Venemeelselt

Eestist Ukrainani on praegu popp kuulutada, et me peame vabanema Ida, st. Vene võimu ja mõju alt ning siduma end Läänega, st. Euro-Ameerikaga. Ukraina rahvusradikaalid näevad seda räige vastandusena: Venemaa tähendab türanniat, kollektivismi, primitiivsust jms., Euroopa – vabadust, individualismi, demokraatiat... Mäletan Eestiski ilmunud tuntud tegelaste allkirjadega avalikku kirja, kus Vene eripärana nähti kirsasid ja seadusetust. Ei mõtle kummadki sellest, et vabaduse ja õigluse kants Euroopa on sünnitanud XX aastasaja kaks kohutavat sõda, kus eriline roll oli totalitaarseks muutunud Saksamaal. Kust on suuresti pärit ka nimetatud Ida-Lääne vastandus. Goebbels ja tema käsilased kasutasid seda agarasti. Säält on ilmselt pärit ka Venemaa nimetamine asiaatlikuks, mis sõna siin muidugi on väga halva tähendusega. Oleks huvitav teada, kuidas natsi-propagandas sobitati sooje suhteid Jaapaniga ja sedasama mõistet „asiaatlus”. Aga tont sellega. Igatahes oleme edukalt Euroliidus, mis ise küll on sattunud kriisi ja mille tulevik mõnegi analüütiku meelest on tume.

Olen EL maades omajagu liikunud, seda ka Eesti ühe tuntuma kirjanikuna. Sellest tuli nukker arusaamine, et tegelikult ei lähe me Euroopas, sääl „päris-Euroopas” peaaegu mitte kellelegi korda. Miks Eesti Euroliitu võeti, on omaette küsimus, tegelikku suhtumist meisse see aga väga palju muutnud ei ole. Muidugi on EL käitumiselt väga poliitkorrektne, näiliselt on Eesti võrdne võrdsete hulgas, eesti keeles võib europarlamendis esinedagi ja kõik EL otsatud dokusmendid pannakse ümber eesti keelde. Aeg-ajalt antakse mõnele eestlasele ka mõni euro-auhind, nagu ette nähtud ja kutsutakse osa võtma mõnest jututoast. Kuid päriselt oleme EL võõraslapsed, kellele viisakalt-poliitkorrektselt koht kätte näidatakse. Tõsi, mitmel pool on estofiile, keda Eesti huvitab, kes tõlgivad eesti kirjanikke ja käivad ka siin külas. Kuid üks asi on üksikute huvi meie kirjanduse vastu, üksikud tõlked, teine asi – meie kirjaniku sõna kaal. Eestis võib ka lääne turist leida mõndagi huvitavat, eesti kirjaniku raamat võib tunduda lugemisväärne, kuid pole olnud märgata, et see, mida ta ütleb, tunduks lääne lugejale ja literaadile tõeliselt oluline. Oleme kerge eksootika, mitte enam.

Siin on põhjus, miks tunnen Venemaad ja venelasi lähedasena. Venemaal on eesti kirjanik praegugi hinnatud ja teda võetakse tõsiselt. Nii oli see NL ajal: Jaan Kross, Enn Vetemaa, Juhan Smuul olid tuntud, neid loeti, sest nende sõna tähendas ka vene lugejale palju. Minu venekeelsete luuletuste kohta on ilmunud üle tosina retsensiooni. Venelaste suhtumine Eestisse oli omamoodi love-and-hate relationship, meid vihati ja armastati. Eesti kultuuril oli Venemaal oma roll. Kirjanikest enam tunti ja armastati muusikuid, eriti kergemate laulude lauljaid. Georg Ots oli tõeline kultusfiguur, palju fänne oli Anne Veskil ja Jaak Joalal. Oma koht on meil Vene kultuurielus praegugi ja õnn on, et meie poliitikud ei püüa ukrainlaste moodi fanaatiliselt katkestada kõiki sidemeid Venemaaga. Oma nukrad kogemused on mind pannud kahtlema, kas meie kultuur Läänes kunagi saavutab seda, mida Venemaal. Nii tasub teda hoida. Ja mitmesuguseid molkusi, kes tikuvad Venemaad ja venelasi mõnitama, tasuks korrale kutsuda. Siinseid venelasi ei tule võtta külalistena või katsejänestena, kellest vormitakse uusi eestimaalasi, vaid ennekõike inimestena, kes võivad aidata meil hoida sidet Vene kultuuriga, millega meil on väga sügavad sidemed. Oleks totrus neid poliitilise konjunktuuri tõttu saboteerida. Ja teha vene keelele koolides ja avalikus elus tobedaid takistusi.

Lugedes Valdur Mikita arutlusi eestlaste ja muude läänemeresoomlaste looduslähedusest, maakodu kultusest ja muust, muigan kergelt. Sest see, milles Mikita näeb eestlaste eripära, on põhja-venelastele sama omane. Ka venelane ei saa hästi elatud ilma datšata, metsas marjul-seenel käimata, ilma rõbalkata... See pole vaid olude sund, vaid midagi palju sügavamat. Kui tahame, võime siin näha põhjavenelaste soomeugri juuri, mida slaavi keele omaksvõtt pole kaotanud. Oleme põhja-venelastele nii geneetiliselt kui kultuuriliselt lähemal, kui teame või tahame teada. Päevapoliitika seda ei muuda.