Ööbikud Ivangorodis

Käisin Ivangorodis. Meeldis. Keset linna, kindluse ümbruses on palju võsa, soist padrikut. Sääl laulis päise päeva ajal ööbik. Põõsalinnud ka. Kena kontrast Eestile. Tartus pole ööbikutel kohta. Siin ruulivad varesed ja hakid. Ja linna ümbruses laiub roheline kõrb -- niidetud muru, kus pole peaaegu ühtki õit. Masendavad maastikud. Eestlase korrameel on ülearenenud, on alla surunud ilumeele. Ja looduslähedus elab vaid mälestustes. See metsaeestlus, millest nii ilusti kirjutab Valdur Mikita, on kadunud siit. Venemaal elab ta veel edasi. Üleüldse on venelane, vähemalt põhja-venelane ikka olnud pooleldi metsainimene. Ons see slaavistunud soomeugrilaste eripära või lihtsalt kujunenud geograafia mõjul. Venelane tunneb metsa, käib marjul-seenel ja tal on metsas hää olla. Sellest on vene kirjanduses nii palju juttu. Mind üllatasid kunstnik Korovini mälestused, kes kirjutab rohkem metsast, metsloomadest kui kuulsatest inimestest, kellega ta elus kokku puutus. Korovinil oli lapsepõlves oma karu Vera, kelle kaisus lapsed magasid. Ja poisipõlves elas ta sõpradega suvel metsas onnikeses, küttis ja püüdis kalu. Nii et venelane on praegu rohkem soomeugrilane, looduseinimene kui meie, kes me oma loodust agaralt ümber kujundame. Roheliseks kõrbeks ja puuistandusteks. Hää, et on lähedal Venemaa, kus saab käia ööbikuid kuulamas ja tuttavate pool lillakamoosi maitsmas.