavutatuga rahule või nõuab ta võimudelt veel järeleandmisi.

Bakterite valitsus

Oma uurimustesse sukeldunud Samuel Kirotajal pole aega olnud neist kellelegi pikemalt rääkida, ta ei taha seda ka teha enne, kui on olemas mingid konkreetsed tulemused. Nüüd neid juba on. Nimelt on Samuel koos oma sugulase Leo Raudsepaga tükk aega kogunud andmeid salajasest naisteorganisatsioonist, mis võimalikult juba valitseb maailma, teeb seda aga niivõrd varjatult, et jätab mulje, nagu valitseksid mehed, naised aga alluksid neile ja kannataksid diskrimineerimise all. See uurimus on aga pooleli. Naiste maailma ja tema saladuste jälile on meestel raske pääseda, ent uurimise käigus tuli ilmsiks ootamatuid fakte, mis sunnivad väga paljut ümber hindama. Ning mitte ainult naiste ja meeste vahekordades. Nimelt on saanud aina selgemaks, et tegelikult ei juhi inimeste, olgu meeste või naiste käitumist mitte mõistus (seda usuvad ainult need, kel mõistust napilt) ega emotsioonid, vaid ... meie siseorganites ja nahal elavad bakterid! Vähe sellest, et bakterid mõjutavad meie tervist, meie kaalu, meie enesetunnet, meie tundeid ja soove, mõjutavad nad ka meie teadvust, aitavad kujundada meie usku ja maailmavaadet. Bakterite elus on omad tsüklid, mille käigus muutuvad nende vajadused. Vastavalt sellele muudavad bakterid ka meie, inimeste käitumist. On saanud ilmsiks, et sõjad, revolutsioonid ja muud traagilised vapustused inimsoo ajaloos sündisid seetõttu, et bakteritel tekkis suur vajadus värskete inimlaipade järele. Kui see vajadus sai rahuldatud, tuli maa pääle rahu. Kuni järgmise sõja või revolutsioonini. Tuumasõda bakterid valla päästa ei soovi, kuna radioaktiivsed laibad neile ei kõlba. Selgesti on bakterid tekitanud ka religioosseid pöördeid, nende tegevus sünnitas islami, vähemat vahhabistliku islami, mitmesugused pogrommid, nõiajahid ja muud fanaatilised liikumised. Bakterid aitasid võimule Lenini ja Hitleri. Nüüd suunavad bakterid inimesi aina enam elama virtuaalses reaalsuses. Ei ole veel selge, mis on nende eesmärk, kuid karta on, et bakteritel on nüüd, kui suur ilmasõda enam hästi õnnestuda ei taha, kavas sekkuda inimeste ellu ja ajalukku mingil uuel moel. Võibolla on bakteritel kavas anda võim mingiks ajaks naiste käest meeste kätte, võibolla aga teha senini varjatult toiinud naiste võim avalikuks. Ei saa välistada sedagi, et bakterid on oma tegelikkude plaanide varjamiseks suunanud Samueli ja Leot avaldama siintoodud seisukohti. Kui siintoodu ka pole otseselt bakterite inspireeritud, võib ta olla nende poolt tsenseeritud ja toimetatud ja mõlemad mehed on uurimistööga tegelema suunatud bakterite poolt. On kahtlane, kas inimeste elus, loomingus ja taotlustes on üldse midagi, mida bakterid poleks otsustavalt mõjutanud. Take care!

Vene keele ja mõtlemise neutraliseerimine

*

Äsja on ajalehtedes olnud lugeda arvamust, et Eestis on vene keel õiguslikult samal tasemel suahili või tšuktši keelega. Selle vastu ei saa vaielda, kuid asjal on aspekte, mis on avalikkuse eest seni varjul olnud. Teatavasti on keel tihedasti seotud mõtlemisega ja nii on ka vene keel ja vene mõtlemine lahutamatus seoses. Mis tähendab, et võitluses Vene agressiooni ja Vene propagandaga tuleb rohkem tähelepanu pöörata vene mõtlemisele ja vene keelele: venelaste agressiivsus tuleneb ju vene mõtlemise ja see omakorda vene keele eripärast. Nii ongi Euroopa Liidus hakatud tõsiselt tegelema vene keele ja mõtlemise uurimisega ning juba on välja töötatud projekt vene mõtlemise ja keele ümberkujundamiseks. Tulemuseks peab olema keel, mis teeb raskeks või lausa võimatuks agressiivse mõtlemise ja loomulikult ka käitumise. Asjaga tegelnud keeleteadlased ja psühholoogid, kelle hulgas, nagu Samuel Kirotaja teada sai, on ka Eesti spetsialiste, jõudsid järeldusele, et vene keel tuleb neutraliseerida, see tähendab, kaotada ära mees- ja naissugu ning muuta kõik mees- ja naissoost sõnad kesksoolisteks. Näiteks женщина – женщино, мальчик – мальчико, мужчина – мужчино, жопа – жопо, Россия – Россиё, Москва – Москво. Asesõna „tema” tähenduses oleks он ja она asemel ainult оно. Sellise keelereformiga saavutaks Euroopa kaks kärbest ühe hoobiga: vene keel ja vene mõtlemine muutuksid täiesti poliitkorrektseks, sooneutraalsus pääseks Venemaal võidule ja saaks eeskujuks Euroopale ja ülejäänud tsiviliseeritud maailmale. Nüüd on probleem ainult selles, kuidas vene keelt ja meelt ümber kujundada. Selleks tuleb kõigepäält Venemaal võim üle võtta. Seda saab teha, kasutades Vene hübriidsõja meetodeid. Konkreetselt – immutada Vene jõu- ja võimustruktuuridesse hulgaliselt sooneutraalseid, transseksuaalseid, homoseksuaalseid ja muid nendetaolisi inimesi. Neid tuleb leida Venemaa naaberriikidest, ennekõike Baltikumist. Loomulikult peavad need hübriidsekssõdalased omandama perfektselt praeguse vene keele, kehastuma Vene patriootideks. Sellel eesmärgil ongi nüüd Eestis mõnel pool vaikimisi kehtestatud vene keel teise riigikeelena, teisiti ei oleks operatsioon Vene keele ja meele neutraliseerimiseks võimalik. Nii peavad Eesti elanikud esialgu suhtuma vene keelesse mõistvalt, et ettevalmistusi suure Venemaa ümberkujundamiseks mitte häirida. 

Inimvaba Eesti poole

Viimasel aastakümnel on saanud selgeks, et pole valdkondi, kus masinad-robotid ei suudaks asendada inimest. Juba on ilmunud piloodita droonid, juhita autod, robotkelnerid ja robotlõbutüdrukud. Inimesi vajatakse aina vähem. Siin peab Eesti riik, kes on maailmas tuntud ja hinnatud oma julge innovaatilisusega, tegema julge sammu tulevikku ja rajama inimvaba riigi. Riigi, mis toimib täiuslikult ka ilma inimesteta. On selge, et tootmises ja teeninduses saame varsti inimesteta hakkama, ka kunstiloomingus ületab tehisintellekt varsti inimese loodu. Inimese ainsaks funktsiooniks jääb juba lähemas tulevikus vaid tarbimine. Ent ka siin on automaatikal oma sõna öelda. Tänapäeval valmistatakse ju tooted kindla kestvusajaga, nii pole raske näiteks toota riideid, mööblit, ent ka kompuutreid ja televiisoreid, mis teatud aja pärast kõrvaldatakse, suunatakse taaskasutusse ja asendatakse uutega. Ka toidu tootmisega alates taime- ja loomakasvatusest, loomade tapmisest ja liha töötlemisest kuni toidujäätmete utiliseerimiseni,, sh. komposteerimiseni saavad robotid kahtlemata suurepäraselt hakkama. Inimese võib siis riigi majandusest ja muust elust lihtsalt kõrvale jätta. Nii ei sõltu riigi majandus ja poliitika enam inimeste tujudest, emotsioonidest ja lihtsalt inimlikust rumalusest. Selline inimvaba Eesti riik saavutab kindlasti suurepäraseid tulemusi, tema majandus puhkeb õitsele, SKP tõuseb plahvatuslikult ja Eestist saab hiilgav eeskuju teistele riikidele. Võib küsida, mis saab siis inimestest, Eesti kodanikest ja elanikest. See selgub muidugi tulevikus. Kindlasti ei saa inimvabast Eestist ebahumaanne riik. Riigil, mis ei vaja inimesi, pole siiski õigust inimesi likvideerida. Arvatavasti saavad inimestest Eestis ja mujal riigi lemmikud, analoogselt meie lemmikutele – koertele ja kassidele, kes tunnevad üksteisest, oma olemasolust rõõmu ja saavad endale mingi osa riigi poolt külluses toodetud materiaalsetest ja vaimsetest väärtustest. Suure osa oma ajast veedavad need lemmikinimesed arvatavasti virtuaalses tõeluses. Pole võimatu, et tehnoloogia arenedes saab võimalikuks inimesed ka päriselt virtuaalsesse tõelusse ümber suunata, viia meie teadvus kompuutritesse, kaotades niiviisi vahe loomuliku ja tehisintellekti vahel. 

Repinski hübriidsõdalastest kitsed

Minister Repinski kiirest ja ootamatust lahkumisest on kirjutatud mõndagi, kuid selle tegelik põhjus on seni üldsusele teadmata. Samuel Kirotajal on õnnestunud selle jälile saada. Asi on tegelikult päris lihtne. Repinski kitsefarmis oli osa kitsi ja sokkusid tegelikult hästi maskeeritud Vene hübriidsõdalased, kes Putini korralduse pääle oleks kohe valmis olnud liikuma Toompea pääle. Asjale aga saadi jälile. See juhtus parasjagu pikantsel moel. Nimelt oli üks Eesti salateenistuse eriti salajase rühma liige, kes kitsefarmi läheduses liikus, kaua aega elanud ilma naiseta, kes ta maha jättis. Pärast pikemat kõhklust otsustas ta oma seksuaalseid vajadusi rahuldada kitse abil. Mehe jahmatus oli aga suur, kui kits hakkas temaga rääkima vene keeles, kasutades teatud kolmesõnalisi väljendeid. Mehel õnnestus kiiresti põgeneda, muidu oleks hübriidsõdalane temaga arveid õiendanud. Pärast nimetatu sündmust lahkusid kitsedeks maskeerunud hübriidsõdalased kiiresti farmist. Nende edasine saatus pole selge, on kahtlusi, et nad maskeerusid ilvesteks ja huntideks ning viibivad endiselt kuskil Põhja-Eesti metsades. Selge on aga see, et minister Repinski pidi ameti maha panema.

Euroopasse kastisüsteem

Samuel Kirotajal on õnnestunud välja uurida, et üks Euroopa Komisjoni salajane allkomisjon on välja töötanud abinõude plaani India kastisüsteemi ületoomiseks ja kehtestamiseks Euroopa Liidus. Selles küsimuses on range saladuskatte all tehtud koostööd ka Venemaaga, kus analoogsed ideed on üsna populaarsed. Kastisüsteem tähendab mingil määral tagasipöördumist varasema seisusliku ühiskonna poole. Endised aadlikud kuuluvad mõnede eranditega automaatselt kõrgemasse, brahmiinide kasti, kuhu võetakse ka kõrgesti haritud, vähemalt doktorikraadiga intelligente ja auhinnatud kunstiinimesi. Arivallas edukad ja rikkad ettevõtjad brahmiinideks ei saa, nemad kuuluvad vaišjade hulka, sõjaväelased on kšatrijad ja lihttöölised šudrad. Sportlasedki kuuluvad kšatrijate hulka, brahmiinideks nad ei saa. Immigrandid jäävad kuni täieliku integreerumiseni väljapoole kastisüsteemi. Kasti kuulub inimene esiteks päritolu teiseks IQ ja kolmandaks saavutuste järgi -- nagu juba nimetatud, saab kõrge rahvusvahelise auhinna võitnud muusik või kirjanik brahmiiniks. Vääritult käitunud, ennekõike kuriteos süüdi jäänud brahmiin arvatakse kastist välja. Vangid ei kuulu ühtegi kasti. Igas kastis on omad astmed, mis lubavad inimesel tõusta madalamalt kõrgemale. Selkombel püütakse kastisüsteemi ühildada aadlitiitlite ja teenistusastmetega, millest on juba juttu olnud. Sisse kavatsetakse viia ka hiinapärane eksamisüsteem, mis annab inimese karjäärile kindlamad kriteeriumid. Teatud ametitesse on lubatud võtta ainult teatud kasti kuuluvaid inimesi.

Kui nimetatud salakomisjoni tegevusest said teada Eesti poliitikud, algas nende hulgas tõsine konkurents. Kõrvaltvaatajale arusaamatuks jäänud konfliktid reformierakonnas ja keskerakonnas sündisid sellest, et mõlema erakonna poliitikud ei suutnud leppida kokku selles, kes neist saab kõrgemad aadlitiitlid. Ning nagu mõnigi kord, juhtus ka siin, et teenekad vanameistrid Edgar Savisaar ja Siim Kallas, kes olid kindlad, et pärivad markiitiitli, jäid võimuvõitluses alla noorematele. Nüüd tuleb neil ilmselt leppida krahvi või isegi ainult paruni tiitlitega, kuigi võimalus tõusta on siiski olemas. Poliitikud kuuluvad põhimõtteliselt kšatrijate hulka, kõige teenekamad neist aga, nagu nimetasime, võivad pärida aadlitiitli ja saada brahmiinideks, nagu eelpoolnimetatud.

Ka kunst vajab toimetajaid

Riigikogus ja Kultuuriministeeriumis tegeldakse praegu kunstitoimetajate küsimusega. Nimelt on aeg ammu küps selleks, et kõrvaldada ebakõla kirjanduse ja muude trükiste ja kunstitoodete vahel. Iga vähegi korralik kirjastus kasutab toimetajate teenust ja peaaegu igal raamatul on mainitud toimetaja, vahel eraldi ka keeletoimetaja nimi. Nii on kirjanike ja ajakirjanike, nagu ka kõigi avalikus sõnas esinevate kodanike keelekasutus selgelt muutunud korrektsemaks ja ka üldsuse keeleteadlikkus tõusnud. Samal ajal aga pannakse näitustel välja, müüakse poodides ja eksponeeritakse avalikus ruumis, nagu ka kodudes, kunstiteoseid, millega ei ole tegelnud ükski kompetentne toimetaja ja milles esineb tõsiseid vigu. See olukord ei tohi kesta. Plaanis on vastu võtta seadus, mis lubab avalikus ruumis eksponeerida ainult toimetatud kunstiteoseid, sama kehtib ka kunstiteoste kohta, mis on ostu-müügitehingute objektideks. Toimetajad parandavad koos kunstnikuga teoses esinevaid vigu ja signeerivad teose koos kunstnikuga. Nende volituste piirid ja õigused määratakse seadusandlikus korras. Kunstitoimetajateks saavad loomulikult vaid kunstiharidusega inimesed. Kunstitoimetajate töölevõtmine loob neile hulgaliselt uusi töökohti, tõstab avalikus ruumis olevate taieste kunstilist taset ja tõstab publiku kunstiteadlikkust.  

Eesti suurvürstiriigiks

Samuel Kirotaja sai seekord eriti usaldusväärsest allikast teada, et Trump ongi tegelikult teatud mõttes Vene agent. Kuid mitte praeguse Kremli või Putini oma, kuigi selge pole seegi, kas Kreml ja Putin on päriselt need, kelleks neid peame. Trump on Vene vabamüürlaste agent, kes peab aitama Venemaal taastada ajalooline järjepidevus, st. Vene impeerium. Trumpi võlus impeeriumi juures see, et inimesed kuulusid kindlalt seisustesse, olid aadlikud, vaimulikud, linnakodanikud ja maarahvas. Aga veel rohkem meeldisid Trumpile Vene vanad teenistusastmed kantslerist kolleegiumiassessorini. Kui ta neist kuulis, õppis ta isegi ära venekeelsed tiitlid ja vahel pomises neid omaette: vaše võsokoprevoshoditelstvo, vaše prevoshoditelstvo, vaše vysokoblagorodie, vaše sijatelstvo, vysokorodie... Tema suur unistus on muuta demokraatlik-plebeilik USA endise Venemaa taoliseks impeeriumiks, kus igaüks teaks oma kohta. Trumpi, esialgu küll vaid tema kitsale tutvusringile avaldatud põhimõte on „Kõik võim aristokraatidele”. Nii ongi Trump sõlminud sidemed nende jõududega Venemaal ja Hiinas, kes taotlevad sama. Koos plaanib ta oma liitlastega maailma ümbertegemist, millest juba juttu oli. Lühidalt tähendaks see enamvähem 1914. aasta piiride taastamist, planeedi jaotamist impeeriumide vahel. Eesti peab siis loomulikult kuuluma Vene impeeriumi. Siin taotlevad vabamüürlased siiski kompromissi, kunagised Eestimaa ja Liivimaa kubermangud taastatakse, kuid Liivimaa jaotatakse Eesti ja Läti Liivimaaks. Eesti Liivimaa päälinnaks saab Tartu, Eestimaa päälinnaks Tallinn. Mõlemad kubermangud kuuluvad Loode-Vene suurvürstiriigi koosseisu. Suurvürst on loomulikult Vene tsaar, kelleks, kui praegused arengud jätkuvad, saab tõenäolikult Vladimir Žirinovski. Tema asemikuks on regent, kes resideerib vaheldumisi Tallinnas ja Tartus. Taastatud auastmete järgi on regent kantsleri astmes ja teda tuleb tituleerida „vaše võsokoprevoshoditelstvo”. Kui tsaariks saab Žirinovski, saab eesti keel tõenäolikult Venemaal teiseks riigikeeleks või vähemalt saab kõrge ametliku staatuse, nagu omal ajal prantsuse ja saksa keel. Osa eesti eliiti võetakse Vene tsaari õukonda ja nad saavad sääl mõjukateks isikuteks nagu esimesel tsaariajal baltisakslased.

Loomukult on osa meie valitsusringkondade liikmetest, ennekõike vabamüürlased nende hulgas, neist plaanidest informeeritud ja valmistuvad igaks juhuks ette seks puhuks, kui kubermangud ja suurvürstiriik peaksid teoks saama. Ei ole kindlaid andmeid sellest, kes võiks saada regendiks, kandidaate on mitmeid. Uus omavalitsusreform on tegelikult samm kubermangude taastamise poole. Sellega reformiga koos koostatakse kinniste uste taga kooskõlastatult Vene vabamüürlastega plaani seisuste ja auastmete kehtestamiseks, millest Eesti eliit on väga huvitatud. Vene tiitlite kõrval tuleb kasutusse võtta eestikeelsed, vastav nomenklatuur pole veel päriselt välja töötatud. Ent on kuulda, et Toompeal, ja Kadriorus arutavad ametnikud juba oma tulevasi auastmeid ja harjutavad kõnetama üksteist „Teie ausus, Teie kõrgeausus, Teie hiilgus” jne. Soovime neile selleks jõudu ja edu.

Tööots Ilvesele

Samuel Kirotajani jõudis info, et pärast Trumpi ja Ilvese salakohtumist oli Trump peagi Ilvesele helistanud ja öelnud: „Hi, Tom, I have a job for you!” Et tal, Trumpil, on Ilvese jaoks tööots. Nimelt kammerteenri tööots. Melania oli meeste salvestatud kohtumist vaadanud ja öelnud, et see poiss (st Ilves) talle meeldib, oskab nii kenasti kummardada. Mis palka Trump Ilvesele pakkus, ei ole teada, aga Ilves oli kohmetult vastanud, et ta ei tea, tal naine ja laps ja pärast rasket presidenditööd vaja puhata ka. Trump öelnud, et küll naise jaoks on ka koht olemas, esialgu võib kasvõi köögitüdrukuks hakata, kui tahab. Aga parem kasvatagu last ja mõnulegu niisama New Yorgis. Ilves palunud mõtlemisaega. Tal nimelt veel üks tööots soolas. Senaator McCain kutsunud teda Venemaa eksperdina ühte ajutrusti, kus töötatakse välja meetmeid Venemaa maailmavallutamisplaanide vastu. Ilves oli McCainile ka kostnud, et ta ei tea, et tal naine ja laps ja ta ei oska vene keelt. McCain öelnud, et see ongi hää. Vene keelt oskav inimene langeb liiga kergesti Vene propaganda küüsi. Olevat andmeid, et vene keeles on olemas mingid salakoodid, mis inimese psüühikat teatud suunas mõjutavad. Igal juhul saab inimene, kes vene keelt ei oska, Venemaast ja tema poliitikast objektiivsema pildi. Siin palunud Ilves ka mõtlemisaega ja arvatavasti mõtleb veel praegugi.

Loss Šotimaal

Samuel Kirotaja uusi avastusi.

Kui Trumpi valimisega sai reaalseks võimalus, et USA ja Venemaa suhted paranevad, otsustati Eesti valitsusringkondades Trumpiga ühendust võtta ja talle selgitada, mida tähendab Vene oht. Seda läkitati avalikkusele teadmata tegema ekspresident Ilves. Ilves kohtuski Trumpiga. Nende kohtumine on salvestatud. Avaldame siin selle lühida kokkuvõtte.

Ilves tutvustab end: ta oli Eesti Vabariigi president. Trump küsib, kus see Eesti on. Nagu oleks kuulnud. Pealinn oli vist Riia. Ilves seletab, et Eesti on Soomest lõunas ja Riia on Läti pealinn, Läti on meie lõunanaaber. Eesti pealinn on Tallinn. Ilves hakkab Trumpile rääkima Eesti 5000 aasta vanusest ajaloost. Trump haigutab. Siis katkestab Ilvest ja küsib, mida ta pääle Eesti ajaloo veel talle rääkida tahtis. Ilves ütleb, et tahtis rääkida Venemaast. Trump naerab: kõik muudkui räägivad Venemaast, mis selle Venemaaga siis ometi lahti on. Ilves ütleb, et Venemaa kiusab teisi. Trump ütleb, et ärgu siis lasku kiusata. Ilves ütleb, et Ameerika on Eesti liitlane ja Eesti loodab Ameerika pääle. Trump ütleb, et maailm on täis riike ja riigikesi, kes kõik loodavad Ameerika pääle, nüüd on aeg selle jamaga lõpetada. Ilves ütleb, et Ameerika ise on, alates president Wilsonist, aidanud rahvustel end ise määrata. Trump ütleb, et see oli tolle Wilsoni või Willemsoni suur lollus. Nüüd on maailmas vist paarsada riiki ja ükski kurat ei suuda enam nendega suhteid pidada ja nende konflikte lahendada. Aeg on sellega lõpetada. Ameerikal läheb röögatu kalliks pidada sadu saatkondi ja baase igal pool üle ilma. Temal, Trumpil on plaan Ameerika riigi kulutusi otsustavalt vähendada. Selleks tuleb maailm ümber teha, ratsionaliseerida. Sadade riikide-riigikeste, igasugu Burkinate, Eestite, Maldiivide ja Kiribatide asemel jääb ehk tosinkond või isegi vähem suurt riiki, kellega Ameerika siis suhteid peab. Umbes nagu sada aastat tagasi. Ilvese suunurgad vajuvad alla, ta ütleb, et Eesti rahvas, ühegi väikese või suure riigi rahvas ei ole sellise liitmisega nõus. Trump kostab, et aitab igalt mutukalt nõuküsimisest, nii ongi maailm peaaegu hukka aetud. Ameerika vajab ratsionaalsemat maailma ja teeb selle ära. Ja Eesti ühendatakse vist Euroopaga või Venemaaga. Tal pole kaarti silma ees, peab pojalt küsima, see käib koolis ja tunneb kaarti. Ilves teatab, et eestlased on kaks korda end vabaks võidelnud Vene võimu alt ja ei lepi sellega kunagi. Trump kostab, et see on romantika ja talle see huvi ei paku. Tegelikult on väikeriigid eliidi projekt, kus auahned inimesed saavad endale presidentide, ministrite, ülemjuhatajate, kindral-admiralide jms tiitlid. Temal, Trumpil on plaan ka eliitide jaoks. Igale kaotatud väikeriigi valitsusele ja teistele tähtsatele tegelastele ostab ta Šotimaal lossi, paigutab nad sinna elama ja maksab korralikku pensionit. Iga loss saab siis selle ärakaotatud riigi endiste valitsejate pärisomandiks, neile jäävad alles tiitlid ja väike ihukaitsevägi auvahtkondadeks ja paraadideks. Ilves teeb suu lahti, aga ei ütle midagi. Trump vaatab kella ja ütleb, et tema aeg on läbi. Ilves tõuseb, jätab hüvasti ja lahkub.

Toompeal otsustatakse saata Šotimaale inkognito väike delegatsioon uurima kohalikke olusid, eriti losse.

Veel valitsuse põgenemisplaanidest

Samuel Kirotajalt veel:

Puhuks, kui Vene hübriidsõdalastel õnnestub Rail Balticut oluliselt kahjustada ja valitsuse põgenemist sellel takistada, on valitsusel olemas veel üks plaan, mida võibolla nimetatakse plaaniks C. Siin nähakse ette just võimalust, et olukord RB-l ei luba valitsusrongil seda mööda lõunasse tõtata. Kuna meretee ja õhutee on ohtlikud, eks mäletame, kuidas 1940 aastal punalennuk lasi alla Soome lennuki „Kaleva”, millel toimetati Tallinnast Soome saladokumente. Jääb üle maatee. Siin aga peavad valitsuse liikmed ja teised riigile olulised isikud liikuma nii, et neid ära ei tuntaks ja kinni ei võetaks. Nii ongi meie salateenistusel välja töötatud mitu varianti. Ühes kehastuvad president, ministrid ja teised ümber rändmuusikuteks ja/või rändteatritrupiks, võimalik on ka variant, kus nad esinevad, st. reisivad tsirkuseartistidena. Kui plaan B näeb ette, et valitsuse kohad võtavad sisse selleks koolitatud näitlejad, siis plaanis C sünnib vastupidine. Seks puhuks käib juba nüüd koolitus, kus valitsusliikmeid ja teisi valmistatakse ette mängima näitlejate, muusikute või tsirkuseartistide rolli. See, mis näidendit nad peaksid esitama, kui selleks tuleb vajadus, ei ole veel kindel. Niisama on veel lahtine, mis instrumente nad peaksid mängima, kui olud nõuavad esinemist rändmuusikutena. Ilmselt saab Jüri Ratas endale kontrabassi, president Kaljulaid mängib harfi, Kadri Simson klarnetit ja Andres Anvelt trumme. Ülejäänute osas pole meil andmeid, võimalikud on mitmed variandid. Igatahes on puhuks, kui asjaosalistel ei õnnestu ajaloo käigu kiirenemise tõttu pillimängu päriselt selgeks saada, ette nähtud peita instrumentidesse seadmed, mis omavahel sünkroniseeritult esitavad vajalikud palad, ilma et pilli käsitsev isik peaks seda veatult mängida suutma. Kui valitsus ja juurdekuuluvad isikud peavad teel maapakku kehastuma tsirkuseartistideks, on samuti veel ebaselge, kes mida peaks tegema. On andmeid, et peaminister Ratas soovib tingimata esineda klounina ja Kadri Simson õpib köietantsu, president Kaljulaid kunstratsutamist ja Margus Tsahkna mõõganeelamist. On ka variant, et põgenemisel jagunetakse väiksemateks rühmadeks ja iga rühm esineb siis eri rollides. Valtsusest saab näiteks tsirkus, president ja tema kantselei hakkavad rändmuusikuteks ja Riigikogu olulisemad tegelased näitlejateks. 

Uut valitsusest ja Rail Balticust

Järjest saab avalikuks uusi fakte. Samuel Kirotajale rääkis usaldusväärt allikas, et valitsusel on juba tükk aega olemas niinimetatud „plaan B” puhuks, kui Vene väed peaksid Eestisse tungima. Rail Baltic, mille tegelikku eesmärki osavalt varjatakse majanduslikkude põhjenduste ja kiire Berliini-sõidu meelitustega, on osa sellest plaanist B. Nagu nimetatud, on Rail Baltic ette nähtud valitsuse ja muu eliidi kiireks evakueerimiseks Tallinnast. Kuna Eesti eliit asubki Tallinnas, tuleb põgenejad Euroopasse toimetada otseteed ennekõike Tallinnast, muud linnad, kus elab peamiselt lihtrahvas, pole Eesti järjepidevusele ja kultuurile eriti olulised. Sellest, et põgenemistee peab olema võimalikult läänes, eemal Vene piirist, oli juttu.

Plaanis B on veel komponente, millest mõned on Samuel Kirotajal õnnestunud välja uurida. Neist üks huvitavamaid on seotud Lavakunstikooliga, kus eelmisel aastal avati täiesti salajane osakond, mis asub kaitseväe valduses ja valve all oleval territooriumil, kuhu kõrvalistel isikutel ligipääsu ei ole. Selles teatrikooli osakonnas õpetatakse välja valitsusliikmete, Riigikogu tähtsamate liikmete, presidendi ja kaitseväe juhtide teisikuid, dublante, kes peavad kriitilises olukorras astuma nende asemele. Dublantidel on ette nähtud praktika Toompeal, Kadriorus ja Kaitseväe staabis. Kuna hiljaaegu vahetus valitsus ja näiteks Jüri Ratasele hää dublandi leidmine osutus raskeks, siis tekkis loomulikul raskusi ja isegi arusaamatusi ka dublantide praktika käigus. Mõned avalikkuses hämmingut tekitanud valitsusliikmete avaldused ongi selle tulemus, et dublandid ei suutnud veel pärisel ümber kehastuda ministriteks ja nende juttu sattus kontrollimata ning ekslikke seisukohti, nn. „otsebjatinat”.

Siiski võib öelda, et dublandid on viimaste kuudega tublisti arenenud ja praegu ei suuda peaaegu keegi pääle asjasse pühendamata isikute öelda, kas Tvs näidatud valitsuse istungil on laua taga tõelised valitsusliikmed või nende teisikud.

Soovime Samuel Kirotajale jõudu ja edu parteide ja valitsuse salaplaanide avalikkusse toomisel.

Rail Baltic -- miks ja kellele?

Rail Balticu projekt on tekitanud inimestes mitmeid õigustatud küsimusi. Näiteks: miks ei kulge tema trass endise Tallinn-Tartu-Valga trassi mööda, miks peab põhiliselt kaubarongidele ette nähtud raudtee lubama rongiliiklust kiirusega 240 km/h kuigi kaubarongide kiirus on vaid 120 km/h. Küsimusi on veel. Neile on võimalik vastata. Selleks tuleb vaadata veidi ajalukku. Üks 1940 aasta tõsisemaid tragöödiaid Eestile oli see, et suurem osa meie poliitilisest ja sõjaväe-eliidist hävitati. Seeasemel, et aidata teovõimsal osal neist lahkuda ja kindlustada välismaal Eesti tõhus järjepidevus, keelati inimestel riigist lahkuda. Nüüd, kui Vene ohust taas palju räägitakse, on meie eliit otsustanud, et sellist õnnetust ei tohi enam lasta sündida. Kui tekib otsene uue okupatsiooni oht, peab meie eliidi põhiosa Eestist lahkuma ja jätkama tegevust ja iseseisvusvõitlust Euroopas. Selleks ongi ette nähtud Rail Baltic. Ta peab võimaldama valitsusel ja teistel olulistel isikutel kähku, mõne tunniga riigist lahkuda ja tema põgenemistee peab olema Vene piirist võimalikult kaugel. Selletõttu ei sobi meie ühendamiseks Euroopaga vana Tartu-Valga kaudu kulgev trass. Venemaa agressiooni puhul hõivavad sissetungijad Kagu-Eesti väga kiiresti, Petserist Tartusse on vaid natuke üle 100 kilomeetri. Õnneks ei ole kiireid ühendusi Kagu-Eesti ja Lääne-Eesti vahel. Nende ühenduste puudumisel on strateegiline tähendus. Võib märkida, et esialgu plaaniti Rail Balticut paigutada vanale trassile. Siis, aga lähtudes kurbadest ajalookogemustest, tegi valitsus otsuse läänepoolse, Vene piirist võimalikult kaugelt kulgeva trassi kasuks. See otsus tehti valitsuse istungil 2011 aastal, istungi materjalid on tänini salajased. Riigikaitseliselt oluline on ka see, et uus trass kulgeks merele lähedalt, siis on liitlastel võimalik mereteed mööda põgenevale valitsusrongile appi tõtata ja seda turvata, kuni jõutakse paremini kaitstud Leedu südamaale ja Poola piirile. Nii nagu elusolevusele on kõige olulisem tema aju, on ka riigile kõige olulisem tema aju, tema poliitiline ja sõjaväeeliit, keda ei tohi lasta vaenlase kätte langeda, vaid tuleb päästa, aidata põgenema, maksku mis maksab. Eesti aju, tema eliidi päästmiseks ei saa ükski hind, ka Rail Balticu hind olla liiga kõrge. 

Trump ütleb välja,

et mingit allianssi, sõjalist liitu pole enam olemas. Mõned Euroopa riigid on omaette liidus USAga.

Трумп высказался. Никакого военного аллианса нет, есть некоторые европейские государства, готовы быть союзниками США.


http://us11.campaign-archive1.com/?u=781d962e0d3dfabcf455f7eff&id=4915e9760f&e=fc373bbc02

Kas konfutsianistlik monarhia?

Kas demokraatia aeg ei hakka lihtsalt läbi saama? Ilusad sõnad demokraatiast, vabadusest, võrdõiguslikkusest, euroopalikest väärtustest jms. kõlavad aina õõnsamalt, võltsimalt. Ning inimestel näib kasvavat vajadus kindlama käe, isegi autoritaarsema valitsemise järele. Selge seegi, et aina keerulisemaks muutuvas maailmas ei saa rahvas enam riike, keerulisi ja teistega keerulisel kombel seotud süsteeme valitseda. Rahvas ei valitse, rahvast valitsetakse ilusate sõnadega, suurema palgaga, vaenlase kuju loomisega – reklaam ja propaganda on saavutanud enneolematu võimu meie üle. Liigume ka vähehaaval tagasi seisus-ühiskonna poole. See kõik ei ole vahest nii halb, kui arvame, demokraatia allakäigust kirjutas juba Plato ja võibolla see on paratamatu. Ent Euroopas ei ole hääd riigikorra mudelit, mille juurde tagasi minna. Euroopalikud monarhiad vaevalt oleksid praegustest demokraatiatest-postdemokraatiatest paremad ja tõhusamad, diktatuurid toetuvad liialt nõmedale populismile, rahvuslusele ja kõige enam – toorele jõule. Vahest oleks nüüd aeg vaadata Ida poole ja võtta mutatis mutandis üle Hiina süsteem, mis on seni maailmas olnud kõige edukam riigikord, ta on püsinud üle kahe tuhande aasta ja on viimasel ajal Hiinas uuesti ausse tõusnud. Hiina riigikord ei ole demokraatlik, riiki ei valitse rahvas, vaid selleks vastava hariduse saanud ja seda eksamitel ning praktikas tõestanud inimesed. Ent need inimesed ei päri oma ametit, vaid selle annavad neile nende võimed. Põhimõtteliselt võib kõrge õukondlase poeg eksamitel põruda ja vaese talupoja poeg tõusta karjääriredelil kõrgele. Muidugi oli ka Hiina ühiskonnas parasjagu korruptsiooni ja vaese lapse õppimisvõimalused palju viletsamad kui jõuka pere pojal. Kuid ka siin püüti õigluse poole ja mõnigi kord leidis andekas vaene poiss endale sponsorid, kellele hiljem tasus tänuvõla. Ma arvan, et ka meil, nii Eestis kui Euroopas tuleks riigiasju ajama lasta ainult neid inimesi, kellel on selleks piisav ettevalmistus. Kui keegi tahab saada parlamenti, mingu kursustele, õiendagu eksamid jurisprudentsis, majanduses, sotsioloogias, ajaloos ja võibolla veel milleski, sellise saadiku haridusmiinimumi koostamine pole eriti keeruline. Et rahva hääl valitsejateni jõuaks, võib luua mingi vahetevahel koos käiva kogu, analoogselt näiteks meie presidendi-valimiskogule. Ja kasutada sihikindlalt arvamusuuringuid. Riigil peaks olema ka kõrgem autoriteetne riigipää, võibolla oleks kõige parem, kui tal oleks aadlitiitel või midagi selletaolist. Riigipääl peaks olema volitus sekkuda rasketes olukordades, nii et tema otsus, tema sõna oleksid üle ka parlamendi otsustest. Ta oleks tavaliselt rohkem sümboolne president või kuningas, nagu enamikus riikides, ent mõnel otsustaval hetkel saaks temast põgusalt ainuvalitseja. Loomulikult teeks ta oma otsused kohustuslikult konsulteerides nõukojaga, kuhu kuuluks poliitikuharidusega ja poliitikukogemusega inimeste kõrval inimesi muudelt aladelt. Rahval on niisugust valitsejakuju tarvis, tema kehastab riiklust ja ajalugu paremini kui valitud, propaganda ja reklaamiga ametisse saanud riigipääd ja teised poliitikud. Eks maailm liigubki võibolla tasapisi tagasi monarhia poole, presidendivõim oli mõnda aega Bushide perekonna käes isegi Ameerikas, nii pole valitsevad dünastiad ainult emiraatide, Põhja-Korea ja Azerbaidžani eripära. Ent neilt pole meil midagi õppida, küll aga vanast Hiinast.