lundi 19 juin 2017

Eesti ja Vene – religioonide konflikt



Eesti rahvuslus on religioonilaadne nähtus, quasi-religioon oma dogmade ja pühade asjade ning sündmustega. Eestlastele, st suurele osale aktiivsematest eestlastest, on püha oma riik, iseseisev Eesti ja võitlus selle iseseisvuse eest. Religioonilaadne nähtus on ka Vene patriotism. Suurele osale venelastest, olgu siin- või säälpool Peipsit, on püha sündmus „Suur Isamaasõda”. Isamaasõja kultus on midagi, mis aitab hoida Venemaa ühtsust ja venelaste eneseusku ja uhkust. Mis on püha, on puutumatu, tema pühadust kinnitavad väited, milles õigel eestlasel või venelasel ei sobi kahelda, rahvuslikud dogmad, rahvusliku ideoloogia kesksed tõed. Eestlasel ei sobi kahelda selles, et 1918 oli õige teha rahu Eesti riiki tunnustada lubavate bolševikkudega, mitte aidata Vene valgetel bolševikkudest jagu saada. Venelasel ei sobi kahelda selles, et 1944. aastal Punaarmee vabastas Eesti ja teised Ida-Euroopa maad.

Religioosne mõtlemine opereerib selgete kontrastidega, siin nähakse maailma mustvalgelt. On omad ja võõrad, sõbrad ja vaenlased. Vaenlane on kurjuse kehastus, mis ta teeb, on kuri ja temaga läbikäimine on samuti kurjast. Selletõttu on oluline jälgida inimeste meelsust, teha kindlaks, kas keegi omadest ei ole hoopis võõras, ei ole tahtlikult või tahtmatult vaenlase poolel. Sellise jälgimisega tegelevad nii ametlikud instantsid kui valvsad kodanikud ise. Rahvuslik religioon nõuab rahvuslikku inkvisitsiooni. Nagu endise aja inkvisiitorid, nõuavad ka nüüdsed inkvisiitorid kahtlustatavatelt, et nad kinnitaksid oma ustavust religioossetele dogmadele. Hää näide sellisest inkvisitsiooniprotseduurist oli Eerik-Niiles Krossi intervjuu Yana Toomiga, mis mõjus päris ülekuulamisena. Huvitav on, et
sellistes ülekuulamistes kipub sageli domineerima suhtumine Kuradisse, küsimuste eesmärk on selgitada, kas ülekuulatav on jäägitult nõus kuulutama Kuradi Kuradiks ja tema teod kuratlikeks. Või siis, kui ülekuulaja on selles juba kindel, sundida ülekuulatavat seda tunnistama.

Usk Kuradisse ei vaja analüüsi, pole tarvis uurida, miks teine pool käitub, nagu käitub, on meiega konfliktis. Venemaal pole eriti populaarne tunnistada, et Stalini ja Co poliitika ise sünnitas riigile hulgi vaenlasi ja ei jätnud järele kuigi palju sõpru. Niisama on ketserlus Eestis kahelda selles, et NATOga liitumine on Eestile ja eestlastele õnn ja Venemaa aktsioonid Gruusias ja Ukrainas ei tulene Venemaa olemuslikust kurjusest, vaid on püüd ennast kaitsta võimaliku kallaletungi vastu läänest. Et ka Lääs, ennekõike USA on osanud luua endale vaenlasi.

Kui uskuda Kuradit, tuleb uskuda ka seda, et tema vastu peab võitlema, olema valvel, relvil, valmistuma sõjaks. Paljastama Kuradi varjatud käsilasi, Kremli agente, USA imperialismi teenreid jne. Mingi kompromiss Kuradiga, kurjuse jõududega ei ole võimalik. Kes väidab vastupidist, on Kuradi teener. Kes ei usu, et Kurat on täielikult, absoluutselt kuri, on Kurat, on ise Kuradi teener, tema mõjuagent. Kes leiab, et Putinil võib vahel ka õigus olla, on Putini poolt ära ostetud.

Kurat on inimeste poolt loodud. Miks? Kelle huvides? Cui prodest? Kurat teenib praegu nende huve, kellele on kasulik rahva mobiliseerimine, sõjaks valmistumine. NATO laienemise taga (nii oli omal ajal lugeda New York Timesist) oli suuresti USA sõjatööstus. Kuradi olemasolu on kasulik ka võimukandjatele, kes tahavad oma võimu kindlustada, alla suruda, tagasi tõrjuda kainet mõistust. Hoida inimesi mustvalges mütoloogilises mõtlemises. Mis tähendab ka – jätta nad lasteks, jätta elama lapselikku-lapsikusse meelelahutuse, mängude (sport!) ja muinasjuttude maailma, mille juurde kuulubki asjade nägemine mustvalgena, usk Kuradisse.


Täiskasvanud, täiskasvanu kombel kaheldes ja analüüsides mõtlevale inimesele on selline muinasjutumaailm tüütu ja tihti lausa tülgastav. Ent temagi kardab. Kardab seda, et selle muinasjutumaailma arhitektid, need, kelle huvides ta on kujundatud, võivad kaotada kontrolli tema üle. Et meie loodud Kurat võib saada võimu meie üle, hakata suunama meie mõtteid ja tegusid ning viia meid selle poole, mida muiste kujutleti viimase võitlusena Kurja ja Hää vahel, Armageddonini. Tänapäevases keeles – uue ilmasõja poole.  

Aucun commentaire: